Meie hulgast on lahkunud tunnustatud zooloog ja loomaökoloog emeriitprofessor Raivo Mänd.

Päikeseline 20. märts rabas meid teatega armastatud kolleegi, emeriitprofessor Raivo Männi ootamatust lahkumisest. Loetud tunnid olid jäänud kevade alguseni, mis olnuks Raivole seitsmekümne teine. Kõigest seitsmekümne teine. Teade oli seda ootamatum, et eelmisel õhtul ei ennustanud reedel juhtuvat veel miski: Raivo oli kolleegide seltskonnas heatujuline ja teravmeelne, ikka täpselt selline, nagu olime teda aastakümneid tundnud.

Raivo Mänd sündis 2. detsembril 1954 Saaremaal keset looduslähedast külaelu. Tal oli seeläbi vahetu kogemus oludest, mis erinesid tuntavalt tänapäeva akadeemilisest linnakeskkonnast. Keskkond tekitas noores mehes soovi mõista loodust nii lindude kui ka liigikaaslaste – kaasinimeste – käitumist jälgides ja uurides. Kindlasti määras tollane keskkond suuresti ka Raivo hilisema, muhedalt isikupärase, elutervetel tõekspidamistel rajaneva stiili.

Pärast keskkooli lõpetamist 1973. aastal tegi Raivo otsuse, mis pani paika tema edasise elukäigu – ta asus Tartu Ülikoolis bioloogiat õppima. Oma erialale jäi ta ka kindlaks ja oli valitud teel silmapaistvalt edukas. 1986. aastal kaitses ta Tartu Ülikoolis väitekirja rannikulindude munade morfoloogia varieerumise põhjuste teemal ja pälvis bioloogiakandidaadi (PhD) kraadi.

Edaspidi tulid tiirude asemele tihased ja kärbsenäpid ning välitööde raskuspunkt nihkus merelaidudelt eemale, Edela-Eesti metsamaastikesse. Mõõtes pesakastilindudelt kõike, mida vähegi mõõta andis, edendas Raivo meie arusaamist lindudest, kuid mitte pelgalt lindudest. Nimelt näeb tänapäevane ökoloogiateadus uuritavat liiki pigem vahendi kui eesmärgina, vahendina üldiste loodusteaduslike probleemide lahendamiseks.

Just tänapäevase loomaökoloogia Raivo Tartu Ülikooli tõigi. Iseseisvuse taastanud Eesti leidis eest nõrgenenud zooloogia, mis oli hiljuti kaotanud mitu oma varasemat eestseisjat. Nii võttis Raivo 1992. aastal Tartu Ülikooli loomaökoloogia professoriks saades endale aukartust äratava ülesande asjad uuesti järje peale saada. Raivo sai missiooni mõõtu ülesandega silmapaistvalt hakkama: loomaökoloogia õppetooli ja 2005. aastast ka zooloogia osakonna juhatajana. 2021. aastast kandis ta emeriitprofessori tiitlit. Tartu zooloogial ei ole enam ammu midagi häbeneda. On heal tasemel teadus- ja õppetöö, on tugev kollektiiv ja tugev järelkasv – kõike seda väga suures osas tänu professor Raivo Männi elutööle.

Raivol jagus energiat ka väljapoole ülikooli seinu. Ta jõudis olla Eesti Looduseuurijate Seltsi asepresident, Eesti Ornitoloogiaühingu esimees ja Eesti linnuhuviliste ajakirja Hirundo asutaja. Raivo oli ka mitme menuka populaarteadusliku raamatu autor ja oli nõutud esineja üle kogu Eestimaa, 2025. aastal pälvis ta ka Eesti teaduse populariseerimise auhinna.

Raivo võitis 1987. aastal riikliku noorte teaduspreemia bioloogia valdkonnas. 2002. aastal sai ta koos kolleegidega riikliku teaduspreemia geo- ja bioteadustes. 2009. aastal tunnustati Raivot Tartu Ülikooli aumärgiga ja 2014. aastal Tartu Ülikooli suure medaliga. 2025. aastal pälvis Raivo Mänd Valgetähe IV klassi teenetemärgi.

Raivo avaldas üle 120 teaduspublikatsiooni. Tema juhendamisel või kaasjuhendamisel on kaitstud 9 doktorikraadi ja 11 magistrikraadi. Ta pani aluse tervele dünastiale – loodusteadlased on kõik ka Raivo lapsed.

Asendamatuid inimesi siiski on ja Raivo Mänd oli üks neist. Raivo, me ei suuda kunagi sinu kohta päriselt täita, kuid lubame sinu tööd jätkata, nagu jaksame ja oskame. Oleme mõõtmatult tänulikud.

Tartu Ülikooli loodus- ja täppisteaduste valdkond

Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituut