Ühel külmal 2000. aasta detsembrikuu päeval tulid minu juurde mõttega kutsuda ellu Fenno-Ugria hõimuklubi asutuse töötajad Andres Heinapuu ja Kirsti Ruul. Mõte polnud iseenesest uus, sest 1997. aastal olin püüdnud aidata kaasa Tartus 1923. aastal tegevust alustanud Akadeemilise Hõimuklubi taastamisele. Paraku see siiski tegutsema ei hakanud.
Olin sellest mõnevõrra heitunud, sest Tartu hõimuklubi avalikud loengud olid omal ajal olnud vägagi populaarsed. Näiteks komi keeleteadlase Vassili Lõtkini loengut kuulas 1926. aastal lausa 150 inimest. Aeg ja olud olid Tartus tõesti muutunud.
Nüüd leidsid Andres ja Kirsti, et klubi peaks hakkama tegutsema Tallinnas ja sel ei pea olema erinevalt tollest Tartu klubist liikmeskonda ja juhatust – see ei pea olema isegi mitte juriidiline isik. Uus mõte kõnetas, sest soome-ugri rahvaid, meie keelesugulasi, tutvustada ja populariseerida oli väga vaja. Arutelu tulemusena leidsime, et üritused peavad olema regulaarsed ja osavõtjad tuleb registreerida, et tekiks mingigi klubilisus. Nii ongi läinud, juba 25 aastat: alguses tuldi kokku neljapäeviti, seejärel on kogunetud kolmapäeviti iga kahe nädala tagant. Klubi külastajad registreeritakse ja klubi õhtud dokumenteeritakse. Viimased kakskümmend aastat on klubi käinud koos Eesti Keele Instituudis, kuid see pole alati nii olnud: alguses koguneti nii Vanalinna Hariduskolleegiumis kui ka Eesti Teaduste Akadeemia raamatukogus.
Traditsiooni uus algus
Leidsime, et peame kindlasti esinema kutsuma oma ala väljapaistvaid kultuuriinimesi ja teadlasi, kes on ühiskonnas tuntud ning tegelevad soome-ugri rahvastega. Esimeses hõimuklubis 2001. aasta 8. veebruaril esines helilooja Veljo Tormis, kes pidas loengu „Soome-ugri maastikud muusikas“. Registreeritud kuulajaid oli 55. Kuulajate seas oli mitmeid avalikkuses tuntud inimesi, ennekõike keeleteadlasi, ajakirjanikke, muusikuid, etnolooge. Järgmisena rääkis hõimuklubis keeleteadlane Ago Künnap teemal „Kas me oleme soomeugrilased?“ ja kuulajaid kogunes 60 ringis. 2001. aasta rahvarohkeima ettekande pidas etnoloog Anzori Barkalaja, kes kommenteeris ühtlasi oma handiteemalisi filme – registreeritud kuulajaid oli koguni 72.
Hõimuklubi võeti vastu vägagi hästi, mis näitas, et ühiskond tundis soome-ugri rahvaid puudutava informatsiooni vastu huvi. Meediaski kajastati ainuüksi 2001. aasta kevadhooajal ETVs ja TV3s kolme hõimuklubi, Kuku raadios ja Vikerraadios viie klubiõhtu teemasid ja esinejaid. Hõimuklubi ettekannete põhjal ilmus ajakirjanduses neli artiklit. Mõnevõrra nii suur huvi üllatas, ent julgustas järgmist hooaega planeerima.
Hõimuklubi läks seega hooga käima. Ehkki mõnel vahepealsel aastal leidis tee klubiõhtule ehk 20-30 inimest, siis viimasel paaril aastal on jälle külastajaid 40-50 ümber ja nii mõnigi kord on kohal üle 60 osaleja. Klubi spetsiifika juures on need päris suured arvud. Viimasel seitsmel aastal oleme hõimuklubi lindistused Youtube’i üles laadinud ja see on tunduvalt suurendanud klubist osavõtjate arvu. Kui vastata küsimusele, kes need klubi külastajad on, siis eelkõige on tegemist keeleteadlaste ja õpetajatega, aga on ka muude valdkondade inimesi, keda tõesti ühendab huvi soome-ugri teemade vastu. 25 aasta jooksul on peetud 213 hõimuklubi, keskmiselt 8 korda aastas. Hõimuklubi loenguid ei saa kuulata ainult Tallinnas, vaid 2017. aastast saadik ka Tartus Eesti Rahva Muuseumis.
Kes ja mis teemal on rääkinud?
Kes on olnud esinejad, mis teemad on kõige populaarsemad ja milliste teemade vastu on huvi tuntud? Enamik esinejaid on olnud Tartu ülikoolist, ERMist ja kirjandusmuuseumist: rääkima on tulnud nii keeleteadlasi, etnolooge kui ka ajaloolasi. Samuti on kuulata saanud märkimisväärselt paljusid EKI ja TLÜ teadlasi. Aga on käinud ka filmimehi, näiteks Artur Talvik, Valentin Kuik (1943–2025) ja Kaidor Kahar. Samuti rännumehi, nagu Tiit Pruuli, Aivar Ruukel ja Aigar Piho, ning kunstnikke, näiteks Loit Jõekalda ja Kärt Summatavet.
Juttu on olnud muudelgi teemadel. Vabadusvõitleja Enn Tarto (1938–2021) rääkis hõimuklubis oma suhetest soomeugrilastest poliitvangidega Mordvamaa vangilaagrites. Loodusemees Hendrik Relve pajatas Põhja-Siberi loodusest ja põlisrahvastest ning suursaadik Tiit Matsulevitš avas teema „Soome-ugri rahvaste poliitiline tulevik“. Palju huvilisi tõi kokku ka arhitekt Raul Vaiksoo ettekanne „Aja lugu – keel ja aeg“.
Räägitud on sugulaskeeltest – ja millest veel?
Millest siis kõige rohkem? Pole kahtlust, et enamik teemasid on olnud seotud soome-ugri keeleteaduse ja kirjandusega, kokku 15 klubiõhtut. Pole ühtki soome-ugri keelt, millest poleks hõimuklubis räägitud – ja enamasti ei saa keeleküsimustest mööda ka mis tahes teemal ettekandes. Soome-ugri rahvaste ajaloost on kõneldud 13-l ja nende poliitikast 12-l klubiõhtul. Väga palju ettekandeid on olnud pühendatud ühele või teisele soome-ugri rahvale: ungarlaste kohta on tehtud 12 ettekannet, järgnevad soomlased, marid ja saamid 10 ning liivlased, vadjalased ja põhjarahvad 9 ettekandega. Suurimat huvi on aga pakkunud eestlaste päritolu teemad, näiteks akadeemik Richard Villemsi „Soome-ugri (uurali) rahvaste geenidest Euroopa kontekstis“, samuti Kristiina Tambetsi ja Lehti Saagi „Eestlaste ja teiste soome-ugri rahvaste kujunemislugu geneetika valguses“. Väiksem pole olnud huvi uskumuste ja mütoloogiaga seotu vastu. Väga palju kuulajaid ja vaatajaid tõid kohale Art Leete ettekanne „Kuidas kõnelevad soomeugrilased oma jumalatega“, Valter Langi „Läänemeresoome rahvaste etnogeneesist“ ning Aivar Põldvee „Eesti pseudomütoloogia algus ja allikad“.
Hõimuklubis ei esine aga ainult eesti keelt emakeelena rääkivad asjatundjad ja teadlased, vaid soome-ugri rahvaste kohta on pidanud võrratuid ettekandeid teisedki – samuti eesti keeles. Näiteks keeleteadlane Rogier Blokland rääkis kveenidest ja meälastest, aga ise on hoopis hollandlane. Mitmeidki kordi on hõimuklubis esinenud väga menukalt liivlane Valts Ernštreits või ungarlane Gábor Bereczki (1928–2012). Viimase puhul on huvitav märkida, et klubis on üles astunud ka tema pojad Andres ja Urmas. Märkimata ei saa jätta Eestis doktorikraadi kaitsnud soome-ugri rahvaste esindajate ettekandeid: kõnelnud on marid Ljudmila Jamurzina, Tatjana Alõbina ja Kristina Juzieva, ersamordvalased Natalia Ermakov ja Natalia Abrosimova, komi Nikolai Kuznetsov, udmurdid Svetlana Karm ja Svetlana Jedõgarova.
25 aastat on päris pikk aeg, võiks öelda, et inimpõlv. Tagasivaade ütleb, et oleme tundnud püsivalt huvi soome-ugri rahvaste ehk siis iseenda vastu. Tõepoolest, eks iseennast on vaja tunda, sest oleme ju üks soome-ugri rahvastest ja eesti keel on soome-ugri keel. Sellele võiks muidugi tihedamini mõelda.
