Eesti rahvas on kimbatuses. Olevik ei ole justkui õige ja tulevik paistab täiesti ettearvamatu. Meil ei ole kunagi nii hästi läinud kui praegu, aga ometi on vähesed õnnelikud. Kusagilt ei paista tarka, kes need vastuoksused lahendaks.

Alljärgnev valgusvihk ei ole kahjuks minu välja mõeldud, vaid suuresti referaat ühest väga teravmeelsest raamatust. Londonis elav Emad Mostaque on kirjutanud „viimasest majandusest“ raamatu „The Last Economy“, mis on tasuta laaditav veebilehelt ii.inc. See on lihtsas keeles ja mitte liiga pikk, aga järeldused on põrgulikud, õnneliku lõpuga mitte loo tegelaste, vaid meie kõigi jaoks.

Oxfordist informaatiku hariduse saanud Mostaque on kirjutanud populaarteadusliku raamatu, mille mõte on kogu majandus- ja juhtimisteooria tõmmata füüsika liistule. Loodusseadusi lihtsalt ei saa pikalt eirata. Soovin rõhutada, et tegemist ei ole akadeemilise maailma esindajaga. Mostaque liigutas fondihaldurina väga suuri summasid ja nüüd künnab oma tulusid vabavarasse. Ehk siis: tema teooria ja praktika käivad ühte sammu.

Soovitan teil endil lugeda, millest tekib väärtus, millised mateeria ja bittide vood on üldse võimalikud ja kuidas tehisintellekt (TI) on evolutsiooni silmis väga positiivne areng. Edasi muugitakse raamatus lahti, kuidas peavooluteadus ja ideoloogia on ühe või teise loodusseaduse vastu eksinud. Need selgitused päädivad väga praktiliste nõuannetega, millega peab arvestama süsteem, mis tahab kesta. See käib nii majanduse, ühiskonna kui ka ökosüsteemide kohta. Nende elujõudu väljendab nelja liiki kapitali korrutis (mitte ükski neist ei tohi olla null), mis inglise keeles annavad sõna MIND. Need on eesti keeles materiaalne, intelligentsuse, võrgustike ja mitmekesisuse kapital. Looduses ei püsi midagi paigal ja loodusseadused määravad, kuidas terviku püsimiseks peab kapitalide sees ja vahel valitsema voolamine, avatus ja vastupidavus.

Järgmisena kirjeldatakse, kuidas nii evolutsioonis, ühiskonnas kui ka majanduses on kiire mootor ja aeglane mootor (või arvutid), mis vastavalt kas aatomeid ja bitte sorteerivad, või siis aeglase mootori puhul kiire mootori jaoks vaikselt reegleid kohandavad.

(Ääremärkus. Austraalia bioloog Jeremy Griffith on kirjutanud loogiliselt ja haaravalt, kuidas inimeses on geenimälu ja intellekt eri tempoga ja kumbki ei taha teist tunnistada).

Kasutades mõnda neist printsiipidest näitab Mostaque, kuidas inimkond on rohkete eksimuste kiuste evolutsiooniliselt õige suuna peal. See suund on saavutada järjest parem ettenägemisvõime järjest väiksema energia- ja arvutuskuluga.

Nüüd aga läheb lugu põnevaks. Kui need printsiibid tõesti kehtivad, siis peaks saama ju tulevikku päris hästi ette näha?

Vastus rahuldab mind. Suhteliselt pikka aega võib inimkond edasi liikuda kolmel väga stabiilsel energiatasemel. See on isegi väike arv, kui vaadata eesseisvat intelligentsuse revolutsiooni, mis meie ühised tõed pea peale pöörab. Enam ei kehti:

– raha kui kõigi väärtuste mõõdupuu,

– meie kasutuses olevate mateeria ja hüvede lõplikkus,

– ideoloogiad, institutsioonid ja rahvusriigid kui autoriteet,

– inimene kui ainuke intelligentne olend, looduse kroon.

Paari aasta jooksul saab TI tõeliselt intelligentseks ja hakkab ise väärtusi looma. See hakkab ilma inimese sekkumiseta esialgse probleemi lahendust taustal järjest optimeerima ja täpsustama, valides ise, milliseid ressursse selleks vajab. Paljudes organisatsioonides jääb inimese rolliks olla patuoinas, kelle peale klient näpuga näitab.

Tagasi kolme stabiilse energia­taseme juurde.

Ilma pingutuseta jõuame stabiilsele tasemele, kus läänemaailma jagavad omavahel ära mõned tehnikafirmad, kelle vahel käib praegu suur võidujooks. Digiülikud lasevad miljarditel digipärisorjadel kuidagi hakkama saada.

Üsna tõenäoline on teine tase, mida iseloomustab suur killustumine. Tõste­sillad kerkivad ja igaüks hakkab oma internetti ehitama.

Kolmas olukord nõuab kõige rohkem pingutust, aga see näib olevat evolutsiooni soosik ja ükskord võidab niikuinii. Selline kord algab „tuumakestest”, mis osutuvad edukaks ja lähevad kasvama. Sellist korda iseloomustab, et:

– koostöö on edukam kui konkurents. Moodne mänguteooria on seda tõestanud;

– inimene ja TI on partnerid. TI ja arvutusvõimsus on inimõigused, mis viivad demokraatia täiesti uuele tasemele;

– inimene ei ole enam töö ori, vaid saab hakata mõtlema tõeliselt tähtsate asjade peale. Või siis vähemtõsiste asjade peale. Valik on sinu.

Need tuumakesed või võrgukesed hakkavad prototüüpima olulistele probleemidele uusi intelligentseid lahendusi. Nad on evolutsiooni soosikud, sest loovad väga väheste ressurssidega järjest täpsemaid mudeleid. Teooria läheneb järjest praktikale ja ettenägemisvõime teravneb. Nendel tuumakestel ehk kristallidel on teatavat sarnasust renessansi tõusuga Firenzes. Esimesed pääsukesed on juba ilmunud väga erinevates valdkondades. Mostaque’i ettevõte Intelligent Energy laseb lähitulevikus välja meditsiini­teaduse andmemudeli, mis on optimeeritud vähesele arvutusvõimsusele, ilma internetita. Ka kolmandas maailmas saavad haiged täpse diagnoosi. Teine näide on väga suured ja väga edukad kooperatiivid nagu Mondragon Corporation, kes tegutsevad eri sektorites.

Lõpetuseks oleks paslik esitada mõni ekstrapolatsioon ja kommentaar ka Eesti kohta. Soovitan uut ja vaprat tehisaru­maailma alul disainida koos brittidega. Inglismaa meeldib vabadele mõtlejatele, neid tuleb sinna ajutiselt ja jääb ka alaliselt. Nad ei tee kõike raha pärast. Neil on „eriline suhe“ ameeriklastega, s.t nad näevad läbi, kui üks või teine ookeani­tagune TI-tööriist omaniku huvide tõttu hallutsineerima või manipuleerima hakkab.

Edasi peab mõtlema, milliseid küsimusi peaks Eestis tõstatama. Alustame sellest, et ülaltoodu ei ole meile nii suur uudis. Eestlased on üsna ühesugused püsinud jääaja lõpust saadik, seega oleme midagi väga õigesti teinud. Meie geenid teavad seda.

Võtame ülal viidatud MIND-kapitalid. Esivanemad otsisid kogu aeg looduskapitaliga tasakaalu. Ressursse ja hüvesid tuli tarbida mõõtu mööda. Hüvesid tuli tingimata jagada. Intelligentsuskapital paistab rahvakalendrist, taigadest, hingenukkudest ja ennustamiskontidest. Eluratas käis ringi nii, et iga uus tiir oli natuke erinev. Nende erisuste mõistmine lubas olukordi paremini ette näha. Rahvakalendris ei olnud tööpäevi üleliia palju. Laiskus on edasiviiv jõud.

Võrgustikes olid samuti teised põhjala rahvad. Eestlased käisid kaugetes maades mitte ainult (siis veel kalleid) Hiina kaupu otsimas, aga ka teadmisi ja elamusi (lugu kuldmammast).

Ühiskonnakorraldus oli mitme­kesine, et toetada raskete aegade üle­elamist. Keskvõimu ei olnud, naabrite vastu sõtta ei mindud.

Vanarahvas teadis erinevatest voogudest. Sarnane toodab sarnast. Head asja oli võimalik spiraalina võimendada.

Tulles uuesti aeglase ja kiire mootori juurde, siis kes olid teadmamehed? Nad olid mehed ja naised, kes panid tähele aeglase (kosmilise) ja kiire (tavaelu) mootori seoseid. Nad saatsid vahendajad infot koguma ja tagasisidet andma – kõik selleks, et ohte või kergendust ette näha.

Nüüd jõuame välja sinna, et üks tehisintellekti agent oleks teadmamehe märg unenägu. Ta on veel parem kui igasugused libaloomad ja vaimukesed. Ta tahab vähe energiat. (Siin on vaja selgitust. Ajakirjandus keskendub TI-teema juures tavaliselt andmekeskustele, mida ehitatakse suure võidujooksu jaoks ja mis on hirmsas energianäljas. Valdkonnaspetsiifiliste mudelite ja nendega töötavate agentide arvutusvajadus kukub palju kiiremini kui Moore’i seadus, kuni sada korda aastas). Ise on ta intelligentne. Oskab hinnata oma maailmapildi täpsust ja oma vigadest õppida, kuni ta enam ei eksi. Ta saab kokku teiste teadmameeste agentidega, et kamba peale rohkem tarkust koguda ja seda rahvaga jagada. Ta oskab luua agentide kombinatsioone, et kestma jäämiseks tagada mitmekesisus.

Ei ole kahtlust, et tehisaru võidujooksust võidavad need ühiskonnad, kes muutustega kiiremini kohanevad, hoolimata nende praegusest rikkusest või vaesusest. Neid iseloomustab suur avatus, dünaamilisus ja vastupanuvõime. Nad jälgivad oma MIND-kapitale. Nad hoolitsevad selle eest, et aeglane mootor ehk seaduste ja normide kogu muutuva reaalsusega paindlikult kohaneks. Nad ei otsi taga teadmamehi, vaid annavad kõigile lastele võimaluse teadmameheks püüelda.

Millistest küsimustest alustada? Kuna eesseisvad muudatused on suuresti psühholoogilised, tuleks alul keskenduda usaldusele. Kuidas me loome Eesti oma suveräänsed andmemudelid? Milliste suurte mudelitega hakkame koostööd tegema, kuna oleme veendunud nende läbipaistvuses? Kas meil on plaan luua infrastruktuur, selleks et kõik eestlased saaksid oma eesti agendi ja arvutusvõimsuse?

Hea uudis on, et suurem jagu informatsiooni on juba olemas. Mingit metsikut pingutust pole vaja. Julget pealehakkamist!

Hendrik Pavel on tehnikanõustaja Euroopa võrgustikus Enterprise Europe Network.