Eesti ei satu kuigi sageli rahvusvahelise meedia huviorbiiti, kuid viimastel nädalatel on Setomaad külastanud kahe suure Euroopa telekanali ajakirjanikud, et vahendada teateid elust Venemaa naabruses. Piirist saab korraks „uudis“: näidatakse metsatukka, piiritara, kordonit ja külatänavat, kus elu käib teistmoodi kui Tallinnas. Ka Narvast tehakse juhusliku ühismeediapostituse alusel taas „lugu“ kui julgeolekupuuduse ja turvariskidega linnast, „kus vaba maailm lõpeb“.

Välisajakirjanikule on see ohtlikuvõitu eksootika, kohalikule kodu ja elupaik, kus elu peab toimima ka siis, kui piiri taga käib sõda, lendavad droonid ja piiriülesed suhted on katkenud. Euroopa Komisjon kirjeldab idapiirkondade olukorda pärast 24. veebruari 2022 selgelt ja ühemõtteliselt: piirialad, kus varem toimisid tavalised piiriülesed põhimõtted, on nüüd surve all hübriidohtude, majanduskoostöö katkestuse ja demograafilise kahanemise tõttu ning seda käsitletakse mitte ainult regionaalse mure, vaid Euroopa julgeoleku ja stabiilsuse küsimusena.¹

Kui avalikus arutelus räägitakse piirist peamiselt kui ohust, hakkabki piiriala paistma ebaturvalise ja ebakindlana nii investeeringute, noorte tuleviku kui ka edasise arengu mõttes. Mida rohkem taandub piir julgeolekuteemaks, seda kergem on käsitleda piiriala „tehnilise“ probleemina, seega tuleb püstitada tarasid, tõhustada valvet, avada või sulgeda piiripunkte, ümber suunata veod ja liikumisvood.

Piir ei ole vaid joon

Praeguses olukorras ei ole piir kujunenud arusaamade kohaselt üksnes territooriume eraldav joon ja tehniline taristu, vaid sotsiaalne mehhanism, mis kujundab selle joonega seotud inimeste, organisatsioonide, ettevõtete ja institutsioonide toimimist. Piiriuuringute interdistsiplinaarses raamistikus on piir protsess ning see tähendab reeglite, praktikate ja suhete süsteemi, millest tulenevad kategooriad, ligipääsud ja piirangud – seega ka võimalused ning riskid. Selline „piir“ ei asu ainult piiril, vaid on tegutsemisväli, kus kohtuvad institutsioonid, tegevused ja kujutlused kuuluvusest ning just seal „luuakse“ elukorralduse turvalisust või ebaturvalisust.²

Piiriprotsess jaguneb kolmeks: piiriloome (ingl bordering) tähendab tavalisi institutsionaalseid praktikaid, mille abil piire luuakse ja nihutatakse; sellega kaasneb korra kehtestamine (ingl ordering), s.t reeglid ja protseduurid, mis määravad ligipääsud ja piirangud ning „sisemise võõra“ loomine (ingl othering), kus „meie“ piiritlemiseks konstrueeritakse „nemad“ ja seostatakse need riskide või mittekuuluvusega.³

Sellise piirikäsitluse järgi on selge, et piiri tehnilisest tugevdamisest ei piisa. Hübriidohud hägustavad piire sõja ja rahu, sise- ja välisjulgeoleku ning tsiviilelu ja geopoliitilise surve vahel. Olga Cielemęcka ja Jussi P. Laine⁴ näitavad Poola ja Soome uute piiritarade näitel, et tarad toimivad „sümptomaatilise“ lahendusena: nad annavad nähtava kontrolli märgi, materialiseerivad hirmu ja seadustavad välistava poliitika, kuid samal ajal loovad võltsi turvatunde, mis varjab ebakindluse sügavamaid algpõhjusi ja taustategureid. Eesti idapiiril tähendab see, et isegi kui füüsiline piir tugevneb, jääb teise ohuna alles sisemine marginaliseerumine – teadmine, et piirkond on „probleem“, mille põhiülesanne on olla puhver ähvardava ohu ja normaalse elu vahel.

Ida-Virumaa: energia, identiteet ja ebamugavad küsimused

Ida-Virumaa eripära ei seisne ainult geograafilises asendis, vaid selles, et sajandi jooksul on just siia koondatud Eesti kiirendatud moderniseerimine, Nõukogude Liidu industrialiseerimine, rändeprobleemid, üleminekukriisid ning tänapäeval ka rohepööre ja uus julgeolekuolukord.

Antropoloog Francisco Martínez kirjeldab Ida-Virumaad Eesti varjuna ja laborina, kus on korraga esil nii põlev­kivienergeetika tulevik ja sotsiaalne integratsioon kui ka vastandlike infoväljade põrkumine. Ida-Virumaa on koht, mille kaudu eesti rahvuslik kujutlus kipub tootma oma „sisemist võõrast“ ja see mõjutab omakorda, kas kohalikke käsitatakse partnerina või eeskätt riskina.⁵ Novaatorile antud intervjuus hoiatab Martínez, et Ida-Virumaa võib kujuneda „geopoliitiliseks keldriks“ – kohaks, kuhu Eesti ühiskond ladustab ebamugavaid teemasid, lahendamata konflikte ning vastuolulisi ja/või hübriidseid identiteete, et „muus Eestis“ oleks lihtsam kujutleda end homogeense ja kindlana.⁶ Teisalt on Ida‑Virumaa piirkond, kus kohalikud toetuvad tihedatele siseringivõrgustikele ja väljastpoolt raskesti jälgitavale suhtlusele. Nende kaudu hoitakse suhe riigi ja institutsioonidega valikulisena ning säilitatakse oma tegutsemisruum ja autonoomia.⁵

Muudatustesse suhtutakse ettevaatlikult

Praegu käimasoleva idavirumaalaste küsitluse esialgsed tulemused toovad selgelt esile elanike sisemise marginaliseerumise. Asetleidnud sündmuste ja protsesside mõju elukorraldusele tajutakse valdavalt negatiivsena (vt joonis).

Ettekujutus, kas lähima viie aasta jooksul läheb elu paremaks või halvemaks, on ähmane – viiendik vastajatest on eelistanud oma arvamust mitte avaldada, vastates „ei oska öelda“; veerand leiab, et elu läheb paremaks, ja teine veerand, et halvemaks. Ülejäänud on seisukohal, et midagi ei muutu. Selline ühtlane tulevikuvaade ei sõltu oluliselt vastaja soost, vanusest, rahvusest, haridusest ega elukohast.

Elanike suhtumine piirkonna julgeolekusse ja julgeolekustamisse⁷ on kahetine – ainult pool idavirulastest arvab, et Ida-Virumaa on julgeolekuohtude eest kaitstud, kuid samal ajal on suhtumine kaitsetööstusettevõtete laiendamisse, kaitseinvesteeringute suurendamisse ja riigipiiri väljaehitamisse tõrjuv. Mõistagi on selles küsimuses nii toetajaid kui ka vastaseid. Ida‑Virumaa hoiakute käsitluses domineerib lihtsustatud keele‑ ja rahvuspõhine vastandus (ühed poolt, teised vastu). Kuigi etniline erisus on ka praegustes andmetes üsna selgelt jälgitav, osutavad tulemused sellele, et hoiakuid kujundavad teisedki tegurid: põlvkondlik kuuluvus, haridustase, sotsiaalne ja majanduslik edukus, sotsiaalsete suhete ja võrgustike laad ning üldisem enesetõhusust kujundav elu­orientatsioon (aktiivsus-passiivsus, optimistlik või pessimistlik eluhoiak jm).

Negatiivne mõjuhinnang ja ebakindel tulevikupilt tõmbavad kokku inimeste „püüdlusruumi“: kui muudatused vähendavad tunnetatud võimalusi, loobutakse investeeringust oma ellu ja oma piirkonda. See avaldub väga konkreetselt lahkumiskavatsusena: ligi kolmandik vastajatest kaalub Ida-Virumaalt ära kolimist. Lahkumissoov ei joonistu välja keele või rahvuse järgi, vaid sõltub vanusest: noored hääletavad jalgadega ja 18–24 aasta vanustest noortest kavatseb mujalt õnne otsida peaaegu iga teine.

Kui suur on piiriala?

See pole ainult teoreetiline küsimus, sest planeeringu „Eesti 2050“ avaliku väljapaneku ja arutelude käigus otsitakse praegu ruumilisi põhimõtteid, mille järgi riik hakkab suunama investeeringuid ja teenuste võrgustikku ning mis arvestavad riigi julgeoleku- ja turvalisusevajadustega.⁸

Piiriuuringud käsitlevad piire üha enam välja ja protsessidena, mis kujundavad nii liikumist ja ligipääsu kui ka kuuluvust ja tähendusloomet – seetõttu on põhjendatud rääkida piirialast nii vahetu mõju, igapäevatrajektooride kui ka avaliku narratiivi tasandil.⁹

Piirivälja osad:

• tuumala: piiriga vahetult külgnevad asulad ja omavalitsused ning peamiste piiritaristu punktide (piiriületus, kordonid, valve- ja seirevõrk) vahetu ümbrus, kus piirirežiim on igapäevaelus tajutav.

• mõjuala: ruum, kuhu ulatuvad töö-, kooli- ja tervishoiutrajektoorid ning kust käiakse piirkonna teenuskeskustes, s.t teenuste haardeala.

• narratiivne ala: avaliku ja meediakujutluse ruum, kus „riski-„ või „ressursipiirkonna“ silt kujundab marginaliseerimist ja stigmatiseerimist.

Reaalelus on nende osade üleminekud ähmased ja muutlikud ning just seepärast ei tohi piiri käsitleda ainult joone ja taristuna. Väikeriigis puudub territooriumi sügavus ja piiri mõju võib vajaduse korral kiiresti ulatuda üle kogu Eesti, kuid Ida-Virumaal (ja Setomaal) hõlmab julgeolekurežiim juba varem kuhjunud haavatavaid külgi, kuhu kuuluvad majanduslik üleminek, teenuste hõrenemine, väljaränne ja identiteedipinged. See teeb neist piiririigis Eestis erijuhtumid, mida ei saa lahendada universaalselt ega ainult tehniliste meetmetega.

Kuidas piirialasid toetada?

Piirialade toetamine ei ole ainult taristu- ja julgeolekupoliitika, vaid sotsiaalse sidususe poliitika. Eriti Ida-Virumaal, kus julgeolekukihi all püsib juba varasem haavatavus. Seetõttu tuleb tegutseda nii tuumalas, mõjualas kui ka narratiivses alas.

Tuumalas, mida julgeolekustatud piiriloome kõige enam mõjutab, tuleb hoida teenusepakkumist ja väljakujunenud elukorraldust. Piiri tugevdamine peab käima koos elukeskkonna tugevdamisega, vastasel juhul hakkab turvalisus iseennast õõnestama – elanikud lahkuvad, teenused kaovad, kogukond nõrgeneb.

Piiri mõjualas tuleb luua võimalused tööks ja tööalaseks mobiilsuseks, taseme- ja täiendõppeks ning tagada sotsiaal- ja tervishoiuteenuste kätte­saadavus.

Narratiivsel piirialal tuleb hoiduda, et „riskiala“ sildist ei saaks isetäituv ennustus. Vaja on toetusmeetmeid, mis vähendavad mitte ainult materiaalset mahajäämust, vaid ka piirkonna mainekoormust. Selleks sobivad kultuuri- ja haridusprojektid, piirkonna edulugude tutvustamine ja ohtliku piiri- ja julgeolekunarratiivi kaudu „sisemise võõra“ kujundamise teadlik vältimine.

Lõpetuseks

Õiglasel üleminekul mõjutab piiriala kontseptsioon otseselt seda, kelle ja mis laadi õiglusest me räägime. Margit Keller ja Triin Vihalemm¹⁰ rõhutavad, et õiglast üleminekut ei saa taandada ainult jaotusõiglusele („kui palju raha“ ja „kellele“), vaid vaja on arvestada ka protseduuriõiglusega (kuidas otsustatakse), aga eriti tunnustusõiglusega: kelle lugu ja kelle püüdlused loetakse legitiimseks, kes on üldse „parketikõlblik“. Piirialal on tunnustusõiglus haavatav: „meie-nemad“ eristus, julgeolekustamine ja sildistamine normaliseerivad selle, kes on oma, kes võõras, mis omakorda kujuneb poliitika normatiivseks raamiks.¹¹ Kui piiriala muutub meie enda jaoks sisemiseks võõraks, võib vaenlane sellega veelgi enam manipuleerida.

Kui tahame, et Ida-Virumaa ja teised piirialad püsiksid elujõulisena, peame hoidma rahva püüdlusvõimekust – teadmist, et siin on võimalik mitte ainult ellu jääda, vaid ees ootab võimalusrohke tulevik. Tunnustusõiglus on julgeoleku eeldus. Piiriala ei saa olla eraldatud turvatsoon, vaid aktiivne tegutsemisväli, kus osaliste koostöös hoitakse korraga nii turvalisust kui ka elamisväärsust. Piir ei ole joon kaardil. Piir on otsus, mis piirkonnast saab. Ja otsuste elluviimise protsess.

Avo Trumm on Tartu ülikooli infojuhtimise ja -analüüsi teadur.

Autorite uurimistöö on tehtud „Ida-Viru ettevõtluse teadmusmahukuse suurendamise toetus: teadusvõimekuse pakkumise arendamine Ida-Virumaal TA võrgustiku loomiseks“ raames, grant „Ida-Viru elanike sotsiaal-majanduslik heaolu ja tööjõu seire“.