Raamatukogud on justkui iseenesestmõistetavad. Need on alati olemas, usaldusväärsed ning valmis aitama. Jääb mulje, nagu ei vajaks need erilist tähelepanu ega kaitset. Raamatukogud ei toimi siiski inimesteta, kes neid iga päev töös hoiavad. Raamatukoguhoidjate väärtustamise ja järelkasvuga on meil kriitiline probleem, mis seab ohtu raamatu­kogude tuleviku.

Hiljuti avaldatud Balti riikide raamatukogude manifestis¹ rõhutatakse, et raamatukogud tagavad ühiskonnas kirja­oskuse, kaasatuse ja ühise infovälja. Tegu on avaliku ruumi haruldase vormiga: tasuta ja kõigile avatud turvalises ja hinnanguvabas keskkonnas kohtuvad igas vanuses, eri tausta ja vaadetega inimesed. Geopoliitiline ebakindlus, digitehnoloogia ja tehisintellekti kiire areng, valeinfo levik, keele- ja kultuuriruumide põrkumine ning ühiskonna polariseerumine on nihutanud raamatukogud demokraatia ja sotsiaalse sidususe hoidmise eesliinile. Et seal püsida, on vaja nende tegevuse laiapõhjalist toetamist.

Mida see õieti tähendab? Üks lihtne näide: laste nutisõltuvusest ning nendeni jõudvast sobimatust ja väärast digisisust on saanud nii tõsine probleem, et riigikogu liikmed moodustasid hiljuti ühismeedia kahjulike mõjude leevendamise toetusrühma². Raamatukogude igapäevane tegevus on selle probleemi ennetamisel suuresti abiks. Seda tehtaks kindlasti veelgi tõhusamalt, kui saadaks selleks lisaraha. Et laste lugemishuvi, pikkade tekstide lugemise ja infos orienteerumise oskus tekiks ja püsiks, on ülioluline, et neil oleks uuele ja põnevale kirjandusele tasuta ligipääs ning et nad ei peaks huvipakkuva raamatu kättesaamiseks ootama kuid järjekorras. Loodetavasti peetakse ka riigikogu toetusrühmas seda oluliseks ja aidatakse raamatukogude tegevusele kaasa kas või riikliku komplekteerimisrahastuse suurendamise ettepanekuid toetades. Loodetavasti näevad vajadust omalt poolt komplekteerimisrahastust suurendada ka kohalikud omavalitsused.

Laps ei leia huvitavat lugemisvara siiski ilma osava suunamiseta. Lugemis-, info-, meedia- või digikirjaoskust ei taga ainult raamatuid täis riiulid. Inimeste ühendamiseks ning lõimimiseks ja arutelude läbiviimiseks ei piisa üksnes ruumist. Võib-olla tuleb appi tehis­intellekt? Ei, AI teeb vigu, selle tööd on vaja kontrollida, sellega seonduvaid võimalusi ja riske teada. AI-l puudub võime hoolida ja inimeste tegelikke vajadusi mõista ning, liites need kaks eeldust, ise probleemide lahenduste otsimist algatada. Lühidalt, raamatukogu ei saa täita oma nüüdisaja rolle ilma raamatukoguhoidjata: tema on tarkuse teejuht, eesti kultuuri hoidja ja vaimsuse kujundaja, vaimse heaolu looja ja hoidja, muutuva maailmaga kohaneja ja kohaneda aitaja.

Just siin ilmneb aga vastuolu. Raamatu­koguhoidja töö sisu on viimasel kümnendil laienenud, ent selle väärtustamises ei ole sammu peetud. Tänapäeva raamatukoguhoidja töö eeldab kõrgharidust, pidevat enesetäiendamist, head suhtlemisoskust, tehnoloogilist pädevust ja valmisolekut töötada väga erisuguste sihtrühmadega. Eespool viidatud ühiskonnatrendid, millega raamatu­kogud peavad kaasas käima, seavad raamatu­koguhoidjate oskustele väga kõrged nõudmised. Ka uus rahvaraamatu­kogu seaduse eelnõu³ näeb neile ette uusi rolle, mida praegu kehtivas seaduses sõnastatud pole. Samal ajal on palga­tase enamikus Eesti raamatukogudes masendavalt madal. Uusi inimesi on seetõttu järjest võimatum valdkonda juurde saada, seda olukorras, kus Kutse­koja 2023. aasta andmetele tuginev OSKA analüüs⁴ näitab, et vähem kui kümne aasta pärast on 45% praegustest raamatukogu-, arhiivi- ja muuseumispetsialistidest pensionieas. Praegune personaliprobleem ei ole seega ajutine, vaid aina kasvab ajas. Selle kitsaskoha lahendamise eest vastutavad nii riik kui ka kohalikud omavalitsused.

Meie raamatukogundushariduse halb olukord süvendab kollapsi riski veelgi. Kui erialase kõrghariduse omandamise võimalused on napid ja akadeemiline järelkasv katkenud, on jätkusuutlikkus vägagi küsitav. Muidugi võib raamatukogus töötada ka muu eriala taustaga inimene, kuid ilma professionaalse ettevalmistuseta kaovad teadmised ja järjepidevus raamatukogunduse spetsiifilistes valdkondades ning sügavam arusaam raamatukogu rollist praegu ja tulevikus. Raamatukogunduse eriala õpetamisega seonduvad probleemid vajavad mõistmist ja sekkumist riiklikul tasandil, sest ülikoolide turuloogika selle eriala säilimist ei taga. Vaja on sihtotstarbelist tellimust, mis lähtub raamatukogude tegelikust tööjõuvajadusest. Muu hulgas on vaja bakalaureuseõpet ka päevaõppena ning magistriõpet või siis viimase asemel kas või riiklikult rahastatud mikrokraade, mis toetavad raamatukoguhoidjate kõrgema kutsetaseme omandamist.

Palju on juttu olnud, et noored ei vali raamatukoguhoidja ametit, sest see ei ole atraktiivne⁵. Sellele on viidanud ülikoolid põhjendusena, miks raamatukogunduse õpetamist on järjest koomale tõmmatud ja Tallinna ülikoolis see sootuks lõpetatud. Aga miks ei ole atraktiivne? Asi on sõnumites, mida kõik raamatukogu­hoidjate järelkasvu mõjutajad ja probleemi võimalikud lahendajad – riik, kohalikud omavalitsused, ülikoolid – nii sõnades kui ka tegudes edasi annavad. Räägitakse küll raamatukogudest kui kultuuri, hariduse ja demokraatia tugi­sammastest, kuid ei olda valmis panustama inimestesse, kes neid sambaid püsti hoiavad. Siin on vastuolu, mida ei saa lõputult ignoreerida. Tunnustussõnadest jääb väheks: väärtustamisele osutavad palk, töötingimused, arenguvõimalused ja kindlus, et raamatukoguhoidja amet on elujõuline valik.

Balti riikide raamatukoguhoidjate manifestis on kirjeldatud ka raamatukoguhoidjate ettevalmistuse ideaalset olukorda.

• „Igas raamatukogus, olgu see suur või väike, töötavad koolitatud spetsialistid, kes on kasutajatele abiks, toetavad oluliste kirjaoskuste omandamist ja tugevdavad kogukonna sidusust.“

• „Raamatukoguhoidjad täiendavad ja koolitavad end, kasutavad uusi tehno­loogiaid, kohanedes ühiskonna muutuvate ootustega ja tagades nii erialase pädevuse ning valmisoleku muutusteks.“

• „Kõrgkoolid pakuvad sisukaid kaasaegseid õppekavasid tulevaste raamatukoguhoidjate ettevalmistamiseks ja heal tasemel täiendkoolitust juba töötavatele raamatukoguhoidjatele.“

Kui me ei tööta kõik koos selle ideaali nimel, siis ei jõua me selleni kunagi – ükski manifest ei vii end ise ellu.

Raamatukoguhoidjate järelkasv ja palk ei ole kitsalt valdkondlik mure. Küsimus on selles, missuguses ühiskonnas me tahame tulevikus elada. Kui tahame tarka, sidusat ja vastupidavat ühiskonda, tuleb alustada nendest, kes seda iga päev vaikselt ja järjekindlalt üles ehitavad. Raamatukoguhoidjate töö väärtustamine, sealhulgas palgataseme tõusu ja eriala jätkusuutlikkuse tagamise kaudu, ei ole kulu, vaid investeering. Just praegu on viimane aeg kõigil, kelle võimuses see on, see investeering teha. Kui see täna tegemata jätta, on homme probleem järjest suurem ja raskemini lahendatav.

Kristi Veeber on Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu juhatuse liige.