Kuidas rääkida Ida-Virumaast?

Ida-Virumaa on Eesti ühiskonna proovikivi – kuidas tulla toime keeruka pärandi ning habraste ressurssidega piirialaga, mis on olnud taasiseseisvunud Eesti energiaallikas ja samal ajal sisemine „teine“? Järgnev lugude seeria lahkab teemat lootuses, et sellest on õppida kõikidel „mitte-Tallinnatel ja -Tartutel”.

Kestlikku siiret ehk Euroopa Liidu mõistes „õiglast üleminekut“ mõtestatakse enamasti kui majanduse vabastamist kasvuhoonegaaside heitmetest. Ometi on teadlased juba üle kümnendi rääkinud, et siire toob kaasa ühiskondlik-kultuurilise süvamuutuse nii elanike kui institutsioonide jaoks. Oskusliku juhtimise korral teisenevad ühiskonnaelu eri sfäärid rööbiti ja üksteist võimestades, oskamatu või puuduva juhtimise korral aga doominoefektina. Seetõttu kõneldakse teadusringkondades üha sagedamini mitmemõõtmelisest siirdest. Teemakohaste publikatsioonide hulk on viimastel aastatel mitmekordistunud.¹

Euroopa Liidus on kestlikku siiret raamistav norm sotsiaalne õiglus, protsess on poliitiliselt koordineeritud ja ELi õiglase ülemineku fondi (ÕÜF) meetmete poolt ligi 20 miljardi euroga toetatud. Eestis on teadupärast ELi õiglase ülemineku piirkond Ida-Virumaa.

Vaatamata sellele, kuidas kulgeb rohepööre, on Ida-Viru põlevkivikeskne (majandus)elu korraldus murenemas. Me veel ei tea, kas kujunev uus saab olema mitmekesine ja tugev või nõrk ja killustunud. Kutsekoja OSKA ekspertide, Tartu ülikooli ja Tallinna tehnikaülikooli teadlaste koostöös äsja valminud Ida-Viru regionaalne tööjõuprognoos aastani 2035² võttis aluseks piirkondliku enklaavistumise arengustsenaariumi, mille kohaselt ÕÜFi investeeringud loovad üksikuid edukaid ja kiire arenguga klastreid (nt Narva magnetitehase ümber koonduv ettevõtlus). Laiem regiooni majanduse mitmekesistumine sõltub sellest, kas jätkub poliitilist südikust käivitatud tegevuste jätkamiseks ja arendamiseks.

Õigluse mitu tahku

Selliste siirdeprotsesside puhul on levinuim õigluse mõtestamise viis kolmetahuline:³ esiteks nn jaotusõiglus ehk kes saab ühiskondliku muutuse käigus kasu ja kes kahju; keda, kui palju ning mis meetmetega toetatakse; kelle võimalikku kannatada saamist hüvitatakse. Teine kategooria on protseduuriõiglus ehk kui läbipaistev ja demokraatlik on üleminekuprotsess. Kolmas, mõnevõrra raskemini mõõdetav osa on tunnustusõiglus: kelle lugu, kelle püüdlused on legitiimsed, kes on üldse „parketikõlblik“ – on need ettevõtjad, kohalikud kogukonnad, noorteühendused või omavalitsused? Teaduskirjanduses räägitakse palju haavatavatest ühiskonnarühmadest, olgu need tööstustöölised või põlluharijad, kes majanduspöördele „jalgu jäävad“. Eri riikide värsketes uuringutes tõdetakse, et palju auru kulub jaotusõiglusele ehk toetusraha jagamisele, kuigi üleminek ei ole ainult majanduslik ja tehnoloogiline protsess, vaid mitmekihiline ühiskondlik-kultuuriline muutus⁴. Tunnustusõigluse pahupool ehk tunnustamata jätmine ei pruugi olla rahas kompenseeritav. Näiteks Põhja-Rootsi ja Šotimaa kohta tehtud analüüsis tuuakse esile, et jaotusõiglusele keskenduvas bürokraatlikus meetmete masinavärgis lihtsustus tunnustusõiglus arusaamaks sellest, et ükski ühiskonnagrupp (nt Rootsi maapiirkondade elanikud) ei tohiks oma materiaalsetes hüvedes kaotada. Nõnda on õigluse kontseptsioon hästi rakendatav populismi vankri ette, et siirde tempot alla tõmmata ja raamistada igasugune üleminek (kerge irooniaga öeldes) praeguse „heaolu elektrifitseerimiseks“, s.t üksnes tehnoloogiliseks muutuseks, mis mingi aja pärast tagab majanduse dekarboniseerumise. Nii jäävad esitamata küsimused sellest, kas praegune elukorraldus on kõikvõimalike kriiside valguses kõige mõistlikum. Samasugune suundumus on täheldatav Eestiski.

Ida-Virumaa vaevleb aga mitmes probleemipuntras alates tervisenäitajate viletsusest⁵ kuni korraga esineva töö- ja töökäte puuduseni,² elanikkonna (eriti noorte) väljarändest rääkimata. Seega ei saa iga hinna eest senise olukorra kinnistamine olla eesmärk. Meie ÕÜF on edukalt tegelenud jaotusõiglusega, mitmesugustele projektidele on eraldatud juba 323 miljonit eurot (välja makstud on veerand sellest). Protseduuriõiglus on paika pandud fondi tööpõhimõtetega, millele on tehnilise korrektsuse mõttes raske midagi ette heita. Tunnustusõiglus on aga märksa riuklikum teema. Iseäranis seepärast, et Ida-Virus toimub mitu siiret korraga. Lisaks majanduslikule ka keelelis-kultuuriline, mille üks tahk on üldhariduskooli eestikeelsele õppele üleminek, teine pool aga majanduse ja tööturu mitmekesistumisega kaasnev elulaadi ümberkorralduse vajadus. Tunnustusõigluse problemaatilisust näitab kas või see, et Ida-Viru rohepöörde meediakajastuses ei ole kaevurid jt töölised peaaegu üldse sõna saanud, nende saatusest räägitakse üle nende peade.⁶

Kõigi poliitiliste erimeelsuste või ka nõukoguliku elulaadi jäänukite empaatiline tunnustamine ei ole Eesti poliitikakujundajate jaoks mõeldav, eriti Venemaa agressioonisõja olukorras. Seega tuleb tunnustusõiglus ümber mõtestada nii, et eri ühiskonnarühmade jaoks leiduks minimaalselt vajalik ühisosa, mis võimaldab rahumeelselt Ida-Viru tulevikku kujundada. Tööstus on ka Euroopa Liidu konkurentsivõime ja julgeoleku üks alustalasid, seega tööstuspärandi ning -potentsiaali tunnustamine ja edendamine on väärt võimalus. Kuni Taavi Madiberki Postimehe arvamusliidrite lõunal esitatud lennukate ideedeni sellest, kuidas haruldaste muldmetallide ümbertöötamine ja magnetite tootmine võiks olla mitte ainult Ida-Viru õiglase ülemineku lipulaev, vaid kogu Euroopa mastaabis Eestit möödapääsmatult vajalikuks (ja seega igal juhul kaitsmise vääriliseks) kasvatav ettevõtmine.

Tunnustusõiglus saab avalduda ka hariduspöördes. Hääleta ja riigikeeleta tööstustööliste mass, kes küll tunneb oma tehnilist eriala, kuid kel puudub ühiskonnas kohanemise ja kaasarääkimise võime ja võimalus, on olnud aastakümneid mugav industriaalelu korraldamise viis, kuid kätkeb endas riski, et sellisele ühiskonnagrupile pakuvad tunnustust ja lohutust Narva jõe vastaskaldal asuvad jõud. Niisiis, nii eestikeelsele üldharidusele (palju aastaid hiljaks jäänud) üleminek – mille teekonna algus ongi käänuline ja keeruline – kui ka tööealise elanikkonna ümberõpe koos üldoskuste arendamise ning eesti ja inglise keele õppega on osa tunnustusõigluse praktilisest rakendamisest.

Õiglane üleminek kui püüdlus

Õiglasest üleminekust kõneldes kiputakse keskenduma arvudele: kui palju töökohti kaob, kui palju investeeringuid tuleb. Kuid küsimus on sügavam: millist elu tahetakse elada? Teaduskirjandus on kogu õiglase ülemineku normatiivset projekti käsitlenud kollektiivse püüdlusena sellest, kuidas „kedagi ei jäeta maha“. Kuid selline retoorika ei jõua ligilähedalegi tõsielule, kui selle side kohalike elanike unistuste ja soovide (või ka nende puudumisega) on nõrk või olematu.

Viimastel aastatel populaarsust kogunud „püüdluste“ sotsioloogia pöörab tähelepanu sellele, kuidas püüdlemine on seotud nii isikliku toimevõimega kui ka institutsioonide ehk kontekstiga, milles inimene asub. Mõiste „püüdlusvõimekus“ – omamoodi metavõimekus või -oskus, mis vihmavarjuna teiste kohal kummub – viitab sellele, et kui ei kujutata ette teistsugust tulevikku, ei kasutata ka olemasolevaid võimalusi.^7,8 Nõrgavõitu püüdlused võivad tekitada „püüdluslõkse“, samas kui toetatud püüdlused avavad uusi radu. Haridus on siinkohal tähtsaim institutsioon ja hoob, mis püüdlemisvõimekust arendada saab.

Nii ongi kiirete ja ulatuslike muutuste ajal unistamine strateegiline ressurss – kui usutakse, et on võimalus õppida uusi oskusi ja leida töökoht uutes sektorites, tekib valmisolek seniste rööbaste vahelt välja astuda. Kui aga valitseb arvamus, et „meie jaoks pole midagi uut“, ei too ka parimad investeeringud soovitud tulemusi. Mida aga räägivad värsked andmed Ida-Virumaast?

Paigaidentiteet ja tuleviku­püüdluste võimestamine

ÕÜFi teadusmeetme raames tehtud ettevõtjate ja elanike küsitlusuuringud näitavad, et kohalikud ei ole minevikus kinni, vaid nad on avatud arendustele ja võimalustele. Näiteks 2025. aasta kevadel läbi viidud väike- ja keskmiste ettevõtete uuringu⁹ kohaselt on valdav osa vastanutest positiivselt meelestatud mitmesuguste uute arengusuundade suhtes: pooldati nii juba laienevat turismi kui startivat filmitööstust, samuti tööstusjäätmete ümbertöötamist ning uute maavarade uurimist ja kaevandamist. Samamoodi avatud on Ida-Viru tööealiste elanike küsitluse esimese vooru tulemuste kohaselt ka kohalikud inimesed. Jah, ka põlevkivi „uue õitsengu“ arengustsenaarium on teretulnud nii kohalike ettevõtjate kui elanike silmis, kuid see on üks võimalik suund paljude seas, mitte ainuke.

Teiste siirdepiirkondade uurijad hoiatavad, et paigaidentiteet – inimeste tähenduslik side konkreetse koha ja selle ajalooga – võib siiret toetada, kuid ka takistada.¹⁰ Kui varasem identiteet lakkab toimimast, kuid uut ei suudeta luua, tekib vastupanuidentiteet¹¹ või apaatsus.¹² Tööstuslik ruum ei ole kunagi lihtsalt tootmise koht, vaid tähendusrikas keskkond, kus kujunevad kuuluvus, väärikus, põlvkondlik järjepidevus ja sotsiaalsed suhted.¹³ Küsitlusuuringud näitavad veenvalt, et võimalused luua uus kohalik paigaidentiteet uue (sh „pehme“) tööstuse ja mitmesuguste arenduste kaudu on praegu olemas, ei olda klammerdunud põlevkivinostalgiasse ega tõrjuta kõike muud. Narva põhikooliõpilased ei tea juba praegu Kreenholmi hiilgusest eriti midagi, kollektiivne unustamine käib kähku. Aga me ei tea, kui palju on aega põlevkivist jääva tühja koha täitmiseks. Üks osa kohalikest elanikest – nii vanemaid kui nooremaid – on selle täitnud mentaalse „Putini ootamisega“, kuid see ei ole üldlevinud. Pigem on selle asemel apaatia, mis võib kiiresti „tsementeeruda“ terveteks põlvkondadeks, jätmata vaimset ruumi uute kollektiivsete identiteetide tekkeks.

Ainus arengusuund, mis ei leia toetust ei kohalike ettevõtjate ega elanike silmis, on massiline uute sisserändajate tulek välisriikidest (eestlaste tulekusse suhtutakse positiivse(ma)lt). Töö­kohtade loomine üksi ei ole seega positiivne argument – töökohti peab looma just kohalikele. Elanike küsitlusest nähtub, et idavirulaste paigakiindumus on pragmaatiline – inimeste soovi oma kodupaigas (edasi) elada mõjutab tugevasti kohalike võimekate tööandjate lisandumine, ja vastupidi, otsust mujale kolida tõukab tagant kohalike tööandjate lahkumine. Piirkondliku tööjõuprognoosi järgi tekib Ida-Virumaal järgmisel kümnendil praeguste haridustrendide jätkudes üpris terav tööjõupuudus, eriti uutes arenevates majandusvaldkondades.¹⁴

Uued oskused ja ettevõtete tulevikuväljavaated

Peale uue tööjõu sissetoomise on niihästi sotsiaalkulude säästmiseks (praegu on tööhõives vaid veidi üle poole tööealistest idavirulastest) kui ka kohaliku identiteedi arenguks hädasti vaja toetada inimeste kiiret kohanemist tööjõuturu teisenemisega. Majanduse mitmekesistumise mõjul on Ida-Virumaa tööturg tulevikus killustunum ja muutlikum, nõudes töötajatelt nn üldoskusi (nt digi-, suhtlus-, projektijuhtimisoskused), mis on vajalikud paljudes ametites ja aitavad kiiresti omandada uusi tegevusoskusi ehk konkreetseid töövõtteid. Ka piirkonna ettevõtjad soovivad, et nende töötajatel oleksid paremad üldoskused.¹⁵

Uute oskuste õppimine on kohalike elanike seas kõige laialdasemalt tunnustatud kohanemisstrateegia – enamik nõustub, et just seda peaksid inimesed Ida-Virumaal tulevikus hakkamasaamiseks tegema. Selle kõrval peetakse arvestatavaks veel muid võimalusi nagu mõttekaaslaste koondamine, avalik protest ebaõigluse vastu, tagasipöördumine traditsioonilise ja vähenõudliku elulaadi juurde, ettevõtte asutamine, regioonist lahkumine jms. Arvestades, et mõttekaaslaste koondamine ja avalik protest ebaõigluse vastu olid populaarsuselt järgmised valikud, on inimeste püüdluste suunamine uute oskuste õppimise konstruktiivsele rajale sotsiaalse kestlikkuse ja turvalisuse seisukohalt tähtis. Uute oskuste omandamise kui tööturumuutustega kohanemise on aktsepteerinud pigem need, keda siirde ebaõiglus võib valusamalt puudutada. Õppimisaltimad on inimesed, kes on piirkonna arengu suhtes vähem optimistlikud, keskealised ja kutseharidusega, nad on pigem mehed ja oskustöölised. See erineb tavapärasest mustrist, kus õppimisele avatumad on naised ja optimistlikuma eluvaatega kõrgharidusega inimesed. Niisiis on siin tegu kohalikust „maastikusurvest“ tuleneva Ida-Virumaale omase tunnetusega.

Uurisime küsitluse kaudu ka Ida-Viru väikeste ja keskmiste ettevõtete püüdlusi,määratletuna kui juhtkonna kollektiivne tulevikuvisioon arengusuundadest ja väärtusloome viisidest. Koostasime ettevõtete püüdluste indeksi, mis eristab neid, kelle strateegilised plaanid on piirkonna keskmisest ambitsioonikamad, sh plaanitakse töötajaid juurde värvata, arendada töötajate üldoskusi ning tajutakse suuremat vajadust koostööks teiste ettevõtetega, haridus- ja teadusasutustega. Keskmisest tugevamate püüdlustega ja ka suurema võimekusega nende teostamiseks on Ida-Virumaal umbes iga kaheksas väikeettevõte. Ligikaudu iga kolmas kohalik (väike)ettevõte on küll ambitsioonikate püüdlustega, kuid vähese teostusvõimekusega. Nemad vajavad toetust. See ei tähenda tingimata raha, vaid ka võimalusi arendada töötajate üld- ja erialaoskusi, mis tõstaks tööviljakust. Märkimist väärib, et ligi neljandik Ida-Viru ettevõtetest on küll piisava võimekusega, kuid neil pole püüdlusi, nad on rohkem orienteeritud igapäevasele toimimisele. Seda tendentsi võib paradoksaalselt suurendada ka õiglase ülemineku mantra, mis määratlebki kohalike ettevõtete olemasolu (ja juurde loomise) peamise põhjusena töökohtade arvu kasvatamise, jättes tagaplaanile innovatsiooni, kasumi ja muud ettevõtlusele omased tunnused. Näiteks Ida-Viru uute arenduste meediakajastustes, mis tonaalsuselt on valdavalt positiivsed, on kõige sagedamini esinev väärtusväide „uued töökohad“.

Kokkuvõte

Tuleb tõdeda, et jaotusõiglusega on vähemalt ÕÜFi statistika kohaselt kenasti hakkama saadud ja jagada on jäänud vaid mõned miljonid. Alustatud projektid tuleb aga ka ellu viia. Tunnustusõiglusega on lood keerulisemad. Seda teemat ei tohi vaiba alla pühkida, sest tunnustusõigluse eiramine viib allakäigule ka jaotusõigluse saavutused. Tunnustusõigluse „minimaalset vajalikku taset“ pakub Eesti keerulises poliitilises ja etnilises olukorras püüdlemisvõimekusse ja selle tõstmisse tõsiselt suhtumine nii elanike kui ettevõtete tasandil. Hariduspöördel on siin pearoll, see annab eestikeelsele üldharidusele ülemineku kaudu ressursid nii noortele kui ümberõppe ja üldoskuste täiendamise kaudu täiskasvanuile. Töökohad – mille loomine ongi põhjendatult keskne eesmärk, nagu ka meie küsitlusandmete esimene laine näitab – ei ole aga pelgalt tühjad sahtlid ega üksnes kvantitatiivsed mõõdikud. Need on töökohad millegi ja kellegi jaoks. Töökoha täitja loob väärtust ja peab selleks ka midagi oskama, paindlikul tööturul navigeerimiseks ka üldoskusi valdama. Töökohtadelt eeldatakse ka väärikust, s.t tuleb pakkuda mõistlikke tingimusi ja minimaalsetki kindlust. Massiliselt pakutavate lühikoolituste ja väärt töökohtade vahele peavad tekkima senisest süsteemsemad seosed, et koolitusel püüdlema ärgitatud leiaksid teeotsa, kuhu edasi astuda. Niisiis vajavad tööpakkujad ressursse ja tulevikuvaadet, sedasama püüdlemisoskust ning enam koostööd haridusasutuste ja ettevõtjate vahel. Mitmemõõtmeline majanduslik, tehnoloogiline ja (sic!) sotsio-kultuuriline siire alles kogub jõudu või jääb toppama, kui pärast fondi tühjenemist enam edasist plaani ja juhtimist pole.

Margit Keller on Tartu ülikooli kaasprofessor, sotsiaalteaduste valdkonna dekaan.

Triin Vihalemm on Tartu ülikooli professor.

Autorite uurimistöö on tehtud „Ida-Viru ettevõtluse teadmusmahukuse suurendamise toetus: teadusvõimekuse pakkumise arendamine Ida-Virumaal TA võrgustiku loomiseks“ raames, grant „Ida-Viru elanike sotsiaal-majanduslik heaolu ja tööjõu seire“.