Malle Maltis on oma teost „Luutsinapäeva lood“ tutvustades kirjutanud, et need lood kõlavad jõulueelsel pimedal ajal, mil Põhjamaal napib valgust ja maailmas rahu. Just sellest mõttest lähtus ka Eesti Sinfonietta jõuluootuskontsert „Valguse lood“.
Jõulude eel räägitakse valgusest palju – justkui piisaks hubisevatest küünaldest ja jõulutulukestest, et pimedus kaoks. Kontserdil „Valguse lood“ keelduti sellisest lihtsustusest. Valgust ja rahu ei käsitletud siin millegi iseenesestmõistetavana, vaid hapra nähtusena, mille puudumine mõjutab meid kõiki. Ühtlasi tuletas kontsert meelde, et nii valguse kui ka rahu juurdetulek algab inimesest endast.
Jõuluootuskontsert „Valguse lood“ leidis aset kolmanda advendi õhtul Niguliste muuseumi Antoniuse kabelis. Paremat kohta poleks saanudki valida. Kui suure kirikusaali pikk järelkaja kipub heli hajutama, siis kabeli kompaktne akustika lõi ideaalse õhustiku ka vaiksemate ja intiimsemate hetkede mõjule pääsemiseks. See osutus määravaks kogu kava toimimise seisukohalt: tegemist ei olnud traditsioonilise jõulukontserdiga, vaid läbimõeldud narratiiviga, mis liikus vaoshoitult pimedusest valguse ja üksindusest hoituse poole.
Kontserdi esimene kolmandik oli kahe erilise instrumendi – eesti rahvapilli kandle ja rootsi rahvapilli nyckelharpa – kanda. Nyckelharpa’t ei näe Eesti publik kuigi tihti, sest meie kultuuriruumis ei ole see pill levinud. Barbro Wendt tutvustas lühidalt instrumendi päritolu. Tema jutust sai publik teada, et XX sajandi alguse Rootsis oli nyckelharpa peaaegu hääbumas – vaid käputäis inimesi oskas seda mängida –, ent viimastel kümnenditel on pilli populaarsus taas kasvanud. Rootsi ja Ahvenamaa pärimuslugudes kujunes kandle ja nyckelharpa dialoog kontserdi üheks kandvamaks teljeks. Põnev oli jälgida, kui loomulikult need kaks pilli omavahel sobitusid ja millise võrdväärse partnerluse moodustasid. Vormsilt pärit vaimulik rahvaviis „Ma olen maa peal võõras“ avas kontserdi ebamaises ja peaaegu ajatus meeleolus. Kristi Mühlingu kandle õrn kõla ei pakkunud lohutust, vaid seadis kuulaja silmitsi üksinduse ja ajutisuse tundega. Just sellesse vaiksesse ja mõtlikku ruumi paigutusid ka järgnevad Rootsi ja Ahvenamaa pärimuslood – mitte eraldiseisvate numbritena, vaid ühtse voona, kus tähelepanu keskmes oli kahe erakordse instrumendi koosmusitseerimine.
Kontserdi keskosa tõi kuulajateni Cyrillus Kreegi ja Tõnu Kõrvitsa vaimulike rahvaviiside tõlgendused. Kreegi „Õnnis on inimene“ kõlas kandle seades värskelt ja veenvalt, tuues tuttavasse muusikasse uue hingamise. Kreegile omane kargus tuli üksikinstrumendi kaudu esile isegi selgemalt kui koorilaulus ja nihutas huvitaval kombel teksti rõhuasetust: küsimus ei olnud enam õndsuses kui seisundis, vaid inimeseks jäämises maailmas, kus ausus, haavatavus ja iseendale truuks jäämine ei pruugi olla esikohal.
Tõnu Kõrvitsa tsükkel „Neli eesti vaimulikku rahvaviisi“ keelpillikvartetile (2002) põhineb Cyrillus Kreegi kogutud vaimulikel rahvaviisidel. Sama muusikalise materjali alusel on sündinud ka kaheksaosaline „Kreegi vihik“ segakoorile, keelpilliorkestrile ja trianglile, mis valmis 2007. aastal. Tuttavad harmooniad avanesid keelpillide kõlas loomulikult, justkui oleksid need alati sellesse kõlakeskkonda kuulunud. Kõrvitsa muusikale omane soe ja isikupärane helikeel jäi seekord võrdlemisi vaoshoituks ja sisekaemuslikuks, sobitudes kogu kontserdi üldise hoiakuga. Tsükli osad mõjusid erineva intensiivsusega. Avapala „Nüüd on see päev ju lõppenud“ kõlas keelpillidel voolavalt ja tasakaalukalt. Teine osa „Ma kiitlen ükspäini neist verisist haavust“ jäi mõnevõrra ebakindlamaks – pizzicato’de koosmäng ei olnud alati täpne. Kolmandas osas „Su hooleks ennast annan ma“ mõjus huvitava ja ootamatu lahendusena tšellosoolo, mis asendas kooriversioonis kõlavat sopranipartiid ning avas mulle uue, instrumentaalsema vaatenurga. Tsükli viimane osa „Lenda üles kurbtusest“ tõi kavasse helgema ja lennukama impulsi. Ansambli kõla jäi küll rafineerituks, rõhutades – erinevalt mõnest varasemast tõlgendusest – pehmemat ja vaoshoitumat väljenduslaadi. Valguse ja rõõmu kujundid tõusid esile ilma liigse pidulikkuseta – rohkem sissepoole pööratult kui välise afektiga.
Kontserdi sisuliseks ja dramaturgiliseks keskpunktiks kujunes Malle Maltise viieosaline teos „Luutsinapäeva lood“ (2025, esialgne pealkiri „Rahu ja valguse lood“), mis kõlas Eestis esimest korda. Maailma esiettekanne oli toimunud nädal varem, 7. detsembril Maarianhaminas püha Jüri kirikus. Koosseis – kannel, nyckelharpa, keelpillikvintett ja löökpillid – mõjus veenva ja läbimõeldud tervikuna. Maltis oli loomulikul moel kokku toonud vanad ja uued pillid, justkui eri põlvkonnad ühise laua ümber, ning see haakus orgaaniliselt kogu kava kandva ideega. „Luutsinapäeva lood“ tuginevad Skandinaavia ja seto pärimusele, mida helilooja on kohati vabalt teisendanud, kohati aga teadlikult algsele allikale truuks jäänud. Pärimusliku materjali kasutamine nüüdisaja muusikas ei mõjunud siin pelga viitena minevikule, vaid kultuurilise järjepidevuse kinnitusena – meenutusena, et midagi olulist püsib ainult siis, kui seda teadlikult hoitakse ja edasi kantakse. Teose algus on mõtlik ja pingestatud, justkui püsiks muusika veel pimeduse sees. See hoidis kuulajaid vahepealses olekus – hämaruses, kus valgus on vaid aimatav. Teine osa „Pilli vägi“ tõi esile pärimusliku arusaama pillist kui maagilisest vahendajast – jõust, mis ühendab inimese millegi temast suuremaga. Kolmas osa „Vaeslapsed laanes“ nihutas keskpunkti lohutuse puudumise. Orbudest rääkiv seto viis, kus inimliku toe asemel pöördutakse puude poole, tõi muusikasse haavatavuse mõõtme. Alles neljandas osas „Vöökudumine“ hakkas meeleolu tasapisi muutuma. Korduvad mustrid ja pidev liikumine – nagu toanurgas vurisev vokiratas või kellegi käte all valmiv kirivöö – tekitasid mulje kultuuri edasikandumisest ajas. Viimane osa „Byss-Calle polka“ tõi lõpuks soojuse ja selguse, ent ka siis mitte triumfina, vaid sisemise teadmisena, et valgus võib olemas olla ka siis, kui see püsib parajasti varjul.
Õhtu lõppes Torbjörn Näsbomi teosega „Hommage till en spelman“ ehk „Kummardus pillimehele“, mis kõlas Malle Maltise seades. Pärast „Luutsinapäeva lugusid“ mõjus see loogilise sisulise jätkuna. Kui Maltise teos liikus pimedusest aeglaselt valguse poole, siis Näsbomi lugu jäi pidama sinna, kus valgus oli juba kohal – vaikse ja püsiva seisundina. „Hommage till en spelman“ ei olnud efektne lõppakord, vaid jäi väärikaks austusavalduseks pillimehele kui muusika ja mälu kandjale.
Kontsert „Valguse lood“ ei käsitlenud rahu ja valgust seisundite või sümbolitena, vaid protsessina, mis algab inimesest endast ja vajab pidevat teadvustamist. Kava liikus üksindusest nende hetkedeni, kus koos olemine ja üksteise kuulamine said sügavama tähenduse. Selline tõlgendus mõjus jõuluootuse ajal kaunilt ja ausalt.
