Leonora Carrington, Kuuldesarv. Inglise keelest tõlkinud Jüri Kolk, järelsõna kirjutanud Leenu Nigu, toimetanud Katrin Kern. Kujundanud Asko Künnap. Salv, 2025. 176 lk.

Kirjutan neid ridu 18. märtsil kell 15, mil üle Eesti üürgavad sõjasireenid, katseks. Vähemalt praegu katseks. Sireeni saatel müriseb pesumasin, puuride unnates vahetatakse kortermaja rõdusid, meilikast plingib ja kõliseb, telefon väriseb. Paks kevadtolm neid helisid ei summuta ja ma mõtlen: kui hea oleks mitte kuulda. Nii nagu Marian Leatherby.

Marian Leatherby on praeguseks ühe tuntuma sürrealistliku kunstniku Leonora Carringtoni romaani „Kuuldesarv“ (1974) 92aastane peategelane. Nimi Leatherby kõlab ühe võimaliku häälduse järgi kui let her be ehk „lase tal olla“. Kui hea oleks lihtsalt elada oma pehmes kortsus kehas pehmet elu une ja reaalsuse, mütoloogia ja ajaloo, mineviku ja oleviku sürrealistlikul piiril ning võtta maagiline kuuldesarv välja ainult siis, kui on isu kuulda kindlaid helisid, näiteks linnusädinat, mida isegi sõjasireen (veel) täielikult ei neela.

See ei ole nunnu vanaemalugu

Carringtoni „Kuuldesarve“ sõnum ei ole siiski kõrvade kinnikatmine elu ebameeldivuste ees. Vastupidi, romaanis kuulevad Marian ja teised hambutud, kiilaspäised ja muude hädadega hoolde­kodusse saadetud eakad naised jumalannade kutset päästa maailm – tõesti kogu maailm kõikide olenditega – hävitusliku institutsionaalse religiooni, eriti kristluse, ja patriarhaadi käest. Nagu Marian mõtiskleb: „.. miks kummardada midagi, mis läkitab sulle ainult taude ja tapatalguid? ja miks süüdistatakse kõiges Eevat?“ (lk 25). Carrington küsib reaalsust nihestavas tekstis, kes mida kuuleb ning millal – ja kas üldse – saab kuulmisest kuulamine. Raamatu 2005. aasta kordustrüki (Penguin Classics) sissejuhatuses nendib Ali Smith, et „„Kuuldesarv“ on raamat sügavast oskamatusest suhelda ja suhestuda; selle keskmes on inimesed, kes ei kuule üksteist või ei soovi kuulda“.

Nagu öeldud, saadetakse romaani peategelane ja minajutustaja Marian Leatherby hooldekodusse. Kui Mariani parim sõbranna Carmella poleks talle kinkinud maagilist kuuldesarve ja kui Marian poleks oma perekonda uue abivahendiga pealt kuulanud, oleks ta hooldekodusse saatmisest saanud teada vaid paar päeva enne minekut. Marian ise tunneb, et on „endiselt kasulik ühiskonnaliige“, ja usub, et ta võib olla „meeldiv ja amüsantne“ (lk 5), kui hetk tundub olevat õige.¹ Marian mõistab siiski, miks ta näib oma pojale, miniale ja pojapojale vaevalt inimesena – pigem „ilatseva kotina täis roiskuvat liha“, nagu lapselaps Robert selle sõnastab (lk 15). Algusest peale on selge, et raamatust ei leia lugu nunnudest vanaemadest, kes armastavad oma perekonda ja keda perekond vastu armastab. Ka Marian teeb miniale selgeks, et „mitte miski Robertisse puutuv pole minu jaoks põnev“ (lk 56). Ei, Marianile on põnevam tema parim sõbranna Carmella, nende jutud. Jõudnud hooldekodusse, pakuvad talle elevust kaaselanikud ja maal, millel pilgutab silma salapärane nunn.

Marian pakib hooldekodusse minekuks kohvri nii, nagu läheks reisile Lapimaale. Olles pärit Inglismaalt ja elades Mehhikos, igatseb ta külma ja talve, kasepuid ja kuuvalguses helendavat lumevaipa ning on aastaid unistanud naasmisest maakera põhjapoolkerale. Hooldekodu on kõike muud kui tavaline, näiteks on elanike majakesed seene-, kinga- ja tordikujulised. Marian hakkab elama tornis, kus pole peale voodi suurt midagi – muu mööbel on seintele maalitud. Hooldekodu juhivad doktor Gambit ja tema naine proua Gambit – padukristlik paar, kes sunnib kõiki hooldekodu elanikke askeetlikult läbi ajama ja veidraid rituaale järgima, et jõuda Tõeni. Romaan lõpeb apokalüptiliselt külmas ja lumises maailmas, kus ellu on jäänud vaid käputäis vanainimesi ja loomi.

Aja kulg sürrealistlikus tekstipuntras

Marian on oma loo kirja pannud tagasi­vaatavalt just selles külmas, jäätunud maailmas. „Kuuldesarve“ vorm toetab loos aja kulgemist ja kujutamist: algus on rahulik, argine, aeglane. Romaanil pole peatükke. Esimesed 65 lehekülge on kirjutatud ühtlase rahulikult kulgeva loona, kus Marian kirjeldab oma elu pere juures ja hooldekodus, sealseid inimesi, oma ümbrust ning müstilist maali, millel kuidagi nurjatult silma pilgutava nunna ristib Marian donja Rosalinda Alvarez Cruz della Cuevaks. Alates 66. leheküljest hakatakse teksti osi eraldama. Umbes 70. lehekülje paiku selgub, et pildil kujutatud nunnal oligi just niisugune nimi ning et see kunagi ammu Lõuna-Euroopas elanud abtiss donja Rosalinda trotsis kristlust lausa ohjeldamatult. Kui Mariani kätte satub väike raamat maalil kujutatud nunna elust, tuleb narratiivi pöördepunkt: lugeja on nüüd uues loos, mis paikneb Mariani loo sees.

Ingliskeelses väljaandes on see tekst, mida Marian loeb, esitatud väiksema fondiga. See juhatab selgelt arvamusele, et narratiiv ja sealne info tihenevad. Eesti keeles niisugust visuaalset eristust ei ole, aga küllap annabki see tugevamalt edasi mulje, et Rosalinda ja Mariani lood on tihedalt seotud. Küll on aga eristatud donja Rosalinda raamatu sees olevad kirjad, mis tekitavad juba käsil olevatesse lugudesse veel kolmandagi loo. Viis, kuidas need lood loo sees on narratiivis esitatud, tihendab kujutatavat hetke: Marian loeb lugusid kaugest minevikust, mis kummitab olevikku, ja nagu lugeja lõpus teada saab, määrab tuleviku. Niisugune vorm venitab romaani ajalise haarde sügavamaks. Lugedes tekib teatav info üleküllus – ei ole lihtne hallata teadmisi kõigist neist sajandite vältel aset leidnud ja omavahel seotud lugudest. Nagu Mariani ammune sõber Marlborough on sõltuvuses reisimisest (lk 161), annab Mariani narratiiv edasi müütide rändamist ajas ja ruumis.

Teose eestikeelses versioonis pole kahjuks originaalis leiduvaid illustratsioone, mille on teinud romaani autori poeg Pablo Weisz Carrington. Illustratsioonid mõjutavad lugemist: eesti versioonis ei leidu teose üha kiirenevas lõpuosas midagi, mis tempot vähendaks. Ingliskeelses tekstis tõmbavad illustratsioonid tempot maha ning mõjuvad kogu teose vältel omamoodi peatustena. Muidugi suunavad need ka lugeja kujutlusvõimet.

Mõlemas keeles järgneb donja Rosalinda raamatu lõpule järsk langus tagasi olevikku, tagasi Mariani juurde hooldekodusse, kus hakkab nüüd lahti rulluma planeet Maa ootamatu jäätumine, mille on põhjustanud pooluste nihkumine. Tõeks hakkab saama Mariani „ema kujutelm ekvaatoril asuvast Monte Carlost ja lumest Biarritzis“, mis „tähendas tegelikult ennustust pooluste nihkumise kohta“ (lk 133). „Sellise muutuse mõju oleks paljudele planeedi elanikele katastroofiline“ (samas).

Keda ja miks me usume?

Romaani kõigi lugude sõnavara on lihtne ja lauseehitus kergesti jälgitav. See paistab olevat autori teadlik valik, et hoida niigi peadpööritav süžee selge ja arusaadav. Marian ise väidab, et on loo kirja pannud „ilma poeetiliste või muude liialdusteta“ (lk 165). Poeetilised liialdused või mitte, aga teoses on tähtsal kohal näiteks libahundi järeltulijad, kelle esivanemaid kommunistide võim Ungaris taga kiusas, hundipeaga naised, tants, mis kutsub esile mesilasjumalanna, ja eliksiir, mis paneb inimesed hõljuma … Romaan on tihedalt täis viiteid müütidele, jumalatele ja jumalannadele, kes väidetavalt on seotud pühakute ja ajalooliste isikutega.

„Kuuldesarves“ on niisiis palju fantastika ja maagilise realismi elemente. Teoses leidub palju seesuguseid seiku, mis näivad võimatud, sest on nii ebatõenäolised. Näiteks on 92aastase Mariani ema 110aastane ja elab Inglismaal (lk 7) – sedavõrd kõrge iga on võimalik, ent ülimalt haruldane. See on Carringtoni viis küsida: keda me usume ja miks?

Kogu Mariani jutustus on ebausutav, kuivõrd minajutustaja võib olla seniilne. Mariani pere väidab, et ta ongi seniilne, ja Marian ise arvab ka, et ilmselt on, aga ei saa seda kinnitada ega ümber lükata, kuna ta pole kindel, mida sõna „seniilne“ tähendab (lk 16). Kõrges eas peategelase seniilsus ei olegi tähtis, kuivõrd ta tajub maailma eeskätt eetiliselt, mitte ratsionaalselt.

Carrington on väitnud, et kunstitöid pole mõtet lõpuni seletada ning et neid on võimatu kokku võtta. Ent sellel romaanil on siiski selge sõnum, mis kohati on ka selgelt sõnastatud. „Ehkki me oleme vabaduse kätte võitnud võrdlemisi hilises elus, ei ole meil vähimatki kavatsust seda uuesti käest lasta,“ deklareerib Georgina, üks hooldekodu elanik, pärast seda, kui naised on kollektiivselt otsustanud doktor Gambitile vastu hakata (lk 130). Loo keskmes on eakad naised – ühiskonnagrupp, kelle häälel on väga vähe kõlapinda. Nagu Leenu Nigu põhjalikus järelsõnas nendib, on vanade naiste seadmine loo keskmesse ühtlasi Carringtoni viis kritiseerida meessürrealistide naiseideaali femme enfant’i – arusaama naisest kui lapselikust naiivsest muusast, kes ise suurt ei loo ega mõtle. „Kuuldesarves“ hakkavad (vanad) naised vähemalt iseennast kuulama ja tõsiselt võtma. Selgub, et sellesama salapärase torni sees, kus Marian elab, on veel saladusi, ja just seal tornis on naised sõna otseses mõttes iseendaga kohtunud. Samuti kuulevad ja kuulavad nad ka üksteist ning kadunud või hävitatud jumalannade kutset ning otsustavad kristlusest lahti öelda. Päästmaks maailma inimeste hävitustööst, otsustavad nad ellu äratada ürgse mesilasjumalanna Zam Pollumi ning täidavad aastasadu Iirimaal peidus olnud Graali taas Jumalanna Eluhingusega, mille inimkond oli kunagi hüljanud (lk 165).

Kuidas käsitleda kliima muutumist?

„Kuuldesarvest“ peegeldub patriarhaalse (kristliku) modernsuse arengukaar XX sajandi vältel, sh tuumatehnoloogia areng, täpsemalt tuumapommi ehitamine ja kasutamine.² Näiteks viidatakse romaanis sellele, et kunagi on toimunud tuumasõda (lk 153). Mariani parimast sõbrannast Carmellast saab miljonär pärast seda, kui ta asub oma kodu juurest Mariani hooldekodusse maa-alust tunnelit kaevama ja leiab aatomipommide valmistamiseks vajalikku uraani (lk 132). Carmella otsustab saadud rahaga maailma taas üles ehitada, mitte seda hävitada. Jääb muidugi teadmata, kuhu Carmella uraani müüb – võib-olla keegi ikkagi ehitab tuumapomme. Mariani vana sõber Marlborough ilmub aga välja tuumaenergial töötava saaniga, mis viitab teatud energiakasutusele.

Viidetega tuumasõjale, pommidele ja uraani kaevandamisele kritiseeritakse seda, kuidas inimene Maad ära kasutab. Ilma jahenedes pakub Marian – tänu oma enam kui sajandivanusele emale – nähtuse võimalikuks seletuseks Maa kalde muutumise oma telje suhtes, mille tagajärjel võivad muutuda ka poolused. Ka Maa kalde muutumist saab teoses tõlgendada maagilise realismina: Maa kalle oma telje suhtes muutubki, kuigi inimestele märkamatult, tuhandete aastate jooksul, „Kuuldesarves“ toimub see muutus aga üleöö. Sündmused, mis romaanis aset leiavad, on kliimamuutuse kiirendatud versioon, mille on põhjustanud inimese loodud tehnoloogia.³

See ärgitab küsima: mis žanris või vormis saab üldse kliimamuutusi käsitleda? Kuidas romaan, mis paratamatult on piiratud inimelu ajaraamiga, paneb kuulama ja märkama ajas märksa pikema kuluga hävitavaid seoseid, nagu põhjavee pumpamine ja liustike sulamine? Üks vastus on vanaduses, ajasügavuses, mütoloogilistes ja paganlikes teadmistes. Kõrge iga ei viita „Kuulde­sarves“ üksnes seniilsusele – just Mariani iidvana ema ja Marian oma sõbrannadega saavad jälile ilma külmenemise põhjusele. Vanadus on teoses maagiline pääsetee tõeni – ja see on selgelt ökosüsteeme kaitsev tõde.

Pooluste muutumine ja järgnev jääaeg on teoses jumalannade kättemaks inimestele – nende kättemaks, kes kaitsevad elurikkust ja küllust, neile, kes selle unustasid. Igatsus talve järele, mis saadab teksti algusest peale, ei ole ainult romantiline lääne kujutelm põhjast kui puhtast paigast, vaid ökoloogiline iha, mis sünnib aina kerkivast kuumusest ja millel on laastavad ülemaailmsed tagajärjed. Teose kirjutamise ajal võisid need tagajärjed näida veel sama sürreaalsed kui mõte, et Maa poolused vahetuvad üleöö, Mehhikos sajab maha paks lumi ja paganlikud jumalannad ärkavad, et nõuda kristluselt tagasi oma võim.

„Kuuldesarve“ viited Iirimaale ei ole juhuslikud. Carringtoni vanaema oli iiri päritolu ning tema lugude kaudu oli Carrington kursis keltide uskumustega, mis on loodusele palju lähemal kui kristlus. Pöörast huumorit ja sürrealistlikke kujundeid appi võttes juhib Carrington „Kuuldesarves“ tähelepanu tõsisele teemale – sellele, kuidas inimene loodust hävitab. „Kuuldesarv“ näitab, mis juhtub siis, kui kõrvad jäävad kurdiks sõnumitele, mida loodus saadab ning mida mõõtmised selgelt kinnitavad.

Hoia teisi nagu iseend

Väärib märkimist, et pooluste vahetumisele järgnenud jääajal ei söö vähesed ellu jäänud vanad inimesed teisi olendeid. Marian on olnud taimetoitlane, põhjendades seda nii: „Tõsiasi, et mul ei ole hambaid ja ma ei kanna kunagi proteese, ei tekita minus mingit ebamugavustunnet, ma ei pea kedagi hammustama ja leidub kõikvõimalikke pehmeid roogi, mida on hõlbus valmistada ja kerge seedida. [—] Ma ei söö kunagi liha, kuna minu arvates on väär loomadelt elu võtta, seda enam, et neid on nagunii nii raske närida“ (lk 5-6). Lootus uuele elule pärast jääaega lasub seega „kassidel, libahuntidel, mesilastel ja kitsedel“ (lk 165), keda allesjäänud, peamiselt vanad inimesed mitte ei söö, vaid kellega koos nad püüavad ellu jääda. Elu jääajal ja pärast seda on romaani lõpuks inimestest lahti harutatud, sest tulevikku, kus rohi ja lilled jälle kasvavad, kujutab Marian ette teiste olendite jaoks – nimelt on üks tegelane, hundipeaga naine, rase. Marian ei ole kindel, kas ta järeltulijaid tuleks kutsuda lasteks, huntlasteks või kutsikateks (lk 162).

Turvameetmete tõhususele lootes oletan, et enamik Eesti elanikest kuulis 18. märtsi sireeni. Kuid kes meist on kuulanud maailma, mis selle sireenini viis? Jääb müstiliseks, mida kuulevad need poliitikud, kes arvavad, et autoteed on liiga kitsad, et niita tuleks rohkem, et kindlasti võidaks Eestis rohkem sünnitada, enne kui on aidatud juba elavaid, sh neid, kes veedavad oma elu lõpuaastaid, ja et Trump on tore onu, keda võiks rohkem kuulata. Trump on kindlasti elav näide sellest, et vanadus pole väärtus iseenesest. Väärtuseks saab see siis, kui pika elu jooksul kogutud tarkust kasutatakse teiste hüvanguks, mitte hävinguks.

Üks „Kuuldesarve“ meeldejäävamaid lõike on järgmine: „Majad on tegelikult kehad. Me ühendame ennast seinte, katuste ja asjadega täpselt nii, nagu me ripume oma maksa, luustiku, ihu ja vereringe küljes. Ma ei ole iludus, pole vaja mingit peeglit, et mind selles ümberlükkamatus tõsiasjas veenda. Ometi hoian ma seda habrast keha kramplikus surmahaardes, nagu oleks see Veenuse enese klaar ihu“ (lk 17). „Kuuldesarve“ sõnum, mida ongi ehk võimalik kuulda ainult läbi maagilise pärlmuttersäras sarve, on see, et inimesed hoiaks kõike end ümbritsevat nii, nagu Marian hoiab oma aastatest läbi tulnud keha.

Arvustuse valmimist on toetanud Eesti Teadusagentuuri projekt „Rahvusriigid, etnilisus ja kuuluvustunne: transnatsionaalse modernismi tekke uurimine Eesti ja Iiri kirjanduses“ (nr PSG1106).