Raskete terviseprobleemide tõttu on lahkunud hea kolleeg akadeemik Jaan Ross. Viimastel aastatel küll aktiivsest õppetööst taandunud emeriitprofessorina panustas Jaan endiselt teadusprojektidesse, kirjutas memuaare, tõlkis, osales Zoomi-koosolekutel ja käis kolleegide sünnipäevadel. Loomulikult käis ka kontsertidel (ei pidanud paljuks sõita hea kontserdi nimel mõnda teise riiki), mille muljeid jagas ühismeedias. Täieliku ülevaate kõigist tema sadadest teaduspublikatsioonidest, preemiatest ja saavutustest leiab kergesti internetist.
Jaan Ross oli muusikapsühholoog. Mis aga on muusikapsühholoogia, ei ole paari sõnaga vastatav. Raamatukogu riiulitel on teoseid, kus sõnad „muusika“ ja „psühholoogia“ on pealkirjas toodud, ent juba sisukord reedab erinevusi, mis tulenevad eelkõige raamatu autori akadeemilisest taustast, huvidest ja muidugi isikust endast. Jaan Ross ei ole kunagi teinud saladust, et tema 2007. aastal ilmunud raamatu „Kaksteist loengut muusikapsühholoogiast“ pealkiri parafraseerib Theodor Adorno teost „Kaksteist teoreetilist loengut muusikasotsioloogiast“. Kuigi mitmekülgset Adornot peetakse muusikaga seoses eelkõige filosoofiks, oli just Ross Adorno seisukohtade eestindaja esmalt oma psühholoogiakursuste ja nimetatud õpiku kaudu ning seejärel tõlkides 2019. aastal eesti keelde Adorno „Uue muusika filosoofia“. Südamelähedased olid talle keele ja muusika seoseid käsitlevad uurimisküsimused. Pooleli jäigi töö prof Allan Vurma töörühmas, kus keskendutakse klassikalises stiilis laulmise tekstiselgusele.
Jaan Ross on üks neist, kes on aidanud viia eesti teaduse maailma mõjukuse tippu, tehes koostööd maailma tippteadlastega, kelle seas torkab eriti silma Ilse Lehiste. Jaan oli ka mitmete praeguste muusikateadlaste väitekirja juhendaja. Seda tööd tegi ta põhjalikult ja südamega, märkas tudengite teadlasepotentsiaali nii mõnigi kord enne teisi, panustas nende töösse ja oli olemas.
Kuulunud Euroopa Kognitiivsete Muusikateaduste Ühingu (ESCOM) juhatusse, oli Jaanil võimalus suunata ka muusikapsühholoogia institutsionaalset arengut, rõhutades sealjuures valdkonna interdistsiplinaarsust ja rahvusvahelisust. Eestiski oli ta hea koostöösidemete looja ja hoidja: näiteks algatas ta kultuuri- ja kunstiteaduste doktorikooli ning tõi Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suurte ülikoolide kõrvale võrdse partnerina Eesti-uuringute tippkeskusesse.
Jaan rõhutas, et teadust tuleb teha rõõmuga ja kahe jalaga maa peal, mitte ülemäärase sõnavahuga. Ajalooline kohamälu oli talle oluline. Kes Jaani tundsid, kogesid kindlasti seda, et ükskõik, millisel teemal temaga juttu alustasid, pani ta selle esmalt paika geograafiliselt, mainides ära, kas ja millal täpselt on ta kõnealust kohta külastanud, mida seal nägi ja koges ning millises seisukorras on teed, mis sinna viivad (Jaan, muuseas, nautis ka autojuhtimist).
Jaan elab edasi mälestustes.
Jaani ärasaatmine on 31. jaanuaril kell 12 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suures saalis. Lilli ja pärgi palutakse mitte tuua.
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia
Eesti Muusikateaduse Selts
Eesti Teaduste Akadeemia
Tartu Ülikool
