EMA ehk Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi ansambli 2025. aasta lõpus ilmunud debüütplaadil „EMA“ on segatud pulsse drone’idega, müra vaikusega, filosoofiat muusikaga. Helid hajuvad nagu lootus, et tekkida uuesti.

Pianist Ivan Sokolov küsis kunagi Alfred Schnittkelt, mida ta arvas John Cage’i palast „4’33’’“. Schnittke ütles, et meeldis, aga teist korda ei kuulaks. Sokolov mõtles siis, et ei, teisel korral oli ka huvitav.

Gavin Bryars lõpetas improviseerimise, kui kohtas muusikut, kes tema arvates ei teadnud, mida tegi. Cage’i austajana ei meeldi talle ka, et improvisatsioonis on esitaja ja muusika lahutamatud. Kompositsioon eeldab mäletamist, improvisatsioon unustamist: loogiliselt võttes võib improviseerija iseenda skisofreeniliseks ajada. Mõne puhul loogika vist ei kehti.

„Meie eesmärgiks on ületada tehnoloogilised kammitsad,“ ütleb EMA. Nad esitasid mullu Malle Maltise teose „Noise Cancellation Failure“ ehk „Mürasummutusrike“. J. G. Ballardi jutus „Mürakoristaja“ jätavad helid ruumidesse jälgi, mis võivad endiselt inimesi alateadlikult mõjutada. Kuulatakse ultrahelimuusikat, sest see jõuab sügavamale ega tee lärmi. Raadio on lahti, aga muusikat ei kosta. EMA repertuaari kuuluvas Cage’i teoses „Radio Music“ ehk „Raadiomuusika“ midagi kostab.

Saabub hetk, kui kuulajate tahe EMA plaati mõista ei pruugi leida kinnitumiskohta. Siis võib lasta tähendusel tulla enda juurde. Mõelda, et nimi EMA kõlab nagu kosmoselaeva intelligents – nagu näiteks HAL filmi „2001. Kosmoseodüsseia“ (1968) elektrooniliselt võimendatud György Ligeti mikropolü­foonia eel- ja järellainetuses. Tauno Aints püüdis ansamblile U: pala „1film“ komponeerides leida filmipildi ja -muusika ühiseid, sisust sõltumatuid jooni. Võib lugeda esseekogumikku „Audio Culture. Readings in Modern Music“ (2017), kus leiduvad kõik, kes on kunagi selletaolise muusikaga tegelenud. Ja kui EMA liikmed ikkagi näivad liiga tõsised, liiga teadlased, siis võib lõpuks inter­vjueerida, uurida, kas nad on masinate vangid või isandad.

Miks 2025. aastal plaat lugudega aastatest 2017–2022?

Tarmo Johannes:Meil oli algusest peale selge, et koostame albumi ainult kontserdisalvestistest ehk elusesitustest mingites konkreetsetes olukordades, kindla publiku ees. Edasi oli pikk nimekiri kandidaate. Eri põhjustel valisime just need teosed ja nii tulid ka salvestiste aastaarvud. Mul on väga hea meel, et meil oli alles ülesvõte meie esimesest kontserdist, mis toimus 2017. aastal festivalil „Afekt“. Album algabki esimeste helidega esimeselt kontserdilt.

Õpetage vaatama „EMA“ kaanepilti, sest selline kollaaž võib ju luua petlikke seoseid. Tegelikult võib-olla kajastuvad arütmiad, rütme koordineerivad elektrilised impulsid ei tööta korralikult.

Juhan Vihterpal:Kaanepilt on kunstnik Sven-Erik Stambergilt tellitud kollaaž, mille aluseks on (graafilised) partituurid ja modulaarsüntesaatorite paneelide fragmendid. Vasakul, nii ülal kui ka all, näeme Doris Hallmäe „Lighthouse’i“ partituuri katkeid, all paremal Ekke Västriku „Origami 2“ graafilist partituuri. Esineb ka teisi ansambli repertuaarist pärit partituurikilde. Süntesaatori detailid on pärit modulaarsüntesaatoritelt Serge ja Buchla, mida kasutab ka EMA oma loomingus. Kollaaž on loodud klassikalise kollaažitehnika võtete abil – paberite lõikamine ja kleepimine – ja on tegelikkuses palju suurem kui vinüülplaat.

Rääkige plaadi õhuliselt algavast, kuid seejärel aktiviseeruvast palast „Origami 2“. Üks mu tuttav naisterahvas nimetas seda heas mõttes peaaegu sündsusetuks.

Ekke Västrik: „Origami 2“ on „Origami 1“ järg. See esimene teos sündis nii, et voltisin hajameelselt paberit konkreetse eesmärgita mingit kujundit voltida. Siis voltisin selle uuesti lahti ja jäin murde­joontest tekkinud mustrit vaatama. See oli nagu mingisugune maakaart või mänguplats. Hakkasin mõtlema, kas seda struktuuri saaks kuidagi muusikasse kanda ja milline see muusika võiks siis olla. Mõõtsin joonte pikkused ära ja sellest sai ajaline parameeter. Joonte ristu­misel helikõrguslik parameeter muutus. Muusikud saavad üpris vabalt sellel kaardil ringi liikuda, kuni jõuavad keskpunkti, kus kõik kohtuvad. „Origami 2“ puhul lisasin tämbrielemendi. Helikõrguste asemel tuleb siin liikuda mööda tämbrikaarti. Interpreedid saavad endiselt ise valida teekonna, kuidas parti­tuur läbida. Kohtutakse taas keskel, kus kõlab helispektrilt kõige lihtsam tämber – siinusheli.

Plaadile sai valitud „Origami 2“, aga mitte näiteks minu „Flux“, sest püüdsime mõelda plaadi tervikule ja paistis, et see täidab seal mingit olulist kohta, mida teised minu lood nii hästi ei oleks täitnud. Pealegi, kuna tegemist on kontserdisalvestistega, siis tuli valida ka parema kõlaga ja paremini õnnestunud esituste vahel.

Doris Hallmägi:Haha, mis mõttes sündsusetuks? Minu jaoks on „Origami 2“ etüüd. Peab hästi täpselt nooti jälgima, olema teadlik, kuidas su heli areneb ja suhestub teiste omadega. See on mõtteharjutus.

Robert Eggersi filmist inspireeritud „Lighthouse’i“ võbin libiseb välja meie sekka merelt või metsast, rahva­juttudest, hauntoloogiast, sellest, mis oleks võinud juhtuda.

Hallmägi:Minus ärgitas film seda tunnet, kui aju otsib raskes olukorras päästerõngana ükskõik mida, mis tekitaks korraks hingetõmbepausi, annaks meele­rahu. Pimeduses sõites ja metslooma silmi nähes hoiad roolist kergemalt kinni, sest sul on lõpuks teadmatuses olukord, millega arvestada. Publikule esinedes tuttava pilku nähes mäletad jälle, mida öelda. Majakat nähes tekib pimeduses kindlus. Kasutasin loos spatsialisatsiooni, et mängida heliga, mis ühel hetkel on ees ja siis kõrval – justkui mõtted, mis saavad sisendi välisest, aga tekivad sisemusest. Lool on kaks võimalikku lõppu: kas päästerõngas aitab olukorrast välja või pole sellest abi. Plaadil lõpeb kõik siiski hästi.

Kas iga asi võib EMAs olla instrument? Edgard Varèse kasutas sireene. Tema arvates olid keelpillid – kammermuusika põhipillid – ajast ja arust. Tema tragöödia oli muidugi aastaid see, et talle vajalikku tehnoloogilist läbimurret ei olnud veel toimunud.

Västrik:Me pole jäigad. Oleme kasutanud väga erinevaid instrumente. Mitmeid olen vastavalt vajadusele ise ehitanud. Kõik sõltub sellest, mida konkreetne teos vajab. Mõnikord on heliloojad programmeerinud meile vajaliku instrumendi ise, mõnikord annavad heliloojad enda loodud helisämplid. Sellisel juhul on heliloojal üsna hea kontroll selle üle, kuidas tema teos täpselt kõlama hakkab. Mõni teine teos kasutab jälle lihtsamaid lainekujusid, mida on lihtne üheselt mõistetavalt kirjeldada. Need on sageli füüsikast laenatud mõisted, nagu siinus, kolmnurk­laine, nelinurklaine ja valge müra, või erinevad filtrid ja nendega seotud parameetrid. Mõnikord on partituurid päris vabad ja me saame ise otsustada, millise tämbri loome, milliste pillidega ja mis esteetikaga. Instrumendivalik sõltub ennekõike teosest ja sellest, kuidas see on noteeritud. Elektroonilise muusika notatsioon on omaette teema, sest ühtset standardiseeritud noodikirja elektroonilise muusika kirjutamiseks ei ole.

Meil on laval olnud vaharullimängija, ise ehitatud müramasinaid, oleme instrumentidena kasutanud lintmakke ja kassette, oleme ehitanud laseritest lüliteid, mida tantsijad käivitavad, oleme mängitanud raadioid jne. Nimekiri laval instrumentidena kasutuses olnud imelikest asjadest oleks üsna pikk.

Räägime masinate jõulisest haprusest, instrumentidest vooluringis. Kust olete neid leidnud?

Taavi Kerikmäe:Kardan, et loetelu läheks pikaks. Eks oleme ikka väikestviisi gear addict’id [seadmesõltlased – toim]. Instrumente on tulnud meie juurde eri teid pidi. Just nimelt tulnud. Väga oluline on leida just need sobivad pillid või siis ongi ehk tõesti nii, et need leiavad sind kuidagi ise. Meil on ansamblis justkui jagunenud, kellel on millist tüüpi elektrooniliste pillide kogu. Kellele istub rohkem analoogtehnika, kellele programmeerimine, kellele sootuks instrumentide ise ehitamine. Vastavalt muusikale, mida mängime, valime ka arsenali oma kogudest.

Västrik:Olin kunagi suur süntesaatorite koguja. Mul on praegu veel kolme erinevat formaati modulaarsüntesaatoreid – eurorack’i formaadis on mul päris palju mooduleid. See on tänapäevane formaat, sellele teevad paljud tootjad. Seal on võimalik leida nii analoog- kui ka digitaalseid mooduleid ja väga erisuguse esteetika jaoks. Käisin aastaid tagasi Stockholmis [Elektronmusik­studion] EMSi residentuuris ja armusin Buchla 200 süntesaatorisse. Aastatega komplekteerisin endalegi päris korraliku stuudio. Kolmanda formaadina ehitasin ise Serge’i süntesaatori. Praegu mul süntesaatorid enam nii suur kinnisidee ei ole – Buchla ja Serge on müügis.

Vihterpal:Kui mõned erandid kõrvale jätta, siis alustan kasutamist alati enda eurorack’ist. See on mul omandanud minu põhipilli funktsiooni. Üllatavalt paindlik moodulivalik ei ole mind isegi innustanud aastaid uusi mooduleid juurde hankima. Digimoodulid – näiteks Mutable Instruments, Ornament & Crime – sümbioosis analoogmoodulitega – mõned Serge’i moodulid, Folktek Matter, analoog- ja lamp overdrive’id – innustavad uusi veidraid patch’e looma ja pakuvad jätkuvalt inspireerivaid lahendusi.

Miks on EMA Tarmole ja Taavile vajalik, kui eksisteerib nende U: ja kõik EMA liikmed on sõsarbändiga esinenud? On see ikkagi mingi korraarmastus, Regelungssystem [ee regulatsioonisüsteem – toim], vajadus kõike lahterdada? Tavaliselt peetakse esitajate improvisatsioonide piiritlejateks ajakirjanikke, aga seekord lahterdas esitaja ise. Improvisatsiooni ei saa kritiseerida.

Johannes:EMA on üsna omanäoline. Sellesarnaseid elektrooniliste instrumentide ansambleid on mujal maailmas küll, kuid meile omane profiil – mängida eelkõige komponeeritud muusikat, mängida noodist, teha koostööd heliloojatega – ei ole nii levinud. Elektroonilise muusika artistid mängivad pigem üksi või duos, veidi suuremate ansamblite puhul esineb tihti sülearvutiorkestreid, mis on enamasti mingi kindla tarkvara põhised, või siis mängitakse pigem improviseeritud muusikat. EMA-le on tähtis koosmängimise kammerlik aspekt: tähelepanelikult üksteist kuulata, leida kõrvade kaudu sobivad kõlanüansid, tasakaalud, ajastused. EMA on tugevalt seotud oma instrumentaariumiga, mis on küll lai ja paindlik. Sõltuvalt teosest läheb igal korral vaja leiutamist, avastamist ja taasavastamist. Niisiis, EMA tööprotsess on mingis mõttes rohkem kaasloov ja leiutav kui traditsiooniliste pillide ansamblis.

Mille järgi olete valinud heliloojaid ja teoseid?

Hallmägi:Üks oluline kriteerium on, kas heliloojal on lugusid, mida saab ümber mõelda elektroonilisele ansamblile. Cage’i „Radio Music“ on selleks sobilik ja esteetiliselt huvitav. Karlheinz Stockhauseni „Meeting Point“ on samuti geniaalne ja lihtne kompositsioon, mida on elektroonilistel instrumentidel ideaalne mängida. On heliloojaid, kelle lugudes puudub notatsioon, aga need teosed on intrigeerivad, ja nii oleme pidanud need ise paberile kirjutama, et saaksime taasesitada, näiteks Rauno Remme „Altes Kind“, Sven Grünbergi muusika. Palju on heliloojaid, kellelt oleme tahtnud lugusid ja siis palunud spetsiaalselt kirjutada, näiteks Kanadas elav Kristi Allik, Saksamaal resideeriv Kris Kuldkepp. Heliloojate valimise taga on tihti palju tööd ja mõttearendusi.

Rääkige Inglismaal ja Lätis esinemisest novembris.

Kerikmäe:2025. aasta november oli meil tihe: esinesime Huddersfieldis Euroopa ühel olulisemal nüüdismuusika festivalil ja Londonis legendaarses underground’i klubis The Horse Hospital. Pinget lisas, et BBC tegi Huddersfieldist ülekande ja intervjuud. EMA-le oli see suur asi: saime hulga tunnustavat tagasisidet ja uhke oli ka, et meie kontsert oli nii soliidsel festivalil välja müüdud. Mängisime Eesti muusikat: Õie Olinda Sachermani, Tatjana Kozlova-Johannese ja Ekke teoseid. Riga Music Week’il esitasime aga hoopis erinevat muusikat Sven Grünbergilt – taas super kogemus. Suur saal oli rahvast täis. Tähelepanelikud kuulajad saalis – mida veel tahta?

Sõna „konservatoorium“, õppeasutus, tuleb itaaliakeelsest sõnast conservare, mis tähendab hoidmist, säilitamist. Kas olete rohkem säilitamise või arendamise poolt? Kuidas jõuda 16aastasteni või 25aastasteni, ja kas peaks?

Hallmägi:Me ei mõtle liiga palju sellele, mis vanuses inimestele meie muusika võiks meeldida. Teame, et ühe nädala sees võime esineda rahvast täis Unibet Arenal ja paar päeva hiljem on teise kavaga saalis vähem inimesi kui laval. Proovime näidata, et elektrooniline muusika võib olla igasugune. Tänapäeva popmuusikas on juba iseenesest palju elektroonikat, seega ehk ei peagi seda tõlgendama. Püüame uute inimesteni jõuda erineva käsitlusega muusikast, näiteks kuidas esitada elektrooniliste analooginstrumentidega Berliini metroo kasutajakogemust. Võib-olla saabki jõuda noorteni teadlikkuse kasvatamisega: avastada, mis on heli ja kuidas seda kasutada. Muusikategemine on nii kättesaadav ja midagi uut teha on järjest raskem. Võib-olla tulevad noored ise­enesest ringiga tagasi.

Eestis esines novembris Kraftwerk, keda mõjutas teiste hulgas Stockhausen. Osaluskontsertide propageerija Cornelius Cardew vist ei sallinud Stockhausenit. Kui lähedane või kauge Kraftwerk teile on?

Västrik:Mina olen Kraftwerki kuulanud küll, aga ma ei ütleks, et see on minu elus olnud väga märgilisel kohal. Pigem mõjutas mind filmiõpingute ajal Werner Herzogi filmidele muusikat loonud Popol Vuh, mis paigutub Kraft­werkiga enam-vähem samasse aega ja konteksti. Loominguliselt ei seosta vist ka EMA ennast Kraftwerkiga. Kuna esitame paljude heliloojate muusikat, on meil juba seetõttu väga erineva esteetikaga teoseid. Mingit ühtset kontseptsiooni selles osas ei ole. Oleme EMAga sageli kandnud esinedes ülikonda, siin võib ehk näha mingit sarnasust Kraft­werkiga. Minu silmis on meie ülikonnad väike vimka, sest oleme justkui „akadeemilist“ elektroonilist muusikat viljelev ansambel. Ja eks me siis proovi ka vastavalt välja näha.

Hallmägi:Ma ei saa öelda, et oleksin olnud kunagi liiga suur Kraftwerki kuulaja. Muidugi tean nende lugusid, aga ma ei oskaks öelda, milline on mu lemmik. Mind tõi elektroonikasse Radiohead „Idioteque’i“ ja „Pyramid Song’iga“.

Vihterpal:Kraftwerki ei läinud seekord vaatama, kuna olen neid näinud kaks korda ja veel kaks korda esinemas ühte ansambli liiget, kes sisuliselt mängiski ainult Kraftwerki lugusid.

Plaanite aprillis Eesti muusika päevadel esineda Eesti Rahvusmeeskooriga. Meie esikoor on justkui rahvamälu, kust EMA saab andmeid kasutamiseks võtta.

Kerikmäe:Meie osaks ongi esitada meeskooriga Ülo Kriguli loo „*.ram“ uusversioon. Samuti teeme eksperimentaalsed tõlgendused Veljo Tormise muusikast, tema vastu on meil suur lugupidamine. EMA arvates on analoogsüntesaatoritel omalaadne aus ja ehk veidi karegi kõla, mis sobitub orgaaniliselt ja paeluvalt Tormise muusika ja võimsa meeskooriga.