Eelmise aasta 2.-3. oktoobril toimus Eestis esimene tasaarengut ja kasvujärgsust käsitlev konverents „Elu kasvujärgses Eestis“.¹ Sündmus tõi kokku eri eluvaldkondadest inimesed, keda ühendab mõistmine, et senine jätkusuutmatu looduse arvelt elamise ja laienemise kurss ei saa lõputult kesta. Aga mis tuleb pärast kasvu? Teema on õhus tugevamalt kui eales varem – aina enam võetakse tasaarengu teema üles ka majandusaruteludes ja ühiskonnana oleme liikunud idee eitamise faasist märksa reaktsioonilisemale astmele, kus ühed tasaarengut vihaselt ründavad, teised aga tuliselt kaitsevad. Seetõttu kutsus Tasaarengu Eesti MTÜ veel enne aasta lõppu kokku mõned konverentsil osalenud, et kõlanud mõtted kokku võtta ja heita julge pilk ebakindlasse tulevikku.

Ühise arutelulaua taga said kokku neli vestlejat – riigikogu liige ja ökoloog Tiit Maran, kliimapoliitika ekspert Maia-Liisa Anton, keskkonnaökonomist Aljona Karlõševa, biosemiootika professor Kalevi Kull ja vestluse juht Mayri Tiido.

Rääkijate hinnangul oli konverents „Elu kasvujärgses Eestis” ajalooline verstapost. Esimest korda tuldi kokku ja arutati avalikult teemal, mis on kriitilise tähtsusega, aga mille olulisust paljud veel ei mõista. Kalevi Kulli sõnul oli sündmus ühiskonna tuumväärtusi kandvate ja kiirgavate inimeste kokkusaamine. Maia-Liisa Antoni hinnangul andis konverents veendumuse ja kindluse, et mitmes valdkonnas on meil kriisilahendused juba olemas ning on aeg neid rakendama hakata.

Sel teel edasi liikumiseks on vaja jõuda ühisele arusaamale, et planeedi taluvuspiirid on tõesti olemas ja kehtivad ka inimkonnale. Maa taluvuspiiride definitsiooni kohaselt on tegu inimmõju jätkusuutliku tasemega keskkonna eri valdkondades, teisisõnu: kuidas elada nii, et looduskeskkond säiliks toimivana ka järeltulevatele põlvedele? Viimastel andmetel oleme ületanud seitse taluvuspiiri² üheksast ning looduse olukord Eestis ja mujal maailmas halveneb kiiresti.

Mayri Tiido: Ei saa üle ega ümber arutelust majanduse toimimise üle. Mida me peame sellest kindlasti teadma?

Aljona Karlõševa: Üks tähtis teema on haridus: kas me koolis ja ülikoolis õpetame maailma nägema süsteemselt või õpetame eraldi aineid. Näiteks majandusteadust käsitletakse tavaliselt kitsalt ega võeta arvesse keskkonnapiire. Samal ajal süüdistavad keskkonnavaldkonna inimesed tihtilugu kõiges „majandust“ arvestamata, et oleme ise osa majandusest. Komplekssüsteemide juhtimisel on vaja vaadelda süsteeme tervikuna, mitte nende eraldi osi. Õnneks on viimase 15 aasta jooksul toimunud märkimisväärne edasiminek. Üha rohkem saadakse aru süsteemide keerukusest ja valdkondade vastastikustest seostest ja mõjudest. Selles mõttes on tasaaarengu liikumine hea näide süsteemsest mõtlemisest, kus püütakse kõikide olulisemate valdkondadega arvestada, pakkudes ka konkreetsemaid meetmeid. Soovitan lugeda Donella H. Meadowsi raamatut „Süsteemimõtlemise alused“ (Aegraja Kirjastus 2025).

Tiit Maran: Praegu õpetatav majandus­haridus ei pruugi reaalsusega kokku langeda. On mudeleid, näiteks nn sõõrikumajandus, mis püüavad majanduse keskkonna sisse ära mahutada. Iroonilisel kombel tuleb praeguse majandusmudeli kriitika tihti majandusinimestelt endilt, mistõttu pole loodusteadlastele näpuga näitamine alati adekvaatne reaktsioon. Me tuleme maailmast, kus majanduskasvu lõplikkust ei tunnistatud, kuid nüüd on see teema paratamatult ummikusse jooksnud, sest reaalsus annab märku kasvu piiridest, mis omakorda tulenevad elementaarsetest loodusseadustest.

Praegu vaieldakse peamiselt selle üle, kas tehnoloogia meid „päästab“ või peame oma majandamise keskkonna kandevõimega kooskõlastama.

Arutelu selle üle, kas praegune süsteem toimib, takerdub sageli majandusnäitajatesse, mis näivad justkui kinnitavat vastupidist: majanduskasv on taastumas, keskmine palk tõuseb, töötus väheneb. Ent tasaarengu eestkõnelejad küsivad hoopis, kelle jaoks see süsteem töötab ja kelle jaoks mitte ning miks selliste näitajate kasv ei pruugi tegelikkuses tähendada paremat elu.

Maia-Liisa Anton: Tegelikult me ju ei aruta, kas meie heaolu päriselt kasvab. Meil on keskmine eluiga märgatavalt tõusnud, kuid tervena elatud aastate arv ei taha kuidagi kasvada, vaimse tervise ja ülekaalulisuse probleemid süvenevad. Mis meil on need näitajad, kus elanike heaolu tegelikult kasvab? Kui rääkida laste kooliõnnest, hariduslikust ebavõrdsusest ja koolist väljalangevusest, on paranemist raske leida. Sama kehtib looduse kohta: ökosüsteemide seis ja elurikkus on halveneval kursil hoolimata mõne üksiku näitaja (nt võsalindude arvukus) tõusust, mille põhjuseks on vanad metsade raie tõttu suurenenud noorendike ja võsaga kaetud alad.

Me ei räägi ühiskonnakorraldusest sisuliselt, vaid vaidleme maksuprotsentide marginaalsete muudatuste üle, jättes kõrvale isegi selle, kuidas need eri gruppe mõjutavad või kelle heaolu tõstavad. Me elame süsteemis, mille korralduse üle me ei arutle. Praegune majandusmudel on nagu religioon, kus lõputu majanduskasv on muudetud justkui loodusseaduseks ja iga kahtleja, kes tihkab kriitilisi küsimusi esitada, tembeldatakse ketseriks. Ununema kipub, et praeguse majandussüsteemi kõrval on ajalooliselt olnud mitmeid mudeleid ja meelest on läinud algallikad, millele praegune süsteem on ehitatud, näiteks Adam Smithi tööd ja kas või Simon Kuznetsi³ hoiatus SKT ja heaolu seostamise kohta.⁴ Me ei tegele revolutsiooni või millegi uue väljamõtlemisega, vaid tuletame meelde algallikaid. Oleme teelt ära eksinud, täpsemalt, meid on eksitatud.

Kalevi Kull: Alusmudel mõistlikust ja heast elamisviisist on alati olemas olnud, kuid inimene on selle unustanud. Inimesed teevad vahel vigu ja kalduvad kõrvale, kui üks või teine asi meelitab ega mõelda tagajärgede peale. Üks XX sajandi suuremaid vigu on arusaam, et suurem ressursikasutus ja energiatarve annavad automaatselt midagi head, kui tegelikult hävitab see nii inimese kui teiste liikide tuleviku elu toetavas keskkonnas.

Ainus võimalus on see viga parandada ja panna ressursikasutusele piir peale. Muidugi ei ole mõistlikust teest kõrvale kaldumine uus nähtus, vaid on kujunenud mitme põlvkonna vältel valede harjumuste ja arusaamade tagajärjel.

Karlõševa: Majandusmudelite tasandil on olemas selged piirid, mida tihti ei arutata. Mikroökonoomikas määravad väikeettevõtja tootmise optimaalse taseme piirkulu ja piirtulu – kui järgneva toodanguühiku tootmise kulu on suurem kui sellest tulenev tulu, ei ole mõtet lisaühikut toota. Sama loogika kehtib ka indiviidi tasandil, kus „kasulikkus“ võib tähendada ka heaolu, mitte ainult raha. Ent makroökonoomikas, riigi või globaalsel tasandil, puudub arutelu selle üle, kus asub see ristumispunkt, kus majandus ei tohi enam kasvada ehk kus saavutatakse optimaalne tase. Ökoloogilise majandusteaduse asutaja Herman Daly tõi need mõtted esile juba umbes 50 aastat tagasi: SKT kasv võib ületada taseme, mille juures edasine kasv ei ole enam kasulik – see on heaolu vähendav majanduskasv ehk „ebaökonoomne kasv“ (ingl uneconomic growth).

Praegu oleme kollektiivselt juba sellisel tasemel, kus kulud ületavad tulusid, s.t majanduskasvust tulenev kahju ületab sellest saadavat kasu, kuid otsused tehakse ikka veel otsustajate enda huvide ja individuaalsete piirtulu ja piirkulu kõverate alusel. Näiteks tulude poolel võetakse arvesse vana mudeli baasil kogutud sotsiaalset ja finantskapitali, aga kulude poolel ei arvestata maailma teises otsas toimuvat ökosüsteemide kollapsit.⁵ Tavapäraselt tuuakse majanduskasvust esile positiivseid näiteid nagu paranenud sanitaartingimused, vähenenud imikute surmad, vähenenud vaesus. See teeb olukorra hindamise keeruliseks, sest heade näitajate kõrval suurenevad nähtamatud kulud ja tegelik heaolu ei pruugi kasvada koos majandusnäitajatega.

Anton: Kuigi sageli räägitakse globaalse vaesuse vähenemisest tänu majanduskasvule, ja isegi kui protsentuaalselt on vaesust tõesti vähem, siis absoluutarvult on sügavas vaesuses elavate inimeste hulk sama suur ja viimastel aastatel isegi kasvab. Neid graafikuid on huvitav vaadata teise nurga alt ja küsida endalt: miks me ei tunne huvi selle vastu, kuidas praeguses süsteemis olukorda parandada? Toodetud toidu mahust piisaks kõigi inimeste toitmiseks, ent ülekaalulisus ja alatoitumus eksisteerivad kõrvuti. Ka rahast ei ole maailmas puudust, küsimus on praeguse süsteemi ülesehituses – et see toimiks, peab suur hulk inimesi elama halvasti ja nõus olema väikese tasu eest rasket tööd tegema. See kehtib nii globaalselt kui ka lokaalselt.

Küsimus on selles, kuidas me sellise ühiskonnakorralduseni oleme jõudnud ja seda aktsepteerime, kuigi oleme inimõiguste deklaratsioonis juba rohkem kui 50 aastat tagasi kokku leppinud elatustaseme ja heaolu, mida kõik inimesed väärivad. Meil on ressursid selleks olemas, aga me ei tee seda ja me isegi ei aruta, miks me seda ei tee. Oleme sellise korraldusega leppinud, nagu oleksid selle kujundanud loodusseadused, kuigi tegelikult on ühiskonnakorraldus ja majandus inimeste kokkulepe. Praegu valitsev suur ja järjest süvenev ebavõrdsus ei ole paratamatus, vaid valik.

Tiido: Kuigi Eestis ja maailmas on ressursse kõigi toitmiseks ja heaolu tagamiseks, säilitab süsteem vaesust ja süvendab ebavõrdsust. Siit kerkib küsimus: miks tasaarengu ja alternatiivsete majandusmudelite kriitika on sageli lahmiv ja ideede mitmekesisust ei tolereerita?

Maran: Poliitikute hulgas on laialdane arusaam, et midagi on mõtteviisis põhimõtteliselt muutunud. See teadmine on olemas. Aga niipea kui jõutakse konkreetsete otsusteni, pöördutakse ikkagi tagasi küsimuseni, kuidas majandus saaks kasvada. On paradoksaalne, et mida selgem on senise mudeli piiratus, seda tugevamalt selle külge klammerdutakse.

Vastus peitub süsteemi keerukuses. Ühiskond ei ole masin, mida saab lihtsalt ümber häälestada. Me räägime komplekssest süsteemist, kus on palju osapooli ja tagasisidemehhanisme – nii pidurdavaid kui võimendavaid. Selles olukorras ei ole realistlik loota, et ühiskond saab üksmeeles kokku ja otsustab kõik ümber. Ka jõuga muutmine ei ole minu hinnangul võimalik, sest me ei tea, mida see endaga kaasa toob – see viiks paratamatult oktoobrirevolutsiooni tagajärgedeni.

Kultuurilisi süsteeme kannavad alati ühiskonda sünkroniseerivad ideed, näiteks varasematel aegadel religioon, praegu majanduskasv ja inimkesksus, kus muu elurikkus jääb tagaplaanile. Sellist süsteemi ei saa ümber teha käsuga – ainus võimalus on nügida. Tasaareng on siinkohal ettepanek – idee, mis tuleb selgelt sõnastada ja vaadata, kuidas süsteem sellele reageerib. See on üks viis teistmoodi mõelda, mitte valmis lahendustega vastus. Need lahendused tulebki koos välja mõelda ja otsustada.

Oluline on ka see, kuidas tasaarengu ideed kritiseeritakse. Eristan kolme peamist suunda. Esimene lähtub kasvukesksest majandusmudelist, kus tasaareng asetatakse pragusesse majandusmudelisse. Niimoodi vaadates näib tasaareng ohtliku ja mõttetuna ning sageli kujutatakse seda ekslikult revolutsioonilise lammutamisena. Teine tugineb termodünaamikale, ekslikult väidetakse, et tasaareng pole sellest lähtuvalt võimalik, aga samal ajal jäetakse tähelepanuta, et ka lõputu kasvumajandus ei ole termodünaamiliselt võimalik. Kolmanda ja kõige ohtlikuma suunana näen ma tasaarengu sildistamist uhhuu-mõtlemiseks. Kui majanduskasv kuulutatakse ainsaks lubatud maailmavaateks, manduvad kõik teised ideed tuleriida vääriliseks. Kuid see võtab ühiskonnalt võimaluse üldse mingites suundades liikuda või tulla teiste ideede peale.

Kriitikat tuleb tähelepanelikult jälgida, sest see õpetab, kuidas mõeldakse ja millised mõtlemismudelid parajasti domineerivad. Me elame maailmas, kus ideed pidevalt võistlevad – küsimus on selles, kuidas neid lähemalt selgitada ja millisel viisil need ühiskonnas kõlama hakkavad.

Kull: Ühe riigi mittekasvav majandus on võimalik ka siis, kui teised ümberringi end kasvatavad. Selleks on vaja kvantitatiivsete väärtuste asemel keskenduda kvalitatiivsetele: ilule, tähendusele ja tasakaalule ehk esteetikale, semiootikale ja ökoloogiale. Need on valdkonnad, mis õpetavad, kuidas püsivad komplekssed süsteemid. Kui ühiskond lähtub neist alusväärtustest, on võimalik, et kujuneb stabiilne keskkond, mis hoiab elurikkust ja küpseid kooslusi – vastandina kasvumajandusele, mis neid sageli hävitab. Energia ja kasvu piiratuse tunnistamine võimaldab sellisel süsteemil neid väärtusi kiirata ka väljapoole ning seeläbi saab areneda väärtusmajandus.

Anton: Üks tasaarengu kritiseerijate väiteid on, et tasaarengut tahetakse kehtestada jõuga. Meie praegune süsteem ei ole mingisugune iseeneslik tasakaal, vaid seda hoitakse iga päev üleval jõuga: sõjalise, majandusliku, reklaami, ajupesu jõuga. Küsimus ei ole ainult majanduses või keskkonnas, vaid demokraatias laiemalt – tasaarengu alusväärtuses. Avades ükskõik millise uudistekanali, saab reaalajas näha, kuidas demokraatiat praeguses süsteemis hävitatakse ja otsustusjõud on koondumas väikese grupi kätte.

Siit tekib ühiskonnakorralduslik küsimus: kuidas me tahame otsuseid teha ja kellel on õigus neis osaleda? Võib-olla ongi põhjus, miks me sellisesse keskkonnakriisi oleme jõudnud, selles, et otsustavad need, kelle huvi ei ole pikaajaline jätkusuutlikkus, vaid midagi muud. Kui me ei räägi sellest, et praegune süsteem võimaldab ilma avaliku arutelu ja toetuseta langetada otsuseid, mis toovad kaasa miljardite inimeste surma või vähemalt kannatused, siis peame küsima, kas sellist ühiskonnakorraldust tasub tõesti muutumatuna hoida.

Karlõševa: Olen skeptiline, et Eesti suudab teadlikult tasaarenguni jõuda. Inimkond jõuab planetaarsete piiride tõttu varem või hiljem muutusteni, küsimus on vaid selles, kas see juhtub teadlike otsuste ja juhtimise kaudu (ingl by design) või läbi katastroofide (ingl by disaster). Kahtlen, kas tasaarengu rakendamisel saab olla üks „musterriik“, sest globaalses majandussüsteemis tooks see kaasa konkurentsivõime nõrgenemise ja geopoliitilise haavatavuse. Ka Euroopa Liidu rohepoliitika näitab, et isegi osaliste piirangute korral tekivad tugevad majanduslikud pinged. Seega on Eestis raske näha realistlikku võimalust tasaarengu elluviimiseks seni, kuni süsteem tervikuna ei muutu.

Kull:Isegi rasketel ja segastel aegadel ei tohi kunagi alla anda headuses, ilus ja mõtlemises.

Tiido: Kuidas tõlkida need kvalitatiivsed väärtused, millest te räägite – headus, tasakaal, elurikkus, õiglus – poliitikakujundamiseks ja otsusteks süsteemis, mis on kasvuloogikale üles ehitatud?

Anton: Heaolu suurendamiseks on võimalik teha sisulisi samme praeguse süsteemi sees, ilma et oleks vaja oodata suurt ühiskondlikku pööret. Tõenduspõhised poliitilised otsused, nt suhkrumaks või mitmesuguse liikuvuse edendamine, parandaksid nii rahva tervist kui ka riigi majanduslikku seisu, kuid jäävad sageli majanduslike huvide ja ideoloogilise vastuseisu taha. Probleem ei ole teadmiste puudumises, vaid võimusuhetes: loodusel ja vaestel inimestel puudub jõud, s.t raha, et enda eest seista. Seevastu rahakad huvirühmad kujundavad avalikku arutelu endale olulistel teemadel.

Tekkinud on põlvkondade vaheline väärtuste konflikt, sest see, mille nimel on üks põlvkond vaeva näinud, nt maja äärelinnas ja kallis linnamaastur, ei ole järgmise jaoks enam oluline ja eelistused on mujal. Inimesed ei talu seda, kui nende identiteet pannakse kahtluse alla ning seetõttu tajutakse ka olemasoleva süsteemi kriitikat rünnakuna iseenda ja oma elusaavutuste vastu. Meil on vaja tunnistada, et mis meid on siia toonud, ei vii meid edasi ja vajame ühiskondlikku arutelu, sest meie ümber on kahjuks väga mõjukaid jõude ja huvirühmi, kes seisavad selle eest, et paljude elu oleks halvem. Seda öelda ei ole viisakas, aga millegipärast nii teha on viisakas.

Maran: Kohati levib Eestis sõnavõtte, kus öeldakse, et enam pole mõtet tasaarengust rääkida, vaja on hoopis relvastuda. Rääkima peame sellest aga ikka, sest ühel või teisel kujul olukorrad muutuvad, kuid ideid, kuidas edasi liikuda, peab ikka olema. Tasaarengu idee peabki sellist rolli – ideede genereerimist ja nende testimist – täitma.

Kull: Kutsun üles märkama, et meie ümber on juba praegu palju tasaarengut ja sellest tuleb õppida. Vana mets õpetab, et püsivad süsteemid ei toimi räige konkurentsi, vaid sümbioosi ja koosolemise kaudu – väga erinevad organismid elavad rahulikult koos sadu ja tuhandeid aastaid.

Karlõševa: Ökosüsteemide puhul on häiringutes ellujäämiseks oluline mitmekesisus, näiteks surid domineerinud dinosaurused välja, aga paljud teised organismid jäid alles. Me peaksime ka ühiskonnana püüdma mitmekesisuse mõtet üle võtta, edendades iseseisvaid ja vastupidavaid kohalikke algatusi. Seeläbi saaksid väikesed kogukonnad hakkama, sõltumata sellest, mis maailmamajanduses toimub.

Anton: Juhiksin tähelepanu ohule, mis tekib ebavõrdsuse süvenedes ja ühiskondliku mobiilsuse vähenemisel – suur hulk inimesi kaotab usu, et nende elu saab paremaks minna. Selline lootuse kadumine muudab nad haavatavaks populismile ja poliitikale, mis ei paku paremat tulevikku, vaid lubadust teiste elu halvemaks teha, olgu probleemides süüdlasteks immigrandid, välised jõud või midagi muud. Majandust, ühiskonna­korraldust ja valitsemisviisi ei saa vaadelda eraldi ja tuleb mõista, et väljamõeldis, nagu oleks neoliberalism demokraatia alus, põhineb eimillelgi. Vastupidi, neoliberalism on üles ehitatud korporatiivsetele huvidele, mis hoopis õõnestab demokraatiat. Seetõttu tuleb rääkida mitte üksnes majandussüsteemi muutmisest, vaid kogu ühiskonnakorraldusest ja alusväärtustest, millele on rajatud ühised kokkulepped ja poliitika.

Kull: Oluline on aru saada, et energia tootmist ja tarbimist tuleb piirata, sest mida rohkem me kasutame energiat, seda enam me lõhume oma kohapealset maad. Üksnes need uued tehnoloogiad, mis kokkuvõttes vähendavad energiatarbimist, on mõistlikud.

Maran: Mul oli mõnda aega tagasi võimalus kohtuda Eestis Colombia põlisrahvaste hulka kuuluvate kogidega, kellelt meil on ühiskonnana palju õppida. Kogid, kelle elu on korraldatud vastavalt ökoloogilistele printsiipidele, on ilma end ja oma keskkonda kahjustamata hakkama saanud üle 4000 aasta. Me peaksime püüdma neilt õppida ja nende põhimõtteid tänapäeva maailma rakendama. See ei tähenda aga ajas tagasi minemist, see pole võimalik.

Tiido: Kas mõni oluline osapool on kasvujärgsuse arutelust üldse väljas ja kaasamata?

Karlõševa: Tasaarengu arutelust on suuresti välja jäetud peategur – rahasüsteem ja keskpangad. Keskpankade mandaadid määravad praegu eelkõige hinnastabiilsuse ja majanduskasvu, samal ajal kui nende otsuste keskkonna- ja ühiskonnamõjusid ei käsitleta piisavalt. Kuigi raha liikumine mõjutab otseselt kogu ühiskonda, distantseeruvad keskpangad keskkonnaküsimustest, pidades neid kellegi teise vastutusalaks. Dialoogi tuleks laiendada ja mõelda, kuidas rahapoliitika saaks stabiilset majandust toetada ilma pideva kasvusurveta.

Maran: Pankade vaatest vajavad nad investeeringuid, et majandus saaks kasvada. Kui neilt küsiti, kas saaks välja mõelda ka selliseid investeeringuskeeme, kus on eesmärgiks seatud majanduskasvu piirides hoidmine, siis tuli vastuseks, et nende jaoks on see läbimõtlemata paradigmamuutus.

Anton: Mõtlema peaksime ka igaühe valikutele: kas ja mida on üldse üksikisikuna mõtet teha? Olen aru saanud, et minu elu on mäng süsteemi vastu, mis tahab tähenduslikkust asendada tarbimisega, ja iga minu tegevus, mis astub sellele vastu, suurendab ühist heaolu. Eriti suur vastutus lasub neil, kellel on rohkem ressursse ja valikuvõimalusi, sest sissetulek ja tarbimine on otseselt seotud keskkonnamõjuga. Tähenduslikkuse taastamine elulaadis ei ole ainult isiklik valik, vaid vastuhakk süsteemile, mis püüab iseenda tekitatud epideemilist üksildust ja ebakindlust ravida ületarbimisega.

Tiido: Kui võtta arvesse kõik eelnevad mõtted, siis kuidas praeguses keerulises olukorras üldse edasi mõelda?

Kull: Keerulistel aegadel ei pruugi häid ja selgeid lahendusi alati näha olla. Tuleb õppida elama olukorras, kus raskused ei ole ajutised, vaid kestavad. Orientiirina soovitan Donna J. Haraway raamatut „Raskustes püsimine“ (Eesti Kunstiakadeemia kirjastus 2024), mis aitab mõtestada, kuidas sellises olukorras mõelda ja tegutseda nii, et ka keerulisel ajal oleks võimalik toimida õigesti ja hästi.

Karlõševa: Määrav on kriitiline mass, kes julgeb kahtluse alla seada majanduskasvu paradigma. Muutus algab hetkest, mil kasvujärgne mõtlemine lakkab olemast „äärmuslik“ ja pääseb laiemalt arutatavaks.

Anton: Teadmised on kõigile kättesaadavad ja suures osas ka tasuta, mistõttu pole põhjust elada nagu pimedal keskajal, kus piiranguks oli lugemisoskus. Kui tahame elada demokraatias, siis on inimestel kohustus saada aru ühiskonna toimimisest – sellest, kuidas see praegu toimib, mida me tahame ja kuidas selle loomisesse ise panustada. Demokraatia ei ole passiivne teenus, kus käiakse kord nelja aasta tagant valimas, vaid seda tuleb iga päev ehitada.

Kull: Mitte ainult ühiskonnast, vaid kogu ökosüsteemist tuleb aru saada, sest me oleme selle osad. Valitsejatele tuleb kohe öelda, et olge alandlikud, sest ökosüsteem on teist suurem.

Maran: Küsimus „kes sa oled ja kuhu sa kuulud?“ on keskne nii isiklikul kui ka ühiskonna tasandil. Inimene on olnud kogu ajaloo vältel kogukondlik olend ja tänapäevane, pelgalt 150 aastat kestnud äärmuslik individualism on pigem erand kui norm.

Väljakutsetel on üks oluline omadus: kui sul on väljakutsed, tähendab see, et sa elad. See sunnib tegutsema nende raamides, otsima parimaid võimalikke lahendusi, kuuluma kuhugi ja leidma oma tegevusele tähenduse.

Tiido: Keerulisel ajal ei pruugi olla valmis lahendusi, vaid need sünnivad ideede paljususest, mitmekesisusest ja mõtterikkusest, mis loob ühiskonna elujõu. Kui sul tuli vestluse mõjul pähe tuhat mõtet, siis vali kas või üks ja mõtle seda edasi.

Vaata vestlusringi Youtube`is: