Kujutage ette Einsteini paindlikku aegruumi ja kvantfüüsika printsiipe, kus elementaarosakesed on superpositsioonis paralleelselt mitmes seisundis, suhtlevad hetkes pikal distantsil, lainekuju variseb selle vaatlemisel kokku. Seda võib kuulda realiseerituna helides. Varasemate sajandite muusika paralleelselt kuulamismeelele ja lavale, praegusse hetke tooduna kõlab võimaluste¹ sümbioosis modernistliku nüüdismuusika ja eksperimentaalse hoiakuga: helid kui osakesed ja muusika kui kõlaobjektid, mille paiknemine ruumis ja ajas n-ö sünnib leidmise, kuulamise ja omaksvõtmise hetkel. Sulgege silmad ning akustilised ja mentaalsed pildid jooksevad olnud aegadesse (Donizetti, Wagner, Schönberg). Avage silmad ja muusikud mitte lihtsalt ei mängi traditsiooniliselt, vaid teevad kohati üsna veenvalt pantomiimi elektroonilises teoses „Repoo Remix“ (2011) laval, mis on tegelikult (omamoodi eriline) Eliisabeti kirik: partituurilehed lendavad ja ootused on nähtavalt küsimusi tekitades publiku ette laotud.

Edasi esitati Arnold Schönbergi teosest „Pierrot Lunaire“ ehk „Kuu-Pierrot“ (1912) seitsmes osa „Der kranke Mond“ ehk „Haige Kuu“ „kergelt, irooniliselt ja satiiriliselt“, demonstreerides selle teose põimolekut kontserdisaali ja lava vahelise n-ö mängulise teosena, mis „mõjutas hiljem mh Cage’i, Kageli ja Stockhauseni muusikateatrit“ ja mille tellis Schönbergilt 1912. aastal näitleja-lauljanna Albertine Zehme „muusikaliste retsitatsioonide tsüklina oma õhtusteks kontsertideks uut tüüpi tõsise kabareena“². Edasi kõlas sopran Kai Kallastu ja flötist Leonora Palu esitatud Gaetano Donizetti Lucia stseen „Il dolce suono“ ooperist „Lucia di Lammermoor“ (1835) orkestripartii saatel, mille elektrooniline versioon mõjus kummaliselt „viguritega“ – seade oli tehtud nn error-esteetikas. Kallastu oli selleks ajaks liikunud kiriku rõdudele kõrvallöövis, mis muutis kiriku n-ö ooperilavaks. Aegruum paindus ja akustika sulatas kõik vapustaval viisil tervikusse, kus elavnesid ja pugesid kuulajatele naha alla imekspandavad nüansid – esinejate kõlakvaliteedist ja virtuoossusest kuni nende võimeni suhelda suure kultuurilis-religioosse tähendusliku inimvaimu ja olemuse algtähendusi otsiva ruumi kaudu.

Kai Kallastu häpening „Kai mängu­pillimuusika“ heliobjektide ja elektroonikaga (2024) sulatas eri kultuuride helitekitajad, sh Orffi pillid Benini kelladega. Mängijad koondusid seekord ruumi keskele mikrofoni ümber nagu häälitsev organism. Indrek Palu on oma uudisteoses „sinmyH“ flöödile, elektri­viiulile ja elektroonikale (2026) kasutanud viiekeelset vioolat, mis ei olegi elektripill, kuid mõjus kõlaliselt elektrooniliselt võimendatuna ja manipuleerituna. Teose põhimotiivi puhul kummitas selle meloodiline sarnasus „Dies irae“ (viimse kohtupäeva XIII sajandil ja edaspidi palju tsiteeritud) tuntud motiiviga, ilmusid Schnittke-, Stockhauseni- (lastehääl) ja folklooritaolised põimunud kihid – ümberpööratud kvaasireekviemi „Hymnis“ olemine lõppes ilusate meeli tõstvate harmooniatega.

Ilmar Laabani sürrealistlikule tekstile³ kirjutatud Leonora Palu uudisteoses „Ei ole ulmi“ sopranile ja altflöödile (2024/2026) oli laulja Salme Regiina Palu hääl algul õrn ja habras, kuid paisus teose jooksul võimsaks, toetatuna kiriku akustikast. Muusika faktuur meenutas veidi schönbergilikku atonaalsust ning harmooniat valitsesid (mind paeluvad) ilusad tritoonid, teos lõppes transtsendentse vilistamisega. Kontserdi lõpetanud Richard Wagneri „Mild und leise“ („Kerge ja vaikne“, Isolde armastuse surm) ooperist „Tristan ja Isolde“ (1857–1859) esitati vapustava intensiivsusega ja kõnetas kuulajaid intuitiivselt, olles märgilise tähendusega: armastus ja surm / armastuse surm on samal ajal lõpp ja algus. Oleksin sealtpeale tahtnud kuulata veel teoseid Repoo ansambli võlurite esituses.

Ehkki kontserdiga tähistati Pärnus tegutseva Repoo 20. tegutsemisaastat, tekkis ansambli kunstilisel juhil Andrus Kallastul ümber pööratud „ooperi“ kontseptuaalne idee juba 2000. aastal. Ansambel kujunes Andrus ja Kai Kallastu Pärnu Ooperi eksperimentaal­laboriks. Selle tuumik on samuti Pärnus tegutsevad Leonora ja Indrek Palu, kuid ansambel on avatud koosseisuga: mitmesuguste muusikute kõrval on kollektiivse ühisloomingu teostamiseks valdkondadevahelisse truppi kaasatud näiteks luuletajaid, kunstnikke ja tantsijaid. Repoo mängib kontseptuaalselt reaalsuse peegeldamise ja võimalike võimaluste esiletoomisega, tehes seda performatiivselt ja teatraalselt, veidralt ja pööraselt, piire ületades ja vajadusel uusi žanre luues. Repoo kontseptsioon seisneb kontserdi ja ooperi, muusikateatri ja multimeedia ristamises, eel­arvamusvabalt muusika esitusvõimaluste piiride kompamises.⁴

„Tegu on aegu ja paiku ületava kontseptsiooniga, milles ühinevad erinevate heliloojate, ajastute ja kultuuride muusika, erinevad žanrid, vormid ning väljendusviisid, sisaldades elemente antiigist tänapäevani: tragöödiat, komöödiat, draamat, maske, nukke, laulu, tantsu, opera seria’t, opera buffa’t, no- ja kabukiteatrit, pekingi ooperit, muusikadraamat, melodraamat, operetti, muusikali, akrobaatikat, ilutulestikku, iluujumist jne.“⁵

Andrus Kallastu sõnul on ansambel tegutsenud veidi valel ajal ja vales kohas: publik, kes on osanud seda hinnata, on olnud väike, kuid see-eest püsiv. Eksperimentaallabor tähendab aga ka seda, et ansambli (kohati ka rahvusvahelised) mängijad on olnud eri projektides (nt Pärnu nüüdismuusika päevad, festivalid „Suveaaria“ ja „Raamid“, suvised valdkondadevahelised kompositsiooni­töötoad) erisugustes rollides instrumentalistidest heliloojateni – muu hulgas eesmärgiga luua just rühmateoseid, kus traditsioonilised piirid hajuvadki. Ka juubelikontserdil kõlasid tuntud heliloojate (Donizetti, Wagner, Schönberg) kõrval ansambli tuumikuliikmete loodud eksperimentaalsed teosed (Kai Kallastu, Leonora ja Indrek Palu). Kontserdi avateosesse „Repoo Remix“ (2011. aasta Tallinna vanalinna päevade tellimus) sulandus katkendeid 2011. aastani loodud projektidest (sh Donizetti, Wagneri ja Hans-Gunter Locki loominguga). Tähtpäevakontserdi kava oli seega ühtlasi läbilõige ansambli minevikust, olevikust ja tulevikust. Kontsert arenes ka teistmoodi, ümberpööratult eri dihhotoomiaid pidi: brechtilikult distantsilt, n-ö objektselt, performatiivsete ja tehniliste viguritega („Repoo Remix“, Schönberg, Donizetti) ning iga kord muutuvate kõlavõimalustega (Kai Kallastu, Indrek Palu) endasse haaratava subjektsuseni, mis on sügavalt inimlik, intensiivne, intuitiivne ja päris (Leonora Palu, Wagner).