Kui mind oli ära sigitatud
siis tulid venelased
seejärel tulin mina
Tallinnas sündinud Ott Raun, Vaimu vend, nagu ta end vanema venna Vallo järgi määratles, on oma esimese ärkamise hiljem jäädvustanud Tallinna pommitamise ööst 9. märtsil 1944.
Aastatel 1948–1955 õppis Ott Raun Tallinna 27. 7-klassilises koolis ja 1955–1959 Tallinna 22. keskkoolis, seejärel 1959–1962 Tallinna Kalanduse Tehnikumis ning 1965–1969 Tallinna Pedagoogilises Instituudis eesti keele ja kirjanduse õpetaja erialal.
Kogu Ott Rauna edasine elu kulges väärikas ajakirjanduses peamiselt toimetajatööd tehes. See algas 1969. aastal Nõukogude Õpetajas korrespondendina ja jätkus 1971. aastal osakonna juhatajana. Aastail 1975–1998 kujundas ta ajakirja Looming publitsistikaosakonna juhatajana enam kui kahe aastakümne vältel väljaande sisulist nägu. Eesti taasiseseisvumise elevuses tehti iga Loomingu numbrit kui viimast, taaselustades meie maha vaikitud ajalugu. Rauna elutöö loomulikuks jätkuks sai tema osalusel asutatud ajalookultuuri ajakiri Tuna, mille peatoimetajana töötas ta 25 aastat (1998–2023), ühendades sujuvalt süvitsi mineva ajalooteaduse ja laialdase lugejahuvi.
„Otsin igavese elu eliksiiri ja leian seda loomingus,“ on Ott Raun öelnud 75. sünnipäeva puhul Loomingule antud intervjuus. Debüteerinud luuletajana 1963. aastal Nooruses, on Raun alates esikkogust „Hobusel on täna sünnipäev“ (1973) avaldanud kuus luuleraamatut ja kolm romaani. Tema sürrealismihõnguline luule on tihti tõukunud elu enese absurdsusest, olevikumälestustena loetavates romaanides kõneleb oma ajastu teravapilguline ja leebelt irooniline kroonik ning neile järgnenud raamatus „Kass nimega Inimene“ vaatleb ta 2010. aastaid kui muinasjutumaailma. Rauna publitsistika paremik on koondatud kogumikku „Vaikne eestlane“ (1998). Ott Rauna kui loomuldasa vaikse eestlase, ent kindlameelse rahvuslase kirjatöödes ilmutab end lihtne inimlikkus. Kas olekski võimalik kokku lugeda kõiki neid paljudel elualadel tegutsenud ja meie hulgast lahkunud inimesi, kes jäädvustusid tema mäluvõrgustikes ja kirjasõnas, tema arvamusveergudes, artiklites ja elutööd kroonima jäänud mälestusraamatuis „Vaimu vend“ (2015), „Tuba number kaheksa“ (2016) ja „Tunaeile. Meenutusi kaheksakümnendatest tunaeilseni“ (2019).
Ott Rauna häiris nii kriitikas kui ka ajalookäsitlustes ühekülgne ja lihtsustav suhtumine, mis vabaduse saabumise vasikavaimustuses väljendus pahatihti valimatus mahamaterdamises. Vahest see ajaloolise tõe otsimine ja õigluse taotlemine, mis Rauna sõnul ühtaegu nii labaselt lihtne kui ka kummaliselt keeruline, hoidiski teda ajalookultuuri ajakirja Tuna toimetamas veerand sajandi jooksul. Tulevik võrsub oleviku kaudu minevikust ja ehk oli Raun ka meie ajast ees, kui ta naiste ja meeste võrdõiguslikkuse asemel kõneles ülivõrdsusest.
„Minule on elu armastus ja sellisena igavene. Selle armastuse sisse mahub nii võitlus, truudus, sõprus kui ausus.“ Üksikisiku vabadust ja vastutust väärtustades laenas Ott Raun ka oma epitaafi „Üks on sama tähtis kui miljonid“ Erich Maria Remarque’ilt, põhjendusega, et „mis muud on miljonid kui miljonid ühtesid“.
Ott Raun oli Eesti Kirjanike Liidu ja Eesti Arhivaaride Ühingu liige, samuti kuulus ta ühe asutajana Wellesto rühmitusse. 2003. aastal pälvis ta Valgetähe IV klassi teenetemärgi.
Jääme mäletama head autorit, kolleegi ja sõpra.
Eesti Kirjanike Liit
Eesti Kirjandusmuuseum
Eesti Arhivaaride Ühing
Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjandusinstituut
Kirjastus Ilmamaa
Looming
Rahvusarhiiv
Tuna
Ott Rauna ärasaatmine on 3. märtsil kell 11 Nõmme Rahu kirikus.
