Kuidas mõjutab tehisaru tulek ilukirjandust? Eeldus, et TI hõlbustab kirjutamist ja avardab lugejate ligipääsu raamatutele, võib olla illusioon. Selle ja palju muu üle arutleb Ardo Ran Varrese intervjuusarjas kirjanik, tõlkija ja kultuuriteadlane Rein Raud.

Alustan meie vestlust Hando Runneli tsitaadiga: „Maailm on enam-vähem hukas.“

No, seda ta on olnud ju ausalt öeldes juba võrdlemisi kaua.

Juba Shakespeare ütles, et „Aeg liigestest on lahti“. See vist käis küll välispoliitika kohta, aga võta milline sfäär tahes, kliima, tervishoid, poliitika, rahvusvahelised suhted, seadused – kõik on liigestest lahti.

Ja siis veel kirsina tordil nn tehisaru võidukäik.

Siin on mu meelest ikkagi võrdlemisi suured ohud. Siiamaale on tehnika areng andnud inimesele võimaluse teha rohkem, oma võimeid võimendada. Praegu on kättesaadavaks tehtud niinimetatud AI või – tegelikult on jutt ju suurtest keele­mudelitest siin põhiliselt – ütleme, et tehisaru. Mulle ei meeldi „tehisaru“ termin, kuna see viitab sellele, et tegemist on millegagi, mis on arukas.

Ja seda see ei ole, eks?

Ei ole tõesti … Me võime ütelda võib-olla siis „tehisnutt“. Meil on nutiseadmed, see on tehisnutt, mis nendes seadmetes toimib. Tehisnutt erineb kõigist tehnoloogilistest uuendustest sedasi, et kui seni oleme kogu aeg saanud juurde mingisuguseid võimalusi teha midagi võimsamini ja paremini, siis antud juhul anname hoopis käest ära terved domeenid või sfäärid – ja osalt just seetõttu, et tehisnutt teeb neid paremini. Kui rääkida näiteks andmete sõelumisest või arvutamisest, siis kahtlemata teeb tehisnutt seda kiiremini ja täpsemalt. Sama lugu on kombinatoorikal põhinevate mängudega: see lihtsalt kalkuleerib kõikvõimalikud mängud läbi ja pakub tõenäosuse alusel välja, milline käik viib võidule.

Oht seisneb selles, et kui tehisnutt kord juba hakkab kontrolli enda kätte võtma, siis laieneb see ka valdkondadesse, kus inimesed on praegu veel osavad. Selle tagajärjel, kui tehisnutt suudab oma produktsiooniga – mis ei maksa midagi – kõik üle ujutada, siis inimestel jääb märgatavalt vähem aega ja võimalust ennast iseeneses harjutada, harida ja arendada. Tehisnutt puksib inimese välja just nendest sfääridest, kus inimene on ainulaadne, ja see on mu meelest väga suur oht. Mul oleks suhteliselt hea meel, kui seda ei juhtuks. Lihtsalt arvan, et see on praegu mingisugune buum, mis võib-olla läheb üle. Aga siin ei saa päris kindel olla, see sõltub väga palju poliitikast, poliitikutest ja ka tegelikult meie kui üksikisikute käitumisest.

Kas sa näiteks kümme aastat tagasi oskasid midagi sellist ette näha?

Võiksime asjale vaadata niimoodi: peaaegu kõik see, mis meie elus praegu mullistusi põhjustab, on ulmekirjanduses juba ammu kõik läbi analüüsitud ja kirjutatud. Küsimus on, mis kõigest sellest, mida me oskame ette näha, reaalselt teostub. Suurte keelemudelite asi on ju tegelikult vist hakanud arenema sellest, et toimus üks väga geniaalne liigutus masintõlke arendamisel. Keegi tuli ühtäkki mõttele, et kui meil on tohutult suured andmehulgad, siis võiks näiteks vaadata, kuidas inimesed on tõlkinud ühest keelest teise. Ja siis avastati, et näiteks lause „head ööd“ on harilikult inglise keelde tõlgitud „good night“, et ütleme 100 000 korrast 99 999 korral on just niisugune tõlge. Siis võib ju seda kasutada!

Suur keelemudel produtseerib küsimusele vastuse, mis on teadaolevate andmete põhjal kõige tõenäolisem. Loomulikult pole masinal üldse vaja aru saada, millest käib jutt. Keelemudeli loogikat saab ka modifitseerida, iga­suguseid parameetreid sinna lisada.

Tõenäosuse määra tuvastamiseks peab olema mingi korpus, vundament. Kas ühiskonnas ollaksegi jõutud selleni, et infot on küllastumiseni ning see vajab pihustamist ja uuesti kokkupanemist? Ilma selleta ei saaks tehisnutt ju meile midagi mõistlikku öelda?

Ilma mingile vundamendile – vanasti nimetati neid hiiglaste õlgadeks – toetumata ei oleks meil ei teadust, muusikat ega mitte midagi, sest see kõik tugineb tekstikorpusele, mis teatud viisil moodustab kultuuribaasi. Need on need tekstid, mida me kõik oleme õppinud tundma, tõlgendama, meil on kõigil neist mingisugune arusaam või teadmine. Ekspertidel parem, treenimata inimesel võib-olla pealispindsem või klišeelikum, aga need on need tekstid, mis moodustavad meie kultuuri.

See ei ole muidugi mingi stabiilne korpus: siin ju kogu aeg midagi liigub, midagi unustatakse ära või arhiveerub. Uued ja originaalsed eneseväljendused sünnivad sageli äratõugetena senisest, mingi reaktsiooni või kombineerunud reaktsioonina sellistele asjadele, mis on olnud varem olemas. See on väga hea. Niimoodi peabki olema – see näitab, et ajalooline mälu on olemas.

Ja ilma selle mäluta ei teeks tehisnutt midagi. Seejuures sisestab inimene infot tehisarule valikuliselt: väidetavalt kipub muusika sisend olema nii-öelda viimase 500 aasta lugude esisada.

Küsimus on selles, kas me tahame, et meie mälu koloniseeritakse, või me ei taha. Tehisnutt on puhtalt kommertsiaalne ettevõtmine, see on eraõiguslike firmade kätes. Seega lubame mingisugustel kapitalistidel ja nende palgalistel töötajatel oma ajaloolises mälus ringi sebida ja seal nii-ütelda korda luua. Tehisnuti põhiline halb, mida see teeb, on meie kultuuri sulgumine, dünamismi taandamine sealt seest.

Muusikas on see mingis mõttes vältimatu. Ega asjata oleks tekkinud ka tonaalse muusika nii-öelda pihustumine, sest mingis mõttes ammendas see ennast juba üle saja aasta tagasi. Tänapäeval on uued tonaalsemad lood ja laulud juba äratuntavad, isegi kui tehisaru ei ole sinna segatud. Aga kuidas on kirjandusega?

Eks see kõik peegelda pidevas arengus kultuurilise teadvuse seisu. Võib-olla 20 aasta pärast on olemas niisugust kirjandust, mis põhineb praegusel hetkel veel unustatud asjadel. Klassikaline näide on renessanss. Mitte keegi Euroopas ei osanud lugeda kreeka keelt ja siis järsku – sada aastat hiljem – on Aristoteles Filosoof suure algustähega. Lihtsalt korraga sisenes metsik korpus olulist ja huvitavat kultuuripärandit sellesse teadvusse ja hakkas seal ruulima, kuna kogu unustatu muutus järsku aktuaalseks ja parimaks uueks.

Niisuguseid asju juhtub kogu aeg. Maitsed ju ka toimivad reaktsioonina eelnevale. Kui tekib mingi hästi range vormitruu suund, näiteks klassitsism, siis järgmised põlvkonnad tahavad olla väga mässulised. Näiteks romantikud protestisid klassitsismi vastu ja nii edasi, mingi aja pärast on aga romantilisus sentimentaalne lääge värk ning tahetakse hoopis hästi naturalistlikku asja. See on terve instinkt, sest kultuur ei seisa ju paigal, vaid areneb vahetpidamata, reageerib sellele, kuidas maailm meie ümber muutub.

Kultuuriparadigmasid on ju tegelikult igasuguseid. Antud juhul näiteks euroopaliku paradigma puhul on ekspertide maitse olulisem kui turu maitse. Seevastu Ameerika paradigmas valitseb turg üldiselt suhteliselt takistamatult. Kui kehtestada näiteks Eesti kultuuris Ameerika paradigma, siis meie kultuur kestaks tõenäoliselt paar põlvkonda, maksimum. Ilma kultuurkapitalita, ilma riiklike toetuste, teatrisüsteemi, muusikaliste kollektiivide ja kõige selle finantseerimiseta riigi ja maksumaksja poolt, turu tingimustes … kultuur – midagi ei ole teha – lihtsalt kaob. Asendub provintsliku versiooniga globaalsest entertainment’ist. Siin mängib väga suurt rolli see, et meil on eksperdisüsteem, meil on asjatundlikud inimesed. Ma ei taha ütelda, et eksperdid on loomult kuidagi andekamad või sügavamad või midagi selletaolist. Väga sageli võib juhtuda, et inimene, kes saab väga hästi aru luulest ja kirjandusest, on kunsti osas suhteliselt võhik või väga pealispindse maitsega ja nii edasi. See on kõik seepärast, et need asjad nõuavad tööd endaga.

Seal on õppimise komponent sees. See ei tule ju iseenesest?

Nii on. Me kõik alustame lugemist laste­raamatutest, aga ei jää nende juurde pidama.

Mõnel on näiteks ulme ja fantasy see tase, kuhu jõutud, kusjuures seal on väga-väga head kirjandust. Mõni jälle läheb sealt edasi veel William Faulkneri, Marcel Prousti, Virginia Woolfi ja teiste autorite loomingu juurde.

Kuidas koged tehisaru sekkumist kirjandusellu? Mainisid enne vestlust, et ostad vahel kodumaist pehme­kaanelist, n-ö popkirjandust.

Jah. Tahan lihtsalt kursis olla sellega, mida kirjutatakse ja tehakse, kusjuures osa sellest nii-ütelda meelelahutusliku iseloomuga kirjandusest on väga hea. Mitmeid eesti krimiautoreid jälgin ja mulle meeldib nende teoseid lugeda. Birk Rohelennu raamatuid näiteks loen pidevalt. Aga vaatan alati ka tundmatute autorite omi. Ma nüüd pealkirja ei ütle, aga hiljuti ostsin ühe niisuguse raamatu, mille puhul olen enam-vähem kindel, et see on kas täielikult tehisaru kirjutatud või väga suuresti tehisaru kasutades. Kõik selles raamatus on ettearvatav, kõik tegelased näevad välja täpselt nagu seriaalitegelased, isegi nimed on neil sellised, et neid Eestis üldiselt inimestele ei pandaks. Lisaks on teoses niisuguseid vastuolusid ja vigu, mida inimkirjanik minu meelest ei teeks.

Nii et on väga tõenäoline, et autor kasutas tehisnutti, aga seda ei ole raamatus mainitud.

Ei, ei ole.

Lavastuste originaalmuusika žüriid tabas hiljuti külm dušš, kui selgus, et üks etendus on üle ujutatud professionaalselt kõlava hollywoodliku orkestrimuusikaga – aastapreemiat vääriva tööga –, aga inimene selle taga ei ole kunagi niisuguste oskustega silma paistnud. Tuligi välja, et muusika on lastud paljuski Suno AI tarkvaral genereerida (jah, seal võib muidugi olla algupärane komponent sees). Tavaliselt on see olnud skandaal, kui autor teeb midagi, mis, nagu hiljem selgub – polegi algupärane. Aga nüüd see vist ei ole enam skandaalne? Või seda varjatakse?

Seda vist varjatakse. Kirjanike liidu romaanivõistluse käsikirjade hulgas on nüüd kaks korda olnud ikka selgelt tehisnuti kirjutatud tekst. Esimene kord oli see väga selgesti kohe äratuntav ja läks kohe välja. Teisel korral oli tehisnutt juba osanud või õppinud kirjutama veidi paremini.

Eetika küsimus tõuseb päevakorda …

Tõuseb, aga siin on muidugi veel üks aspekt, mida ka ei tohi ignoreerida. Individualistliku kultuuri eluiga on meil ju tegelikult üsna lühike. Üks autoriõiguste esimesi eestvõitlejaid oli Victor Hugo, vabandust, umbes 150 aastat tagasi! Autoriõigused ei ole mingi niisugune asi, mis on kogu aeg olnud. Kui vaatame näiteks, mis toimub massilisema käibega kultuuris, siis paljuski sarnanebki see pigem folkloorile, kus korduvad samad skeemid ja mustrid, mitte aga individuaalsele ja innovatiivsele loomingule.

Muutus, millega tehisnutt ähvardab, ongi see, et individualiseeritud loomingu faasist minnakse tagasi folkloorsesse olustikku. Neid innovaatoreid, kes tehisnutti ei kasuta, vaid loovad ise, jäädakse pärast nimepidi mäletama. Need aga, kes teevad asju tehisnutiga pooleks või lasevad sellel enda eest teha, on lihtsalt uued rahvalaulikud kaks punkt null.

Ekspert tunneb selle vahe ära. Probleem on selles, et harilik lugeja või kuulaja, kes ei ole õppinud, ei ole võtnud vaevaks endaga tööd teha selleks, et eristada seda eriti head – temal võib tõesti olla ükskõik. Kui ta saab ühe asja kahe euroga ja teise eest maksab 20, aga kvaliteedivahe on väga väike, siis ta eelistab odavamat. Kui see niimoodi jääb, siis hakkabki allapoole kaardumine. Sõnavara väheneb järjest. See, mille peal inimesed oma lugeja või muusikakuulaja või kunstivaataja võimeid treenivad, muutub järjest lahjemaks. Seetõttu on ka produkt, mis neid huvitab ja rahuldab, järjest lahjem.

Nii et kultuuriline allakäik?

Jah. Kui nüüd pessimistlikult tulevikule mõelda, siis millegipärast ollakse veendunud, et see miski, mis kunagi oli evolutsiooniline eelis ja andis inimesele teiste primaatidega võrreldes parema seisu, jääbki samamoodi. Oleme harjunud mõtlema, et ratsionaalne mõtlemine ning kultuuriline, esteetiline vaade on evolutsiooniline eelis – aga see ei pruugi nii üldse jääda. Ühel hetkel võib osutuda, et on vastupidi. Et see teadvus, mis meil on, on tülikas ning et palju paremini saavad hakkama need, kellel ei ole mingit teadvust – kellel ei ole näiteks eetilist selgroogu. See olukord juba vaikselt paistab mõningates kohtades.

Võib-olla on inimese roll tulevikus ainult tarbida tehisnuti valmistatud tooteid, kuna tehisnutt ise lihtsalt ei suuda seda teha. Tal pole keha, aga naudingud eeldavad keha olemasolu, et neid kogeda. Tehisnutt muidugi vajab toimimiseks kedagi, kes teeb hooldustöid – nimetagem neid tinglikult tehisnuti santehnikuiks. Tehisnuti energiavajadus on väga suur. Kuidagi tuleb energiatööstust käigus hoida ning seda masin tõenäoliselt ise ei suuda veel praegu. Võimalik, et mingil hetkel hakkab see leidma ka maavarasid ning ise neid maa seest välja imema ja energiaks konverteerima.

Koristamise kohta on ilus termin „puhastusteenus“. Kas inimene hakkab osutama tehisnutile hooldus­teenust?

Just – see on see, mida tehisnutil käigusolekuks vaja on. Kõik ju kogu aeg arvasid, et tulevad robotid, hakkavad põrandaid pesema ja inimesed saavad tegeleda kunsti, luuletamise ja heliloominguga. Vastupidi, inimesed on need, kes hakkavad koristama ja hooldama, et robot saaks „loominguga“ tegeleda.

Yuval Noah Harari on hiljuti arutlenud, et tehisaru muudab maailma lähema kuue aastaga tundmatuseni. Lisaks väga paljudele valdkondadele võtab see väidetavalt üle ka osa religioone – just need, mis on raamatu- ehk sõnakesksed. Harari ütleb, et see võtab üle kõik, mis on rajatud sõnale, ja on väga tõenäoline, et tehisnutt kompileerib uue religiooni, millel on miljoneid järgijaid.

Jah, see on ka juba toimunud, ses mõttes, et on ju olemas äpid, kust võib saada hingelist lohutust ja kus tsiteeritakse piiblit vastavalt sellele, mis probleem äppi sisestada. Philip K. Dickil on ühes vist juba 1960-1970ndatel kirjutatud teoses tegelane, kellel on kaasaskantav masin-psühhoanalüütik: teed selle masina lahti ja siis räägid talle, masin laia sõnavara ei vaja. Tehisnuti psühholoogilised abimehed on palju hullemad ja viinud juba kohtuasjadeni, kuna tehisnutt on soovitanud inimesel sooritada enesetapp ja too ongi seda teinud. Kui tekib miljonite järgijatega tehisnuti­põhine religioon ja siis järsku „prohvet“ ütleb, et nii, nüüd on nihuke lugu, et sellel kuupäeval, palun, avage kõik oma veenid … Siis jääme järele ainult meie, kes me tehisnutti ei kasuta, ja hooldusmeeskond, kellele võib-olla seda instruktsiooni ei edastata.

Ulme polegi nii ulmeline enam. Tõenäoliselt tekib peagi mingit laadi vennaskond, suletud ring inimesi, kes kirjutavad ilma tehisnutita kirjandust ja kes ka naudivad seda. Ilmselt tulevad müüki raamatud, kus on peal kleeps, et garanteeritult tehisnutivaba looming.

Tõenäoliselt nii läheb. Niisuguseid olukordi on jällegi olnud ka varem: näiteks vabrikus valmistatud riided või haute couture või rätsepate ja õmblejate valmistatud riided. Siin on selgelt küsimus rahas ja seisuses, mis selle vahe tõmbab.

Arvan, et ka teadusrahastajad teeksid üsna targasti, kui lisaksid taotlusvormile nõude, et teadlane kinnitab allkirjaga ja toob selgelt välja, missugune on olnud selles taotluses tehisnuti osa ja kuidas seda kavatsetakse kasutada tulevikus.

See peaks kehtima ka originaalmuusika kohta.

Lisaks kõigele on siin veel ka ökoloogiline aspekt – kui kohutavalt kahjulik on see kõik ökoloogiliselt. Kui tulevikus on korraga kliimaministeerium ja tehisnutiministeerium, siis need tühistavad üksteise eelarve, sest tehisnuti energiakulu on kohutavalt suur.

Ja veekulu.

Just. Ja siis inimesed on arust ära, et miks meil on nii suured elektriarved. Aga palun ärge kasutage ChatGPTd.

Võib-olla saja aasta pärast on kõik lihtsalt kõrb ja elus mingi väike seltskond, kellel on ressursid ja tehisnutt.

Veel hullem. Mulle näib, et globaalne rikkurite-diktaatorite seltskond on ära tabanud, et kliimakatastroof on reaalne ja läheb veel palju hullemaks ning et kõik seda üle ei ela. Hakatakse moodustama mingit rikaste klubi, kes saab siis mingite kuplite all elada selles kõrbes.

Hiljuti anti teada, et Austraalias oli pluss 50 ja Kanadas miinus 50 kraadi.

Jah. See on tavaline. Indias süttivad puud iseenesest … See on ikka päris kaugel niisugusest maailmast, kus me tahaksime elada.

Kindlasti kiirendab tehisnutt kliimakatastroofi saabumist radikaalselt. Seetõttu tekitavad minus õudu kõik need jutud, kuidas nüüd hakatakse Eestis AId „Tiigrihüppe“ programmi kombel juurutama. Me paneme oma kultuuri seisma, rikume ta ära ja ühtlasi keerame veel suure hulga kliimat ka tuksi.

Hüppan lõpetuseks veel korraks kirjanduse juurde tagasi. Raamaturiiulisse enne 2022. aastat paigutatud raamatust saab seega taas väärtus: luksusese, läte, allikas …

Jah, võib juhtuda, et raamatuid jääb oluliselt vähemaks. Eestikeelsed raamatud on kallid, kuna turg on väike ning inimesi, kes eesti keeles loevad, on vähe. Kui selgub, et neid, kes ei taha tehisarupõhist raamatut, on veelgi vähem, läheb ilukirjandus veel palju kallimaks. Lõpetame seal, et hakkame omavahel käsikirju vahetama nagu 1970ndatel.

Veel juhtub see, et tehisnutt hakkab väga suurel määral piirama ligipääsu kirjandusele. Ta loob illusoorselt tohutu laia ligipääsu kõigele, mida me võiksime kõik näha ja nii edasi – aga tegelikult piirab seda. Kui osta näiteks Amazoni veebipoest raamat, siis algoritm pakub, et näe, teised, kes ostsid sama raamatu, ostsid veel ka selle ja selle. Kui läheksin raamatupoodi kohale, siis leiaksin sealt võib-olla midagi teistsugust. Ma ei oleks üldse tulnud selle peale, et võiksin tahta seda lugeda: võtan kätte, lehitsen, hmm, väga teistsugune kui see, mida harilikult loen. Tundub päris huvitav, panen korvi.

Kahjuks ei ole väga paljudes kohtades Eestis üldse võimalikki raamatupoodi minna. Lähemas linnas on ehk mingi supermarket, kus on üks keerlev riiul viie pehmekaanelisega, millest kolm on võib-olla varsti tehisnuti kirjutatud. Tulevased andekad kirjanikud – kuidas nad kirjandusele üldse ligi pääsevad?

Pluss see, et lugemine on paljudele juba vaevaline ettevõtmine.

[Paus.] Kahjuks jah. Mulle ei meeldi, kui keegi räägib, et tulevik on nii äge, seal tulevad igasugused ägedad asjad, mida ma pole veel kunagi näinud. Võib-olla parem ongi, et ei ole näinud? On ka neid, kes ütlevad, oi, minevikus oli väga hästi, praegu kõik käib jõledalt alla. Jah, kõik kogu aeg muutub, grupeerub ümber: mingid asjad kaovad ära, mingid asjad tulevad juurde. Põhiline on see, et meie ise oleme suuresti need, kes oma kultuuriliste ja sotsiaalsete mehhanismidega ikkagi otsustame, mis jääb ja mis kaob. Niikaua kui me midagi mäletame ja oluliseks peame, on selle väljajuurimine ikka väga raske. Aga kui me ise seda enam ei vaja …

Ainuke oht eesti keelele on see, et eestlased ise lõpetavad rääkimise ja otsustavad, et palju cool’im on rääkida inglise keeles, ka omavahel. Keeli on surnud välja, igasuguseid kunstiliike on surnud välja. Samal ajal on tekkinud ka palju uusi. See ongi evolutsioon.

Minu meelest oli su toon seda öeldes optimistlik.

Pigem küll, jah. Kunagi ei ole kõik kadunud, aga kunagi ei ole ka nii, et kõik läheb kindlasti hästi.

Intervjuusarja esimeses vestluses vastas Ardo Ran Varrese küsimustele Mati Kaalep (Sirp 9. I 2026).