Eesti aedasid, aga ka mõne maja päikesepoolseid seinu kaunistab elulõng. Neist vähenõudlikest, jämeda puitunud varrega ligi kolme meetri kõrguseni ulatuvatest liaanidest on 1972. aastal Tartu ülikooli botaanikuna lõpetanud ning taimesüstemaatikast ligi sada nelikümmend teadus- ja aimekirjanduslikku artiklit avaldanud Rein Sander kirjutanud raamatutes „101 eesti puud ja põõsast“ (2011) ning „Koduaia ilupuud ja põõsad“ (2014). Sanderi elutööks aimekirjanikuna võibki pidada pisut aega enne surma ilmunud „Väikest puu- ja põõsaleksikoni“ (2025). Ehkki pealkirjas on „väike“, hõlmab teos sõnas ja pildis rohkem kui 900 puu- ja põõsaliiki 267 perekonnast. Selle koostamiseks kulus Sanderil viisteist aastat.
Elulõngal (ld Clematis) on ka poeetiline tähendus. Küllap taime haardumine igale konarusele, varte visa keerdumine ja põimumine, püüdmaks valgust, meenutab aina ülespoole rühkivat inimelu … kuni ees on sile sein ja harunenud puhmik kaotab toe ning langeb jõuetult maha. Rein Sander käis seda teed kaheksakümmend aastat, aga siis varises temagi elulõng kokku.
Rein Sanderi elutee algas Pärnumaal Tahkurannas Võiste külas. Sündinud küll kaluri perre, hakkas ta vanaema õhutusel korjama ravimtaimi. „Kas ravandus juba õitseb,“ olevat vanaema pärast jaanipäeva oma küsimistega otsekui tuld täis läinud. „Ravandus“ oli nõmm-liivatee, mille korjamiseks tuli poisil mitu kilomeetrit liivikuteni vantsida, kus leidus taimele soodsaid kasvukohti. Tahkuranna koolis oli üks õpetaja rajanud kiviktaimla, mis 1950. aastate lõpus mõjus ilmaimena. Sealtpeale sai alguse ka Rein Sanderi kiindumus taimede maailma.
Ent noore inimese eneseteostuse tung, eriti 1960ndate suhteliselt vabameelses õhustikus, leidis väljenduse ka sõnas. Jätkanud kooliteed Pärnu I keskkoolis (nüüd Pärnu ühisgümnaasium), sai ta innustust seal viimaseid aastaid eesti keelt ja kirjandust õpetanud Ilse Ermilt. Sanderi esimesed luuletused ilmusidki trükis keskkoolipäevil ajalehes Noorte Hääl ning kooli kirjanduslikus almanahhis Kajakas. Koolist leidis ta endale ka eluaegse sõbra ja mõttekaaslase Rein Veidemanni. Kahasse andsid nad välja käsikirjalise luulekogu „Lacrima“ (1970).
Ülikoolis jäigi Sander teenima, piltlikult öeldes, kaht jumalat: taimeteadust ja luulet. 25. veebruaril 1972 ilmub ajalehes Tartu Riiklik Ülikool n-ö üliõpilaste omaloomingu rubriigis „Krapp“ (silmas peetakse karjakella, mitte prahti) Rein Sanderi autorilehekülg koos seda saatva Rein Veidemanni ja Ellen Liivi kirjutisega „Rein Sanderi luule“. Autorid täheldavad, et Sanderi luule esmalugemisel torkab silma „maamehelik, ent haritud lihtsus“. Lihtsus ja siirus vaatavat vastu ka kujundiloomes, mis ammutab ainest taimeriigist. Muidugi ei puuduvat ka igatsus – see mõtteluule pärisosa. Mõnes mõttes pädeb esitatud iseloomustus Sanderi napi luuleloomingu (kuus luulekogu, neist üks lastele ja üks valikkogu) kohta tervikuna. „Sõnarise“ antoloogia neljandasse köitesse (1995) koondatud Sanderi luulenäiteid kommenteerib koostaja Karl Muru nii: eleegiline põhihäälestus; loodus kui peamine kujutusaine; maainimeselik vaatepunkt; loomulik üksolemine ja samastumine; vormilt traditsiooni järgiv ja napisõnaline. 1983. aastal võetakse Rein Sander kirjanike liidu liikmeks.
Sanderi luule jõuab periheeli luuletuse „Elujoon“ (1985) ilmumisega, mis pälvib 1986. aastal Juhan Liivi nimelise luuleauhinna.
Elujoon
rabeleb pihus.
Paremale? Jah.
Vasakule? Jah.
Mis mere
mässama paneb ja
vapustab maad.
Elujoon, sina?
Adrakured, need
käivad sust üle,
vikatilüsi, kirvevars.
Rakud ja mõhnad.
Kas mu tallad
taluvad süsi
– ei tea,
aga elujoon peab,
peab julgema
pihku neid võtta,
peab hoidma neid
enese peal.
Süsi,
põlevaid süsi.
Kui suudad, siis ära küsi,
kuidas ta suudab:
põlevad adrakured,
ja vikatilüsi.
Kõrvetab kirvevars.
Elujoont.
1987. aastal ilmub sümptomaatiline luuletus „Viimast korda“, mille teises osas kuulutab Sander: „Ärge kartke, ma lõpetan laulu. / Läheme käsikaudu. / Jalg kombib mulda / ja juus kombib õhku. / Seinu kombivad käed. / Ärge kartke, ma lõpetan laulu.“ Sealt alates taandubki Sander luulest. 1990. aastatel alustab ta Järva-Jaani külje all Karinul taimekasvatusega, 2000. aastal saab temast ravim- ja maitsetaimedele pühendunud Kubja Ürditalu peremees. Enamikust Eesti apteekidest võib leida tema ettevõtte toodangut.
Loojana esindab Rein Sander põlvkonda, kes nüüd, autoriti, kildhaaval kaob lavasügavusse. Tema luule kuulub eesti kirjandusloo alusmetsa, ilma milleta poleks meil mastimände ega juurde sirgujaid. Luuletajast aednikule sobib järelehüüdeks Voltaire’i filosoofilise jutustuse „Candide ehk Optimism“ lõpulausest viimane pool: „… kuid me peame oma aeda harima“.
Eesti Kirjanike Liit
