Lugemisuuringu „Eestlane loeb 2025“ kõige toredam tähelepanek on see, et noored loevad. Nad loevad koguni rohkem kui keskealised.¹

On muidugi tõsi, et noored lugejad ei pruugi seejuures teada vanemate seas üldtuntud kirjanikke, sh eesti autoreid. Kui teatakse, ei pruugi nende looming noori kõnetada. Märgata on teatavat uute eelistuste tärkamist. Näiteks tõstsid küsitluse noorimad vastajad esile naissoost autoreid ning praegusi tuntud kirjanikke. „Neid andmeid vaadates kerkib küsimus, kas oleme tunnistajaks uuele mälukatkestusele,“ arutleb Marju Lauristin. Ta oletab, et katkestus võib olla tingitud tehnoloogilise keskkonna muutumisega kaasnenud lugemishoiakust.²

Jah, see võib teatud määral nii olla. Asja saab vaadata aga ka teisest küljest. Koolis käsitletakse praeguste eesti kirjanike loomingut pigem vähe, ometi on noored sellega võrdlemisi hästi kursis. Järeldan, et nüüdiskirjanduses käsitletavad teemad kõnetavad võrsuvat lugejaskonda, ja see valmistab heameelt. Noored on seejuures ära tabanud naiskirjanduse tõusulaine. Surnud klassikute kaanon on paraku meeste poole kaldu.

Nõustun täielikult osutusega, et riiklik raamatupoliitika peaks tagama haridussüsteemile ja kultuuriasutustele noore põlvkonna kultuuriteadlikkuse toetamiseks vajalikud vahendid. Lauristin: „Eriti oluline on tänapäeva eesti kirjanduse tippteoste ning kvaliteetse eestikeelse aimekirjanduse piisav kättesaadavus koolidele e-raamatutena, et neid saaks lülitada õppekavasse.“³

Mida veel saab ära teha? Küsisin sihtgrupi esindajalt ja tema lahkel loal ka jagan ta mõtteid. Üks võtmesõna on „tasuta“ (tähenduses „avalik hüve“): erameedia võib püsti panna kui tahes vägeva kultuuriportaali, aga kui see jääb maksumüüri taha, siis see noorteni ei jõua. Küll aga jõuavad/jõuaksid SA Kultuurilehe väljaanded ja ERR.

Noor lugeja toob samamoodi kui kirjanduse aastaauhindade põhižürii juht Elisa-Johanna Liiv esile, et publik tunneb puudust raamatusoovitustest.⁴ Kahjuks ei jätka tegevust ETV „Presidendi raamatuklubi“ ega Klassikaraadio „Gogol“ – aitäh väärt saadete eest, Erle Loonurm, Kaisa Ling, Maia Tammjärv ning teised toimetajad ja osalised! Hea, et jätkuvad „Loetud ja kirjutatud“ ja „OP“ ning et ka ülejäänud ERRi saadetes käsitletakse kirjandust pidevalt. Aga! Nii Liiv kui ka noor ekspert tõdevad, et neisse oleks vaja rohkem nooremaid hääli, uue põlvkonna vaatenurka. Palun andke noortele see võimalus: nad on seda väärt ja löövad hea meelega kaasa.

Samamoodi kui noored teatrihuvilised⁵ toovad noored lugejad (sageli on nad nii üht kui ka teist) esile, et info liikumisel oleksid abiks treilerid ja videoklipid. Asi on selles, et neil ei ole aega ega harjumust järjepidevalt ilmuva kohta infot otsida: needsamad noored õpivad nagu hullud, paljud käivad samal ajal ka tööl. Nende seas on tavapärane jälgida Insta­gramis või Tiktokis mõne sümpaatse postitaja uudisvoogu. (Muide, paljude kirjandusürituste põhikanalid Facebook ega Youtube noori eriti ei kütkesta.) Huvitavamaid videoklippe on tore omakorda sõpradele edasi saata ja siis sõnumi­kastikeses muljetada. Tähtsusetu ei ole seejuures video tehnilise teostuse kvaliteet ja esteetiline üldpilt. Oluline on ka erapooletus, näiteks raamatupoodide postitusi tajutakse pigem müügipakkumistena.

Seda kõike arvesse võttes oleks ERRi klippidel noore lugeja hinnangul suur potentsiaal: „Ma arvan, et see oleks äge, sest ERR on nagu laulupidu. Kõik teavad, mis on ERR.“ Lisaks: kui räägime kirjandusest, ei ole tähtsusetu, mis keeles ja missuguse sõnakasutusega seda tehakse.

Noor nõuandja käib välja ka mõtte, et vahel võiks seesugus(t)e ühismeediakonto(de) all korraldada ka loosimänge, mille auhind on raamat või teatripilet. Siit veel üks märksõna – „mängulisus“. Noorele kultuurisõbrale sobiv konto ei tohiks olla surmtõsine, kuigi käsitletavad teemad võivad tõsised olla küll.

Tehnoloogilise keskkonna muutumine ohustab niisiis küll teatava kultuurikatkestusega, kuid avab samal ajal uusi võimalusi – miks mitte ka klassika avastamiseks uute vaatenurkade alt.