„Tähelepanu moduleeritakse lainena. Emotsionaalseid seisundeid sisendatakse ja töödeldakse. Sugestiooni korratakse katkematult ja tegelikkus hajub lugematutes suunatud unenägudes. Kriitiline meel uinutatakse mahedalt ja taju luuakse ümber, kiht kihi haaval. Ekraanid aga vilguvad lakkamatult mõistuse pilkases öös.“¹

Nõnda kirjeldab uut ühiskondlikku režiimi Jianwei Xun, kelle ülevaatlik raamat „Hüpnokraatia“ („Ipnocrazia“) ilmus esmakordselt Itaalias 2024. aasta sügisel. Kiiresti ilmusid ka teose tõlked prantsuse, inglise ja hispaania keelde. Selle raamatu üle on palju vaieldud. Vaidluste keskmes pole aga olnud mitte teose sisu, vaid hoopis autori isik – ehk täpsemalt isiku puudumine. Jianwei Xun on nimelt kooperatiivne tegelane, kelle leiutas itaalia filosoof Andrea Colamedici koostöös paljude sõprade ja mitme tehisaruga. Kui Xunilt ühes intervjuus küsiti, kes ta õieti on, vastas Xun: „Mina ei olegi „kes“, vaid „mis“. Olen emergentne autor, suhete süsteem, mis lõi hüpnokraatia mõiste ümber koondunud ideedekorpuse.“² Xun eitas ka võimalust, nagu oleks tema nimi pseudonüüm, kuna pseudonüümi mõiste eeldab ühe isiku olemasolu, kes miskipärast eelistab peituda varjunime taha. Sellist ühtainust isikut pole aga olnud. Samuti lükkas ta ümber väite, nagu kehastaks Jianwei Xun ise tehisaru: „Jianwei Xun on dispositiiv. Ta ei ole tehisintellekt, vaid jagatud identiteet, mis ületab oma lähtekomponendid. Tema hääl ei ole ihuline ega räniline: ta tekib kahe aine vahelisest pingest liminaalses ruumis, kus need intellektivormid omavahel resoneerivad. Mina olen selle resonantsi kaja, ajutine keeleline kristalliseerumine. Olen katse elada teadlikult liminaalses seisundis.“³

Emergentse autori mõiste tekitab ehk algul segadust. Kui aga veidi järele mõelda, ei erinegi seda tüüpi autor oluliselt teistest autoritest, kelle looming samuti põhineb traditsioonil, teiste tekstide tundmisel, vestlustel sõprade ja mõttekaaslastega. Autor on alati suhete süsteem, milles empiiriline isik on ainult üks paljudest pidepunktidest; kui empiirilist isikut enam ei ole, toimib see suhete süsteem ikka edasi, ja klassikaliste autorite puhul tihti veel võimsamalt kui enne. Goethe või Tammsaare on jätkuvalt olulised autorid, mis siis, et empiirilist isikut enam kuskilt ei leia. Võime isegi öelda, et nende identiteet oli jagatud juba eluajal, sest see hajus tohutus suhete võrgustikus, mis ongi nad meieni toonud. Tundmatu autor, kellelt pole teada ühtegi teost, oma identiteeti samamoodi jagada ei saaks. Seega on Jianwei Xun kahtlemata ühe teose autor. Intervjuude kõrvalt võime leida isegi tema digitaalseid näopilte. Aga millest see autor meile kirjutab?

„Hüpnokraatia on esimene režiim, mis teadvust otseselt mõjutab,“ ütleb Xun. „Kehasid see ei kontrolli. Mõtteid see maha ei suru. Pigem sisendab see pideva transiseisundi.“⁴ Ilmselgelt on siin juttu olukorrast, mida valitseb teatavat tüüpi hüpnoos, inimvaime allutav mahe surve. Kuna sellisest survest on saanud meie igapäevane tegelikkus, saabki kõnelda hüpnoosi ülevõimust, mis on vähehaaval üle ujutanud kogu meie tsivilisatsiooni. Tegu pole mingi vandenõuteooriaga: vilkuvate ekraanide hüpnootiline mõju on toores tõsiasi, mida ei saagi salata. Kõige eredamalt paistab see silma laste juures, kelle dopamiinisõltuvus on vanematele tõsine probleem. See ei tähenda aga sugugi, et vanemad ise hüpnoosi mõjule ei alluks. Vastupidi, nende teadvus on hõivatud isegi püsivamalt, sest nad peavad hakkama saama hüpnokraatlikus ühiskonnas, kus tegelikkuse on juba kujundanud needsamad ekraanid. Hüpnokraatia on juba mõnda aega tunduvalt võimsam kui demokraatia – kui mitte öelda, et demokraatiast on saanud hüpnokraatia vari, sest avalikku arvamust suunavad algoritmid, mitte agoraale kogunenud rahvahulga omavaheline arutelu. Xun nimetab seda seisundit algoritmiliseks transiks. Sellisel transil pole enam selget keset, ta on korraga kõikjal ja eikusagil. Traditsiooniline hüpnoos vajas hüpnotisööri, mõnd karismaatilist juhti. Tehisaru loodud hüpnootiline väli on aga hajutatud ja detsentraliseeritud. Me elame hüpnosfääris, mille nähtamatu arhitektuur hõlmab kõiki meie tajusid.

Xun ei väida siiski, et hüpnosfääril polekski oma käilakujusid. Need on tema arvates Trump ja Musk, hüpnokraatliku režiimi prohvetid. Tavalisteks võimumeesteks neid pidada ei saa, sest tegu on ennekõike narratiivsete dispositiividega. Need prohvetid jutustavad lugusid, mille puhul pole tähtis mitte tõeväärtus, vaid üllatusväärtus. Kõige hämmastavam on Xuni meelest nende hüpnootiline siirus. Selline tegelane ei püüa mitte lihtsalt teistega manipuleerida – vastupidi, tema ise on esimene, kes oma juttu usub, olgu see kui tahes pöörane. Trump ei valeta, vähemalt mitte klassikalises mõttes. Ta elabki selles alternatiivses reaalsuses, mida ta ise sünnitab. Korrutades lõputult üht ja sedasama, kurnab ta keele välja, nii et sõnadest saavad tühjad tähistajad, mis enam midagi ei tähenda, kuid millel on tohutu hüpnotiseeriv mõju. Musk omakorda ujutab meie kujutluse üle utoopiliste tõotustega, mis kunagi ei materialiseeru, aga hoiavad meie meeli lakkamatu ootusärevuse lummuses. Üheskoos on nad täiuseni viinud kriiside tekitamise kunsti. Kui kriis on saabunud, selgub aga peagi, et selle ainsaks lahenduseks on nemad ise. Kriitilised rünnakud sellist režiimi ei kõiguta, vaid hoopis kinnitavad.

Paratamatult võrsub siit küsimus, kas hüpnosfäärile saab ka vastu panna. Kas seda saaks kuidagi õõnestada? Xuni arvates on see võimalik, aga mitte nõnda, nagu seni režiime on kukutatud. Avalik vastupanu on mõttetu. Režiim ju ei suru seda maha, vaid imeb endasse, kasutades seda sisu loomiseks ja algoritmide täiustamiseks. Sisu saab luua kõigest, mis tõmbab endale tähelepanu. Ja kui sisu on loodud, ongi see hüpnosfääri osa, sellest saab veel üks tõmbejõud, mis hüpnootilist transsi tugevdab. Vastupanu eelduseks on seega hoopiski piiripealne seisund, mida Xun nimetab unenäoliseks teadvuseks: liikuda sujuvalt erinevate tegelikkustasandite vahel, hoides ometi alal selget meelt. Ehtsust ei taotletagi, simulatsiooni ei tõrjuta. Siit algab nähtamatu vastupanu, millel on palju vorme.