Mikk Titma (2. november 1939 Tallinn – 28. veebruar 2026 California, Redwood City) oli eesti sotsioloog, kelle teadustöö on Eestis kujundanud noorsoo-, haridus- ja mobiilsusuuringute arengut. Ta lõpetas 1963. aastal Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonna cum laude, kaitses 1968. aastal filosoofia kandidaadi ja 1974. aastal filosoofiadoktori kraadi, 1981. aastal omistati talle professori kutse. Suure osa oma akadeemilisest karjäärist töötas ta Tartu Ülikoolis, Eesti Teaduste Akadeemia instituutides ja Tallinna Polütehnilises Instituudis, alates 1991. aastast ka USAs Stanfordi ülikoolis. Titma uurimistöö keskmes olid põlvkondade sotsiaalne mobiilsus, noorte väärtused ja hariduse roll muutunud ühiskonnas. Lisaks rahvusvaheliselt tunnustatud teadustööle mõjutas Mikk Titma murranguperioodil märkimisväärselt ka Eesti poliitilist ja majanduselu.
Nõukogude Liidus oli Mikk Titma üks esimesi sotsiolooge, kes alustas süsteemsete longituuduuringutega. Ta oli hästi kursis lääne sotsioloogias toimuvaga ja tõi sealt inspireeritud metoodikat ka siinsesse teadusse. 1966. aastal käivitatud „Eesti eluteeuuring“ keskendus 1948. aastal Eestis sündinud ja keskkooli lõpetanud noorte hariduskohordile. Hiljem, 1982. aastal, algatas ta märksa ulatuslikuma rahvusvahelise uuringu „Põlvkonna eluteed“ („Paths of a Generation“), mis hõlmas keskkoolilõpetajaid viieteistkümnest Nõukogude Liidu regioonist.
Need oma aja kohta meetodilt uuenduslikud uuringud jätkusid ka pärast Nõukogude Liidu lagunemist: „Eesti eluteeuuringu“ viimane laine 2007. aastal ja „Põlvkonna eluteede“ viimane laine Eestis 2004/2005. Rahvusvahelises plaanis on „Põlvkonna eluteed“ erakordne, sest võimaldab jälgida ühe põlvkonna elukäiku ja kohanemist ühiskonna muutustega mitmes riigis nii enne kui ka pärast suurt poliitilist ja majanduslikku murrangut. Eriti väärtuslikuks osutusid kaht Eesti põlvkonda hõlmavad longituudandmestikud, mis võimaldasid võrrelda nende põlvkondade toimetulekut riigikorra ja majandussüsteemi vahetumisega. Just sellest võrdlusest tuli laialdaselt käibele „võitjate põlvkonna“ mõiste, millega tähistati noorema longituuduuringu põlvkonda – 1990. aastate alguseks kolmekümnendatesse eluaastatesse jõudnud inimesi, kes tegid kiiresti karjääri ja said põlvkonnana ühiskonna muutustest kõige enam kasu.
Teine suund tema teadustöös oli noorte väärtuste uurimine. Juba 1960. aastatel rakendas ta töö- ja haridusväärtuste analüüsimiseks Ameerika sotsioloogi Morris Rosenbergi metoodikat. Seda kasutati hiljem paljudes noorte väärtusuuringutes nii Eestis kui ka kaugemal. Kuna märkimisväärne osa nõukogudeaegsest andmestikust on säilinud, on võimalik neid võrrelda taasiseseisvunud Eestis kogutud andmetega. See võimaldas analüüsida eri põlvkondade suhtumise muutumist töösse ja haridusse üleminekul käsumajanduselt turumajanduslikule ühiskonnakorraldusele. Samuti oli Titma üks esimesi, kes alustas toonases Nõukogude Liidus elukutsete maine uurimist.
Mikk Titma kuulus laialdasse rahvusvahelisse teadusvõrgustikku, mida jagas ka oma kolleegide ja õpilastega. Tema vahendusel said mitmed Eesti sotsioloogid võimaluse õppida ja töötada Stanfordi ülikoolis ning teistes mainekates Euroopa ja Ameerika ülikoolides ja uurimisasutustes. Nii jõudsid Eesti sotsioloogiasse rahvusvahelised uurimissuunad ja siinne teadus sai maailmas nähtavamaks.
Titma loodud uurimistraditsioon ja andmestikud elavad edasi tema õpilaste töödes ja Eesti sotsiaalteadustes. Tema algatatud pikaajalised ja süstemaatilised eluteeuuringud on harukordne allikas Eesti ühiskonna muutuste mõtestamisel.
Eesti Sotsioloogide Liit
