Minus tärkab kahtluseiva, kui kellegi kohta öeldakse suurte sõnadega, et ta on aus või altruist, ligimesearmastaja või lihtsalt hea, isetu või ilusa hingega inimene. Ei taha kuidagi uskuda, et selline inimene olemas on. Aga Peeter oli. Naturaalselt. Ilma teeskluseta. Headus on su nimi, Peeter! Paaril korral olen näinud, kuidas sa proovisid kuri olla. See ei õnnestunud, sest sul puudus see iseloomujoon. Headust õhkavad ka sinu tegelased. Pole vahet, kas see on vargaplika või mereröövel või külvivolinik. See on sinu soojus, sinu headus, Peeter! Aitäh sulle, uudishimulik rõõmsameelne tulekera, et andsid mulle võimaluse su headust lähedalt kogeda. Aitäh, et panid selle headuse ka oma filmidesse!

Artur Talvik

Peeter Simm oli lavastaja, kelle võtteplatsil valitses alati loominguline energia, elurõõm ja inimlik soojus. Temaga töötades oli tunda, kui palju ta armastas lugusid ja inimesi nende lugude sees – ideid, arutelu ja head huumorit jagus alati. Veel mõni kuu tagasi oli ta täis töötahet ja tegeles uue filmi „Viimase öö õigus“ stsenaariumiga, kuid kahjuks jäi see film tal tegemata.

Olen tänulik, et minu teekond filmi­maailmas viis mind Peeter Simmiga kokku ja sain tunda tema loome- ja elurõõmu, mis tegi koostöö tõeliselt eriliseks.

Marju Lepp

Kui sina „aitäh“ ütlesid, siis alati valjult, iga täht eraldi kuulda ja hüüumärk lõpus. Iga kord, kui sa seda ütlesid, oli mul häbi. See oli nagu inimeseõpetus – nii tuleb öelda, kui tahad inimene olla. Mõistagi oli see tahtmatu. Sa lihtsalt olid selline. Sinu „aitäh“ mõjus nagu äratus. Ka viimane kord, kui sinu sängi kõrvalt üles tõusin, kuulsin seda jälle, paraku viimast korda. See oli pigem sosin. Sa tänasid meid selle eest, mille eest me sulle igaveseks tänuvõlglasteks jääme.

Lahkunud on hull mees, kes tahtis muuta maailma paremaks. Su keha jahtus, sinust sai kevad. Puhkevad pungad, värelev vesi räägivad sinust, Peeter.

Toomas Raudam

Peeter Simm oli mees, kes hoolis alati oma võttegrupist, ta lausa hoolitses, nagu isa laste eest. Külmadel hilissügisestel „Tants ümber aurukatla“ võtetel Otepääl kooris ta tervele suurele grupile vägeva kuhila küüslauku, justkui püramiidi, ja ärgitas sööma, et keegi haigeks ei jääks. Kõik sõid üksmeeles. Välja arvatud grimmikunstnik Lii Kärner, kes ei saanud seda Kaljo Kiisa pärast teha, sest Kiisale oli küüslauk vastuvõetamatu. Simm õpetas meid ka kapsaid ja peete hapendama. Kulinaarsed katsetused pakkusid talle pinget. Ta vaimustus ja katsetas ikka, et midagi uut avastada.

Mare Raidma

Jalgrattahooaeg algab ilma Simmita ja sellest on kole kahju. Simm jõudis oma kiire rattaga igale poole: hulgaliselt filme ja ka teatrit tegema, 1990ndate alguses koos Kiisa, Põldre ja Raimund Feltiga filmistuudiot asutama ja pidama, viimastel aastatel filmikoolis järelkasvu õpetama. Simm kuulas meeletus koguses muusikat – olgu nimetatud vähemalt Šostakovitš ja Robert Plant –, vahtis filme, luges ja uuris, oli kohutavalt uudishimulik. Alati kõikide jaoks olemas ja toeks, kogu aeg kuradi rõõmus, kuni lõpuni positiivset tooni hoida püüdmas. Viimase lühikesevõitu telefonikõne lõpus palus ta tervitada kõiki, kes teda tunnevad – olgu see siinkohal tehtud. Elagu mälestus seltsimees Simmist ja olgu õnnelikud kõik, kes temaga kokku puutusid!

Ivo Felt

„Filmis peab olema midagi irratsionaalset“ on fraas, mida Peetrilt suhteliselt tihti kuulis. Väga pikalt ta ei selgitanud, mida see tähendab, kuid siiski näen ja mõistan nüüd, mida ta sellega mõtles.

Simm õpetas alati lugude kaudu. Vaatamata sellele, et ta võis sõita autoga või rattaga ilma kaardita, umbes teades, kus toimub tudengite järjekordne seik, sõita ringi kõige unustatumail teedel Eestis – ja jõuda ikka kuidagimoodi õigesse kohta ja täpselt õigel ajal.

Ilmselt on see osa sellest irratsionaalsusest – kogeda elu ning tuua see vaatajani. Simm ise oli nii nagu elu ja film: kui hakata otsima kõigele seletust ja põhjendust, läheb ilmselt mööda ka see, mis päriselt toimub.

German Golub

Peeter Simm, suur Eesti filmimees, lahkus meie hulgast 12. märtsil. Tema filme teatakse ja mäletatakse. Vähesed aga teavad, et Peeter Simm oli see mees, kes käis ja hoidis kätt meie eakatel filmi­veteranidel, neil, kes olid sunnitud tervisehädade tõttu avalikust elust kõrvale tõmbuma. Peeter oli see, kes ühendas, hoolis ja kuulas, kui vaja, lõi käed külge ja parandas nii mõnegi asja ära, naerdes, et tal on ikkagi Nõo kooli füüsikaharidus ja elektriku paberid. Kes nüüd siis nende uksele koputab ja uudiseid toob? Kes võtab üle tema tudengid, keda ta nii väga armastas ja hoidis?

Isa ja vanaisa koht on asendamatud, nii nagu pole võimalik asendada teisele poole vikerkaart läinud ilusa hinge ja sooja südamega inimest. Ja kas peakski? See kirbelt õrn haav jääb meie südamesse ega armistu – hoiame seda, sest kuni elab mälestus, elab ka inimene meie keskel edasi.

Tiina Lokk

Simmi Petsiga sain ma tuttavaks 80ndatel Eesti Reklaamfilmis, kus ta käis reklaamirullide väntamisega lisaraha teenimas. Kuigi mõnede kulturnikute arvates madaldas reklaamile näpu andmine kinematografisti üllast mainet, ei teinud Peeter sellest suuremat numbrit, kuulutades naeru lagistades, et alati on olemas rahasumma, millega saab häbi maha pesta. Samas polnud ta selline mees, kes oleks olnud nõus igasugust jama üles väntama. Kui Tallinna kaubamaja reklaamiosakonna juhataja saabus ERFi nii tellimuse kui ka omaloomingulise stsenaariumiga, viskas Pets käsikirja rahulikult prügikasti ja lavastas sootuks teistsuguse filmi, hoolimata asjaolust, et autor oli kodumaiste kommunistide peaideoloogi Rein Ristlaane isiklik abikaasa. Kummalisel kombel ei tekkinud sellest kunagi probleemi – ju oli ka tellija Simmi talendi suur austaja.

Puhka rahus, armas semu!

Olav Osolin

Simm. Võis see olla 1998. aasta, kui esimest ühist tööd tegime? Unineti kommunikaatorile oli reklaamklippi vaja. Sain seda tehes aimu Simmi välkkiirest, esimest üles kerkinud ideed usaldavast mõtlemisest. Lükkasime vanataadi kummipaadiga soojärvele õngitsema. Piiks-piiks. Taat võtab põuest kommunikaatori. Sellel kala pilt ja sõnum naiselt: see kala on juba ahjus. Enam ei ole Uninetti ega kommunikaatorit. Taati ei ole. Simmi ka ei ole enam. Siin ei ole. Sõnumeid Simmilt on olemas siinpool ja tulemas teiselt poolt. Piiks-piiks. Olge ootel. Ta on ikka olemas.

Vahur Laiapea

Raske on sellega leppida, et inimest nimega Peeter Simm enam ei ole. Kõik ei ole asendatavad. Mulle ei asenda Peetrit küll mitte kunagi mitte keegi. See tühi auk elumaastikku jääb.

Simm saabus alati hoogsalt, punetava näoga, rääkis kõva häälega ja naeris nakatavalt. Ta oli väga hea lugude jutustaja ja temaga oli lõbus. Aga tal oli tundlik pool. See on just see tundlikkus, mis on oluline kunstnikule. Lääge värk talle peale ei läinud. Tema filmid ongi poeetilised teekonnad ja ta jutustab suure soojusega väikestest inimestest. Tänapäeva Tšehhov. Tean, kui raske oli talle negatiivne kriitika. Oleme temaga istunud koos nii õnnes kui õnnetuses. Kõike on olnud. Aga ega film ei olegi 500kroonine, mis peaks kõigile meeldima. Tema lause. Ja Simm ei andnud kunagi alla.

Selle vastiku haigusega ka. Ta armastas elu väga! Kuni viimase hetkeni.

Ma olen õnnelik inimene, et mul oli selline sõber. Jään Sind metsikult igatsema ja olen kõige eest tänulik. Sõber, isa, õpetaja, seltsimees, Simm …