Ainuüksi talupojatarkusega ei saa mõisatega rinda pista. Brita Karin Arnover vestles Ants Heinaga
Kultuurkapitali arhitektuuri valdkonna elutööpreemia laureaat, arhitektuuriajaloolane Ants Hein vaatab mõisaajale tagasi suure uudishimuga. Arhitektuuri kõrval pakub talle ühtmoodi huvi nii mõisnik kui ka talupoeg. Kõrvuti mitme mõisa monograafiaga ongi nüüdseks ilmunud ülevaateid vanaaja pulmakommetest ning mõisate söögipoolisest ja -kommetest. Oma hubases Tallinna vanalinna kodus avab Hein auhinna saamise puhul pisut oma mõttekäike ja jagab entsüklopeedilisi teadmisi.
Ruum kõikvõimalikele kehadele. Ingrid Ruudi vestles Jos Boysiga
Kuidas teha kõigile ligipääsetavat arhitektuuri nii, et lahendused ei oleks tehnilised, vaid ruumiga algusest peale orgaaniliselt seotud? Või õigemini, milline üldse oleks arhitektuur, kui selle kasutajana ei kujutleta tavapärast tervet inimkeha ega ka mitte eri vahenditega normaalseks n-ö järele aidatud keha, vaid kõikvõimalikke, füsioloogilises ja neuroloogilises mõttes üksteisest üsna erinevaid kehasid? 26. märtsil pidas Eesti kunstiakadeemias avaliku loengu legendaarne arhitektiharidusega aktivist Jos Boys, kes on ligi kakskümmend aastat esitanud neid küsimusi koos Suurbritannia erivajadustega kunstnike, disainerite ja arhitektidega.
Vabariigi valvur. Tristan Priimägi vestles Tarik Salehiga
Ajal, mil autokraatide võimule vastu astumine on järjest päevakajalisem ja praegune peauudis Viktor Orbáni valimiskaotus Ungaris, langeb Tarik Salehi film „Vabariigi kotkad“ viljakale pinnasele. Egiptuses võetakse propagandafilmi tuntud näitleja George Fahmy (Fares Fares) kehastama sealset diktaatorit Abdel Fattah el-Sisit ja sellega kaasnevad valikud seavad Fahmy järjest keerulisemasse olukorda. Film on ühtaegu traagiline ja koomiline ning on käsitletav Egiptuse ja Rootsi päritolu lavastaja Tarik Salehi nn Kairo triloogia kolmanda filmina pärast kaht populaarset trillerit „Niiluse Hiltoni juhtum“ ja „Kairo vandenõu“.
TOOMAS TOOMSOO: Kes on inimene, kui mälu on läinud?
Neuroloogina olen korduvalt sattunud olukorda, kus pean mäluhäiretega patsiendile või tema pereliikmetele selgitama, mis on nende lähedasega juhtunud. Tavaliselt tahavad nad teada, mida saab veel teha ja mida oodata. Ravimiretsept ei vasta neile küsimustele nagu ka üldine selgitus, et haigus progresseerub. See ajendaski mind kirjutama artiklit inimlikkuse piiridest mitte meditsiiniajakirjale, vaid kultuuriväljaandesse, sest neuroteadus on viimasel kahel kümnendil täienenud teadmistega, mida arstikabinetis harva selgitatakse.
KERTTU PALGINÕMM: Tallinna varauusaja hindamatud piltvaibad
Tartu ülikooli, Eesti kunstiakadeemia ja Tallinna linnamuuseumi ühine teadusprojekt „Globaalne ja lokaalne: Tallinna varauusaja hindamatud piltvaibad“ uurib järgneva aasta jooksul XVI sajandi haruldasi piltvaipu, mis on linnamuuseumis hoiul.
Ettevõtmise sisu ja eesmärke tutvustavad ning annavad aimu oodatavatest tulemustest linnamuuseumi direktor Heli Nurger, teadusdirektor Pia Ehasalu, peavarahoidja Maris Rosenthal, säilitaja Merike Neidorp ning Tartu ülikooli arheoloogia kaasprofessor Riina Rammo ja Eesti kunstiakadeemia külalisdotsent Hannes Vinnal. Vestlust juhtis Tartu ülikooli tekstiiliajaloo teadur Kerttu Palginõmm.
LIINA LUKAS: Eesti akadeemilise kirjandusteaduse hetkeseis
Raamatuaasta lõpukonverents „Eesti raamat – kaua võib?“ emakeelepäeval ajendas heitma uurivat pilku Eesti kirjandusteaduse hetkeseisule. Akadeemilise, sest kirjandusteadust on ka väljaspool akadeemilist sfääri, kuid siinne pilguheit on suunatud kirjandusteadusele, mida tehakse akrediteeritud teadus- ja arendusasutustes vastava kvalifikatsiooniga inimeste poolt (s.t neil on doktorikraad kirjandusteaduses).
PAAVO PIIK: Suur eesti teater väiksel Inglismaal
Suurbritannia teatrikompanii Foreign Affairs korraldas koostöös Eesti Teatri Agentuuriga märtsis Londonis Jermyn Street Theatre’is Eesti uue dramaturgia esitlusfestivali.
Armastus allikate vahel. Madli Vanamölder ja Kaarel Vanamölder vestlesid Martin Klökeriga
Martin Klöker on saksa kirjandusajaloolane ja germanist, Eesti- ja Liivimaa vanema saksakeelse kirjanduse pikaajaline ja tunnustatud uurijai, Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjandusinstituudi juhtivteadur.
AURORA RUUS: Kes läheb kontserdile?
Üle kümne aasta tagasi käis Aare Pilv välja kaasaloova kriitika hüpoteesii, lisades sellega kriitika tüpoloogiatele vastuvõtva, tõlkiva ja kaasaloova kriitika jaotuse. Need pole tema sõnutsi niivõrd tüübid, kuivõrd „kriitilise hoiaku võtmed“ või „kunstiteosega suhestumise viisid“. Kui haarata kinni viimasest ehk kunstiteosega suhestumisest, võiks kaasaloova lähenemise printsiibi sedapuhku üle kanda hoopiski (klassikalise) muusika interpretatsiooni konteksti, sest nii nagu kriitik saab kunstiteost kaasaloovalt tõlgendada, saab ka interpreet teost kui muusikalist teksti kaasaloovalt interpreteerida ehk samuti sõna otseses mõttes loovalt tõlgendada.
Arvustamisel
Édouard Louis’ „Ühe naise võitlused ja metamorfoosid“
Eve Annuki „Elu kui tekst“
Tomáš Garrigue Masaryki „Vene ajaloo- ja religioonifilosoofiast“
Varlam Šalamovi „Kuritegeliku maailma kroonikad“
Timotheus Poluse „Lõbus vaatelava“
sarja „Klaverikunst“ kontsert
ooper „La traviata“ rahvusteatris Vanemuine
muusika- ja linnafestival Tallinn Music Week
Eesti Kunstnike Liidu „Kevadnäitus 2026“
Tarmo Salini ja Laurentsiuse näitus „Asjad läksid käest“
Eesti Draamateatri „Ühe naise võitlused ja metamorfoosid“
Nuutrumi „Paul – ettur ja kuningas“
dokumentaalfilm „Epp Maria. Elu maalides“
lühifilmide kogumik „Tuli tuha all“
