„Kõigist loodusjõududest on meri kõige võimsam, aga ka inimlähedasem. Viie tuhande aasta eest jõudsime tema äärde, lükkasime kõrvale metsa rohelise eesriide ja tardusime paigale. Siin me nüüd oleme, ja kõik me kanname endas mere märke.“

Lennart Meri „Hõbevalge“

Läänemerel on läbi aegade olnud eestlaste jaoks palju tähendusi. Ääretut vetevälja on austatud, kardetud, tänatud, siunatud ja imetletud.

Me jõuame mere äärde ja jääme

Tõenäoliselt oli Läänemeri ühes oma uimeliste ja loivaliste asukate elurikkusega põhjus, miks meie esivanemad pärast jääaega siinsetele külmadele kallastele pidama jäid. Edasi lihtsalt ei saanud ja jäämine ilmselt ei olnudki kõige hullem väljavaade. Merest sai ilmamaaga ühendust loov kauba- ja reisitee, mis viis rändama ja tõi koju, aga ka ohtlik tundmatus, kustpoolt võis saabuda kuri ilm või veel kurjem vaenlane. Ta oli helde toitja, vandiraiujate aardekirst, meremeeste eksitaja, ühteaegu maailma lõpp ja ka algus, kust tõusis virmaliste vahele seilama Kalevipoja mütoloogiline Lennuk. Suvel pakkus avar veteväli pelgupaika, talvisel ajal pelutasid külm hingus ja ettearvamatud tormid iga mõistliku hinge sügavamale maismaa rüppe. Kui jää mere kaanetas, tekkis omaette maailm, mida valitsesid hülgekütid, kes taheda vee peale valgusid looduselt oma nõudma.

Hilisemal ajal ilmus mere tähenduste paletti ka jõudeaja veetmise rõõm, kujunes silmapaistev kuurordikultuur, mis elas üle tsaarivõimu ning õitses veel ka vabariigi ajal. Merest sai noore Eesti vabariigi majanduse üks alustalasid – veeteed, kalavarud ja merega seotud tööstus andsid märkimisväärse panuse eesti rahva iseseisvasse ja -päisesse tegutsemisse. Paralleelselt kerkis meie kultuuriloos esile valge laeva kujund, mis kandis rahva vaimu läbi XIX ja XX sajandi tormiliste aegade. Silmapiirile ilmuv valge laev tõotas pääsemist, vabadust, paremat elujärge ja lunastust, mida pikisilmi oodati. Vaimupilt omandas uuesti tähenduse Teise maailmasõja ja sellele järgnenud okupatsiooniajal, kui Läänemere idakaldale oli tõmmatud raudne eesriie. Hoolimata olümpia purjeregati korraldajamaa staatusest ei olnud ju paljudel vaba ligipääsu randadesse ja merele. Lennart Mere „Hõbevalge“ (Eesti Raamat, 1976) ilmumine oli selles suletud maailmas kui värske tuuleiil, mis rahvale ja kultuurile uut hingamist andis. Juba teose teisel leheküljel viiakse lugeja vaba Läänemere kaldale: „Keelena pingul, lükkab ta kõrvale viimase sarapuuoksa. Ta ootas midagi, aga seda? Tema ees häilib mere ääretu süli, ühtaegu vaenulik ja lahe, tõrjuv ja kutsuv, metsast salapärasem, tähistaevast kodusem, ühe maailma lõpp ja veel suurema algus.“

Praegu on merekultuur okupatsiooniaja katkestusest taastumas. Nimetame kodumerd uhkelt läänekaare järgi, nagu meie teda vaatame. Taas seilab vabast sadamast välja Lennuk, mis maailma ääre asemel kogeb selle ääretust. Suviti kihab rannik paatidest ja laevadest, randades toimuvad peod ja festivalid, mereteaduse tegemine ei nõua enam riiklikku bürokraatia jada, elumajad on nihkunud lainete piirile ja igaüks saab merele otse silma vaadata siis ja seal, kus ta parasjagu soovib. Ilmselt kehtib ka Ernest Hemingway kirjapandu sadamaeestlaste kohta, sest maailm on taas valla ja maalased sagivad, kes suuremate, kes pisemate alustega nagu vesijooksikud mööda ookeani, väisates üksteise võidu eksootilisi sadamaid.

Elame täiel rinnal mererahva elu. Meil on vabadus ja meil on meri, ja mingis mõttes on need kaks sünonüümid.

Läänemere nägu on muutunud

Igasuguse vabadusega kaasneb ka vastutus. Sellest seisukohast on inimeste vaba voli jätnud Läänemerele, üldse loodusele, pöördumatu jälje. Vastutuse täit ulatust me alles hakkame tajuma. Inimkond on tehnoloogia redelil edenenud ning jõukus, turvalisus ja kõikvõimalikud elumugavused on jõudnud enneolematule tasemele. Paraku on plahvatuslik progress saanud toimuda vaid keskkonnalt röögatu intressiga võlgu võttes. Looduslikud ökosüsteemid on tsivilisatsiooni vundament, hoides üleval võimsat kolossi, mis hõlmab kõike meie jaoks olulist – ühiskonda, kultuuri, majandust, identiteeti. Paraku on see vundament hakanud pragunema, sest inimkonna tegevus on ületanud planeedi taluvusvõime.¹ Ilmseks ohumärgiks on eelmise sajandi teises pooles ilmnenud suured, süsteemsed muutused maal, õhus, vees ja elussüsteemides, mis endast järjest valjemini märku annavad. Seejuures on Läänemeri ajas ja ruumis kontsentreerunud „halvim stsenaarium“ maailmameredel toimuvast. Oscar Wilde’i Dorian Gray portreena paljastab mere kehv seisund meile piiramatute ambitsioonide sünge tegelikkuse.

Võrreldes 1900. aastaga on põhjalikult muutunud nii elu Läänemere kallastel kui ka meri ise. Murdepunktiks osutus sünteetiliste põlluväetiste laialdane kasutuselevõtt XX sajandi keskpaigas. See tõi lauale rikkaliku ja odava toidu ning lühiajalise majandusliku kasu. Paraku reostati merekeskkond suures intensiivpõllunduse tuhinas toitainetega, mis sinna ei kuulu. Mereökosüsteemis toimus selle tagajärjel keeruline ja kõikehõlmav toitelisuse režiiminihe, mida nimetatakse eutrofeerumiseks. Probleemid tekkisid õige kiiresti, sest siin ei ole ookeani mastaapi elik puudub inimmõju lahustav avarus ja sügavus. Eelmise sajandi alguse selge veega kalarohkest Läänemerest, meie kultuuri ja majanduse ajaloolisest alustalast sai märkamatult hägune, vetikavohangute ja hapnikupuuduse käes vaevlev süsteem. Liigirikkus ja paljude tunnusliikide arvukus vähenes ning väärtuslike põhjaelupaikade areaal kahanes kehva veekvaliteedi ja hapnikupuuduse tõttu. Tekkis isemoodi nõiaring, kus toitainete ringe taastoodab iseennast, s.t saabunud on uus ökoloogiline tasakaaluolek.²

Paraku pole eutrofeerumine ainus Läänemere probleem, vaid asetub inimtekkeliste nuhtluste hulka koos ohtlike ainetega reostuse, võõrliikide invasiooni, mereressursside tööstusliku kasutuse, kalapüügi ja intensiivse inimtegevusega mereehitusest kuni mürareostuseni välja. Selline paljude muutujate koosmõju on suur koorem juba niigi tugevalt häiritud ökosüsteemile, mis peab toime tulema aina kasvava survega. Elu ei kaoks Läänemerest täielikult ka halvima stsenaariumi korral, aga järjepideva vaesumise tõttu kaoksid paljud hüved, mida seni oleme pidanud iseenesestmõistetavaks.

Pole halba ilma heata

Muidugi ei tähenda see, nagu oleks seis lootusetu. Läänemere olukorda ei vaadatud aastakümneid pealt, käed rüpes. Vastupidi, siin toimuv on näide sellest, kuidas merd ümbritsevad riigid keerulises olukorras omaenese huvid kõrvale heitsid, et üheskoos lahendus välja töötada. Läänemere-äärsete riikide koostöös sündinud Helsingi konventsioon Läänemere merekeskkonna kaitseks (1974, uuendatud 1992) juhib riikideülest koostööd ja on eeskujuks maailmale. Teaduspõhise tegevusplaani järgimine on vähendanud toitainevoogusid Läänemerre ja maandanud mitmeid keskkonnariske. Samal ajal koordineerib konventsiooni juhtorgan HELCOM ehk Helsingi komisjon järjepidevat seiret, hoitakse silm peal Läänemere seisundit kirjeldavatel indikaatoritel, selgitatakse probleemseid kohti ja andmelünki, tehakse tulevikuprognoose, antakse teaduspõhised tegevussoovitusi merekeskkonna kaitsmiseks jne. Mõni mereala ilmutab juba ka väikeseskaalalisi positiivseid muutusi, mis kinnitab, et kaitsemeetmetega ollakse õigel teel.

See annab olukorrale uue vaatenurga ja tuleb tõdeda, et iga halvaga kaasneb ka midagi head. Läänemere kehv seisund on intensiivse inimtegevuse loogiline tagajärg, aga on õppimiskohana andnud palju kasulikke teadmisi siinse ökosüsteemi toimemehhanismidest. Suur mure on viinud ühiste jõupingutusteni, ilma milleta oleks olukord palju hullem. Praegune seisund, kuigi endiselt halb, pole ajas staatiline nähtus, vaid protsess ja selle kulg sõltub otseselt inimtegevusest. Hea algus on tehtud ja teatepulk teele saadetud, nüüd on vaja seda joont hoida. Kui ühisvara tragöödiat tuuakse teinekord välja kui looduskaitse komistuskivi, siis Läänemere puhul on senise kogemuse põhjal põhjust optimismiks. Jõupingutustega järjekindlalt jätkates saame ehk tulevikus tragöödia asemel rääkida hoopis triumfist. Sellest lootuskiirest tasub kõvasti kinni hoida, sest eesootav tee on pikk, käänuline ja täis komistuskive.

Mereprobleemide tajumine ei ole lihtne, sest veealused protsessid ei ole nõnda silma all nagu näiteks metsaraie. Pealtnäha on meri ikka meri, veteväli silma eest kuhugi ei kao, purjetada saab ja miljonivaade Pirita tee majadest jääb ka alles. Sellest pole aga suurt tolku, kui veealune elu enam harjumuspärasel moel ei jätku. Meri pakub meile lugematuid eluks vajalikke hüvesid nagu aine- ja veeringe, kliimaregulatsioon, toidu- ja energiatarve, saasteainete regulatsioon jne. Mitmeid neist ei panda tähele enne, kui midagi juhtub, ja siis on juba hilja. Aeg-ajalt ilmuvad artiklid mõnest mereprobleemist – sinivetikate õitseng, mõne võõrliigi suur arvukus või tavatult soe merevesi –, kuid need sündmused mööduvad ja harva moodustavad killud suurema terviku. See on ka loogiline, sest protsessid nagu eutrofeerumine ja kliimamuutus on oma olemuselt keerulised ja väga laia haardega, mistõttu ei ole neid lihtne tajuda. Paraku on selliste protsesside mõju meie harjumuspärasele eluolule nõnda suur, et varem või hiljem tuleb õppida neid mõistma, omavahel seostama ja tervikusse paigutama. Siin on eelduseks sügavam arusaam looduse toimimisest ehk ökoloogiline kirjaoskus mitte ainult Läänemere puhul, vaid kogu looduskaitses, sest seda, mida me ei tunne ega mõista, ei oska me ka kaitsta.

Kuidas esitada õigeid küsimusi? Komistuskivide äratundmine

Rääkides Läänemere „parandamisest“, peame teadma, mida see tähendab. Seades realistlikke eesmärke ja ootusi väldime olukorda, kus mõnel osalejal tekib kihk vajalik tegevus pooleli jätta, sest „tulemusi ju pole“.

Läänemeri on kui õpikunäide väga levinud olukorrast, kus pealtnäha väike tõuge (antud juhul taimetoitainete lisandumine) toob süsteemis kaasa ebameeldivate muutuste kaskaadi, mille tagasipööramine ei pruugigi enam võimalik olla. Kolleeg Ove Pärn on sel puhul näiteks toonud lõhutud vaasi, mille esialgne vorm ei taastu pärast purunemist enam kunagi.³ Rikutud looduslike süsteemide taastumine ei ole enamasti mõõdetav lineaarse tõusva graafikuna, vaid on aeglane ja pikaldane protsess. Lõpuks ei pruugigi me enam algolekut tagasi saada, sest vahepeal on läinud mööda palju aega ja keskkonnatingimused on muutunud. Nii võib areneda hoopis uus, oludega paremini kohanenud tasakaal. Selleks et näha Läänemeres märgatavat eutrofeerumise ilmingute taandumist, peame ilmselt ootama (ja samal ajal leevendusmeetmeid jätkama või suurendama) veel aastakümneid. Merele peab andma aega „atra seada“, sest tema toimib oma ajaraamis, mida ei suuda kiirendada ükski tehnoloogia, poliitiline lubadus ega majandusmeede. Isegi sel juhul peame arvestama võimalike tagasilöökidega ja võtma arvesse, et oma osa mängivad ka teised inimesega seotud survetegurid, millest me veel kuigi palju ei tea. Kliimamuutus koos mitme muu faktoriga on Läänemere keskkonda juba suurel määral muutnud, mistõttu ei ole XX sajandi algusega identse ökosüsteemi tagasisaamine enam realistlik eesmärk.⁴

Ettevaatlik peab olema ka mineviku tõlgendamisel. Läänemeri oma uues, eutrofeerunud olekus koos muutunud liigilise koosseisuga on juba saanud harjumuspäraseks. Vähe on alles inimesi, kes on oma silmaga näinud selgeveelist merd, põlvkondade vahetumisega on baastase märkamatult nihkunud. Need, kes heldinult meenutavad XX sajandi teise poole rikkalikke tursasaake ja ootavad seda aega tagasi, mäletavad juba eutrofeerunud Läänemerd – see oli lihtsalt üks loomulik faas mere toitelisuse üleminekus. Nüüdseks on tursa biomass kahanenud pea olematuks ja sama saatus võib mitmesuguste survetegurite koosmõjul ähvardada teisigi majanduslikult tähtsaid liike, näiteks räime ja siiga. Seetõttu peab mõne majandusharu, näiteks tööstusliku kalapüügi, tulevikuperspektiivi hinnates olema ettevaatlik, sest garantiisid ei ole kuskilt võtta. Küll aga võib riskide eiramine kaasa tuua sotsiaal-majanduslikke raputusi, mis lõpuks ei ole kellegi huvides. Kriitiliselt ohustatud liigi – Euroopa angerja – jätkuv kasvatus ja püük Eestis on hoiatav näide sellest, kuidas kunstlikult hoitakse alles tegevusala, mis varem või hiljem välja sureb, halvemal juhul koos angerja endaga.

Traditsioonidel on oma koht, kuid peab meeles pidama, et need on pärit ajast, mil elanikkond oli palju väiksem, kalapüügiviisid lihtsamad ja loodusel oli ruumi taastuda. Seda arvesse võttes ei ole täitmatu tööstuslik vajadus, mida kannustab pidev kasuminõue, jätkusuutlik, olgu siis Läänemerel või kusagil mujal.

Loodetavasti jätab targalt tegutsemine võimaluse rannakalurite elatise ja kultuuri säilitamiseks. Veelgi parem, kui osatakse mitmekesistada merega seotud majandustegevust, olla muutuvates oludes paindlik ja hoida nii inimesi kui ka keskkonda. Mõne näitena võib tuua taastava vesiviljeluse, vastutustundliku turismi ja loodushariduse, kalurite koolitamise teaduslike seirete läbiviijaks jne.

Tuleviku teadmatuse vari

Tuleviku ennustamine, eriti komplekssete süsteemide puhul, on tohutu väljakutse. Peame leppima, et suur määramatus pole sellises olukorras mitte kellegi (näiteks teadlaste) läbikukkumine, vaid aus paratamatus. See tähendab, et keskkonda puudutavates otsustes peab alati arvestama, et on palju, mida me (veel) ei tea. Läänemeri on meile õpetanud, et tagajärgi lappida on palju kulukam ja valusam kui neid ennetada.

Paraku sünnitab ebakindlus hirmu ja sellises olukorras kaldutakse kergesti müütide ja lohutavate, kuid tühjade lubaduste valda. Rohepoliitikas paistab kehtivat narratiiv, justkui saaksime korraga saavutada kõike, ilma et ise peaks millestki loobuma. Rahva materiaalne jõukus ja mugavus aina kasvavad, samal ajal kui puhas ja puutumata loodus on ka kusagil olemas, ainult mitte „meie tagaaias“, sest see segab majandustegevust.

Kõlab küll ahvatlevalt, aga kuivõrd realistlik on selline ootus? Valesti sõnastatud eesmärk – me saame kõike ja kohe – toob õige kiiresti pettumuse ja kahtlused. Need võivad omakorda viia poliitiliste tagasilöökideni ja tuua kaasa rumalate otsuste jada. Ookeanitaguse suurriigi näitel näeme, kui kiiresti võib looduskaitseline suund muutuda, kui võimule tulevad jõud, kes looduse tähtsust ja protsesse ei mõista, ja seda täiesti demokraatlikul viisil. Et sellist stsenaariumi vältida, peab kehtima ühine väärtusruum, et looduslike ökosüsteemide säilitamine ja taastamine on poliitikaülene, kogu inimkonna hüvesid tagav tegevus, mitte vahend kellegi isiklike ambitsioonide täitmiseks. Kui poliitiline, majanduslik ja ühiskondlik korraldus on subjektiivne valik, siis loodusseadused on objektiivne reaalsus, mille üle inimese võim ei kehti.

Soome-ugri teadmiste tagasitulek

Keskkonnaprobleemid, ka Läänemere puhul, kerkisid paralleelselt tehnoloogia ja energiavõimekuse kiire arenguga, aga nende alge on ikkagi peidus inimeses endas. Paljude vigade kaudu oleme saanud selgeks, et inimene tõepoolest ei ole kõikvõimas ja looduse protsesside kallale minnes jääme lõpuks ikkagi alla. Seega peaks narratiiv, mis räägib vabadusest pidevalt kasvada ja laieneda, andma teed uuele loole vastutusest, hoidmisest ja iseendast looduse osana. Selline maailmavaade ei tohikski olla meile võõras, sest see on Läänemere kallastel kehtinud tuhandeid inimpõlvi. Valdur Mikita on selle sõnastanud nii: „On haarav tõdeda, et nn uus haridus, uus mõtteviis, uus inimese ja looduse suhe ja viimaks ka „uus“ inimene ise, mida maailm vargsi otsib, on kuju poolest kaunis soomeugrilikud. [—] Huvitaval kombel näivad Eesti kõige põnevamad asjad jäävat kusagile looduse ja kultuuri vahele. Usun, et just siin avaneb Eesti varjatud potentsiaal olla sillaehitaja.“⁵

Arusaam, et maailm on hingestatud, elab ja hingab ning kõiksus on omavahel seotud, sarnaneb loogikalt süsteemiõpetusele, mille tähtsust aina enam rõhutatakse. Soomeugrilikus maailmas ei tasu teha kurja, sest see tuleb ringiga tagasi, pühapaiku peab hoidma, et looduse süda jääks alles, ja hingi austama, sest kõigel elaval ja elutul on iseväärtus. Samuti ei saa ette näha homset päeva, sest võimaluste niidid on laiali hargnenud ja korraga on kõik tõenäoline.

Need uskumused, millel pole moodsast seisukohast mingisugust teaduslikku alust, on ometigi hämmastavas kooskõlas teadmistega, milleni oleme jõudnud tänu teaduse kiirele arengule ja paljudele keskkonnas tehtud vigadele. Tänapäeva teadus kinnitab, et planeet Maa on tõepoolest (materiaalses mõttes) suletud süsteem, milles elus ja eluta suhtlevad omavahel, kõik aineline on pidevas ringluses ning iga tegevus tekitab tagasisidet

Elusolendid moodustavad ökosüsteemides keerulisi võrgustikke, mida alles hakatakse servapidi mõistma, ja nende võrgustike struktuur ning tihedus mõjutab seda, kuidas ökosüsteemil tervikuna läheb. Mis aga puutub homsesse päeva, siis on maailma keerukus nõnda suur, et edasise ennustamine on võimatu – meie ees on kõik variandid kosmose vallutamisest kuni apokalüpsiseni välja. Soomeugrilik loogika on seega osutunud ajakohaseks ning võib maailma ja iseenda mõtestamisel ning probleemide lahendamisel suureks abiks olla.

Meeldiva kokkusattumusena avaldatakse ka Läänemere kohta aina sagedamini teadustöid, kus käsitletakse merekeskkonna teemasid sellesama loogika alusel. Hägustuma on hakanud ranged valdkondade piirid, sest need ei ole kunagi vastanud reaalsuses toimuvale. Näiteks koostab HELCOM juba pikemat aega Läänemere kohta holistilisi ülevaateid, kus mere seisundit ja survetegureid on vaadeldud üheskoos, üksteist mõjutava tervikuna.⁶

Aina enam ilmub mereprobleemide käsitlustesse seos majandusmudeliga.⁷ See on paratamatu, sest kui püüda lahendada keskkonnaprobleeme para­digmas, mis eeldab lõputut kasvu piiratud ressurssidega planeedil, võib asi hakata sarnanema tuuleveskitega võitlusega ja otse loomulikult ei ole sellel ka mingit tulemust.

Mere seisund kajastub omakorda ühiskonnas ja see võimaldab põneval moel põimida teadust, kunsti, kirjandust ja muid kultuurinähtusi, nt on seda teinud Läänemere kunstnike võrgustik Red Herring.⁸ Sellisest koostööst võivad sündida tulevikuvisioonid, mis inspireerivad ja kannavad inimesi läbi keeruliste aegade.

Siin on heaks näiteks Rootsi tunnustatud merefüüsika emeriitprofessori Anders Omstedti hiljutine teos „A Philosophical View of the Ocean and Humanity“, kus ta käsitleb mereprobleeme ja -teadust läbi filosoofilise ja isikliku kogemuse prisma.⁹ Omstedt on jõudnud järeldusele, et inimene ja meri saavad rahumeelselt koos eksisteerida vaid ühtse tervikuna, mis on oma olemuselt valdkonnaülene ja samal ajal väga isiklik. Praegused keskkonnaprobleemid on märk sellest, et see suhe on katki ja vajab parandamist. On huvitav olla tunnistajaks, kuidas iidne rahvatarkus jõuab meieni teaduse vahendusel – tuleb välja, et need kaks ei vastandu, vaid hoopis täiendavad teineteist.

Lõpetuseks

Läänemere olukord on kui metafoor inimese ja looduse vahel toimuvast. Siin näeme kui peopesa peal, milline võib olla inimtekkeliste muutuste ulatus ja hind. Meri, mis esmaasukatele näis lõputu ja metsik, osutus tegelikkuses piiratud ja hapraks süsteemiks, mis vajab kaitset meie endi eest. Seejuures ei jää me ise pealtvaatajaks, kui toimuvad ulatuslikud muutused, vaid tunnetame tagajärgede täit raskust.

Läänemere kaitsmine ei ole ainult teadlaste, poliitikute või üksikute aktivistide ülesanne, vaid see on igaühe hingeasi. Meri on meie ühine varandus ja ühine vastutus, mille hoidmine saab toimuda ainult koostöös. Lugu merest kui asendamatust kultuurilisest, ajaloolisest ja hingelisest väärtusest teeb selle hoidmise palju lihtsamaks ja omasemaks. Sel aastal 50aastaseks saav „Hõbevalge” on hoolimata vastuolulisusest pugenud eestlaste hinge põhjusega – see pakub meile lugu meie endi kohta, luues kauaotsitud silla mütoloogia ja reaalsuse vahele.

Siit jõuame tagasi algusesse. Vaadates rannal merd vaatame tegelikult iseenda sisse. Selle seose mõistmine – kõik me kanname endas mere märke – võiks anda meile jõu ja tahtmise oma kodumerd hoida ja kaitsta. Seeläbi kestame ka meie koos oma isepärase soome-ugri mõtteilmaga ning ehk pole põhjust häbeneda ka nende ees, kes tulevad pärast meid.