Eesti Segakooride Liidu korraldatud kooride võistulaulmine „Tuljak“ on auväärse ajalooga. Esimene, üheksa koori võidulaulmine sai teoks juba 1993. aastal. Konkurss on pühendatud Miina Härma loomingule ja on segakooride kooriliigi üks tähtsamaid – loodud koorilaulu kasvulava väetamiseks ning andmaks võimalust üksteise tegevusele kõrv peale panna.

Segakooride kõrval sai kuulata vokaalansamblit, kammerkoore ja üht meeskoori, erilist heameelt valmistasid neli südikat koolikoori. Konkursi üldnivoo jäi siinkirjutajale siiski loodetust pisut madalamaks. Ei oskagi öelda, kas mõjus lähenev Eesti kammerkooride festival või ollakse veel pärast mullust laulupidu puhkerežiimil. Kuid need, kes sõitsid sõbrapäeval Tartusse, ei saa kahjatseda miskit, sest tummised kontserdid kauni muusikaga, paras annus konkursipinget ja ammuste sõpradega teistest kooridest silmast silma kohtumine olid seda igal juhul väärt.

Alustan kõige olulisemast – koolikooridest. Sügisel Heino Kaljuste sajandal sünniaastapäeval meenutati tema oraakellikku ütlust: kui laulab kool, siis laulab kogu rahvas. Nii see on. Kooli­kooris karastunud terasest sepitsevad dirigendid muusikuid veel aastaid hiljem nii kodukandi kontserdil kui ka laulukaare all ning esitavad meie heliloojate kaunist loomingut. Jaguks vaid neid, kes seda esimest terast karastavad – muusikaõpetajate põud tõotab muutuda püsivaks.

Need neli muusikaõpetajat, kes tulid oma koolikooriga „Tuljakule“, võivad endale koolivaheajal lubada ühe päeva spaas – õigemini võiks kool, keda koor esindas, oma muusikaõpetajale spaa kinkekaardi välja teha. Nad on seda tõesti väärt.

Hea kava eest eripreemia pälvinud Paide gümnaasiumi noortekoor (dirigent Tiina Kivimäe) näitas, et inglise keeles laulmine tuleb neil hästi loomulikult välja, ning südikust jagus ka Härma „Tuljaku“ ja Mari Kalkuni „Elukoori“ tarvis. Lauluhimu näib olevat, vokaal vajab pisut häälestamist, kuid üldmulje on sümpaatne. Dirigent peab aga arvestama, et kui ta ise on esinemise ajal silmadega noodis kinni, siis energiavahetust lauljatega ei toimu ja leigus kujundab üldmulje – nii juhtub, kui hommikukohvile liiga palju piima valada.

Tallinna 21. kooli koor (dirigent Kristjan Õmblus) esitas kõik laulud peast, partiid olid ideaalselt selgeks õpitud ja intonatsioon mingigi mäkerduseta. Kaks rida tõsiste nägudega noori elustusid ja isegi naeratasid, kui fotograaf arvas kava esitatud olevat ja palus kooril enne viimast laulu pildistamiseks rivistuda. Kuluski see krambist vabanemine ja kerge muie lauljaile marjaks ära, sest viimasena kõlas konkursi nimiteos „Tuljak“ – pulmalaul ju! D-kategooria teine koht sai ausalt välja teenitud. Palju õnne!

Saaremaa gümnaasiumi segakoor (dirigent Laine Lehto) võlus suure kõla ja selgete muusikaliste taotlustega, sooritus oli pisut loomulikum kui peene pealinna linnakooli rafineeritud etteaste. Ja kuigi kohustuslik laul (Alo Mattiiseni laul muusikalist „Väike merineitsi“) tundus noortel pisut kahvatuks jäävat, siis Riho Sibula „Liivimaa pastoraal“ tõmbas korralikult käima nii esinejad kui ka kuulajad (võiks igaks petteks üle kuulata häälte sisseastumised, sest osa lauljate tähelepanust tõmbas endale Kaur Kristjan Mäemets ja tema elektrikitarr). Südamega lauldud laulud laksusid vastu Karlova koolisaali aknaid nagu merelained ja tõstsid tuju kõigil kohalolijatel. Ja no kui „Tuljak“, siis just saarlaste oma! Suure­pärane! Ega siis ilmaaegu pärast selle eest eripreemia saadud.

D-kategoorias esikohale tulnud Hugo Treffneri gümnaasiumi segakoor Anima oma dirigendiga (Eve Paap) oli täielikus kontaktis, mis meenutas suisa filmi „Avatar“. Üheshingamises tõusis esile Tormise teoste eluterve esitus ja korralik kohustuslik laul, koori potentsiaal ja lopsakus avanesid aga Mariliis Valkoneni „Õnnelauluga“. Nägin saalist neid rõõmsaid noori, nende säravi silmi keskendumist muusikale, ja äkitselt jooksis peast läbi: selliste noortega on Eesti tõesti kindlates kätes.

Teistest pisut ka. Vabas kategoorias mõõtu võtnud ja entusiastliku esituse eripreemia pälvinud Kuusalu Meeskoor (dirigent Ode Pürg) on vanem kui meie laulupeotraditsioon (koor loodi 1867. aastal) ning elab ilmselgelt üle mingit laadi pereheitmisfaasi. Soovitan koorile pisut kergemat repertuaari. Intoneerimisega tuleb tõsiselt tegeleda ja karakteritele luua selgemad vormid: Tormise „Meestelaulus“ võiks mees olla ikka nagu tõeline metsapull võpsikus, mitte tõuaretusveis euroametniku Exceli tabelis. Siiski, müts maha, et tuldi ilmarahva ette esinema. Pusige edasi!

Ootamatuks lemmikuks sai Kaerepere Segakoor (dirigent Monica Blokk), mis platseerus vabas kategoorias teisele kohale. Küll olid ilusad meeshääled – vaimustav! Naislauljad vajavad küll järeleaitamist, et kitsast toonist lahti saada, kuid klaverisaatega laulude esitamise ajal tundsid kõik end laval vabalt: kõri ei olnud nii pinges ja toon läks mahedamaks. Kui ka noodikaantest loobutaks ja peast lauldaks, oleks see juba suurem edasiminek. Mis peamine: laulmist ei tohi karta. Rohkem julgust, rohkem julgust! Sümpaatne ja soe etteaste, hinne 5 väikese miinusega.

Vaba kategooria kolmandale kohale tulnud +koor (dirigent Liisa Rahusoo) jäi mulle sooritusega pisut arusaamatuks, kuid oli ilusaid hetki. Häälestusprobleemidest on koor arvatavasti ise teadlik, oht on jääda ka saatepilli imetlejaks (mitte lavapartneriks), kuid lava nauditi täiel rinnal – ja miks ka mitte. Kava oleks küll sobinud pigem näiteks James Bondi teemaõhtule, selmet konkursile, aga eks seegi ole maitseküsimus.

C-kategooria esikoht läks segakoorile Sakala (dirigent Kirill Gorjušin). Isa (Mihhail Gorjušini) ja poja loodud kollektiiv üllatab mind juba mitmendal esinemisel. Pealehakkamist Eesti koorimuusika esitamisel toonitab kaunis vokaal, slaavi­pärane avatud olek, väga ühtlase joonega soprani häälerühm ja tordikirsina oktavist Arvo Pärdi „Bogoroditse Devo“ lõpus. Sama kategooria teisele kohale tuli segakoor Keila (dirigendid Anu Matteus ja Arvo Pihlamets), kes näitas 150. tegut­semis­hooaega igati tõsiseltvõetavalt: Peeter Süda „Linakatkuja“ sümpaatne fuuga, kohustuslik laul (Arvo Ratassepa „Saarele“) pole ka just pude pähkel. Tormise „Röntüškä“ rütm läks natuke loperdama ja tekst ludistamiseks, Pärt Uusbergi teose „Et kiitke Jumalat, kes on nii helde“ tekst tuleks mõttega läbi lugeda – millest see laul õieti räägib? Kui kõike saaks võtta natuke rahulikumalt, oleks kõigil parem. Ei pea olema kuulajal saalis sama tunne kui kümme minutit enne kaupluse sulgemist parklast käruga poe poole tormates. Ärge rapsige, meil on aega veel. C-kategoorias kolmanda koha saanud Tallinna Tuletõrjeühingu segakoor Sõprus (dirigendid Jevgeni Suits, Viktor Kostjuk) pani kõrvu kikitama oma erilise kumedavõitu retrokõlaga. Andunult jälgiti dirigente ja esitati pretensioonikas kava.

Eesti Rahvusringhäälingu segakoor (dirigent Endrik Üksvärav) on suur ja intonatsiooniliselt stabiilne kollektiiv, oskab suurepäraselt kõvasti laulda. Kohe nii kõvasti, et kerkis küsimus, kas osatakse ka vaikselt laulda. Tööd on tehtud hullupööra, ega muidu B-kategooria esikohta taskusse pista. Soovitus: koor võiks otsida rohkem värve. Rakvere kammerkoor Solare (B-kategooria teine koht, dirigent Elo Üleoja) tegi unustamatu etteaste. Iga silbi, kolmkõla, hingamise ja liikumise taga heiastus pühendumus ja dirigendi usaldamine. Elo Üleoja julgeb peatuda fraasi lõpus ja muusikalist pasjanssi laduda. Siiras, hingekosutav kuulamine. B-kategooria kolmanda segakoori Vikerlased (dirigent Ode Pürg) esinemine jäi meelde mahlaka tämbri ja kompleksivaba enesenaudinguga. Häälte sisseastumisi võiks ühtlustada ja pikkade nootide hoidmine vajab tähele­panu, muidu võib juhtuda, et laulu lõpuni vastupidamiseks läheb tarvis vähemalt kahte Coca-Colat.

B-kategoorias laulnud Biomeedikumi segakoor (dirigent Liisa Rahusoo) on võimekate lauljatega. Pärast ühe teose ebaõnnestumist ja uuesti alustamist muutus esinemine pisut agressiivseks, kuid pole viga: suure koori kohta on sel mõnus matsakas hääl, millega annab teha paljutki. Parima kava eripreemia pälvinud kammerkooril Õnneline (dirigent Kristin Pintson), mille 16 lauljast kaks haiguse tõttu puudusid, tuleb nentida, et konkurss on alati siin ja praegu ning et koori seekordne esitus jääb arvatavasti järgmiste varju.

A-kategooria esikoha võttis ainsana selles kategoorias esinenud Tartu Üliõpilassegakoor (dirigent Küllike Joosing), kus targa ja täpse joonisega dirigendi käe all musitseerisid lauljad otsekui iga koorijuhi unistusest: klaarid ja noored, pulbitsevad ja enesekindlad, vokaalselt piirideta intonatsioonilised täpsuslaskurid. Täielik olümpia!

Kokkuvõttes oli kütkestav kuulamine. Lõpetuseks tuleb aga tunnistada: mõõduvõtmine konkursi nimiloo, Miina Härma „Tuljaku“ esitamises on kaua aega olnud üks konkursi põnevamaid külgi, ent nüüd on selle interpreteerimine tuhmunud. Tänavune, XXV segakooride võistulaulmine tõi heade mõtete linna küll 16 koori, kuid Härma laulu „Tuljak“ soovis esitada vaid kuus (kolm neist koolikoorid). Ja kui traditsiooniliselt on kõlanud „Tuljak“ ka festivali viimase (ühis)lauluna, siis sel korral jäi laul lõppkontserdil sootuks esitamata – iseenesest on sellest kahju, aga see näitab, et ajad meie ümber muutuvad.