Augusti keskpaik, jahe suvehommik. Ümberringi rohelised hekid, mille tagant paistavad veel äratuntavalt nõukogudeaegsed suvilad. Sammume endises aianduskooperatiivis Rool mööda kitsast külatänavat esimese intervjuupaiga poole. Astume ettevaatlikult jalgväravast sisse, et uurida, kas intervjueeritav ka kodus on. Hoovis tervitab meid rõõmsameelne naine, kes veel hommikusöögiga ametis, kuna oli meid oodanud tunnike hiljem, kuid kutsub lahkelt sisse ja alustab elavalt juttu oma suvilast veel enne, kui diktofon on käima läinud. Alanud on kolm päeva kestev välitöö, mille käigus tahame süveneda Eesti arhitektuuri- ja kultuuriloo põnevasse ja seni vähe uuritud teemasse – need on nõukogudeaegsed suvilad.1
Tähendused
Välitööl intervjueerime paariti kolmel päeval nelja suvila elanikke. Nendest intervjuudest kolm olid eelnevalt kokku lepitud, ühe leidsime klassikalisel ukselt uksele koputamise meetodil. Kohtasime väga erinevat suhtumist meisse kui uurijatesse ning ka intervjuud said eripalgelised. Mõistagi ei ole igaüks valmis osakest oma elust, mida suvilad kahtlemata on, kohe kõigiga jagama. Osalt avaldati kahetsust, et suvila ehitus on pärast esmast valmimist soiku jäänud ja seda ei ole jaksatud enam nii heas korras hoida kui varem: elanikud on jäänud vanemaks ja jaksu kõige eest hoolitseda on vähem. Meie jaoks väärtuslik – võimalikult algsel kujul säilinud suvila – võis niisiis elanikule hoopis olla märk ressursside puudumisest ja nii oli meil ka erinev arusaam suvila väärtusest. Mõni teine tundis aga suvilat algsel kujul säilitades just ühendust selle rajamise perioodi ja pereliikmega, kes maja oli ehitanud. Niisiis äratavad suvilad paljudes emotsioone – nii nostalgiat, rõõmu, uhkust, kahetsust, kurbust. Vesteldes suvilaomanikega saime veidi rohkem aimu, mida need inimestele tähendasid ja tähendavad.
Armastusavaldus
Eelkõige näib suvila olevat paik, kus saadi luua omailma. Loomingulisust väljendati näiteks interjööris ja aiakujunduses, seejuures tuli alati arvestada ettekirjutuste ja normidega. Siiski leiti normide piires viise, kuidas tuua ellu ilu ja värvi. Näiteks jutustati ahjukivide hoolikast valimisest ja sättimisest (näidati ka lemmikkivi), põneva kujuga puujuurte otsimisest käepidemeteks. Ühel intervjueeritaval (Sille, snd 1950. aastatel2) oli ääretult rikkalik ja lopsakas aed, omamoodi Arkaadia, kus kasvab kuut sorti õunapuid. Selle algne looja ja pikaajaline kujundaja oli olnud Sille ema. Inventeerimisel oligi keeruline valikut langetada, mida pildistada, mida mitte, selgeks sai objektiivse ja subjektiivse jäädvustamise hämar ala ning kõik paistis väärtuslik. Näiteks oli Sille isa 1960. aastatel töötanud tsaariaegsete majade lammutusel ning sealt saadi suvilasse laelauad ja verandauksed. Neid tsaariaegseid uksi säilitab ja väärtustab tütar senini. Kuigi uksed on armetus seisus ja lasevad tuult läbi, on omanikul nendega tugev side. Algupära säilitamine on justkui tema armastusavaldus kadunud vanematele.
Sakus asuva suvila puhul (elanikud tütar Kaia, ema Helle ja tema õde Liili) paelus meid perekonnalugude ja projekti põhjalik säilitamine. Muljet avaldas, et suvila olid omal ajal pärast kasuisa surma ehitanud kolme põlvkonna naised: ema Anu, tema tütred Helle ja Liili ning Helle tütar Kaia. Kuigi ehitamisel kasutati väikses mahus meessugulaste abi, oli suvila ehitamise põhijõuks siiski vanaema kahe tütre ja ühe tütretütrega. Meile näidati lahkelt fotoalbumeid, pakuti teed ja õunabiskviiti. Saime väärtuslikku uurimisainest – fotoalbumi ning ehitusjoonised – , kuid ühtlasi nagu oleksime võhivõõrastena osa saanud soojast perekonnakokkutulekust.
Suvilate ehitamisele andis omakorda hoogu 1967. aastal puhkenud augustitorm. Riik andis loa tuulemurru koristamiseks3 ja kellel jõud üle käis, sai sealt majaehituseks laudu ja muud puitmaterjali. Nii kuulsime mitmel pool lugusid, kuidas käsisaagidega kambakesi metsa tegemas käidi. Muud vajalikku, sealhulgas materjalide transporti, tuli aga tellida või hankida tutvuste kaudu. Siinkohal meenutab Helle (snd 1930. aastatel): „Siis pidi igal pool olema tuttavaid, kuhu siis viisid need palgid, et sa saad lauad … ja siis pidi sul olema keegi tuttav, kes sul autoga need kõik ära veab. See aeg käis asi kõik niimoodi. Noh ja mina töötasin hambaarstina, siis minu kallid patsiendid – need kõik rõõmsalt siis aitasid mind … Ja sovhoosi direktor, kuna tema oli minu patsient, siis mina sain väga kiiresti seal kohalikus saekojas oma lauad ära saagida, kõik tehti väga toredalt ja kiiresti.“
Kutsuge politsei!
Meie välitööd ei möödunud loomulikult vahejuhtumita. Kiisa kandis järgmist intervjueeritavat otsides kõndisime majade vahel, et leida mõni elanik, kes oleks nõus oma suvilast rääkima. Sellist tegevust peeti kahtlaseks ning nii saime vähemalt ühest suvilast hukkamõistva pilgu ja pearaputuse. Hiljem saime teada, et Kiisa elanike Facebooki grupis oli inimesi hoiatatud mehe ja naise eest, kes esitlevad end vabaõhumuuseumi töötajatena ning soovivad suvilatesse pääseda. Postituse autor väitis ka resoluutselt, et muuseumil sellist projekti käsil ei ole, kuuldavasti sellepärast, et nii oli öeldud vabaõhumuuseumi kassast. Meid nähes soovitati järgmistel kindlasti kutsuda politsei. Kiiresti levis info ka Saku valla elanike Facebooki gruppi. Õnneks said välitöö projektijuhid kiiresti jaole, kommentaaridesse lisati projekti veebisait ning elanikud rahunesid. Kogemus oli aga küllalt ehmatav ning tõdesime, et välitöödel tuleb valmis olla igasuguseks suhtluseks – nii tõrjuvaks kui ka ülevoolavalt külalislahkeks. Üldjoontes oli tagasiside siiski kasulik ja julgustav. Näiteks Luige eklektilise aia ja tsaariaegsete ustega suvila omanik andis pärast intervjuud kaasa mitu kotti aiasaadusi: kurke, tomateid, pirne, õunu, küüslauku, piparmünti.
Suvilad on küll praegu talvepuhkusel, kuid kogutud materjalide mõtestamine ja järgmiste välitööde planeerimine on täies hoos. Suvilate uurimisprojekt jätkub ka järgmisel suvel, mil leiavad aset uued välitööd, seekord juba uutes Eesti paikades. Seega kui keegi suvel teie uksele koputab ja intervjuud küsib, siis ärge kohkuge – tõenäoliselt on tegu kõigest uudishimulike kultuuriuurijate, mitte alatute pättidega.
1 Tegu on vabaõhumuuseumi, kunstiakadeemia ja ERMi projektiga „Linlane maal. Suvila ruumikultuuriline analüüs“. Tartu ülikooli etnoloogia eriala tudengid ning kunstiakadeemia muinsuskaitse ja kunstiteaduse tudengid jäädvustavad aastatel 1950 –1980 ehitatud suvilaid/aiamaju. 2025. aasta suvel toimusid välitööd Tartu-, Rapla- ja Harjumaal. Projekti pikaajalisem eesmärk on eksponeerida vabaõhumuuseumis ehtsat nõukogudeaegset suvilat.
2 Intervjueeritavate nimed on artiklis muudetud. Sünniaasta on märgitud kümnendi täpsusega.
3 Triin Ojari, Puhkamise tähe all: Suvila-arhitektuuri arengujooni nõukogude perioodil. – Puhkamine ja arhitektuur Eestis 20. sajandil. Koostanud Triin Ojari ja Epp Lankots. Eesti Arhitektuurimuuseum, 2020.
