Paremradikaalsuse leviku keskel võib hakata näima, et maailm ongi binaarne, on õige-vale, hea-halb ja nende kõrval ka ainult kaks sugu: mees-naine. Selline kitsalt dualistlik maailmavaade ei lase eritleda elu keerukust ja selle tahke. Siinkohal soovime bioloogilistele ja filosoofilis-psühholoogilistele uurimustele toetudes põgusalt näidata, kui keeruline ja mitmekihiline on muu hulgas soo küsimus.

„Kes on inimene?“

„Elu keskmes on DNA ja see ei kanna endas mingit liigispetsiifilist eripära. Inimese genoom kattub ligikaudu 98% ulatuses šimpansi omaga ja umbes 35% ulatuses nartsissi genoomiga. Osa DNAst on rämps-DNA, kaasa kulgev kahjutu parasiit, mis ei väljendu fenotüübis. DNA tasandil ei ole võimalik eristada „autentseid” genoomseid järjestusi viirusliku päritolu järjestustest, ei ole olemas mingit „DNA-spetsiifilist” DNAd. Veelgi enam, ei ole olemas ka mingit „elule omast“ DNAd.“¹

Sedasi kirjutab keskkonnafilosoof Timothy Morton oma teoses „Ökoloogiline mõtlemine“.² Peatükis „Mutatsioon, mutatsioon, mutatsioon“³ jõuab ta järeldusele, et elu pidi tärkama mateeriast endast, sest vastasel juhul peaks olemas olema „elueelne elu“, mis viiks meid lõpmatu regressini. Nõnda kerkib küsimus, kust me tõmbame piiri elu ja eluta vahel: kas viirus on elus? Raske öelda. Morton ütleb, et kui pidada rinoviirust elusaks, siis võiks sama hästi pidada ka arvutiviirust elusaks, kuna mõlemad kopeerivad ennast. Selle asemel väidab ta, et ei ole olemas elu kui sellist (ökoloogiline mõtlemine kui mõtlemisviis⁴ hävitab elu-mitteelu eristuse) ja et evolutsiooni veavad DNA-eelsel tasemel olevad algoritmid. Selles perspektiivis ei erine liikuvad elusolendid taimedest, keda juhivad samuti sarnased valemid. Nõnda saab väita, et eos oleme kõik taimed, kelle toimemehhanisme me lõpuni ei mõista.

Mittemõistmine on ökoloogilise mõtlemise kese: me ei saa kunagi lõplikult mõista maailma meie ümber ega ka meie sees. Me ei tea, mis teeb meist inimese – pole ühte geeni või mõnd muud rakku, millele saaksime viidata ja öelda, et see on inimese olemus. Sama kehtib ka teiste liikide puhul. Morton on üldse skeptiline sõna „liik“ suhtes, kuna see on inimese loodud konstruktsioon. Nii kasutab Morton sõna „loom“ asemel väljendit veider võõras (ingl stranger stranger), kuhu alla kuuluvad kõik olendid, sh inimesed, ja keda ta iseloomustab lühidalt nii: „Nende veidrus ise on veider. Me ei saa neid kunagi lõpuni tundma.“⁵ Veidrate võõraste mõistmist takistab muuhulgas see, et nad on pidevas muutumises, mistõttu neil polegi ühte kindlat tõelist loomust, mida me saaksime tundma õppida. Või kui on üks tõeline loomus, siis see ongi muutumine ise: „Olemuse aluseks on muteerumine, muteerumine, muteerumine.“⁶ Morton ei mõtesta teadmatust negatiivselt, vaid peab seda elu paratamatuks osaks, mida peame aktsepteerima. Meil ei ole ühtegi universaalset valemit või näitajat, millega saaksime ühte liiki või olendit kindlalt teisest eristada, mistõttu saadab neid ja meid alati veidrus ja kummalisus.

Mis on sellel keskkonnafilosoofilisel ja bioloogilisel lähenemisel pistmist sugudega? Ka meeste ja naiste puhul on võimatu näidata ühele konkreetsele omadusele, mis soo esile kutsub. Ei eksisteeri tõelist või loomulikku naist ega tõelist või loomulikku meest, kuigi paremradikaalid ja konservatiivsed usklikud tahavad vahel nii väita. Olemas on ainult meie arusaamad sellest, milline selline „loomulik inimene“ olema peaks. Bioloogia tingib osa erinevustest, aga need pole nii suured, et lööksid ületamatu lõhe kahe soo vahele: sood ei ole vastandid, vaid neil on ühiseid osi ja on inimesi, kes ei lange kummagi soo alla.

Bioloogiline determinism või sotsiaalne konstruktsioon?

Sugude mõtestamiseks on laiemalt levinud kaks terminit: gender⁷ ja bioloogiline sugu. Gender kui termin sai 1990. aastatel populaarseks tänu filosoof Judith Butlerile, kes on tuntud performatiivse soo teooriaga ning on ühtlasi üks kvääriteooria rajajatest. Ta defineerib gender’it kui ebapüsivat identiteeti, mis on aja jooksul moodustunud korduvate tegevusmustrite kaudu.⁸ Bioloogilist sugu (ingl biological sex) seostatakse suguelunditega, mille põhjal üldiselt lapse sugu määratakse. Kui mõtestada sugu millenagi, mille käekäigu määrab bioloogia, kutsutakse seda bioloogiliseks determinismiks. Teine äärmus on arusaam, et sugu on tervenisti sotsiaalne konstruktsioon. Mõlemal on osaliselt õigus, sest soo kujunemises on oma osa mõlemal.

Butleri performatiivse soo teooria kohaselt kujuneb gender välja sotsiaalsete olukordade ja normide keeristes: sõltub, kuidas end sotsiaalses kontekstis käitumisharjumustega kujutame ja kujundame ning kuidas seostume normidega.⁹ Eelmise sajandi üks olulisemaid feministlikke mõtlejaid Simone de Beauvoir kirjutas „Teises sugupooles“, et naiseks ei sünnita, vaid kasvatakse. Butler väidab temale ja fenomenoloog Maurice Merleau-Pontyle toetudes, et ka gender on midagi sellesarnast, mida õpime elu jooksul teostama ning mille kohta käivaid norme pidevalt omandame. Kuna gender ei ole kindlaksmääratud fakt, vaid teatud tegevusmustrite ja indiviidide koosmõju tulemus, ei oleks ilma selle loomiseta ühtegi gender’it. Fiktiivne konstruktsioon muutub läbi taastootmise indiviidi jaoks vajalikuks ja harjumuspäraseks. Samas ei eita Butler keha materiaalset olemust, vaid eristab gender’it protsessist, kus keha hakkab kandma kulutuurilisi tähendusi. Gender on paratamatult seotud keha ja ümbritseva maailmaga ja kujuneb välja nende koostoimes.

Aga mida ütleb bioloogia? Juba põhikooli bioloogia tundides õpetatakse, et soo määravad kromosoomid: XX = naine, XY = mees. See on ainult üks osa soo kujunemisest ja isegi kui piirduda ainult kromosoomidega, ei jagune ikkagi inimesed ja sood kahte konkreetsesse kategooriasse, sest ka kromosoomid on kummalised ja ettearvamatud. Sugu ei määra mitte Y-kromosoom, vaid SRY geeni olemasolu, mis on ainult väike osa sellest ja mida ei ole alati olemas Y-kromosoomis. Kahe levinuma kombinatsiooni kõrval on veel palju teisi: nt XXY (Klinefelteri sündroom), XYY ja X0 (Turneri sündroom). Osa selliste kombinatsioonidega inimesi kutsutakse interseksuaalseteks, neil on olemas mõlema soo tunnused, harvadel juhtudel ka mõlema soo suguelundid. Kõrvalekaldumised nii-öelda tavapärastest kromosoomide kombinatsioonidest avastatakse siis, kui inimese tervisega on probleeme või kui ta oma uudishimust laseb kromosoome uurida. Binaarsest kromosoomide kombinatsioonist kõrvale kalduv inimene võib elada täisväärtuslikku elu, ilma et ta kunagi avastaks oma eripära. Soo puhul ei tasu kinni jääda ainult kromosoomidesse.¹⁰

Hormoonidest seostatakse androgeene (sh testosterooni) meestega ja östrogeene naistega. Mõlemal sool on olemas mõlemat sorti hormoone, lihtsalt nende tasakaalud erinevad: meestel on rohkem androgeene, naistel östrogeene. Need omakorda mõjutavad sootunnuseid, mis jagunevad esmasteks ja teisesteks. Esmased on suguelundid, teisesed on muud nähud, mida seostame sugudega, nagu rindade ja habeme kasvamine, figuur, hääle madaldumine, seksuaaltung, naha ja juuste tekstuur jne. Eelkõige teisesed sootunnused on seotud hormoonidega. Kui inimene hakkab võtma teisele soole omasemaid hormoone, kujunevad tal selle soo teisesed sootunnused. Hormoonide mõju on elus kergemini märgatav kui kromosoomide oma, mistõttu mängivad need soolise lahterdamise puhul suuremat rolli.

Hormoonid kutsuvad esile ka psühholoogilisi nähtusi, nt testosteroon lükkab emotsioone tahapoole ja östrogeen tõstab neid rohkem esile.¹¹ Kuid need erinevused ei ole nii suured, et lüüa sügav lõhe kahe soo vahele, vaid me võimendame neid sotsiaalse käitumisega. Vahel põhjendatakse ka agressiivsust testosterooni suure hulgaga, kuigi pole konkreetseid tõendeid, et testosteroon teeks inimest vihasemaks. Samuti pole mõlema soo kogetud emotsioonid erinevad, vaid nende intensiivsus kipub erinema. Bioloogi, aktivisti ja transsoolise naise Julia Serano arvates võimendatakse hormoonide esile kutsutud nähtusi, kuna läänelikus maailmavaates kategoriseeritakse tihti meest ja naist vastanditena, kellel justkui pole ühtegi ühist osa. See omakorda võimendab hirmu, mida võivad kogeda inimesed, kellel on teisele soole omasemaid omadusi. Inimeste endiga pole sellistel juhtudel üldiselt midagi valesti, vaid probleem on sotsiaalsetes normides – osa mehi ongi emotsionaalsemad ja osa naisi suurema seksuaaltungiga. See on loomulik osa bioloogilisest variatiivsusest: „Evolutsioon segab kehasid nagu unenägu sõnu ja pilte.“¹²

Samal ajal ei arva Serano, et sugudeks jagamine oleks tingimata halb.¹³ Binaarsed sood on eluslooduse keskel küllaltki tavalised nähtused, aga sood pole kunagi täielikult teineteise vastandid. Neil on teineteisega kattuvaid osi ja need on bimodaalsed: enamik ühe liigi esindajaid on keskmised (nt cis-soolised mehed-naised), aga seal on alati kõrvalekaldumisi (nt interseksuaalsed ja transsoolised inimesed). Bioloogia ei toimi kitsalt binaarsete süsteemide järgi, vaid seal on mortonlikke kummastavaid kõrvalekaldeid, ja see ongi osa elu olemusest.

„Kui hakkame mõtlema gender’ist kui sotsiaalselt võimendatud, mitte sotsiaalselt konstrueeritud nähtusest, saame me lõpuks tegeleda seksismi probleemiga ühiskonnas ilma bioloogilise soo kõrvale heitmise ja õõnestamiseta. Kuigi bioloogilise soo erinevused on tõelised, pole seda varjundid, väärtused ja eeldused, mida seostame naiste ja meeste bioloogiaga.“¹⁴

Kõik me oleme veidrad

Butler mõtiskleb, et teatrilaval on teise gender’i kujutamine aktsepteeritav, kuna see on lihtsalt näitlemine.¹⁵ Kui kehastus tungib aga lavalt ellu, mõjub see hirmutavalt, sest etenduse ja reaalsuse vahele ei saa enam selget piiri tõmmata – tekib nii-öelda reaalsuste konflikt. Tegemist ei ole kujuteldava tegelaskujuga, vaid reaalsuses eksisteeriva indiviidiga, kes lisab olemasolevatesse normidesse midagi uut, mida ei saa paigutada eksisteerivatesse binaarsetesse kategooriatesse.

Samal põhjusel kardetakse transsoolisi inimesi, sest nad lõhuvad traditsioonilisi norme. Transsooliste sünnil määratud sugu ei lange kokku tunnetatava soolise identiteediga, mistõttu paljud vahetavad hormoonide ja operatsioonide abil oma sugu. Kui väita, et sugu/gender on sotsiaalne konstruktsioon, siis miks tahavad transsoolised inimesed vahetada oma sugu? Serano väidab, et inimestel on olemas alateadlik sugu (ingl subconscious sex).¹⁶ See väljendab inimese suhet oma kehasse ja trans­sooliste puhul tekib siin vastuolu: aju ootab üht keha, aga reaalsus on teine. Cis-soolised inimesed, kelle bioloogiline ja alateadlik sugu klapivad, ei mõista tihti transsoolisi inimesi, kuna nad ei ole kunagi tundnud pingeid, mida tunnevad transsoolised ega oska seetõttu samastuda. Seejuures on tavaline küsimus, kuidas inimene teab, et ta on transsooline, aga harva küsitakse, kuidas keegi teab, et ta on cis või hetero. Transsooline tunnetab oma identiteeti samamoodi nagu cis-sooline inimene – ta teab, milline keha talle sobib, või nagu kirjutab Serano: „See tundus lihtsalt … õige. Ei ole ühtegi teist sõna, mis seda paremini kirjeldaks.“¹⁷ Kui alateadlikku sugu ei oleks, vahetaksid ka cis-soolised inimesed tihedamini sugu, et erinevates olukordades eeliseid saada, nt võiksid sugu vahetada naised, kes tunnevad, et ei saa meestekeskses ärimaailmas naisena läbi lüüa, või näitlejad, kes peavad filmis mängima transsoolist.¹⁸ Transsoolised ei vaheta sugu seepärast, et meeldida ühiskonnale, vaid nad vahetavad sugu, et olla terviklikum ja üldse ära elada: „Ainuke asi, mida ma kindlalt teadsin, oli see, et mehe rolli teesklemine tappis mind vaikselt.“¹⁹

Serano arvates tekib hirm ja mõistmatus sellest, et range binaarsuse tõttu arvatakse, et on olemas justkui tõelised ja võltsid gender’id: „Väites, et transinimese gender on „võlts“, proovivad nad [= cis-soolised inimesed] valideerida oma sugu kui „reaalset“ või „loomulikku“.“²⁰ Pole olemas tõelist gender’it, vaid on olemas ainult see gender, mida kogeme ja loome. Ka Butler väidab, et need indiviidid, kes ei sobitu jäika mees-naine normide binaarsusesse, langevad marginaalsesse staatusesse, sest ei etenda oma gender’it „õigesti“. Ühtlasi käib sellega kaasas hirm sotsiaalse karistuse ees. Õud transsooliste ja ka teiste normist kõrvale kalduvate sugude ning seksuaalsete orientatsioonide ees ei tulene mitte niivõrd nende inimeste käitumisest, kuivõrd ebakindlatest cis-soolistest inimestest, kes arvavad, et nende sood ja identiteedid seatakse nende teemade käsitlemisega ohtu.²¹ Mingis mõttes võib öelda, et transsoolised ja teised, kes julgevad endale otsa vaadata ja tunnistada oma erinevusi, on autentsemad kui need, kes lähtuvad pealiskaudselt vaid sotsiaalsetest normidest ega kuula oma sisehäält.

Serano pakub välja, et ei peagi lõplikult mõistma teiste sugude ja seksuaalsete orientatsioonidega inimeste tundeid, vaid tuleb lihtsalt aktsepteerida, et nende maailmataju on teistsugune. Butler omakorda ütleb, et ükskõik, millise genderi’iga inimene on, soovib igaüks „end näidata ja tähistada, väljendada ennast ja kommunikeerida oma olemuse reaalsust. Keegi ei tohiks ära võtta seda rõõmu, seniks kuni need inimesed ei nõua, et nende rõõm oleks ainuke võimalik.“²² Ta lisab, et isegi kooskõlas gender’iga ei pruugi elu olla kõigi jaoks nauditav olemasolevate sisemiste pingete tõttu, aga eneseväljendamine kujul, mis läheb identiteediga kokku, võimaldab vähemalt elada elatavat elu. Iga kuri ja maha tegev sõna teeb olemasolevat koormat omakorda raskemaks: mille pärast peaks need inimesed elama piinarikkamat elu, kui nende seisund pole olnud teadlik valik, vaid tuleneb bioloogia, psühholoogia, sotsiaalsete olukordade ja normide keerulistest seostest?

Kes siis on naine ja kes on mees? Nagu me selles tekstis näitame, ei ole kumbki nendest kategooriatest kergesti defineeritavad: ühe osa soost moodustavad bioloogilised nähtused ja teise poole sotsiaalsed olukorrad. Teadvustamine, et maailm ei ole kitsalt binaarne, laiendab kõigi maailmataju ja teeb elamise sulnimaks: kõik saavad vabamalt tiibu sirutada. Sellises maailmas pole ühegi inimolendi kallal vägivallatsemine ainult tema sooliste tunnuste põhjal kunagi õigustatud, sest kõik meist on loomulik osa elu rikkusest: oleme mortonlikult veidrad ega saa kunagi lõplikult teadma ei ennast ega meid ümbritsevat maailma. Me peame üksteist aktsepteerima, sest kui on olemas üks „õige“ reaalsus, siis see reaalsus on maailm, mis on pidevas muutumises ja täis kirevaid erinevusi. Selle märkamiseks piisab, kui avada silmad ja vaadata maailma enda ümber.

Nagu me ei saa viidate ühele kindlale asjale, mis teeb inimesest inimese või ühestki teisest „liigist“ selle „liigi“ esindaja, nõnda ei saa me viidata ka ühele asjale, mis teeb naisest „naise“ ja mehest „mehe“. Kummakski ei sünnita, vaid mõlemaks kasvatakse, ja seda kasvamist mõjutab keeruline segu bioloogilistest, sotsiaalsetest ja psühholoogilistest faktoritest. Inimsugu, nagu ka iga teine „liik“, on täpselt nii rikas ja mitmekülgne, kui palju on sellel liigil esindajaid – igaüks neist on omapärane ja just seepärast vastuvõetav!

Artikkel on valminud Feministeeriumi korraldatava naistenädala raames.

Robin Lek on Tallinna ülikooli eesti filoloogia eriala tudeng ning kirjandusklubi ÜDI asutaja ja juht, Triinu-Liis Tuhkla on Tallinna ülikooli inglise keele ja kultuuri eriala tudeng.