Mehis Heinsaar, Eesti keelde sukelduja. Jutte ja novelle 2011–2025. Toimetanud Tiina Randus. Illustreerinud ja kujundanud Marge Nelk. Menu, 2025. 216 lk.

Mehis Heinsaare uut raamatut avades lootsin, et see viib mu ärevast argipäevast kuhugi hästi kaugele, kus võiksin kõik mured unustada. Liiati pole raamatu­kaantel vihjet õuduskirjandusele nagu romaani „Kadunud hõim“ tutvustuses, mille sündmustik läks lõpupoole talumatult õõvastavaks. Kogumiku pealkiri tõotab hoopis filoloogilist sukeldumist eesti keele sügavustesse ja alapealkiri tiitellelehel osutab lakooniliselt kirjutamisajale: „Jutte ja novelle aastaist 2011–2025“.

Kahe maailma vahel

Et proosakogumik on üllatavalt mitme­külgne, rikas nii teemade, tegelaste, kujundite ja tekstiseoste kui ka jutustamisviiside poolest, ei ole lihtne otsustada, millest alustada. Ehk kõige erilisemast ja üllatavamast? Vist puudutasid mind enim paar tekstikohta, üks lühijutus „Külastades Hingemaja“. Selles tundsin ära oma lapsemina, kui jäin äkki söögiajal aknast välja tuiutama, nägemata seal tegelikult midagi huvitavat: ikka seesama naabermaja tagahoov oma mändide ja puukuuridega. Ilmselt ei olnud ma neil hetkil mitte seal hoovis, vaid hoopis kusagil kaugemal, mingis teises reaalsuses. Eemaldusin sel moel üht ja sama asist toidujuttu rääkivast ja mind sööma sundivast vanaemast ja olin ühtäkki päris mina ise, täiesti vaba, ja see oli õnnis tunne. Just see kuutõbisus, ratsionaalsusele ja praktitsismile allutatud tavamaailmast ära olemine – ja lõpuks sealt naasmine on ses raamatus võluvaim. Ja kas pole eluski nii, et äkitselt ei suuda inimene enam taluda argirutiini, täita oma paljusid kohustusi, ja siis ta põgeneb, hullub või jääb haigeks.

Heinsaare Hingemaja on ruumiline nagu unenägudes – ühe vana maja korter, mida minajutustaja detailselt kirjeldab. Ta rändab sügavale iseendasse vaid teatud erilises meeleolus ning imestab Hingemajas valitseva vaikuse ja rahu üle: ammu pole tundnud end nii väljapuhanuna. Selles loos ei lähe minajutustaja veel uudishimust ajendatuna öömusta, ohtlikuna näiva koridori lõppu, nagu jutustuses „Keskmaal“, vaid pöördub targu tagasi, säästes end nii suurematest kannatustest.

Maagilise realistina tuntud Heinsaar vaheldab realistlikku kujutusviisi fantastilisega, liikudes sujuvalt kahe maailma vahel. Niisuguses fiktsionaalses maailmas on peaaegu kõik võimalik – piirid puuduvad või õieti seavad piire vaid keel ja enesetsensuur. Tähelepanelik lugeja vahest märkab neid teksti­kohti, kus harjumuspärane tegelikkus läheb üle fantastiliseks, kuid hooletum võib neist märkamatult üle libiseda ja leida end ühtäkki ebaharilikus maailmas. Teadagi valitseb sama mudel muinasjuttudes ning mõnigi tekst ongi kui muinaslugu tänapäevast.

Teisalt ei laena Heinsaar rahvapärimusest motiive üks ühele, vaid on neid töödelnud, nagu näiteks Alice’i kuju jutustuses „Nad on valmis ja ootel“: Alice’is võib näha nii tuuleeide täna­päevast versiooni kui ka üleloomulike võimetega kaitsevaimu. Tegelasteks on neis lugudes sageli nooremapoolses keskeas eestlased oma tegemiste, suhete, ihade ja muredega, enamasti eri ameteid pidavad mehed, naisi vaid mõni üksik. Minajutustaja tundub olevat autor ise või temaga lähedane karakter ja viimases tekstis kohtame ka Heinsaare varasemast loomingust tuttavat üksildast rändajat. Ühes novellis laenab tegelane lisajõu loomariigist, kasvatades endale vee all hingamiseks lõpused. Või leiab loos aset hoopis kokkusulamine flooraga, nagu jutustuses „Priidel, põld ja võluõlu“. Paaris tekstis kohtab Heinsaare loomingus esmakordselt kääbuseid, eesti rahvausundis tuntud härjapõlvlastena, kes võivad inimesele ohtlikudki olla ning toovad meelde Zarathustra turjal ratsutanud pooleldi kääbuse, pooleldi mutitaolise verivaenlase – „raskuse vaimu“¹.

Novell „Äratus“ võib olla inspireeritud viimasel ajal plahvatuslikult kasvanud mitut liiki identiteedivargustest. Algul baarist kogemata kellegi teise rõivaste ja dokumentidega lahkunud Anton Vaarandi osutub hiljem hoopis ise varguse ohvriks: temalt on röövitud identiteedist midagi veelgi vajalikumat. Lugejal tekib siin õigustatud küsimus tegelase nime kohta, kuna tekstis ei näi kunagise kommunisti ja Loomingu peatoimetaja (Debora Vaarandi teise abikaasaga) eluloolisi ja tähenduslikke seoseid olevat. Tuntud isikute nime kandvaid tegelasi on ka Heinsaare varasemais tekstides, mistõttu küsisin kirjanikult selgitust.

Tsiteerin tema kirja: „Jututegelaste nimevalikul lähtun sageli intuitsioonist, mitte mõistuslikust kaalutlusest. Näiteks Anton Vaarandi ja Einar Kraut on valitud intuitiivselt, ma lihtsalt tajusin, et need nimed sobivad peategelastele. Teadsin küll samas, et selliste nimedega inimesed eksisteerivad ka reaalselt, aga ei teinud sellest suuremat numbrit. Küll aga oli teine lugu Endel Lippmaaga jutukogus „Ebatavaline ja ähvardav loodus“. Tema nime valikus oli teadlikku mängulusti rohkem. Niisamuti ka Leo Roosimöldri nimevalikuga jutustuses „Ülikond“. Nimelt meeldisid mulle väga Tarmo Roosimöldri maalid, samas teadsin, et ta teenib elatist ka ärimehena. Aga „Ülikonna“ peategelane on keerulise karakteriga kunstnik, kes oma hinge Isand Rätsepale (loe: Kuradile) müüb. Selles loos ongi filosoofilise arutluse all teema, kui palju peab ja suudab kunstnik üldse oma algselt seatud loome­kreedole truuks jääda ning kui palju on ta sunnitud end n.-ö. müüma, peenrahaks vahetama. Kui palju või kaua suudab ta oma algupärast kunstniku-nahka säilitada, või tuleb tal see olude sunnil varem või hiljem lipilapilise teise ringi naha vastu välja vahetada.“²

Keelevesi

Lauserütm on meeldivalt kerge nagu teose atmosfäärgi. Autor olevat seda „kerguse stiili“ õppinud eelkõige August Gailitilt: „Lugedes Gailiti „Toomas Nipernaadit“ rändab lugeja looga kaasa kekseldes või hüpeldes, seal on üles-alla rütm.“³ Mõnegi episoodi kurbloolust mahendab olukorra koomilisus, nii et lugeja ei jõua veel ehmatusest toibudagi, kui juba märkab end muigamas. Sümpaatne on seegi, et raamatu keel on vaba inglise tsitaatsõnadest, mis viimasel ajal end eesti keelele peale suruvad. Kuigi kogumikku valitud tekstid on kõik teostuselt laitmatud, toon siiski välja oma eelistuse: „Kuusteist vaikuse aastat“, „Eesti keelde sukelduja“, „Deleuze’i maja“, „Kodanik Surm“, „Külastades Hingemaja“ ja „Elujanu“. Need lummasid mind sedavõrd, et unustasin kõik ümbritseva ja lasin teksti­voolul end kaasa viia. Enese teksti kaotamise tunnet võib ehk võrrelda kusagil lõunamaal väga soolases vees hõljumisega, kui lained sind märkamatult edasi kannavad.

Niminovellis võrdleb jutustaja eesti keelt just keeleveega, kuhu riigieksamiks valmistuv Illimar kontrolltööd tehes sukeldub. Sest eesti keel ei ole talle pelk äraõpitav süsteem – morfoloogia, süntaks ja semantika, mis teda vist tüütab ja talle võib-olla raskusigi valmistab –, vaid palju enamat: midagi koolis õpitavast nii kardinaalselt erinevat, et heatahtlik õpetaja ei suuda algul poisi juttu tõsiselt võtta, kui viimane kirjeldab üksikasjalikult ja värvikalt keelemerre sukeldumist ja seal ujumist. „Laskudes selle allakiskuva jõu haardes aina sügavamale ja sügavamale, sattusin mingi hetk kõigi neljateistkümne käände suurde ja mitmehaarmelisse ujutihnikusse, mis mind täielikult endasse mähkis. Rähklesin ja vingerdasin tükk aega selles pehmet padrikut meenutavas kleepuvate iminappadega vetikametsas, enne kui sealt välja sain, tundes kummalist tungi veelgi rohkem allapoole laskuda“ (lk 30). Siinkohal meenusid endagi põhikooli eesti keele igavad ja venivad tunnid, kus eriti käänd- ja pöördkondade mehaaniline tuupimine näis mõttetu piin; loodetavasti on tänapäeva keeleõpe ses suhtes muutunud ega lämmata enam laste loovust.

Antud novell tõuseb esile oma intensiivsuse ja efektse sürrealistliku kujundilisusega, mida suurepäraselt täiendab Marge Nelgi kaunis kaanepilt, ning hoogsa, poeetiliste passuste ning allusioonirikka stiiliga. Lugu loos tehnika tekitab kerge äraeksimise tunde, mida ilmselt ongi tahetud saavutada. Mängu on toodud ka Friedrich Reinhold Kreutzwald, kes hakkas miskipärast mulle novelli veealuse majaka kõrgeimalt korruselt vaikselt hüüdma „Ahoi, kriitikud, ärge mind unustage!“ Heinsaare eeskujudeks ja mõjutajateks on peetud Gabriel García Marquezt, Daniil Harmsi, Friedebert Tuglast ja paljusid teisi, kuid kas ei kõrgu kõigi nende teoste kohal – vähemalt selle proosavaliku puhul – hoopis meie oma Kreutzwaldi looming, sealhulgas „Eesti rahva ennemuistsed jutud“? Vähem tähtsad ei ole ka Kreutzwaldi keeleteened: oli ta ju ka üks rahvapärase kirjakeele alusepanijaist, uute sõnade ja poeetilise stiili loojaist.

Nimetatud novellile sekundeerib teinegi keelekeskne tekst: „Deleuze’i maja“, kus minategelane samuti sukeldub sügavale – „kuni põhjani välja“ (lk 169). Ainult kogu oma ihu ja hinge mängu pannes suudab ta Gilles Deleuze’i „Erinevuse ja korduse“ müstilistele kirjakohtadele lähemale saada. Ühtäkki hakkab tegelase aju prantsuse filosoofi tekstile vastavaid metafoore looma ja tekstist saadud määratu energia varal neile ruumilisi vasteid ehitama – kinnitades Lakoffi ja Johnsoni teesi mõtlemise metafoorilisusest. Valmivad grotesksed mööbliesemed ja labürintlik loss tekitavad tekstiseose Leonora Carringtoni „Kuuldesarvega“, sealse vanadekodu sürrealistlike majadega. Ühtlasi kumab siit ka hermeneutiline arusaam keelest kui inimese taju ja mõtlemist ning seeläbi kogu tema reaalsust struktureerivast ruumist.

Raamatki moodustab omaette ruumi, kus eriilmelised novellid omavahel kokku kõlama ja üksteist täiendama hakkavad. Igatahes on Heinsaarel lugejaile taas nii mõndagi öelda. Loodetavasti inspireerib teos ka pikemaid kirjandusteaduslikke käsitlusi: lähemalt võiks uurida näiteks teksti ideestikku, ruumipoeetikat, maagilisust ja irratsionaalsust, soosuhteid, looduskäsitust jm.