Vaiko Epliku ja Kristjan Randalu koostöö ulatub 17 aasta taha. Kui neid kunagi esimest korda „Jazzkaarel“ kuulsin, oli see värskendav ja kõrvu kikitama panev kogemus. Piltlikult öeldes oli traadine Epliku saund laulude küljest eemaldatud justkui garneering või soust põhiroa juurest ning laulud olid uuesti serveeritud hoopis teistsuguste lisanditega roogadena – teisiti sõnastades olid Epliku laulud justkui ümber riietatud teksapükstest viigipükstesse ja jalga sobitatud lakk-kingad. Võttis tükk aega, kuni valik Epliku laululoomingut sai bigbändi seadetena täisülikonna selga ja lipsu ette, kuid tänavu aasta algul see tõesti juhtus ning Vaiko Eplik ja Kristjan Randalu tegid koos New Wind Jazz Orchestraga 11. – 14. veebruarini sõbrapäevaeelse tiiru Eesti Kontserdi kontserdimajades.

Kontserdile minnes ei olnud mulle selge, kes on seekordse ettevõtmise algataja: kas Kristjan Randalu või New Wind Jazz Orchestra või ehk hoopis dirigent Bianca Rantala? Ega see kavaraamatut uurideski kohe selgeks saanud, sest seal ei olnud eraldi välja toodud isegi bigbändi seadete autorit (Kristjan Randalu nime taga seisis vaid temale kui esitajale osutav sõna „klaver“). Alles pikemat saateteksti lugema hakates võisin teha järelduse, et kontserdi kunstiline juht on ikkagi Kristjan Randalu.

Vaiko Eplikule oli peale helilooja ja sõnade autori rolli alles jäetud ka laulja positsioon. Kohe võis märgata, et tal on selleks puhuks kasutada kaks mikrofoni, üks otse laulmiseks ja teine hääle läbi efektiplokkide suunamiseks. Etteruttavalt pean kahjuks nentima, et oma istekohal Estonia kontserdisaalis rea otsa paigutatud lisatoolil kippus helipilt mulle sageli pudruseks minema ning eraldi orkestripille ja efektidega töödeldud vokaali polnud võimalik helimöllust eristada. Alles Klassikaraadio salvestist kuulates sain kontserdi kõlapildist täieliku ja detailse ülevaate.

Kui alustada algusest, siis Epliku laulud olid endiselt äratuntavad. Randalu seaded annavad originaalide olemuse edasi küll bigbändi värvidega, kuid lugude iseloomu muutmata. Kontserdi avapala oli „Sisu“ Kristjan Randalu ja NWJO sama pealkirjaga ühisalbumilt. Vaiko Eplik astus püünele oma laulu „Homne päev“ ajaks, milles bigbändi katkendlikud törtsatused rõhutasid ajaratta kiiret pöörlemist ja Randalu klaverisoolo püüdis justkui samuti edasi tulevikku tormata. Huvitav, et Epliku originaalversiooni tiksuvat tempot ei olnud ma samasuguse edasipürgimisena tajunud.

Edasi lasksin end kaasa kanda palade „Lähen müüjaks“ ning „Kuningal on külm“ energiast ja hoost. „Lähen müüjaks“ tammuva bassirifi peale ehitas sellega hästi haakuva soolo trombooni­mängija Ingvar Leerimaa. Teise soolo esitas tenorsaksofonil Markus Eermann (tema oli muide ainus, kes soleeris kontserdil kahe instrumendiga – laulus „Hurraa“ kõlas tema flöödisoolo).

Nii „Lähen müüjaks“ kui ka „Kuningal on külm“ puhul aitas bigbänd luua laulu tekstis sisalduvat kujutlusmaailma. „Kuningal on külm“ tempo oli võetud originaalist kiirem, vahest selleks, et rõhutada sõnades peituvat jubedust. Tollesse laulu püüti ehitada palju kihte, sealhulgas töödeldud vokaaliga, ja ütleksin, et töötlus jäi ülearuseks, sest isegi Klassikaraadiost üle kuulates ei olnud see väga hästi kuulda. Selle laulu kõheduse ja vältimatu hävingu atmosfääri annab bigbändi massiivne kõlapilt ning lausa meeleheitest kriiskav soolo (Allan Kaljaste altsaksofonil) juba niigi suurepäraselt edasi. Algselt 2014. aasta plaadil „Nelgid“ ilmunud laul võib Eplikul olla kirjutatud hoopis muust, aga bigbändi versiooni kuulates tekkisid paralleelid totalitarismi ja sealt edasi ka Putini praeguse sõjakäiguga.

NWJO muusikuid laval jälgides märkasin huviga, et kohati oli seadetes korraga kasutusel lausa neli flööti, seega vahetasid oma pilli flöödi vastu kõik saksofonistid peale ühe (tavalisem on, et flööti mängib vajaduse korral vahetuspillina üks saksofonist), seevastu klarnet ja bassklarnet olid mõlemad kasutusel vaid ühes eksemplaris. Panin tähele sedagi, et bigbändi liikmeskond on noorenemas ja NWJO koosseis (vist?) ei dubleeri enam Estonian Dream Big Bandi (vähemalt mitte varasemas ulatuses). Ühena noorematest muusikutest paistis silma Allan Kaljaste, keda vaid mõni aasta tagasi kuulsin „Tudengijazzil“ ehk „Tujal“ ja kes sel kontserdil võttis enda kanda õige mitu soolot küll sopran-, küll altsaksofonil. Teiste hulgas soleeris ta ka palas pealkirjaga „Õngaõnga“, mis on Epliku suhteliselt pretensioonitust hääle- ja näpuharjutusest Randalu seades arendatud huvitavaks krutskeid täis bigbändioopuseks. Oma väljavenitatud lõpusoolodega (trompetil Jason Hunter ja tenorsaksofonil NWJO kunstiline juht Lauri Kadalipp) sobinuks see pala hästi ka kontserti lõpetama, soolode vahele saanuks sobitada näiteks pillimeeste nimepidi publikule tutvustamise lõigu. Seekord ei hakanud aga kontsert veel kaugeltki lõppema: palaganimeeleolus „Õngaõnga“ tõmbas hoopis justkui mõttelise eesriide pärast kontserdi esimest kaht kolmandikku, mis koosnes võrdlemisi uutest lugudest.

Seejärel avas Mihkel Mälgandi mõtlik kontrabassisoolo ukse Vaiko Epliku hapramate ja isiklikumate laulude maailma. Kristjan Randalu sõrmede alt kostvate klaasjate kõladega algas „Nähtamatus“, armastuslaulu seadesse olid õrnuse rõhutamiseks paigutatud flöödid.

Sellele järgnes Epliku sõnul samuti autobiograafiline tõsilugu „Ma olin teismeline libahunt“. Too laul oli juba Epliku ja Randalu varasemas koostöös hõlmanud „hundi ulgumist“ ehk vokaali moonutamist efektiplokkide abil, aga nüüd olid lisatud madalad hundiurinad ka Randalu klaverisoolo alla ning bigbändi kaasabil ja hääle veel ulatuslikuma töötlemise kaudu väänati laul täiega üle võlli. Mulle jäi mulje, et Vaiko hääle ja efektiplokkidega manipuleerimine oli osaliselt katsetamine, kohapeal improviseerimine, ja ühel hetkel see lugu justkui väljus kontrolli alt – nii ilmselt pidigi olema, selline kontrolli kaotamine on laulu tekstiga täiuslikus kooskõlas. Ometi jäi minu meelest miski selle osa teostuses laialivalguvaks, selles ei olnud meeleheitlikku lõpuni minekut, mis võiks iseloomulik olla sellele, kes end libahundina tunneb. Kõigi teiste kontserdil kõlanud laulude seas on too laul oma algse, „Kosmoseodüsseia“ plaadil ilmunud versiooniga võrreldes kõige rohkem muutunud, põhimõtteline muutus sündis juba Epliku ja Randalu koostöö alguses ja näib, et tolle teose evolutsioon jätkub.

Huvitav oli jälgida, kuidas Vaiko Eplik ka lugu väljajuhatava klaverisoolo ajal efektiplokkidega jändas ning mikrofoniga klaveri ja hiljem „Soorebaste“ trummisoolo ajal trummi heli püüdis. Saalis istudes ei olnud selle tegevuse mõju üldse kuulda, aga Klassikaraadio salvestisel mingeid helijälgi siiski on.

Kontserdi ametliku kava otsad tõmmati kokku „kahe ballaadiga G-duuris“, nagu Vaiko Eplik neid teadustas: „Lauludest ja muust“ ning „Sinu jälg“. Neist viimane oli just see laul, mis Epliku ja Randalu kunagi kokku oli viinud. Nimelt kuulis Kristjan Randalu aastaid tagasi seda laulu kohvikus ja otsustas autoriga ühendust võtta. Nüüdseks on nende muusikaline sõprus kestnud 17 aastat ning selle lauluga kontsert lõpetada oli sõbrapäeval igati hea mõte. Ei tea, kas algul oli saalis rohkem Kristjan Randalu või Vaiko Epliku fänne – nüüd on nad arvatavasti niikuinii mõlema fännid –, aga publik paistis olevat kuuldust tõesti liigutatud ja tänas muusikuid püsti seistes. Vaiko Eplik paistis samuti omakorda liigutatud olevat. Lisaloona kõlas Randalu pala „Rignana“. Ega muud olegi soovida, kui et – palun jätkake seda koostööd! Epliku varasalvest on ju laule võtta veel mitme kontserdi jagu.

* Koos solistide ja dirigendiga oli laval 18 inimest.