Mõtlesin kirjutada kellestki juhuslikult ettejuhtuvast. Avasin „Komi mütoloogia“ entsüklopeedia kogemata põdra kohalt¹ ja kohe samas oli ka lugu põhjapõdrast². Kahe peale kokku oli seda juttu alla lehekülje.

Usundi sügavuses

Nagu juba ainuüksi komi mütoloogia raamatus põdrale ja põhjapõdrale pühendatud ruumile osutamine näitab, ei ole nende loomade kohta komi usust eriti midagi krestomaatilist leida. Loomismüüdi kohaselt oli põder üks loomadest, kelle lõi küll hea jumal Omöl, aga kelle loomise au tema vigurvändast vend Jen omastas, lisades põdrale ühe erilise luu. Vanasti võisid izvakomid pidada päikest põhjapõdrarakendiks, allilma viis muinasjutu või muistendi kangelase tiivuline põhjapõder, metsanaine võis aga jahimehele ilmuda helesinise põhjapõdrana.

Entsüklopeedias leidub ka midagi elule lähedasemat. Saame teada, et edukat põdrakütti peeti nõiaks ja metsavaimude soosikuks. Kütitud põtra ei lugenud komid surnuks, kuni ta sääreluud ei olnud purustatud ning sarvedega põdrapea pandi katuseharjale kodu kaitseks. Kuuldavasti ohverdati vanasti neitsi Maarja sündimise pühal põtru ja põhjapõtru, kui loomad sel ajal kiriku või kabeli lähedusse olid ilmunud. Selle järelkajana naljatavad mu sõbrad veel praegugi, et täna on kõht täis, aga homme võib põder ukse ette ilmuda. See on Komimaal väga tuntud nali.

Põdra- ja põhjapõdrakultusest on vähe andmeid ilmselt unustuse tõttu. Ka hantide pärimuses on vaid väheke jälgi, mälestusi või üleskirjutatud andmeid vanadest, nüüdseks unustatud põdrapeietest. Võib-olla on põder olnud sealkandis millalgi tähtis mütoloogiline tegelane, aga siis on ta millegipärast unustatud. Tuleb meenutada ka seda, et põdra peakuju on maailma vanima suusa otsal ja see on teatavasti 8000 aastat vana komi suusk. Nii et ilmselt on põder olnud varem tugevamalt maailmapilti põimitud. Seda ilmestab ka põdra kujutamine keskaegsel jahikalendril, ehkki mitte ilmtingimata, sest seal on ka teisi jahiloomi vastavalt sellele, millal oli mingi looma küttimise hooaeg.

Põdrad ei ole Komimaal vahetpidamata elanud. Nad käisid vahepeal ära. Jahimehed räägivad, et põdrad tulid tagasi sõja ajal. See katkestas põdraga seotud kogemused, muutis mälestused udusemaks, lükkas uskumused unustusse.

Igapäevane jaht

Kui kuulata komi küttide juttu, siis on nende suhe põtrade ja põhjapõtradega tähendusrikas. Igapäevast jahiolustikku kirjeldavatest lugudest ilmneb see suhe ka mitmekesisena. Põdraküttimise mahtude hindamisel saab abiks olla ainult jahimeeste jutt. Kord rääkisid mu kaks sõpra, kuidas nende väimees koos oma paarimehe Habemega talvel hulganisti põtru küttis. Põdrakeresid olevat olnud tohutult ja nad vedasid saagi metsast välja Kamazi veoautodega. Samal sügisel vestlesin ka väimehega ja tema jutust ilmnes pisut teine pilt tabatud põtrade hulgast, ta esitas ka meeleoluka kirjelduse põtrade küttimisest tagaajamise käigus.

„Ajasime paarimehega põtru taga. Praegu me varitseme ja hiilime ligi, tulistame. Aga siis me veel ei osanud, kui temaga küttisime. Lumekoorikut veel polnud, aga ajasime põtru taga. Habe suusatas hästi, ta oli tšempion. Sportlane, kes võistles isegi Moskvas. Tema suusatas eespool. Tal ei olnud karabiini ega midagi. Suusatas eespool, ajas põtru taga. Aga mina olin tagapool valmis. Jõin termosest teed, sõin šokolaadi. Kara­biin oli minu käes. Habe andis märku, et näeb põtru. Põdrad hakkasid seal ühe koha peal keerutama ja olid nähtaval. Habe jäi maha ja mina sööstsin värskena kogu jõust tagantpoolt. Poole kilomeetri järel ma juba tulistasin. Tead, kui tugevad on põdrad, kui kiiresti nad jooksevad? Niisama sa neid metsasuuskade, ljampa’dega taga ajades kätte ei saa. Liha vedasime nartadega välja. See oli raske töö.“

Vahetust allikast ilmneb, et lastud põtrade keresid veeti metsast välja käsinartadega. Jahimehe sõbrad aga rääkisid suurtest veoautodest. Nüüd võib iga soovija arvestada, mitu korda saak omavahel ringlevates juttudes kasvab.

Küttide seos põtradega ei ole nii ühekülgne, et ühed ainult põgenevad ja teised ajavad taga. Juttudest ilmneb, et see vahekord võib osutuda eripalgelisemaks. Õigem oleks öelda, et põtrade ja jahimeeste vahel võib ette tulla teatud koostööd, olgugi et asjaolud võivad osutuda keeruliseks, nagu ilmneb järgmisest väimehe loost.

„Aga põdrad mõtlevad kuidagi … Mul oli kolmteist külmutatud põdrakeret. Vedasin liha metsast välja ja hoidsin neid põdrakeresid metsatee lähedal. Sealsamas, kahesaja meetri kaugusel sõitsid traktorid. Saabusin mootorsaaniga ja seal seisavad kaks elusat põtra, otse minu liha juures. Ma ei hakanud laskma, mul ei olnud rohkem liha tarvis. Vaatasin ja ilmnes, et hundid olid neid taga ajanud ja põdrad tulid minu juurde. Kuigi seal on palju põdraliha, mina mootorsaaniga ja töömehed. Aga põdrad tulid sinna.“

Nii hakkab küttide jutust välja kooruma, et põtra vaadeldakse saagiks olemise kõrval ka oportunistliku olendina, kes oskab riske hinnata ja lõigata inimese kohalolust kasu. Oportunism on aga vajalik omadus ka jahimeestele endile. Kui olukord võimaldab, siis on hea palju loomi lasta, et varuda liha suuremal hulgal. Sellises küttimise tuhinas tabab jahimehi hasart ning juhtuda võib igasuguseid kentsakaid asju, nagu väimees muheledes jutustas.

„Ükskord lasin ma kuidagi põhjapõtru. Mitte lihtsalt kuidagi, aga õhust lasin viis tükki. Ma olin just jahirajal, hiilisin põhjapõdra poole. Tapsin ühe põhjapõdra ja kõik põhjapõdrad tormasid minu poole. Kuhu juht läheb, sinna kihutavad kõik põhjapõdrad. Nad lõid mu pikali. Mõtlesin, et tulistan veel, aga nad jooksid minu peale. Kukkusin suuskadega ja põhjapõder suri minu peale kukkudes ära. Ronisin lume seest välja. Põhjapõdrad lendavad õhus, lendavad minu peale, sajad põhjapõdrad, hüppavad kõrgelt üle. Tõmbasin püssi välja, puhastasin lumest. Põhjapõder lendab, mina – pahh! Lasin viis põhjapõtra õhust maha! Ja mitte keegi ei komistanud minu otsa. Üle minu hüppasid sajad põhjapõdrad.“

Võimaluste ärakasutamine on kooskõlas ka komi tavaõigusliku metsaseadusega, sest kui vaimud on saagi ette andnud, tuleb see ka vastu võtta. Vastasel korral on ohus jahiõnn. Jahimehed tegutsevad kogu aeg viltuvedamise piiril. Künnist äpardumise ja õnnestumise vahel ei ole. Osutatud metsatava keelab ka jahil juhtunu selge ja täpse kirjeldamise,³ seetõttu on retoorilisest kimbatusest pääsemiseks kasutusel tavapärane huumor.

Põdrajahi äpardused

Põtra peavad komi jahimehed kõige mehelikumaks loomaks, keda kardetakse väga. Tuntud vanasõna järgi tuleb karujahile minnes voodi ette valmistada, aga põdrajahile siirdudes kirst ja haud valmis vaadata. Arvestades põdra metsikut jõudu ja hirmuäratavat kuulsust ei ole ime, et teda küttides veab jahimeestel pidevalt viltu.

Põdraga seotud ohtlikest juhtumistest kõneledes läks mu sõbra väimees hasarti täis. Tõsi küll, ta oli end juba üle kütnud lugudega sellest, kuidas ta metsas huntide ja karudega kimpus on olnud. Esimene nendest lugudest ei ütle midagi põtrade hingeelu kohta, ent iseloomustab asjaolu, et see loom võib olla eluohtlik ka pärast surma.

„Mu vend lasi põdra ja põder suri püstijalu. Vend oli suuskadega, tõukas põtra ja põder kukkus talle peale. Vend sattus kuidagi kännujuurika alla ega pääsenud välja. Mina kuulsin lasku ja mõtlesin, et lähen ja aitan tal põtra nülgida. Läksin, aga tema ei olnud pääsenud põdra alt välja!“

See juhtum ilmestab tõsiasja, et kogemus alati ei aita, metsas juhtub igasuguseid asju ja keegi ei jõua kogu aeg tähelepanelik olla. Küsimus on ka selles, mis põtradele pähe tuleb. Nagu järgnevad väimehe lood näitavad, teenivad põdrad oma kuulsuse ohtlike loomadena ausalt välja.

„Hiljem samal aastal ajasid põdrad venna kaks korda puu otsa. Ühel korral haavas ta põtra ja padrunid said otsa. Ja see põder ründas teda. Ta ronis suuskadega puu otsa. Suuskadega! Ronis puu otsa ja sidus end rihmaga kinni, et mitte alla kukkuda. Aga põder minema ei jookse, koputab vastu puud. Põder oli haavatud, verine. Kuuse lähedal olid kuivanud puud. Vend tõmbas ühe kuivanud puu maa seest välja. Juured olid sel puul juba nõrgad. Sidus noa sinna külge. Tal oli nöör taskus. Selle noaga torkas ta põdrale kõrri ja tappis põdra ära.

Aga teisel korral ajas põder ta männi otsa. Oksi ei olnud, aga ta ronis männi otsa. Mänd ei olnud kõrge, umbes kümme-viisteist meetrit. Ronis jällegi suuskadega. Oli kümme põtra. Ta lasi kolm tükki karabiinist maha ja padrunid said otsa. Ülejäänud põdrad jooksid minema, aga kolm põtra jäid sinna, seisavad puu kõrval. Ei jookse minema. Põtru on igasuguseid.“

Selgus, et põtradel aega oli, juhtusid olema ka sellised pika vihaga verejanulised põdrad. Huvitav, et kogu oma põhjatu teadmiste pagasi juures tulevad põdrarünnakud küttidele ikkagi üllatusena. Sõbra väimees ei piirdunud ainult oma venna äpardustest jutustamisega, vaid ladus ette ka tema endaga toimunud juhtumid.

„Põder on mind kolm korda rünnanud. Üks põder ründas mind siis, kui hiilisin tema poole. Põder sõi viieteist meetri kaugusel. Ja siis ta nägi mind. Tahtsin tulistada. Põder nägi mind ja ründas hüpetega. Ma tulistasin kaks korda. Põder kukkus pikali. Vaatasin – tuli välja, et tal oli kaelas trossist silmus, hundid olid teda hammustanud, ta oli üleni armides. Selline suur pull. Ta ründas mind ja ma ei tea, miks.

Hiljem on mind samuti rünnanud haavatud põder. Aga kolmandal korral tapsin lollist peast emase ja padrunid said otsa. Aga isane seisab. Läksin otse põdra juurde. Mõtlesin, et põder jookseb minema. Põder jookseb alati minema, ta on hirmul. Jäi veel kümme meetrit, aga põder ei jookse minema. Ta pöördus ja tõmbas kõrvad lidusse. See on selge rünnaku märk. Hakkasin püssilukku lõgistama ja karjuma. Põder tegi juba kaks sammu minu poole. Oli juba viie meetri kaugusel. Ja siis ta ikkagi võpatas kogu kerest ja jooksis minema. Ta ei olnud enam kaugel. Ma juba mõtlesin, et kuhu peitu pugeda. Aga ei olnud kuhugi peitu minna!“

Nendest lugudest tulevad esile põtrade eripärad ja käitumise ennustamatus. Aga samas avaldub siin ka tasakaalu rikkumine, mingi raskesti tajutava piiri ületamine, mida kütid alati ei märka ja eksivad teatud kooskõla vastu. Tähele­panematus ei pruugi kaasa tuua ainult humoorikaid seiku, jahimeeste maailmamõistmise järgi võivad sellistel juhuslikel eksimustel olla ka raskemad tagajärjed.

Põhjapõtrade lahkumine

Põdrad on seega mu sõbra väimehe käsitluses igaüks isemoodi isiksus ja nende käitumine on ettearvamatu. Põhjapõtru tajub ta lihtsakoelisematena, nende käitumine on ennustatav ja nad esinevad lugudes karjakaupa. Tal on ka lugusid, kus edu ja õnnetus käivad koos.

„Võtan kirve. Põhjapõder hüppab üle mootorsaani ega puuduta seda jalgadega. Kaks korda hüppas, aga kolmandal korral ei arvestanud õigesti ja lõi esiklaasi puruks, aga mina haarasin tal jalast. Kirves lendas muidugi eemale. Mootorsaan sõitis veel vabakäigul meetrit kolmkümmend ja peatus. Meie kukkusime lumme ja mina hoian põhjapõtra jalast. Ta hakkas rabelema, oli suur põhjapõder. Hoidsin teda jalast ja mõtlesin: kuidas see põhjapõder maha lüüa? Ja ma teesklesin, justkui oleksin nõrk. Hoian jalast õrnalt, nagu oleksin ma nõrk. Põhjapõder tundis seda kohe ja hakkas – vuhh! – mind tõukama. Ma muudkui pöörasin ennast. Ilmselt oli kaks-kolmkümmend meetrit kirveni. Seal oli hea lumekoorik. Ja niimoodi ta tõukaski mind kirveni. Tapsin ta kirvega ära. Mul oli selline hasart! Kõik käib seal kiiresti.

Tollal tapsin ma neid palju. Vedasin ešeloniga, kolm mootorsaani platvormitäit tõin neid põhjapõtru metsast välja. Siis oli neid palju. Hea, et talvel ollakse vatijopega. Midagi minuga ei juhtunud, isegi sinikaid ei olnud. Enam põhjapõtru ei ole. Aga varem olid karjad, nägin kuni kolmesada, viitsada looma, olid sellised suured karjad. Neid oli siin palju. Ma ei lasknud ju neid palju. Ainult mina lasin, keegi teine ei lasknud. Aga nad ikkagi läksid hiljem minema. Ajasin neid mootorsaaniga kolm korda taga. Pärast kogunesid nad kõik kokku suurde karja ja läksid ära. Ei olnud vaja neid mootorsaaniga jälitada. Kui ma ei oleks neid taga ajanud, võib-olla poleks nad veel lahkunud.“

Mootorsaan andis jahimehele ebaausa edu, võitlus loomadega ei toimunud võrdsetel alustel. Ometi on raske öelda, kust parajasti jookseb võrdsete võimaluste piir. Aga kui vanasti jooksid kütid loomadega võidu (nagu selle loo alguses), siis mootorsaani kasutamine mõjub loomadele või vaimudele (kellest mu sõbrad kõnelevad vähe ja justkui möödaminnes) ikkagi ebaausa võttena.

Olgu metsaelanikud indiviidid või kogukondlikud olendid, mõlemal juhul on tegu isiksustega ja selline mitteinimlike olendite tunnustamine on küti­kultuuridele üldiselt omane. Sellise ebaselge suhte kaudu on komide seas alles need tõenäoliselt iidsed arusaamad sellest, kes need põdrad ja põhjapõdrad õigupoolest on. Metsaelu tasakaalu on kerge sedastada, ent konkreetsetes olukordades ei ole lihtne otsustada, milline on sobiv tegevus. Jahimeeste valikuid suunavad kaks vastandlikku reeglit: tasakaalu ja maksimaalse pingutuse nõue. Pingutus tähendab, et saagi tabamiseks tuleb teha kõik mis võimalik. Ükskõik kumma normi rikkumise eest võivad (aga ei pruugi) metsavaimud jahimeest karistada.⁴ Reeglid satuvad omavahel vastuollu, küttidel on vaja sobitada mingi tasakaal.

Art Leete on Tartu ülikooli etnoloogia professor.