Kui linnas ringi liikuda, siis paistab, et ruum on justkui valmis. Tänavad, puud, pargipingid, valgustus ja sillutis – kõik on ju olemas. Linna arengu juhtimise seisukohast on ruum siiski alati pooleli. Avalik ruum muutub ajas: see kulub, ehitatakse ümber, hooldatakse ja ruumi kasutajad vahetuvad. Samal ajal teiseneb ka rohelus: puud kasvavad, vananevad ja reageerivad muutustele.

Linnaruumi kavandamisel on enamasti ülesanded, eelarved, tähtajad ja vastutus jagatud paljude osaliste vahel ning teave on killustunud. Kuidas siis sellises olukorras häid, pika perspektiiviga otsuseid teha? Üks võimalus on kasutada digikaksikut. Digikaksik on füüsilise ruumi digimudel, mis toetab ruumi seisundi jälgimist, analüüsimist ja andmepõhist juhtimist. Kuidas andme­põhised meetodid ja digikaksiku tehnoloogia toetavad avaliku ruumi kestlikku ja kaasavat planeerimist ning haldamist?

Vastuse leidmiseks tuleb käsitleda linnaruumi eri kihtidena andmeid, inimesi ja rohelust. Esiteks on vaja korrastatud ja seostatavaid andmeid, millele saab toetuda ka aastate pärast. Teiseks on vaja arvestada kasutajatega, et avalik ruum ei oleks ainult projekt, vaid harjumuspärane elukeskkond. Kolmandaks on tarvis mõelda linna rohelusest kui protsessist, et rohelus ei oleks mudelipilt, vaid linna toimiv osa.

Korrastatud andmed

Varasemad ja tänapäeva andmed linnapuude kohta on küll väärtus, kuid tihti ei saa neid otsustamisel kasutada. Näiteks Tallinna Kaarli puiestee kohta on eri aegadel kogutud palju teavet. Kaardi- ja fotomaterjal, investeeringute aruanded, uuringud ja muud kirjed annavad võimaluse jälgida, kuidas allee on kujunenud, millised on olnud otsuste tagajärjed. Tuleb ka tõdeda, et kuigi vanu andmeid on palju, ei ole need tänapäeval kasutatavad. Andmete formaadid, täpsus ja kogumise meetodid on ajas muutunud, sageli ei ole andmed seotud konkreetse puuga, kirjeldavad alleed vaid osaliselt ning eri süsteemide kirjed ei ole oma­vahel seotud.

Tulemus on tuttav paljudele omavalitsustele: andmeid on, kuid neid on raske kasutada. Kui otsustamiseks on vaja kiiret, usaldusväärset ja ruumiliselt täpset infot, selgub, et osa andmeid on arhiivides, osa failides, osa ametite serverites ning osa inimeste isiklikus arhiivis või mälus. Efektiivseks avaliku ruumi kavandamiseks ei piisa üksikutest inventuuridest. Vaja on andmehalduse reformi, s.t andmete arhiveerimist, osaliste vahel jagamist ning ühtlustamist, et sama teave oleks kasutatav nii planeerimises, projekteerimises, haljasalade hoolduses kui ka analüüside koostamisel.

Jälgida tuleb ka andmete elutsüklit. Avaliku ruumi andmeid ei pea koguma ainult ühe projekti jaoks, vaid nii, et neist oleks kasu ka järgmises projektis, järgmises hooldustöös või järgmises kriisis. See tähendab selgeid andmemudeleid, ühtseid tunnuseid ja järjepidevat arhiveerimist. Iga puu on ainulaadne ning kui tema kohta kogutud info on selline, mida saab ka edaspidi kasutada, linnaruumi mälu tugevneb. See nn mälu ongi kestliku juhtimise eeldus.

Kasutajatega arvestamine

Kaasav avalik ruum ja universaalne disain ei sünni iseenesest, seda tuleb sihipäraselt ja väga teadlikult projekteerida. EV 100 programmi „Hea avalik ruum“ käigus uuendatud linnakeskused on enam-vähem hästi plaanitud: istumis- ja puhkamisvõimalused on mitmekesised, haljastus toetab väljas viibimist, ruum on kättesaadav. Ometi leidub korduvaid puudusi, mis mõjutavad vanemaealisi ja liikumisraskustega inimesi, kuid mitte ainult neid: puuduvad tualetid, alal orienteerumist soodustavad kaardid ja viidad, pole treeninguvõimalusi või eeldatakse, et vanemad kasutajad on passiivsed ruumikasutajad.

Avaliku ruumi loomisel domineerivad sageli ülalt alla lahendused ning arhitektuurivõistluste ülesehitus võib piirata kohapealsete elanike sisendit, eriti nende oma, kes pole avalikus arutelus nähtaval. Lisaks tekib disaini ja teostuse vahele n-ö tõlkeprobleem: isegi kui algses kontseptsioonis on vanemaealisi toetavaid elemente, võivad need kaduda ehituse käigus kulude, ajapuuduse või projektijuhtimise katkendlikkuse tõttu.

Kaasav planeerimine vajab teadlikku andmekasutust, sh osalusmeetodeid, demograafilist analüüsi ning kasutusjärgset hindamist, mis annaks tagasi­sidet mitte ainult ilusale vormile, vaid ka ruumi tegelikule toimimisele.

Kaasav ruum ei ole üksnes ligipääsetav, see on ruum, kus saab viibida, puhata ja osaleda. Eakate vaatekohast sisaldab see väikseid, kuid olulisi detaile: kas ülekäik on turvaline, kas pinke on piisavalt tihedalt, kas on võimalik varju leida, kas on tualett, kas teed on tasased. Isegi kui ruum on esteetiliselt nauditav, võib selle kasutamine olla kurnav, mistõttu kasutaja väldib seda.

Ruumi kasutatavuse kohta ei saa järeldusi teha ainult joonise või avaürituse põhjal. Vaja on hinnata ruumi ka pärast valmimist. Kui iga uue avaliku ruumi kohta saadaks tagasisidet, mis toimib ja mis mitte, oleks võimalik hoiduda korduvatest vigadest. Ilma andmete järjepidevuseta ei saa ka vigadest õppida.

Rohelus kui protsess

Digikaksiku ja 3D-linnamudelite tõhusaks kasutamiseks on vaja ka taimestiku ja loomastiku andmeid. Digikaksikut kasutatakse üha enam eluslooduse modelleerimiseks, kuid raskusi teevad andmete kättesaadavus, alusteadmiste lüngad, keerukate interaktsioonide modelleerimine ning standardimine ja nende ülekandmine digimudelisse. Need piirangud selgitavad, miks rohelus kipub digilahendustes jääma dekoratsiooniks, sest rohelust on lihtne näidata, kuid raske siduda toimivate protsesside ja otsustega.

Roheluse digitaalsel käsitlemisel on ka praktiline mõju. Kui rohelus on digikaksikus dünaamilise komponendina, toetab see mikrokliima modelleerimist, sademevee liikumise mõistmist, elupaikade sidususe analüüsi ning hoolduse otsuseid. Lisaks toetab digitaalses ruumis roheluse nähtavaks tegemine kaasavat planeerimist, sest kui elanikud näevad, mida rohelus ruumis n-ö teeb ja kuidas ajas muutub, on lihtsam arutada ka valikuid, mitte keskenduda lõpptulemusele.

Digikaksik ei ole pelgalt tehniline projekt. See on eelkõige juhtimise tööriist – ühine ruum, kus osalised näevad sama pilti, kasutavad sama sõnavara ja saavad otsuseid põhjendada. Omavalitsustes pole suur osa probleemidest seotud teadmiste vähesusega, vaid sellega, et teadmised ei ole otsuse tegemise ajal kättesaadavad või üheselt mõistetavad. Digikaksik toimib n-ö tõlkeruumina, tuues kokku varasemad andmed, praegused mõõtmised, hooldusinfo ja kasutajate kogemuse. Oluline on ka aeg. Avalik ruum on tsükliline, seda planeeritakse, projekteeritakse, ehitatakse ja hooldatakse. Rohelus on samamoodi pidevas muutumises, kuid oma bioloogilise rütmiga.

Üks tulevikusuund roheluse sisestamisel digikaksikusse on sensortehnoloogia ja tehisintellekti abil tehtav kalibreerimine. Praktikas tähendab see, et mudel ei jää staatiliseks, vaid antakse uusi signaale – näiteks keskkonnatingimuste või kasutuse muutuste kohta – ning mudelit saab ajas täpsustada. See aitab mõista, kuidas rohelus reageerib ja millal on vaja sekkuda.

Kui digikaksik on ainult spetsialistide töövahend, jääb osa selle väärtusest kasutamata. Kui selgitavad mudelid on arusaadavad, kujuneb digikaksikust dialoogi vahend, mõistmaks, miks otsus on tehtud ning millised on valikute tagajärjed. Kindlasti kerkib andmete kogumise, läbipaistvuse, otsustusprotsesside õigluse kohta eetilisi küsimusi. Ka nendega tuleb tegeleda, et tehnoloogia ei jätaks mõningaid ühiskonnagruppe kõrvale. Kui haavatavad grupid jäävad juba ruumi planeerimisel n-ö nähtamatuks, võimendab digilahendus nende nähtamatust – või vastupidi, teeb nad lõpuks nähtavaks.

Mis kasu on digikaksikust?

Esiteks aitab digikaksik vähendada konflikte roheluse ja taristu vahel, sest otsustajad näevad ruumis korraga nii planeeritavat ehitust kui ka olemasolevaid väärtusi. Teiseks toetab digikaksik linnaruumi hooldust, sest kui hooldus­info, riskihinnangud ja ajalised muutused on ühes süsteemis, võimaldab ka hooldus ennetada, mitte reageerida tagantjärele. Kolmandaks toetab digikaksik kaasamist. Kui ruumiandmed, roheluse muutus ja kasutajate kogemus on nähtavad, arutletakse avaliku ruumi üle sisulisemalt kui pelgalt „meeldib – ei meeldi“ argumentidega.

Selleks et kõik toimiks, on vaja on teadlikku andmehaldust ja koostööd. Kui andmed jäävad killustatult nt eraldi andmebaasidesse, ei saa ka digikaksik toimida. Kui standardid puuduvad, on raske mudeleid teistesse projektidesse üle kanda. Kui roheluse kohta tehakse ainult üksikuid inventuure, jääb dünaamika tabamata. Ja kui kasutajate kogemust ei koguta, ei saa ruum olla ka kaasav.

Miks see praegu oluline on?

Riigi ja Tallinna linna strateegilistes dokumentides on välja toodud palju ühiseid probleeme: linnastumine, elanikkonna tervis ja vananemine, kliima­muutustega toimetulek, elupaikade ja rohevõrgustiku killustatus, kasvav bürokraatia, infosüsteemide kvaliteet ja ebamugav kasutamine. Viimastest omakorda sõltub, kas tehtavad otsused on andme- ja teaduspõhised. Ühised on ka nende kitsaskohtade lahendamisviisid ja põhimõtted, mõlemad vajavad ajakohaseid, arhiveeritud ja ristkasutatavaid andmeid. Samal ajal pole omavalitsustel selget arusaama, milline teave toetab kõige paremini avalike ruumide planeerimist ja hooldamist. Ilma usaldusväärse andmebaasita jääb andmepõhine juhtimine ennemini loosungiks kui tegelikuks töövõtteks.

Rohelus ei ole linnas luksus, vaid infrastruktuur, mis otseselt mõjutab elukvaliteeti. Sama kehtib kaasava avaliku ruumi kohta, sest kui ruum ei ole mugav neile, kes liiguvad aeglasemalt ja vajavad rohkem puhkehetki, siis ei olegi see ruum avalik kõigile. Digikaksik pakub võimaluse tuua need teemad ühte otsustusruumi. Kui siiani on tegutsetud teadmisega, et loodusega ei saa mängida, siis digimaailmas on see võimalik ja väga soositud. Võimalik on ennustada tulevikku. Näiteks saab vaadata, milline on detailplaneeringu lahendus viie, kümne või 50 aasta pärast. Eri stsenaariume läbi mängides tehakse kaalutletud otsuseid. Kui rohelus, taristu ja kasutajad on koos ühes mudelis, on lihtsam teha põhjendatud valikuid. See ei tähenda, et tehno­loogia otsustaks inimese eest. Pigem tähendab see, et otsustajal on lõpuks olemas tervikpilt, mis seni on olnud killustatud.

Linn on elav süsteem, mida ei saa juhtida ainult projektide kaupa. Avaliku ruumi kvaliteet sünnib andmete, roheluse ja inimeste koosmõjus. Digikaksik aitab neid kihte siduda, ja mitte selleks, et linn digitaliseeruks, vaid selleks, et linna juhtimine oleks hoolivam, targem ja õiglasem.

Kokku võttes ei ole küsimus selles, kas on piisavalt tehnoloogiat. Küsimus on selles, kas ollakse valmis linnaruumi nägema tervikuna – ka seal, kus see on nähtamatu. Ja kas ollakse valmis kasutama andmeid mitte ainult ehitamiseks, vaid ka hoidmiseks.

Omavalitsusele tähendab andme­põhisus sageli midagi palju proosalisemat kui platvormid ja suured lubadused. See tähendab, et inimene, kes peab järgmisel hommikul otsustama, kas kaevetöö võib alata, leiab vajaliku info kiiresti: kus on väärtuslik puu, milline on tema seisund, millised hooldused on varem tehtud, millised on riskid ja millised on alternatiivid. Andmete kasutamine takerdub tihti kolme lihtsa põhjuse taha, s.t andmed ei ole leitavad, võrreldavad ega üheselt mõistetavad.

Maa-alune linnastumine dikteerib maapealset linnaruumi

Maa-alune ruum on täis tehnovõrke ja konstruktsioone, kuid samal ajal on see ka puujuurestiku kasvukeskkond. Maa peale, avalikku ruumi midagi kavandades selgub tihti, et maa all asuvad torud ja juhtmed jäävad ette, sest nende peale midagi püsivat kavandada ei saa, nagu ei saa ka nende peale puid istutada. Kon­flikt ei teki üksnes selle tõttu, et seda ei taheta lubada, vaid seetõttu, et eri süsteemid – taristu ja rohelus – planeeritakse ja hallatakse erinevate reeglite, ajagraafikute ja andmestike järgi. Selliste konfliktide vähendamiseks on vaja teha nähtavaks nii roheluse vajadused kui ka taristu piirangud. Digikaksik saab sellisel juhul olla ühine kaart, mis teeb nähtavaks selle, mida muidu nähakse alles siis, kui probleem on tekkinud.

Siin on nõutav ka mudelite täpsus. Vastavalt sellele, milleks mudelit vaja on, peab muutuma ka selle täpsus. Teadlikkuse tõstmiseks ja aruteluks piisab üldistatud mudelist, mis näitab võimalikke mõjusid ja riske. Teinekord on vaja suuremat detailsust, et toetada konkreetseid tööotsuseid, näiteks planeerimisel-projekteerimisel või võimalike kahjustuste hindamisel.

Andmetest süsteemini

Digikaksik on killustatuse vähendamise vahend, mis toob kokku andmed, osalised ja aja. Avaliku ruumi kvaliteet ei sünni ainult disainist või hooldusest, vaid ka sellest, kui õpivõimelised on linna arengut suunavad juhid. Õppimiseks vajatakse andmeid, andmed vajavad haldust, haldus vajab koostööd. Koostööks on vaja ühist ruumi, kus eri vaated kohtuvad. Digikaksik ongi üks selline ruum, juhul kui ehitatakse roheluse, taristu ja inimeste jaoks, mitte ainult kaardikihi pärast.

Artikkel põhineb autori selle aasta alguses Tallinna Tehnikaülikooli Tartu kolledžis kaitstud doktoritööl „Linnaliste avalike alade korraldus. Probleemid ja tulevikusuunad omavalitsuse vaates“ (juhendaja Nele Nutt, kaasatud professor Zenia Kotval).