Maarja Kangrol on metsik pauer sees. Temas on sedasama terast mis Kaja Kallases, kes viis peaministrina pisikese Eesti maailmakaardile ja on saanud mõjukaimaks eestlaseks läbi aegade. Sedasama leppimatut sisu, mida näitas üles Kersti Kaljulaid presidendina häbiväärse ekreikke ajal, kompromissitust, mida üldiselt presidendilt ei eeldata – te võrrelge vaid teda praeguse vatise pehmiku, mahemuhedikust riigipeaga, kelle pärast peab tundma häbi. On hea, et kirjanike liidul on niisugune juht nagu Maarja Kangro, esimene naine selles ametis. Ainult sada kaks aastat asutamisest peale läks, et säärane ime juhtuks. Sada aastat ja natukene peale kulus selleks, et Looming saaks esimese naispeatoimetaja. Võimas konstellatsioon, pole midagi öelda.
Üheksakümnendad, mil Eesti loovisikud poliitikas aktiivselt osalesid ning presidendiks võis saada kirjanik, filmimees ja tõlkija, ei tule ilmselt enam kunagi tagasi, ja see ei ole mitte loojate, vaid poliitikute süü. Professionaalsed poliitikud on avaliku elu juhtimise oma populistlike instinktidega ära lagastanud; mitte üksnes konservatiivsed jõud, vaid ka liberaalsed vingerdavad võimule pääsemise ja seal püsimise iha lõksus. Sotsiaaldemokraatidel, kelle ridades Kangro viimati kohalikel valimistel kandideeris, ei ole ega ilmselt saa Eesti poliitika näruses konnatiigis lähemal ajal – kui üldse kunagi – olema positsiooni, mida nende ideed vääriksid, sest liberaalse demokraatiaga on laias ilmas kehvasti. Tarkadel ja haritud poliitikutel ei ole enam lööki, see aeg on läbi. Praegune asjade seis ei võimalda Kangro-kujulist poliitilise liidri kohta, mida võiks täita ajastu intellektuaalseim, kompromissituim, määratu sisemise jõuga luuletaja.
Nõnda elab luule ja looming poliitilisest mõjuväljast lahus, omaette – ent see ei võta ometi midagi selle võimust ja võimsusest. Isegi kui see ei haara kaasa laiemaid rahvahulki ega mobiliseeri masse, on tal see potentsiaal. Ajastu au ja südametunnistusena seisab Kangro kindlakäelise kaptenina oma raudsoomusega laeva ninas vahuseid laineid lõigates. Ta inspireerib oma lõikavalt iroonilise naeratusega inimest vaatama iseenda silmakirjalikemaisse soppidesse. Sest nimelt silmakirjalikkus määratleb tänapäeva inimest kõige kandvamal viisil – ah, kõik me tahame ju elus püsida, saada elust kätte rasvaseima, magusaima tüki, ent kui paljud meist küsivad: mis on selle hind? Hinda ei maksa ju meie, seda maksavad need, kes meie eest surevad. Vene-Ukraina sõda käib viiendat aastat – viiendat! Kes jaksab veel iga päev mõelda verest, mida Ukrainas valatakse iga jumala päev.
Moraalse imperatiivi kehtestaja
Veri, mis tuleb inimesest välja, kui ta katki tehakse, on erk, sametine, energiline, värske, peaaegu hõõguv – purustatud eksemplari vanusest sõltumata. Ei, see ei saa kuidagi lohutada, et inimese soontes voolab parim võimalik punane, mitte kopitanud bordoo, vanunud granaat ega puitunud henna. Sa pead olema verd lähedalt vaadanud, nuusutanud, oma nahale määrinud, et lõpuni tunda, kui kuradima süüdi oled sa selles, et see ei ole sinu veri, mis imbub maasse. Kuhu sa vahid oma arust, mida sina jõllitasid, kui droon lendas? Vahtisid teksti ekraanil, ahv. Mida sa julged ette võtta, kui näed ekraanil surnud beebit, tema väikest verist kätt?
Kangro on käinud Ukrainas mitu korda, viinud sinna eesti loovisikute raha eest ostetud žgutte, et vere voolamist peatada, hulljulge, nagu ta on. Ja ometi tunneb tema end palju rohkem süüdi kui need, kes on ainult omaette jõuetult halanud, peljanud sõja siia jõudmist ja sepistanud plaane põgeneda sooja päikese alla, et jätkata oma mugavat eksistentsi. Kangro tunnetab privileegi uinuda täis kõhuga satiinlinade vahel palju lõikavama valuga kui need, kes päevast päeva täidavad ajalehtede arvamusveerge sõja lõpu stsenaariumidega, olemata ise Ukrainas käinud ja sireenide huilates varjendisse jooksnud. Kangrol on rindereporteri hingeelu, ta on toonud Ukrainas valatud vere meile palju lähemale kui nii mõnigi, keda selle eest riiklikul tasemel kiidetakse.
Kangro on moraalse imperatiivi kehtestaja, tema imperatiiv on kategooriline ja halastamatu. Vaata peeglisse, raisk, nõuab ta, vaata! Tuleb viies kerjus, kiila pea küljes üksikud hatused juuksetutid, vasaku õla all kark, kargule toetub kärbunud jalg, tilluke paljas jalg jubedate roosade varvastega, ulatab keskklassi täissöönud õlle- ja kokteilikaanijate poole oma võidunud plasttopsi. Sa oskad kõrvale vaadata, muidugi, kes siis suudaks kogu maailma häda kinni maksta, ja ega see ju kerjust aita, kui sa talle täna midagi annad, ta joob selle kohemaid maha, homme tuleb jälle samamoodi, näol ebamaiselt raevukas ilme, poolpaljas ihu kõleda tuule käes habisemas. Annad kaks eurot kaaslase eest poolsalaja, ise ennast häbenedes, et lasksid vajutada süümenupule. Noh, südametunnistus, rasvunud sõbrake, mida sa mulle siis räägid ka?
Sa ei suuda ennast kujutleda tema asemele, sina, kes sa võib-olla vahel isegi romantiseerid sillaalust elu, privileegipimedana oma soojas voodis uinudes, kujutledes vabadust, mida kodutule omistad. Igaveseks vaba heaoluühiskonna muredest ja ängidest, kurat küll! Võib-olla kujutad sa ette, kui närvekõditav on keeta toitu pimedas ja külmas Ukrainas sel ainsamal hetkel, kui seal parasjagu elektrit on: nii, palun seda kana veel, ja šampinjone ka, isegi veini leidub, ohoo, kallake mullegi. Kangro ei jäta iseennast kultuuri- ja abisaadikuna irooniamõõgaga lõikumata, ennast torkab ta halastamatult kui teisigi, sest see, kes kehtestab moraalse imperatiivi, peab lööma kõige valusamini iseend, ja ta lööb, kuni kaastundeorgan paistetab üles määrani, mil jääb üle see kehast välja lõigata.
Privileegipimeduse paljastaja
Selles kõiges ei ole Kangro vaatest midagi uut. Privileegipimedust ja silmakirjalikkust rappis halastamatult juba 2019. aastal ilmunud luulekogu „Tuul“. Tõsi, siis ei olnud sõda veel alanud, aga inimene oli ikka seesama: ta sulges silmad kõige ees, mis ebamugav, vastik ja kole. Kangro võttis inimesel kuklast kinni nagu pahandust teinud kutsikal, torkas ta nina otse hunnikusse, sundis vaatama häda, vaesust ja õnnetust, mille võimalikuks saamises oleme kõik olnud osalised, süüdi – inimese, ühiskonnana. Vaata, raisk, vaata! Vaatamisest ei piisa, sa pead nägema, läbi tundma, läbi elama.
Kangro viis panna lugejat tugevaid tundeid tundma on läbi ja läbi intellektuaalne. Autoris eneses ei ole mingisugust sentimentaalsust, vähimatki tundenõretust, ta lahkab inimlikku silmakirjalikkust nagu kirurg laipa – rahulikult, professionaalselt, külma kirega. „Tuul“ on suurepärane, „Parim võimalik punane“ on sellesama esituslaadi järgmine, täiuslik aste. Selles kogus ei ole ühtegi nõrka teksti, iga sõna ja rida on paigas, see on täiuslik teraskonstruktsioon, milles ei ole mitte midagi ülearu ega vähimatki puudu. Pehme täitematerjal puudub absoluutselt – ei mingit kõrvalekallet, mitte ühtegi juhuslikku sõna või rida, kõik kannab. See ongi Kangro fenomen: külma kalkulatsiooniga, puhta intellektuaalsuse pealt loodud terasest hoone, mis tekitab tugevaid tundeid nimelt oma täpsuse ja lõikavusega. Seda lugeda on nagu mediteerida mõõga vaheduse üle.
Mainimata ei tahaks jätta allusioone, mis on Kangro luulele ikka omased olnud ning mis seekord on eriti lõbustavad. Mõni näide: hotellitoa koristaja, „kes taevani tõustes ei või ise voodisse viskuda“ (lk 49), „KUS VANATAAT KÄEKÕRVAL MIND / VIIS OTSE PÕRGUSSE“ (lk 52, suurtähed on õigupoolest ülearused, see ümberütlus karjub näkku niikuinii) ja kaks Heideggeri: „nii et ikkagi peab / ülepea peaaegu eimiski / jätkama olemist“ (lk 58, parodeerib Ülo Matjuse Heideggeri-tõlkeid) ja „kus aga elu on, seal kasvab ka oht“ (lk 21, see on tegelikult muidugi Hölderlin, parafraasi on kaasatud nii Mati Sirkli „Kus aga oht on, seal kasvab ka rohi ta vastu“ kui ka Matjuse Heideggeri-tõlgetest tuntud „Kus aga oht on, seal kasvab ka päästev“, pigemini viimane). Millised hüpped, enjoy! Selliste eest annaksin kolm või enamgi tilka verd oma soontest, mida ei ole läbistanud ükski teine terariist peale vereproovivõtja nõela.
Tarduge õudusest
Oma kibeda koosa saavad kätte grimeeritud nägudega õhtustes stuudiotes targutavad asjatundjad, kultuuribürokraadid, kes pressivad aruandlustabelitesse kõik oma rahataotluse eesmärgid lohakalt sõnastanud lüürilised joodikud, valusalt ausad luuletajad, kelle element ei ole Excel, konverentsilt konverentsile kihutavad moraalifantoomid, pedofiilidest kirikuisad ja seesinane sitane keskklass, kes palub taevaisalt oma igapäevast arrogantsi ja muud tilulilu. Kangro kõikenägev silm on justkui ühe halastamatu jumala oma, kes silmakirjatsejale lunastust ette ei näe. Taevaväraval hingesid kaaluv Kangro tuletab Peetrusena igaühele meelde tema häbiväärsed hetked: kes kahmas laste eest viimase küüslaugus immutatud hiidkreveti (mm, ma tegelikult ei usu, et lapsed seda sööksid, aga see on ka ainus etteheide), kes ei lasknud rasedal türgi naisel rongis enda kõrvale istuda, sest seal reisis tema kott, kes vihkas kasse ja kellel oli kohutav maitse. Lõpuks teatab Kangro-Peetrus, et ta on väsinud ja tegi lihtsalt nalja, ning mulle meenub Pontius Pilatus, kellel valutas pea, kui ta pidi Jeesuse üle kohut mõistma.
Ometi, kui kord kohtumõistmiseks läheb, siis annaksin selle ülesande kõhklemata nimelt halastamatult õiglase Kangro kätte. Andeksandmise sõnumit on kuulutatud küllalt, ja mis on sellest kõigest välja tulnud? Inimese sisimat silmakirjalikkust on loodetav lunastus ainult toitnud, mingit meeleparandust ei ole saabunud. Vastupidi, mida paremaks on elu aastasadadega läinud, seda rohkem rasva on moraaliapostlid ennast söönud, seda küünilisemaks on muutunud poliitikud ja talumatumalt mugavaks me kõik. Kui kaua veel pidada tähtsaid topiseid vitriinis? Kuni maailmakest jagub? Kõik teie, kes te somes kassipiltidele südameid laote, te hoidke hinge kinni, sest ühel päeval sammub teile tänaval vastu hiiglaslik, haavamatu, hiiglasuur süda – Maarja Kangro. Tarduge õudusest.
