Raine Karbi kultuuri elutööpreemia ja Valgetähe teenetemärk tulid üllatusena – olin kindel, et ta on need juba ammu saanud. Uurides selgus, et Karpi on mitmeti tunnustatud, aga Nõukogude ajal, mil suurobjektid, nagu linnahall (1980), rahvusraamatukogu (1993) ja Sakala keskus (1985), hoidsid ta avaliku elu fookuses. 1976. aastal pälvis ta NSV Liidu Ministrite Nõukogu preemia Mustamäe elurajooni planeerijate ja ehitajate rühma koosseisus, 1978. aastal sai Eesti NSV teeneliseks arhitektiks¹. Aastal 1981 pälvis Karp austuse märgi (Eesti NSVs sai selle ordeni 9118 isikut ja 16 kollektiivi), 1983 tuli Rahvusvahelise Arhitektide Liidu UIA kongressi „Interarch 83“ peapreemia ja kuldmedal, millele 1984 järgnes NSV Liidu riiklik preemia – mõlemad Tallinna linnahalli eest.

Eesti ajal on Karp saanud 2006. aastal Eesti kultuurkapitali arhitektuuri aastapreemia ning 2024. aastal Tallinna vapimärgi (selle on saanud varem arhitektid Dmitri Bruns ja Boris Dubovik). Eesti Vabariigi kultuuri elutööpreemia on arhitektuuri vallas enne Karpi saanud Karl Tihase, Valve Pormeister, Leila Pärtelpoeg, Veljo Kaasik ja Toomas Rein. Valgetähe III klassi teenetemärgi ametikaaslastest laureaadid on olnud Johann Ostrat 1938. aastal (pigem teedeministeeriumi ametnikutöö eest), Arvi Altmäe rektoriameti eest ja Fredi Tomps muinsuskaitsjana. Seega, Valgetähe III klassi teenetemärki pole varem arhitektuuriloomingu eest antud kellelegi.

Niisiis, kui tundub, et Karp on preemiatest ilma jäänud, siis puudutab see eeskätt aastapreemiaid, mida arhitektide liidu tublil suunamisel ikka omadele määratakse. Raine Karp ei ole n-ö oma: 1992. aastal, kui tooni andis Tallinna kooli põlvkond, astus ta arhitektide liidust välja (oli tema õukonnaarhitektiks süüdistamise kõrgaeg²). Sestpeale on ta olnud isepäine suur üksiklane. Mingil ajal valis arhitektide liit siiski Raine Karbi oma auliikmeks. Tema loomingut on tutvustatud arhitektuurimuuseumi ulatuslikul näitusel Rotermanni soolalao suures saalis 2006. aastal (poliitharidusmaja makett oli kohe väljapaneku alguses – oli veel lootust, et see maja jääb püsti). Kümme aastat hiljem oli muuseumis väiksem näitus „Õhtuti kodus. Arhitekt Raine Karbi eramud ja suvilad“. Samal 2016. aastal ilmus kõvakaaneline monograafia, koostajad Raine Karp ja Mait Väljas.

Otsekui sihilikult ajastatuna on Raine Karbi premeerimise ajaks valminud temast ligi tunnine dokumentaalfilm „Karp“.³

See film on tõeline õnnestumine (eriti teiste viimase aja arhitektide ja kunstnike portreefilmide taustal). Oli viimane aeg teha Raine Karbist temavääriline film: klassikaliselt selge ja sisukas, hästi struktureeritud ja maitseka pildikeelega, vaba igasugusest nipitamisest. Filmitegijad on pannud puikleja jutustama ja koguni näitlema: rapidograafi ja joonlauaga mängib ta nõukaaja arhitekti (ise ammugi arvutiga projekteerides) ja sõidab 86selt mootorrattaga nagu nooruses.

Karp on selles filmis väga tema ise. Muidugi on tema jutus teemasid, mis intervjuudest tuttavad (linnahalli ja rahvusraamatukogu kehv ehituskvaliteet jm), kuid uudsed ja kohati jahmatavad on eraelulised seigad, mille Karp otsekoheselt, kuid lakooniliselt markeerib, jättes palju ka rääkimata (teada ei saa tema abikaasa nimegi). Filmis on näha tema tehtud nooruspõlve amatöör­filmikaadreid – milline materjal! Drooni­vaated avavad tuttavad arhitektuuriobjektid uuest küljest, nende väärikas aeglus lisab tähendus­rikkust. Leidlik on põhi­plaanide projitseerimine valmis majade peale. Projektide näitamisel (raske ülesanne, sest neid on nii palju) on ilmselt saadud inspiratsiooni monograafia kontrastsest kujundusest. Intervjueeritavate taust on hoolikalt valitud: insener Tiit Nurkliku ja kursusekaaslase Miia Masso kaadrites avaneb linnahalli puhta geomeetria suur joon, malbe häälega Karen Jagodin seisab kammerliku garderoobikaare ees. Mait Väljast oleks võinud olla filmitud rahvusraamatukogus, millele ta tegi rekonstrueerimise eritingimused. Oskuslikud kaadrid renoveerimisel rahvusraamatukogust jätavad mulje, nagu oleks see juba täiesti valmis.

Ootamatu oli näha ennast vilksatamas Sakala kaitsmise mälestusväärsel tänavaaktsioonil 10. novembril 2006. See teema kutsus esile isiklike meenutuste ja emotsioonide lahvaku. Aga Karp ärritus: „Miks ma oleksin pidanud võitlema?“ Ta nimetab oma Sakala keskust arhitektuurseks sõnnikuks – sõna­pruuk on ehtkarbilik, kuid piiriületavalt kohatu. Kuidas suhtutaks Arvo Pärti, kui ta ütleks, et ah see „Fratres“ on üks tilulilu ja muusikateadlaste jutt selle ümber tühipaljas targutamine?

Tõsiasi on, et Sakala saatus oli suuresti Karbi enda käes: autoriõigused olnuksid kaalukas tugi 12 000 lammutamise vastu kogutud allkirjale nii kohtus kui riigikogus. Filmis on kaader, mille irooniat on tausta teadmata raske mõista: keskerakondlasest kultuuriminister Raivo Palmaru annab 2007. aasta jaanuaris Raine Karbile üle kultuurkapitali aastapreemia „monumentaalse, isepäise ja inspireeriva loomingu eest“, mille ta kaks kuud hiljem laseb buldooseriga kokku lükata. Linna­pea Savisaarelt magusa üürikrundi saanud Peeter Rebane oli selleks ajaks ka juba keskerakonda astunud (kontrollisin: ta on seal tänini). Muidugi, kallis lugeja, oli see kõik täiesti juhuslik kokku­sattumus.

Filmis oleks ehk võinud rohkem kõlada Raine Karbi arvamus Eesti tänasest arhitektuurist, mida ta on varem antud intervjuudes krõbedalt kritiseerinud. See oleks loonud reljeefse negatiivi sellele, millist arhitektuuri Karp heaks peab (tema enda suurehitised tema sõnul ju head pole ja Pariisi Jumala­ema kiriku pilt siin ka kuigi palju kaasa ei aita). Arhitektuurikriitiku tänamatu töö teeb filmis ära insener Tiit Nurklik, kes ütleb otse: „Raine saab – erinevalt paljudest Eesti arhitektidest – aru, miks maja püsti seisab.“ Ja teisal: „Eesti arhitektidest pole keegi peale Karbi suutnud millegagi maailma üllatada.“ Tema sõnu kinnitab asjaolu, et Eesti arhitektid pole tõepoolest võitnud rahvusvahelisi konkursse ega saanud ühtki Euroopa (rääkimata maailma) arhitektuuri aastapreemiat. Tänavugi ei pääsenud ükski Eesti projektidest Mies van der Rohe nimelise Euroopa aastapreemia konkurentsis isegi mitte teise vooru 40 hulka.

Karp pole olnud õppejõud ega kirjutaja ja seetõttu on ta arhitektuurist rääkides pigem konarlik, kauneid lauseid, mida tsiteerida, tema jutust ei leia. Ta tahab ennast kogu aeg madalamaks taandada: „Ma ei kuulu kultuuriintelligentsi hulka, pigem tööliste hulka“ ja „olen probleemi lahendaja, konstruktor“. Selles on kenake annus poosi. Oma maju vaatama minnes veeretab ta eestlaslikul kombel igapäevajuttu kõrvalistest asjadest (arutavad Margit Kilumetsaga, kuidas aken peab lahti käima). Lihtne maja – kommenteerib ta Meriväljal oma erilist tornvillat. Mõni võib-olla usub ka.

Kui lõpetuseks küsida, kas Raine Karp on Eesti XX sajandi arhitektuuri tippkujudest rohkem Herbert Johansoni või Eugen Habermanni tüüpi, siis on vastus selge – Johansoni tüüpi: seltskonnast eemale hoidev ja perekondlik, endale ise maja ehitanud, hea välismaise auto ostnud ja kõige selle juures vaieldamatult andekas ja erakordselt töökas arhitekt.

Nojah, piipu Karp ei tõmba. Aga Johanson ei sõitnud mootorrattaga ka.