Tänavusele „Jõulujazzile“ tagasi mõeldes kerkib silme ette liu- või kelgumäest allalaskmise võrdpilt: kõrghetk oli kohe alguses ja edasine kui üks hoogne tuhisemine läbi detsembri avanädala.

Minu meelest oli „Jõulujazzi“ tipp Rabih Abou-Khalili 30. novembri kontsert, tema esimene esinemine Eestis. („Jõulujazzi“ avakontsert Raivo Tafenau ja Lauri Saatpaluga jäi mul nägemata.) Liibanonist pärit udimängija Abou-Khalil on suurema osa elust elanud väljaspool kodumaad: ta lahkus sealt kodusõja tõttu 1978. aastal Saksamaale, kus on plaadifirma ENJA alt ilmunud enamik tema albumeid (muide, kaunite araabiapäraste mustritega kaunistatud plaadiümbrised on ta kujundanud ise). Teadsingi teda albumite kaudu kui meisterlikku muusikakultuuride sulandajat, kelle ansamblites kohtuvad tihtipeale eri stiilides kasutatavad pillid ja eri maailmajagudest pärit muusikud. Niisuguse rikkaliku pagasi juures tundsin pisukest pettumust, et Tallinna kontserdile oli Rabih Abou-Khalil kaasa võtnud lääne muusikale vägagi tüüpiliste instrumentide viiuli, tšello ja trummikomplekti mängijad. Tõsi küll, enamasti ei kuule siinsetes kontserdisaalides viiulit või tšellot koos udiga mängitavat ning trummikomplekti sisaldavates rokk- ja popkooslustes ei trehva enamasti ühtki ülejäänud kolmest pillist, pealegi on ud isegi üksinda siinmail üsna haruldane. Niisiis võtsin nõuks oma eksootika­ootustest lahti lasta ja kuulata kontserti n-ö värske kõrvaga.

Õige pea märkasin esile kerkimas teisigi ootusi. Kuna Abou-Khalil esindab üldjuhul ühehäälset araabia kultuuri, mille eripära on Euroopa muusikaga võrreldes suurem meloodiline arendatus ja rütmiline vabadus, siis ootasin seda sorti rütmilist vabadust ja vabalt üle taktijoonte kulgevaid eba­kvadraatseid fraase ka poolakatest keelpillimängijatelt (Mateusz Smoczyński viiulil ja Krzysztof Lenczowski tšellol). Rütmiliselt vastas nende mäng pigem klassikalisele koolitusele, küll aga tõid nad kohati soolodes kaasa harmoonilisi arendusi, mis kallutasid Abou-Khalili komponeeritud araabialiku muusika tublisti nüüdis­džässi poole. Huvitav oli avastada, kuidas erinevad pillimängu­traditsioonid ja -tehnikad laval üks­teisega suhestusid ja kombineerusid.

Oma filosoofia poolest on Rabih Abou-Khalil vägagi avatud ja vabameelne ega pea mitmete muusikakultuuride kokkusegamist oma eesmärgiks. Ta on nentinud, et ühtegi puhast kultuuri pole olemas: ajaloo käigus on hõimud alati uutesse kohtadesse liikunud ja omavahel segunenud, võttes vastu ja andes edasi mõjutusi, ning liialdatud kultuuripuhtuse tagaajamine oleks lausa fašistlik mõtteviis. Muusikuid on ta endaga mängima kutsunud lähtuvalt isikust, ilma kultuuride ristamise plaanita.*

Plaatidel on Abou-Khalil lasknud kõlada oma suurepärasel udimängul, kontserdisaalis aga selgus, et peale selle on ta väga sõnaosav ning võiks vabalt leivaraha teenida ka koomikuna. Tema veidravõitu selgitused palade kentsakate pealkirjade kohta hakkasid viimaks muusikaelamusele keskendumist isegi veidi segama. Muusikal on õnneks tänuväärne omadus väljendada sedagi, mida on raske sõnadesse panna: nii sai Rabih Abou-Khalil väljendada oma kurbust Gazas lastega toimunu pärast neile pühendatud palas ja seda kuulajatega jagada.

Järgmisel õhtul jätkus „Jõulujazz“ Kumu auditooriumis. Kuuldava kõlapildi järgi võinuks juba kinnisilmi arvata, et koosseisu kuulub kindlasti Kristjan Randalu. Avasilmi võis aga täheldada, et erinevalt tavapärasest ei säilitanud Petros Klampanise trio muusikud laval üksteisega silmsidet – õigemini, teistega ei hoidnud seda klaveri taga istuv Kristjan Randalu, kes püsis sedapuhku kaasmuusikutega kontaktis kõrvade ja n-ö kuklakarvade vahendusel. Nimelt oli mingil põhjusel klaver paigutatud nii, et küljega publiku poole istuv pianist jäi oma triokaaslaste poole seljaga. (Tavaliselt on Kumu auditooriumis klaver kuulaja poolt vaadates vasakul ja trummid paremal, seekord oli vastupidi.) Muusikalist suhtlust ja tulemuse kvaliteeti ei mõjutanud see aga sugugi.

Kolmanda instrumentaalkoosseisuna astus „Jõulujazzil“ üles rootsi kontra­bassimängija ja helilooja Svante Söderqvisti kvartett, kuhu juba paar aastat kuulub ka eesti akordionist Tuulikki Bartosik. Samuti Kumus toimunud kontsert oli suuresti kantud malbest põhjamaisest nukrusest, mis akordioni kaasamise tõttu omandas ka mõningaid prantsuslikke varjundeid. Alles päris kontserdi lõpul võttis nelik oma 2023. aasta plaadi nimiloo „The Rocket“ („Rakett“) toel tuurid üles. Kuuldavasti ilmub koosseisul peagi teine album, kus loodetavasti on jätkatud tõusva energiaga.

Detsembri esimese nädala keskpaigast domineerisid „Jõulujazzil“ instrumentide asemel hääled. Üks huvitavamaid kombinatsioone oli norra tenorsaksofonisti Håkon Kornstadi koostöö iseendaga laulja rollis 5. detsembri kontserdil Nigulistes. Selleks puhuks astus ta küll džässi piiridest välja, hääle­liigilt tenorina oli tema vokaalne esitus puhtklassikaline. Kuna aga vokaali ja saksofoni koostöö luuperi abiga oli läbimõeldult ja maitsekalt kujundatud, ei tekkinud kordagi liigse eklektika küsimust. Võluv oli näha ja kuulda ka seda, mis juhtub, kui ettevalmistatud palad, sh esimene lisalugu, otsa saavad. Teine lisalugu kujunes huvitavaks popurriiks, milles Kornstad navigeeris eri palades ainult saksofoni, mälu ja intuitsiooni abil, kasutades luuperi asemel toetava vahendina Niguliste pikka kaja.

Vägeva häälematerjaliga Saschal Vasandanit sai kuulda 6. detsembril Noblessneri valukoja Nobeli saalis. Enamasti enda kirjutatud laule esitanud Vasandanit on õnnistatud sügava tämbri ja suure hääleulatusega ning mulle jäi mulje, et „Jõulujazzi“ kontserdil näitas ta oma annete laekast vaid üsna väikest osa. Eks näis, kas teda õnnestub edaspidigi siia meelitada, et rohkemast osa saada.

7. detsembri pühenduskontserdiga kummardasid legendaarse laulja ja helilooja Joni Mitchelli ees kolm eesti lauljatari: Anna Pärnoja, Liisi Koikson ja Marianne Leibur. Neid saatis saksofonisti ja tõenäoliselt seadete autori Raul Söödi juhitud instrumentaalansambel. Lasin publiku keskel istudes endal kaasa triivida selle kolmenäolise Joni kehastusega ja leidsin teekonna olevat igati meeldiva. Mõni sooritus esindas ehedamalt ja abstraktsemalt 1960ndate lillelaste ajastu vaimu (näiteks „Woodstock“ Anna Pärnoja esituses), mõni kõlas lihtsalt, mõni personaalselt. Kõige isiklikum seos Mitchelliga paistis olevat Liisi Koiksonil. Tema versioon Mitchelli kibe-magusast laulust „A Case of You“ („Sinu juhtum“) kõlas ehtsalt ja pihtimuslikult, justkui oleks Koikson selle loo ise kirjutanud ja omaenda seesmise tundeilma niiviisi kõigile vaatamiseks välja pannud. Oleksin tahtnud, et järgmine laul oleks loodud habrast õhkkonda arvestades olnud samalaadses lüürilises meeleolus. Paraku oli kavas selle järele paigutatud hoopis bravuurika hoiakuga „In France They Kiss on Main Street“ („Prantsusmaal suudeldakse peatänaval“), mis kahjuks lõhkus eelmise lauluga saavutatud haavatavuse atmosfääri – ja uuesti seda enam esile manada ei õnnestunud.

Otse Prantsusmaalt oli „Jõulu­jazzile“ tulnud hiljuti emaks saanud Cyrille Aimée, kellest on mul varem jäänud väga hea mulje. Ta käis juba 2022. aasta „Jazzkaarel“ ning sama aasta mai lõpul nägin ma teda ka Norras Bergeni festivalil „NattJazz“. Toona lõi ta ääretult võluva ja filigraanse scat-vokalistina lihtsalt pahviks: sensuaalsus ja mängulisus oli temas täpsuse ja heatujulisusega kokku segatud vastupandamatuks miks­tuuriks. Nüüd oli aga Tallinna kontsert Alexela kontserdimajas tema esimene ülesastumine värske emana, tema eelmine avalik esinemine oli olnud tänavu aprillis. Ei teagi, miks, aga seekord ei tundnud ma end niisama jäägitult võlutuna. Vahest oli ta lavale tagasi ruttamisega pisut kärsitu ja vajanuks veel veidi puhkust? Olen kindel, et vokaaltehniliselt oli ta piisavalt heal tasemel – seega pidi erinevus olema seotud emotsioonide ja energiaga. Ometigi oli tore teda taas näha nagu üht ammust head tuttavat.

Selleks korraks astusin „Jõulujazzi“ kelgult maha: selle hoog jääb nende ridade kirjutamise ajal veel kestma ja kulgeb detsembri keskpaigani.

* Nenad Georgievski, Rabih Abou Khalil: Bridging Cultural Divides. – AllAboutJazz 11. XII 2013. https://www.allaboutjazz.com/rabih-abou-khalil-bridging-cultural-divides-rabih-abou-khalil-by-nenad-georgievski