India ei ole lihtsalt riik, pigem nagu manner. Omamoodi mõistatus, eriti külalistele. Külaline pole aga ainult välismaalane, ka indialased ise on neile kaugetes osariikides justkui võõrad. Vaevalt on keegi kogenud Indiat kogu tema kultuurilises mitmekesisuses: igal osariigil on oma köök, kunstivormid ja tekstiilid, muusikaline eripära ning kokkupuude modernismi või Briti impeeriumi pärandiga. Riigi keelelist mitmekesisust on raske hoomata: ametlikke keeli on 22.

Järgnevaga juhatan lugeja koos eesti kunstiajaloolastega viie kontrastse kogemuse kaudu läbi India.

Vana maailma võlu ja ehmatav tegelikkus. Delhi. Delhi on teravate kontrastide ja ehmatava tegelikkuse linn. Meie külaskäigu ajal oli märgiline Rash­trapati Bhavan, India presidendi residents, koos sõjamemoriaali India Gate’i ja neid ühendava kolmekilomeetrise bulvari Kartavya Pathiga täielikult suletud.¹ Tuhanded turvatöötajad patrullisid tänavatel koos ahvidega – selline meeleolu on valitsenud seal alati. Valmistati ette India vabariigi aastapäeva (26. jaanuar) tähistamist, kuhu oodati Euroopa Liidu delegatsiooni koos Kaja Kallase, Antonio Costa ja Ursula von der Leyeniga, et arutada kaubanduslepet.

Samal õhtul külastasime punase kindluse ümbrust ning mõned otsustasid – minu tohutuks üllatuseks – jalutada Chandni Chowki ja Meena Bazari kitsastel kõrvaltänavatel, mis on niivõrd rahvast tulvil ja taskuvarastele soodsad, et neid väldivad isegi kohalikud. Neis paigus tegutsevad tänavamüüjad pakuvad terava kontrasti sealsamas kõrval bangalotes elavate kõrgemate ametnikega, kuigi kõik elavad samas linnas. Kameruni ajaloolane ja poliitikauurija Achille Mbembe on kirjutanud postkolonialismi kohta, et asi pole pelgalt vastupanus. Tegu on pigem ebaseadusliku kooseksisteerimisega, mida pingestab juba ainuüksi asjaolu, et käsuandjad ja nende alamad peavad jagama sama ruumi.²

Järgmisel hommikul leidsime lohutust ja meelerahu hõrkudes aedades, mille laskis rajada Bega Begum ja kus paiknevad mogul Humayuni (1530–1556) hauakambrid. Külastasime avarat Lodhi aedu, mis on pärit Dehli sultanaadi ajastust (1206–1526). Tänapäeval on aiad ühtlasi arheoloogilised kaitsealad, kus asuvad kuulus Shish Gumbad ehk glasuuritud kuppel ning Athpula ehk kaheksa sambaga sild.

Vaid mõne meetri kaugusel mineviku dünastiate vanast maailmast paikneb modernistlik India rahvusvaheline elustiilikeskus ehk India International Habitat Centre, mille projekteeris USA arhitekt Joseph Allen Stein.

Pärast õhtusööki kohalikus restoranis, mis meenutas Ameerika diner’it, kohtusime kunstirühmitusega Raqs Media Collective.³ Kollektiivi kaasasutaja Shuddhabrata Sengupta rääkis, kuidas kunstnikud suruti Delhi perifeeriasse, sest nende tööd ei peeta väärikaks. Seega tegutsevad nad tagasihoidlikus keskkonnas Shahpur Jatis, kus kitsastel kõrvaltänavatel põimuvad traadipuntrad, lehmad ja jalgrattad. Samamoodi kohtuvad rühmituse kunstnike loomingus vana maailma võlu ja moodne lähenemine.

Hääbunud ideaalid ja modernism. Chandigarh. Kui India 1947. aastal Suurbritannia võimu alt vabanes, ei lõppenud siiski brittide õhutatud lõhestavad usukonfliktid. Kulmineerus see India kaheks jagamisega nn Radcliffe’i joone järgi: ühele poole joont jäi India, teisele praegune Pakistan.

India esimene peaminister Pandit Jawaharlal Nehru soovis parandada riigi räsitud mainet ja unistas moodsast Indiast. Põhja-India Punjabi osariigile, mida laastasid Jallianwala Baghi veresaun ja India jaotamise järellained, oli vaja uut pealinna. Nii rajati Nehru eestvedamisel Chandigarh. Linna kutsuti algselt kavandama USA linnaplaneerija Albert Mayer ja tema kolleeg, poola arhitekt Maciej Nowicki. Nende töö võttis hiljem üle Šveitsi-Prantsuse arhitekt Le Corbusier (1887–1965).

Juba sellesse modernistlikku linna sisenedes on näha, et see ei sarnane ühegi teise India linnaga. Chandigarh on kujundatud inimkeha metafoorina ning jaotatud ruuduplaani alusel sektoriteks. Kesksel kohal troonib kapitoolium, mis on linna pea, kaubandus- ja hariduspiirkonnad on organismi süda ja jalad. See kontseptsioon on inspireeritud Jean-Jacques Rousseau ideedest ja valgustusajastu ideaalidest.⁴ Kapitooliumi kompleks koosneb seadusandliku kogu hoonest, sekretariaadist ja ülemkohtust. Hoonete betoonfassaadid järgivad brise-soleil’ vormi ehk moodustavad päikese eest kaitsva varikatte, mis on Le Corbusier’ propageerimisel populaarsust kogunud võte. Huvitaval kombel on kõik kolm hoonet siiani kasutusel, seal asuvad valitsusasutused.

Chandigarhi valitsuse muuseum ja kunstigalerii on seevastu tagasihoidlik asutus, kus asub mahukas raamatukogu Le Corbusier’ teoste ja nende põhiplaanidega ning ka India suurim XVI sajandi miniatuurmaalide ehk pahari maalikunsti kollektsioon.

UNESCO maailmapärandi raudtee ja Briti India suvepealinn. Shimla. Varahommikul kell neli pakkisime kotid ja suundusime raudteejaama, mis asub umbes 25 kilomeetri kaugusel Chandigarhist. Seal astusime UNESCO maailma­pärandi nimistusse kuuluvale Kalka-Shimla raudtee rongile, mida on näidatud ka BBC 2004. aasta minisarjas „Himaalaja koos Michael Paliniga“. See 762 mm kitsarööpmeline raudtee rajati Herbert Septimus Haringtoni juhtimisel aastatel 1898–1903, et ühendada Shimla India raudteevõrguga. Britid, kes ei talunud tasandike kuumust, kolisid suvekuudeks mägikuurorti Shimlasse ja nii sai sellest Briti India suvepealinn. 988 silda ja viadukti ning ligikaudu 102 säilinud tunnelit teevad teekonna maaliliseks, rahulik mägiõhk paitab nägu ning taustal rohetavad seedri-, rododendroni-, nulu- ja himaalaja tamme metsad.

Shimlas leidub rohkelt koloniaalajastu jälgi: ajalooline Mall Road, koloniaalametnikele ehitatud bangalod ja puidust suvilad. Gaiety teater, kus 2000. aastate alguses etendasid India näitlejad Briti keskklassi näidendeid, on nüüd käsitööliste müügipaik. Vana puiestee ääres kõrguv Shimla Kristuse kirik oli kunagi mõeldud vaid valgetele Briti administraatoritele, kohalikud sinna ei saanud. Justkui vastukaaluks koloniaalajastu märkidele kõrgub nüüd linna teisel mäenõlval Hanuman Jakhu tempel koos 33 meetri kõrguse jumal Hanumani kujuga, mis püstitati 2017. aastal. (Hanuman on tuntud India ahvjumal, kes juhtis „Ramayana“ eeposes ahvsõdalaste väe üle kivisilla India ja Sri Lanka vahel, et aidata isand Ramal võita kuri kuningas Ravana.)

Muuseumide moderniseerimine ja kultuuri digiteerimine. Bangalore. Bangalore on moodne oaas, mille mõned kõrgtehnoloogiliste hotellide ja arvukate restoranidega piirkonnad meenutavad mõneti Singapuri. Nüüdisaegsuse poole püüdlemine on jõudnud ka linna muuseumidesse. Kunsti ja fotograafia muuseum (Museum of Art and Photography – MAP), mis oli reisil meie kunstiakadeemia peamine partner, paistab silma moodsate väljapanekute ning 60 000 esemest koosneva mitmekesise kogu digiteerimisega. Kogusse kuuluvad muu hulgas tekstiilid, skulptuurid, fotod, filmimälestised ja pahari maalid.

Näitusel „Ticket Tika Chaap“ oli välja pandud nii Indias kui ka üle ilma müüdud Briti vabrikutes toodetud puuvillakangaste silte ja nende jäljendeid. Siltide kunstiajaloolise ja kaubandusliku tähenduse analüüsiga kaardistati osa XX sajandi esimese poole tarbimiskultuurist. Muuseumis digiteeritakse aktiivselt ka India kultuuripärandit ning tegutsetakse välismaa muuseumides paikneva India kultuuripärandi tagasitoomise nimel. Võrreldes linna traditsioonilisemate muuseumidega, nagu rahvuslik moodsa kunsti galerii, on MAP suutnud kogud digivahenditega kättesaadavamaks teha laiemale rahvusvahelisele publikule.

Art déco, viktoriaanlik gootika ja Bollywood. Mumbai. Mumbai rannikul käib liiklus kõikjal – isegi õhus. Tiheda lennuliikluse tõttu pidi meie lend Bangalore’ist maandumisluba ootama 45 minutit. Sõites mööda linna rannikuäärset teed ja jõudes Back Baysse, mis on osaliselt ehitatud merre täidetud maale, sai selgeks, et linnast on saamas järgmine tornmajade etalon, mis võib tulevikus konkurentsi pakkuda nii Dubaile kui ka Manhattanile.

Riigi finantspealinnal on ka märkimisväärne kunstiajalootaust, eriti Marine Drive’i ääres asuva art déco linna­osa tõttu, mille vormikeel on inspireeritud piirkonda kunagi külastanud voolujoonelistest laevadest. Art déco jõudis Indiasse tänu vürtsikaupmeestele ja töösturitele, kes soovisid matkida läänt. 1937. aasta novembris Bombay raekojas toimunud India arhitektide instituudi korraldatud ideaalse kodu näitus aitas rahvusvahelistada maitse-eelistusi ning tutvustas avalikkusele selliseid uusi ehitusmaterjale nagu raudbetoon.⁵ Mumbai art déco kinod Eros ja Liberty on nüüdseks suletud või kohandatud IMAX-kinodeks, jagavad seega Tallinna kino Kosmos saatust.

Mitmed Mumbai art déco elamukvartalid kannavad koloniaalajastust jäänud nime, nagu Empress Court. Leidub ka vastanduvaid nimetusi, nagu Bharatiya Bhavan (India maja), mis viitab sellele, et art déco omaksvõtt tähistas vastuliikumist viktoriaanlikule gootikale ja indosaratseenlikule arhitektuurile, mida esindavad näiteks Rajabai kellatorn (modelleeritud Big Beni järgi) ning Victoria Terminus (praegu Chhatrapati Shivaji Maharaj Terminus), mis on inspi­reeritud King’s Crossi ja St Pancrase jaamast. Linn on leidnud kesktee: koloniaal­pärand kustutatakse ümbernimetamisega, erinevalt Nõukogude monumentide käsitlemisest Eestis.

Lõpuks viis reis meid linna rahvarohkematesse eeslinnadesse ning saime heita pilgu Bollywoodi filmitööstusele. Kuigi suur osa filmitootmisest on tänapäeval sisse ostetud, vändatake kohapeal mitmeid teleseriaale (India telenovela’d), millel on miljonitesse ulatuv vaatajaskond ja veel suurem tulu. Meie reisiseltskonnal avanes võimalus külastada India televisiooni kõige kauem eetris olnud seriaali „Mis on selle suhte nimi?“ („Ye Rishta Kya Kehlata Hai?“, 2009–…) võtte­platse ja ka filmikooli ning jälgida, kuidas koolitatakse tulevasi operaatoreid ja režissööre.

Indias toimib kõik siiski üllatavalt hästi. Achille Mbembe märgib tabavalt, et postkolonialistlik maailm on kaootiline ja pluralistlik ega anna ühtset kogemust.⁶ Mu Eesti kolleegid olid üllatunud, et hoolimata sellest kaosest ja mitmekesisusest toimib Indias kõik siiski üllatavalt hästi. Seda nähtust selgitab kõige paremini Mumbai slängisõna „jugaad“. Inglise keeles võiks sellele vastata väljend „making do“ – saavutada nappide vahenditega parim võimalik tulemus. See on India viis toime tulla. Kokkuhoidliku innovatsiooni ja ebakonventsionaalsete töövõtetega on India suutnud kujundada maailmalaval eristuva globaalse identiteedi ning muutub piirkonnana üha olulisemaks, eriti kui vaadata Euroopa tsentrist pisut kaugemale.