Eesti raamatu juubeliaasta ei ole kaugeltki läbi ning kuni emakeelepäevani saab Tallinna ülikooli akadeemilises raamatukogus uudistada näitust „Tõlkes sündinud: Eesti kultuuri ajalugu tõlkekirjanduse peeglis (1525–2025)“. Mahukas näitus täidab kogu maja, ometi on see vaid väike killuke veel mahukamast uurimistööst. Silma jääb uudseid rõhuasetusi ja vaatenurki: valitud teoste kaudu tutvustatakse nende aega, kõrvale ei ole jäetud ajaviitekirjandust ega tsensuuri teemat, esile on tõstetud naiste roll ja ajakirjanduse osatähtsus eesti tõlkekultuuri kujunemisel. Muidugi avaldab muljet näitusega kaasnev veebimaterjal. Kõnelesin mõnest tähelepanekust näituse kuraatori, Tallinna ülikooli semiootika ja tõlkeuuringute professori Daniele Monticelliga.
Sel näitusel saab külastajale kohe selgeks, et eesti raamatu lugu on ühtlasi tõlkekirjanduse lugu ja vastupidi.
Jah. Eestikeelse raamatu lugu algab luterlikest missaraamatutest, mis ei jõudnud kunagi Eesti aladele, kuna katoliku kirik laskis need 1525. aastal Lübeckis arestida ja hävitada. Suure tõenäosusega oli tegemist tõlgetega alamsaksa keelest. Tõlge alamsaksa keelest eesti keelde oli ka kümme aastat hiljem Tallinnas ilmunud ja samuti keelu alla sattunud Simon Wanradti ja Johann Koelli katekismus. Eesti raamatu ajalugu on seega algusest peale keele, kultuuri, religiooni, teaduse ja poliitika ajaloo põiming, tõlge aga lõim, mis teeb võimalikuks tekstide ja ideede liikumise üle keelte, kultuuride, maailmavaadete ja võimupraktika piiride.
Tõlkeajalugu on seetõttu tähtis kõigile kultuuriuurijatele ja -huvilistele. Ühelt poolt peegeldub tõlkeloos eri ajastutel toimunu: mida valitakse tõlkimiseks, kuidas tõlgitakse, kes tõlgib, kellele – see ütleb väga palju kultuuri konteksti kohta. Teiselt poolt tõlge mitte ainult ei kajasta, vaid ka kujundab kultuurimiljööd: oma keelt, oma kirjandust, üldse teatud aja kultuurilist, poliitilist ja sotsiaalset silmaringi ning tegutsemisruumi.
Esimeste eesti tõlgete puhul on see eriti selge. Reformatsiooni üks põhimõte oli teha religioossed tekstid inimestele kättesaadavaks ja nii tõlgitigi kõigepealt eesti keelde Lutheri katekismused ning järk-järgult ka piibel. Tõlke mõte oli lähendada jumalasõna lihtrahvale, kuid võitlus käis loomulikult ka nende hingede ja kuulekuse nimel. Kas sakslased ikka tahtsid eestlasi harida? Võib-olla mingil määral, kuid lugemisoskus ja eestikeelsed tõlked olid ikkagi vajalikud kõigepealt võimusüsteemi efektiivseks toimimiseks. Seetõttu alustati religioossete tekstide tõlkimisest (ideoloogiline kasvatus), millele järgnes juriidiliste tekstide tõlkimine (seaduskuulekuse saavutamiseks). Ja siis jõudis kätte tarbetekstide tõlkimise kord: tõlgiti ja mugandati mitmesuguseid praktilisi soovitusi igapäevaelu paremaks korraldamiseks tervishoiu, hügieeni, toitumise, põllumajanduse jms vallas. Michel Foucault on seda nimetanud biopoliitikaks – modernsusega kujunenud võimupraktikaks, mis mõeldud tervete populatsioonide elu kujundamiseks ja administreerimiseks.
Alles XVIII sajandi lõpus hakkasid ilmuma esimesed ilukirjanduse tõlked, aga needki olid didaktilised: saksa keelest tõlgitud ja mugandatud harduskirjandus levitas talupoegade hulgas meelelahutuslikumate tekstide kaudu luterlikku ilmavaadet ja vooruslikke käitumismustreid.
XIX sajandi esimese poole tõlkijad olid enamasti baltisakslased, valdavalt siinsed pastorid ja haritlased, kelle kirikukeel eristus paljuski suulisest eesti keelest. Johann Voldemar Jannseni ja Friedrich Reinhold Kreutzwaldi tõlgitu keel oli sakslaste omaga võrreldes rahvapärasem ja kujundirohkem, kõnetades publikut uudsel viisil. Kuna Jannseni ja Kreutzwaldi tõlketekste osteti meelsamini kui baltisaksa pastorite omi, jäid just nemad tõlketurul domineerima.
Sajandi keskpaiga eesti soost tõlkijad Jannsen, Kreutzwald ja Friedrich Nikolai Russow arendasid tõlkimise käigus ühtlasi eesti kirjakeelt. Kreutzwald arutles saksa keeles peetud kirjavahetuses teiste Õpetatud Eesti Seltsi liikmetega eesti keele nüansside üle, Kreutzwald ja Russow pidasid leheveergudel sõnasõda eesti kirjakeelde sobiva ja sobimatu teemal. Selle aja inimeste akadeemiline haridus ja lugemus oli saksakeelne ning ka näiteks Jannseni päevikusissekanded on tehtud saksa keeles. Kodukeelgi oli saksa keel. Eesti kirjakeel oli nende projekt, mida nad teadlikult ja väsimatult arendasid, sellesse kord vähem, kord enam uskudes.
Kes on Eesti esimesed suurkujud ilukirjanduse tõlkijatena?
Oleneb sellest, keda nimetada tõlkijaks. Oleme harjunud pidama näiteks Jannsenit ajakirjanikuks, Kreutzwaldi ja Koidulat aga kõigepealt autoriteks. Nende teosed on siiski sageli kas saksakeelsete tekstide tõlked või mugandused ja kodustatud variandid, näiteks „Reinuvader Rebane“, „Kilplased“, suur osa Koidula luulest ja proosast. Ka esimene trükis ilmunud eestikeelne näidend, Lydia Koidula „Saaremaa onupoeg“ (1870), on Theodor Körneri värssnäidendi „Der Vetter aus Bremen“ (1812) mugandus.
Saksakeelses kultuuriruumis elades loeti ajakirju, kus ilmunud jutud tundusid huvitavad, ning sealt hakatigi „oma“ materjali ammutama. Tegu polnud meie mõistes adekvaatse, originaalilähedase tõlkega, ehkki esines ka seda. Enamasti originaale mugandati, jäeti osa teksti tõlkest välja, mõni kirjutati põhjalikult ümber, lisati üht-teist, toodi tegevus vahepeal üle Eestisse. Seesugused mugandused avaldati oma nime all, mainimata originaali ega selle autorit. See polnud ühesõnaga passiivne jäljendamine. Eriti Koidula proosas ilmneb, kuidas kasutati saksakeelseid lugusid selleks, et arendada eesti rahvusliku liikumise agendat. Pole juhus, et Koidula valis mugandamiseks ka orjalugusid, kus kujutati vastuhakku koloniaalvõimule. Paralleel Eestiga oli talle üsna selge.
Koidula tõlketegevus oli mitmes mõttes peen mäng.
Ongi huvitav, et kui Koidula mugandas loo Ameerika orjade ülestõusust, siis see läks läbi, aga kui ta valis ühe Prantsuse revolutsiooni teemalise teksti, siis selle mugandamine jäi tsensuuri sekkumise tõttu pooleli. See saksa rahvakirjandusest võetud lugu on eesti keeles ilmunud pealkirjaga „Martiniiko ja Korsika“ (1869), saksakeelne pealkiri oli „Kaiserin Josephine“, autoriks saksa menukirjanik Luise Mühlbach. Teos, mida Koidula eesti lugejale vahendas, oli küll rahvaraamat, kuid selle teema ja Koidula lähenemisviis oli Eesti kontekstis tähtis. Originaalis on narratiivi keskmes Josephine’i ja Napoleoni armastuslugu, aga Koidula on jätnud selle tagaplaanile ja tõstnud esile ajaloo, jutustades eestlastele just nimelt Prantsuse revolutsioonist. Oma muganduses on ta kritiseerinud vana režiimi ja andnud selgelt teada, et mõistab revolutsiooni põhjusi. Kuid Koidula hoiatab vahetult enne esimest üldlaulupidu ilmunud raamatus oma lugejaid ka pööbli kontrollimatu mässamise eest.
Tsensor Mihkel Suigusaar peatas raamatu teise osa ilmumise, selgitades Koidulale, et „nüüd on ju niisugune aeg, et väga kardetakse Republikaanlasi ja Demokraatlasi ja kõige enam veel niisuguseid Eestlaste hulgas“. Tsensor polnud siiski kõikvõimas, nii et tema ees oleksid kõik hirmust värisenud. Kui lugeda Koidula kirju, siis võis ta olla väga julge ja otsekohene, näidata koguni välja oma nördimust tsensori otsuste üle. Tsensor kirjutas talle pigem viisakalt, jättes ruumi läbirääkimiseks.
Tõlkelugu näitab, et tsensuuriga ongi läbi aegade sageli just nii suheldud. Legendaarne tõlkija ja toimetaja Lembe Hiedel on meenutanud, et Loomingu Raamatukogu suur vedamine GLAVLITiga võis olla tingitud ka sellest, et raamatusarja tõlgete käsikirjad vaatas läbi tema ülikooliaegne kursusekaaslane. Nõukogude aja lõpu puhul on Rein Raud rääkinud „suhtekapitalist“: just tänu suhtevõrgustikule võidi saada teatripilet, hambaarstiaeg või siis lipsata tsensuurist läbi.
Tsensuur on eesti raamatut saatnud algusest peale, peaaegu kõik need viissada aastat. Näitusel on see just Nõukogude aja puhul hästi esile toodud.
Tõsi, kuid tõlgete eest vastutavad institutsioonid ja isikud polnud alati tsensuuri passiivsed ohvrid, vaid üritasid tsensorit kasutada oma konkurentide vastu. Näiteks piibli tõlkimine põhjaeesti keelde põhjustas Eestimaa ja Liivimaa konsistooriumi konflikti: XVII sajandi lõpus vaieldi, kas tõlkimine kuulub Tallinna või Riia pädevusse. Pooled palusid korduvalt protsessi sekkuda Rootsi tsensoril, et too takistaks teise konsistooriumi tegevust.
Tsensuuri püüti omakasupüüdlikult ära kasutada ka XIX sajandi lõpus ajalehtede suure tüli aegu. Ka siis pöörduti tsensori poole ja söödeti talle ette teise ajalehe reaalseid või väljamõeldud pahategusid. Valguse peatoimetaja Jakob Kõrvi salakaebuse tõttu sulges tsensuur ajalehe Virulane ja saatis selle toimetaja Jaak Järve maalt välja, süüdistades teda sotsialismi ja mässumeelsuse külvamises rahva sekka.
Tsaariajal olid tugeva tsensuuri all peamiselt kõlbelised, aga järjest sagedamini ka poliitilised küsimused. XX sajandi alguses sattus löögi alla näiteks tõlkekirjandus, mille kaudu levis Eestis pahempoolsus, kuid keeld ei suutnud selle maailmavaate kiiret levikut peatada. Ka sõdadevahelises vabariigis, eriti pärast 1924. aasta putšikatset, oli kommunistlik tõlkekirjandus keelatud. Ilukirjandus jäi siiski üsna puutumata isegi Pätsi vaikiva ajastu tingimustes. Küll aga keelati süstemaatiliselt Jehoova tunnistajate tekste, mis olid samuti tõlgitud: leiti, et need tekitavad ühiskonnas ärevust maailmalõpu kuulutamisega. Seda aga ei tahetud.
Nõukogude tsensuur paistab silma ulatuse ja erisuguste vormide tõttu, mis on ka näituse osades esile toodud. Kõige radikaalsem tsensuurivorm oli raamatute keelamine: esimene keelatud raamatute nimekiri koostati juba 1940. aastal, sellele järgnesid uued ja uued nimekirjad. Esimeses nimekirjas oli esireas just tõlkekirjandus. Keelamise peamiseks põhjuseks oli tookord ajaviitelisus, mida režiim sugugi ei sallinud: nimekirjas on näiteks Arthur Conan Doyle’i „Sherlock Holmes“ ja Edgar Rice Burroughsi Tarzani-lood. Leiti, et need teosed on alaväärtuslikud ega kõlba Nõukogude Eesti lugejale. Edaspidi hakati järjest keelama moderniste, formaliste, kosmopoliite jne, aga kõigepealt keelati ajaviitekirjandus.
Sel näitusel leiab ajaviitekirjanduse kohta huvitavat infotahvlitelt ja mitmest vitriinist.
Ajaviitekirjandus on kirjanduslugudes enamasti marginaalne, ehkki seda avaldatakse ja loetakse kõige rohkem. Ning just ajaviitekirjanduses on tõlked esikohal. Eesti tõlkekirjanduse esimesed menukid olid Jenoveeva lugude tüüpi harduskirjandus, kus keskne figuur on kannatav naine. Esialgu tõlgiti kõik need lood saksa keelest. Peategelane võis olla 20 aastat keldris kinni, teda rööviti ja ahistati, kuid ta jäi kiusatustele ja katsumustele vaatamata vooruslikuks ning usupõhimõtetele kindlaks. Need lood olid rahvale mõistagi põnevamad kui katekismused ning neid saab seega pidada ajaviitekirjanduse eellasteks. Mõnd isegi kritiseeriti ja mõni selline lausa keelati, kuna need võisid äratada lugejates ka ebaterve fantaasia.
Poleemika ajaviitekirjanduse üle paisus suureks 1870. aastatel, kui eesti keeles hakkasid ilmuma „röövli- ja vereromaanid“, nagu neid nimetati. Ehkki neis tõlkelugudes olid head ja pahad tegelased pigem selgesti eristatud, võis lugejate sümpaatia kriitikute arvates siiski lappama minna ning tugevad ja hulljulged röövlipealikud äratada rahva poolehoidu. Leiti, et niisugused raamatud rikuvad talupoegade moraali. Eesti poisikesed olevat pannud röövliromaanid endale padja alla ja järgmisel päeval läinud ise ka röövima. Rummu Jürigi olevat liiga palju „Rinaldo Rinaldinit“ lugenud. Nähti ka ohtu, et tõlgitud seiklusromaanid tapavad oma kirjanduse: eesti lugejad ei tahtvat enam eesti algupärandit, kui saab nii põnevat tõlkekirjandust lugeda. Seejuures tõlkisid eesti kirjanikud rahateenimiseks ka ise üsna palju ajaviitekirjandust – Vilde, Bornhöhe, isegi Eisen ei ole sellest patust puhas.
Järgmise vihapurske põhjustab XX sajandi alguses kriminaalromaan. Näiteks August Gailit ei kannatanud „Sherlock Holmesi“ silmaotsaski, nii nagu hiljem Nõukogude tsensuur. Kriminaalromaanid rikkuvat eestlaste kirjandusmaitset ning neid tõlgitavat ja avaldatavat lihtsalt raha pärast. Näiteks Johannes Aavik sai aga väga hästi aru, et keeleuuenduse propageerimiseks sobib just ajaviiteline žanrikirjandus. Võib tõlkida äärmuslikku estetismi viljelenud Gabriele D’Annunzio teose, nagu tegi Villem Grünthal-Ridala, ja põruda, või valida Edgar Allan Poe ja Guy de Maupassanti loomingu, et veidi kergema ja põnevama teksti vahendusel keelelised uuendused läbi suruda. Menukasse „Hirmu ja õuduse juttude“ sarja valis Aavik keelega katsetamiseks head žanrikirjandust ja purjetas pärituulega oma 15 aastat.
Kui Eesti vabariigi ajal tekkisid koos kapitalistliku raamatutööstusega suured kirjastused, olid tõlgitud seiklus-, kriminaal- ja armastusromaanid raamatutoodangus esikohal. Püüdsime oma projektis ja ka näitusel näidata, et kultuuriloo uurimisel on absurdne jätta ajaviitekirjandus kõrvale. Vastupidi, just ajaviitekirjandus on kultuuriloos sageli olnud kirjanduslike arutelude keskmes. Kuna Nõukogude võim otsustas kõigepealt ära koristada just ajaviitekirjanduse, on selge, et seegi pidas selle (negatiivset) mõju suureks.
Näitusel tuleb esile tsensuuri teinegi tahk: Nõukogude ajal anti ette soovitused ja korraldused, mida peab tõlkima.
Jah, kõigepealt mõistagi marksismi-leninismi klassikuid, mille tõlkimise ja väljaandmise kallal töötas pärast sõda üle saja inimese. Teise maailmasõja lõpu ja Stalini surma vahele jäänud kümnend oli kirjanduse vaates trööstitu: oma kirjandust ilmus Eestis äärmiselt vähe, selleski oli suur osa kordustrükkidel. Väliskirjanduse tõlkeid ilmus veel vähem. Vene kirjanduse tõlked võisid mõnel aastal hõlmata lausa 60 protsenti kogu avaldatud ilukirjandusest. Tsensuur oli pühkinud lugemislaualt suure osa ilukirjandusest, mis oli välja antud Eesti ajal, ning nende asemele toodi sotsialistliku realismi (Fadejevi „Noor Kaardivägi“, Ostrovski „Kuidas karastus teras“ jpt) ja vene kirjanduse klassikud, näiteks Tolstoi „Sõja ja rahu“ uus tõlge. Sovetiseerimisel mängis seega tõlge üsna tähtsat rolli.
Tõlke funktsioon ei jäänud siiski kogu Nõukogude aja vältel samaks. Pärast Stalini surma reageeris just tõlkekirjandus muutusele kõige kiiremini: sündisid populaarsed sarjad, näiteks „Seiklusjutte maalt ja merelt“ 1955. aastal. Ei ole juhus, et kohe hakati tõlkima just väärtuslikku ajaviitekirjandust, mille Nõukogude tsensuur oli esimeses järjekorras keelanud. Anne Lange on välja käinud huvitava mõtte: tõlkijad ja kirjastajad pakkusid lugemiseks just okupatsioonieelses maailmas kehtinud väärtusi jaatavat lektüüri, nagu näiteks Dumas’ romaanid. 1957. aastal asutatud Loomingu Raamatukogu hakkas eesti keelde vahendama autoreid, keda poleks saanud kuidagi seostada ametliku Nõukogude ideoloogia ja poeetikaga, näiteks Kafka, Havel, Salinger, Camus, Golding … Vaid mõne aasta eest olnuks nende teoste avaldamine Eestis mõeldamatu. 1960ndatel oli LRil eesti algupärase kultuuri arengus keskne roll. Ei ole juhus, et seal ilmusid tõlked, tõlked, tõlked ja siis ühtäkki nelja eesti luuletaja „Närvitrükk“ (1971), mille tähtsust eesti nüüdisluule kujunemises pole võimalik üle hinnata. Uue kirjanduse tõlgetega valmistati justkui ette plahvatus ka algupärases kirjanduses. Siin on tõesti näha, kuidas tõlke kaudu leitud kontakti tõttu välismaailmaga on uuenenud ka oma kirjandus ja kultuur. Teine niisugune näide eesti kultuuriloos on Noor-Eesti, mis samamoodi ammutas XIX sajandi lõpu romaani ja Skandinaavia kirjandusest ideid, stiile, motiive, kuni ühel hetkel hakkasid ilmuma Tuglase novellid, Suitsu luule jpm.
Väga huvitav näide, mis võtab mõnes mõttes kokku kogu LRi eetika ja töökultuuri, on Aleksandr Solženitsõni jutustuse „Üks päev Ivan Denissovitši elus“ tõlkimise lugu. See on näitusel avatud tõlkekäsikirjade ja LRi toimetuse kirjavahetuse kaudu autori ja tõlkijatega. Solženitsõni jutustus ilmus ajakirjas Novõi Mir 1962. aasta lõpus, kuid LRi toimetusse oli see Lennart Mere kaudu jõudnud juba varem, käsikirjana. LRi toimetuses saadi kohe aru, et tegemist on enneolematult tähtsa teosega ja et tõlge tuleb avaldada kiiresti, kusjuures selle kvaliteet peab olema eriti kõrge. Tõlke kallal töötasid neli markantset isikut: tõlkijad Lennart Meri ja Enn Sarv, toimetajad Otto Samma ja Lembe Hiedel. Käsikirja tekstis ja selle servadele tihedalt kirjutatud kommentaaridest on näha, kuidas arutati tõlkeküsimusi, mõtestades samal ajal laagrikogemust. Siberis olnud Meri ja Sarv on arutlenud Hiedeliga, kuidas sõnastada eesti keeles laagri eluolusse puutuvat, kuidas tõlkida laagrislängi ja mida miski laagrielus üldse tähendab. „Ühe päeva ..“ tõlge illustreerib muljetavaldavalt, missuguse pühendumuse ning kirega LRi toimetajad ja tõlkijad oma tööd tegid ja missiooni täitsid.
Oled koos oma töörühmaga läbi töötanud palju kirjavahetust, päevikuid ja muid arhiividokumente. Kas kuskil on märgata, et juba tõlkimisel on teost tsenseeritud?
Ma ei ole kokku puutunud ühegi päeviku ega kirjaga, kus tõlkija ütleks otse, et ta on mõne koha tõlkest välja jätnud, kuna see ei sobi ideoloogiliselt. Delikaatsete asjade puhul käis suhtlus Nõukogude ajal paljuski telefoni teel või näost näkku ja seetõttu on toonase tsensuuri kohta pigem vähe dokumente. Kui võrrelda tõlget originaaliga, on sageli lihtne ära arvata, miks mõni koht jäeti välja või mõnda muudeti. Raske on aga kindlalt väita, kas tegemist on kirjastuse või ajakirja toimetaja otsuse või tsensori nõudega.
Kui mõni teos oli juba ilmunud venekeelses tõlkes, siis sageli on eesti tõlkes puudu samad kohad mis vene keeles. Olen uurinud lähemalt näiteks Aleksander Kurtna tõlgitud Gianni Rodari „Cipollinot“. Kurtna tõlkis kindlasti itaalia keelest, aga kohati on ta originaalist lahku läinud: on näha, et tal on tõlkides laua peal olnud ka vene tõlge ja vahel on ta muutnud midagi selle eeskujul. Vahel on jäänud, vastupidi, truuks originaalile, eirates vene tsensuurimuudatusi.
LRis kehtis nõue, et tõlgitakse ainult lähtekeelest, aga on täiesti võimalik, et Hiedel ja teised toimetajad heitsid siiski ka pilgu vene versiooni. Mitte küll sellepärast, et oleksid tahtnud eesti tõlget tsenseerida, vaid nad teadsid, et vene tõlge võis pakkuda probleemsete tekstide puhul häid kompromisslahendusi tsensuuri läbimiseks.
Levinud võte oli ka raamistada tõlked saatesõnadega, kus tsiteeriti marksismi-leninismi klassikuid, üritades näidata, et autor mõtleb nii, nagu peab. Näiteks Kafka „Protsessile“ lisati Prantsuse kommunisti Roger Garaudy eessõna, mille järgi olevat isegi Kafka realist. LRi eesmärk oli avaldada head kvaliteetset kirjandust ja selle kaudu vahel veidi torkida Nõukogude võimu seal, kus võimalik, ja nii palju, kui võimalik. Siis tuli aga stagnaaeg ja kogu LRi esimene toimetus vahetati välja.
Osa näitusest on pühendatud eraldi laste- ja noortekirjandusele.
Lastekirjanduses on aset leidnud väga huvitav areng. Esimeseks ilukirjanduslikuks raamatusarjaks Eestis võib pidada Riia misjonikeskuse välja antud tõlkeraamatuid lastele (1857–1887). Tegemist oli vaimulike lugudega usuleidmisest. XIX sajandil siiski selget vahet täiskasvanute ja lastekirjanduste vahel ei tehtud. Tõlgete paratekstides võib leida infot oodatava lugeja kohta, näiteks „lastele“, „noorerahvale“, „tütarlastele eeskujuks“ jne. Selle järgi on võimalik aru saada, mida omal ajal peeti lastekirjanduseks, ehkki see termin hakkas levima alles XX sajandi alguses, mil selle kirjandusliigi osakaal tõlkekirjanduse hulgas ka märgatavalt kasvas. Toona avaldati palju Anderseni ja Grimmide jutukogusid.
Kirjandust on liigitatud üsna erinevalt sellest, kuidas seda praegu tehakse. Esimesed „Don Quijote“ või „Robinson Crusoe“ mugandused pandi näiteks ühte patta „Reinuvader Rebasega“ – neis nähti pigem noortele mõeldud ajaviitekirjandust. Seevastu muinasjutte või Krõlovi valme võidi tõlkida pigem täiskasvanutele kui lastele. Haleduslood ja vaimulik ilukirjandus on aga oma kasvatusliku eesmärgi tõttu olnud suurel määral mõeldud lastele ja noortele. Tänapäeval on lastekirjandus väga tähtis osa raamatuturust: umbes kaks kolmandikku Eestis avaldatud lastekirjandusest on tõlked. 2024. aastal ilmus „Harry Potteri“ sarja I osa eestikeelse tõlke 31. trükk – ei tea, kas EELK praegu kasutusel piibli tõlkestki nii palju kordustrükke on tehtud.
Mulle jäi näitusel silma, et varasemast natuke enam on esile tõstetud naisi.
Jah. Näiteks Marta Sillaots, Aita Kurfeldt ja Valda Raud olid omas ajas väga olulised tõlkijad, kes vahendasid eesti keelde maailmakirjanduse suurte autorite loodut. Eesti tõlkekirjanduse võrgustiku andmepõhine analüüs näitab, et tõlkija töö on aja jooksul kõvasti feminiseerunud ning praegu on enamik võrgustiku kesksemaid tõlkijaid naised. Olen näitusel meelega välja toonud Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnad, mis naiste rolli ilukirjanduse tõlkimises kahjuks ei peegelda: auhinnatud tõlkijate hulgas on mehi nimelt üle pooleteise korra rohkem kui naisi.
Kes on olnud eesti tõlkeloo kõige tähelepanuväärsemad tõlkijad?
Oleneb ajast. Kõik ärkamisaja suured autorid olid, nagu öeldud, ühtlasi tõlkijad. Jannseni puhul on enamasti võimatu öelda, mis on tema enda kirjutatud ja mis tõlge, aga näiteks Koidula proosale oleme leidnud mitu seni teadmata eeskuju. Kvantiteet pole seejuures oluline näitaja ja vahel on üksainus tõlge mõjukam kui suur hulk. Näiteks Russow laiendas oma tõlkeluule kogumikuga „Uued kandlekeeled“ (1854) oluliselt eesti kirjandusvälja nii tõlgitud autorite valiku kui ka oma oskusliku saksa luuletajate värsimõõdu ülekandmisega eesti keelde. Tähelepanuväärne on ka edukaim röövlilugude maaletooja, saksa ja vene keelest tõlkinud David Martson, kes ise oma tõlked kirjastas: „Rinaldo Rinaldini“ tõlke kaanel pole autorit välja toodud, kuid pealkirja all loeme „kirja pannud David Martson“.
Uurimistöös tuli hästi esile, et XIX sajandi viimasel kümnendil mõisteti juba hukka autorid, kes esitasid oma tõlke algupärandina. Esimene plagiaadiskandaal oli seotud Eduard Vilde jutustustega, mitte Jakob Kõrvi „Luigemäe Olliga“, nagu seni teatud. Sel ajal paistis tõlkijana silma kirjanik Maximilian Põdder, keda võib pidada esimeseks professionaalseks ilukirjanduse tõlkijaks ja kes eestindas muu hulgas Tolstoi „Sõja ja rahu“ (1898). Silmapaistev on ka Matthias Eiseni „Kalevala“ tõlge (1891–1898). Jaan Bergmann ja Jaan Jõgever teevad sel ajal vanakreeka lüürika, tragöödia ja eepika esimesed tõlked. Kõige produktiivsem tõlkija oli aga XIX sajandi lõpus ja XX sajandi esimesel kahel kümnendil (aja)kirjanik Peeter Grünfeldt, kes toimetas mõnda aega Päevalehte ning ajakirju Rahva Lõbuleht ja Romaan, kus ilmus palju ilukirjanduse tõlkeid. Grünfeldti ampluaa oli väga lai ja hõlmas mitut žanri, kuid enamasti tõlkis ta rahvaraamatuid saksa ja vene keelest või nende vahendusel. XX sajandi alguses tõlgiti palju näidendeid eesti teatritele: osa avaldati, aga paljud jäid näitetruppide kasutusse. Näidendeid tõlkisid sageli lavastajad ja näitlejad ise: näiteks Ants Simm, Anna Markus, Paul Pinna, Aleksander Trilljärv.
Esimesed naised, kes hakkasid ilukirjanduse tõlkimise väljal silma paistma, olid sageli mõne kultuuri- ja ühiskonnategelase elukaaslased, näiteks Ants Simmi naine Linda, luuletaja, näitekirjaniku ja ajakirjaniku Otto Grossschmidti naine Liina, arsti ja poliitiku Konstantin Koniku naine Matilde. Viljakamate tõlkijate hulgast leiame aga ka luuletajad Anna Haava ja Elise Auna, hiljem naisemantsipatsiooni eestvedaja Minni Kurs-Oleski ja sotsialisti Helmi Janseni. Neil oli mitmekülgset rahvusvahelist kogemust, nad oskasid mitut võõrkeelt ja tõlkisid palju ingliskeelset kirjandust: autoritena Wilde, Shaw, Galsworthy, Swift, Poe, Wells … Ka haridustegelane Marta Pärna oli palju reisinud ja oskas inglise, prantsuse, itaalia, saksa ning vene keelt. Ta tõlkis Kiplingi, Pirandello, Dostojevski, Rollandi jpt loomingut.
Eesti vabariigis olid prominentsed tõlkijad Aita Kurfeldt, kes vahendas Cervantese „Don Quijote“, ja Marta Sillaots, kes on tõlkinud mitukümmend suurteost inglise (nt „Forsyte’ide saaga“, „Pickwick-klubi järelejäänud paberid“), prantsuse (nt „Jean-Christophe“, „Madame Bovary“), vene (nt „Idioot“, „Isad ja pojad“) ja saksa („Võlumägi“) kirjandusest.
Nõukogude ajal tõusevad esile Valda Raud (Salinger, Hemingway, Fowles), Ott Ojamaa (Balzac, Borges, Stendhal), Henno Rajandi (Camus, Mauriac, James, Huxley), Ain Kaalep (eriti hispaania ja Lõuna-Ameerika autorid) jpt. Vladimir Beekman ja Leelo Tungal on olnud väga viljakad lastekirjanduse tõlkijad. Fenomenaalne tõlkija oli polüglott Aleksander Kurtna, kes pärast Siberist naasmist suutis lühikese aja jooksul tõlkida paarsada teost. Mõned 1980ndatel alustanud tõlkijad on aktiivsed praegugi, näiteks Mati Sirkel.
Tänapäeval on olukord mitmes mõttes muutunud. Mis saab edasi?
Eesti tõlketurul domineerib praegu lähtekeelena inglise keel, selle ülekaal tõlgete puhul on isegi suurem kui vene keelel Nõukogude ajal. Tõlkevõrgustiku suuremad väljad on hõivanud inglise keelest menukirjanduse tõlkijad, nagu Ülle Jälle, Raili Puskar ja Maia Planhof. Tõlgitud teoste hulgas paistavad arvukuse poolest silma armastusromaanid (Barbara Cartland, Nora Roberts jpt), põnevikud ja kriminullid ning noorte- ja fantaasiasarjad.
Ehkki tõlkekirjandust avaldatakse mitu korda rohkem kui Nõukogude ajal, on tiraažid drastiliselt langenud ja raamatud kallid. Kui Nõukogude ajal võis väärtkirjanduse tõlgete eksemplaride arv ulatuda kümnetesse tuhandetesse ja raamatuid sai vahel osta vanapaberi eest saadud kupongidega, siis nüüd jääb trükiarv enamasti alla tuhande, mis tähendab, et kirjastustele ei ole tõlkeilukirjanduse väljaandmine üldjuhul kasumlik.
Raske öelda, mis saab edasi. Tendentside muutumist ei ole näha: inglise keel domineerib lähtekeelena ka edaspidi, ehkki aeg-ajalt jõuavad Eestisse ka ülemaailmsed trendid, nagu oli näiteks Skandinaavia noir.
Milline on riigi funktsioon sellises olukorras? Kas riik üldse peaks kuidagi üritama tõlketurgu ja selle struktuuri mõjutada või suunata? Pigem ei peaks. Eestis on olemas hea toetussüsteem raamatute väljaandmiseks, olgu need tõlked või algupärandid. Iseasi, kas kvaliteedi kriteeriumid ja filtrid on rahastatavate tõlkeprojektide puhul alati piisavad.
Tehisaru teeb tõlkimise tuleviku ka ettearvamatuks. Praegu ei ole tehisintellekti tõlke kvaliteet ilukirjanduse jaoks veel piisav, kuid pole välistatud, et see hakkab varem või hiljem suuresti paranema. Milline on siis selle mõju tõlkekirjanduse turule?
Oleks siiski vale arvata, et ilukirjanduse tõlkimisega on Eestis kehvasti. Kvaliteetsetes tõlkesarjades pakutakse mitmekesisemat lugemist, samuti hoitakse ja arendatakse tõlkekultuuri nii õppeasutustes kui ka mitme kirjandus- ja kultuuriinstitutsiooni toel. Paslik on siin mainida Loomingu Raamatukogu peatoimetajat Triinu Tamme, ajakirja Tõlkja Hääl toimetajat ja Eesti Kirjanike Liidu tõlkesektsiooni juhti Heli Allikut ning ka sama ametit pidanud Ilona Martsonit – nemad töötavad väsimatult, et hoida kvaliteetse ilukirjanduse tõlkimise lipp kõrgel.
Kas eesti kultuuri tõlkelisus on erakordne?
Polüsüsteemide teooria autor Itamar Even-Zohar on öelnud, et tõlge kipub domineerima väiksemates, perifeersemates kultuurides ja siis, kui kultuuril tuleb läbida üleminekuaegade kriisid. Eesti kohta kehtib see tähelepanek mõningal määral. Tõepoolest on eesti kultuur toetunud paljuski tõlgetele, et arendada oma keelt ja kirjandust. Samuti on Eestiski muutuste ajal – näiteks XX sajandi alguses ja sõjajärgse sovetiseerimise perioodil – tõlke roll kultuuris ja ühiskonnas kasvanud.
Lõppude lõpuks on kõik kultuurid tõlkelised. Itaalia kirjanduse suurkujude Dante ja Boccaccio teoseid hakati Euroopas pidama teedrajavaks ja neid hakati jäljendama, ent nemad olid oma teostes omakorda ammutanud paljudest allikatest. Mulle on alati tundunud, et üritada kultuuris eristada oma sellest, mis on tulnud mujalt, on viljatu ja kasutu. Kindel on see, et kultuuris segunevad oma ja võõras alati eristamatuseni. Ühel hetkel hakkasid näiteks haritlased igal pool Euroopas lugema ja tõlkima Baudelaire’i loomingut, kuid originaalsus peitus selles, kuidas Baudelaire’i loeti ja tõlgiti, asetati tema poeetika dialoogi vastuvõtva kultuuriga.
Mis puudutab siinset näitust, siis oleme sellegi üle uurimisrühmas vaielnud. Näituse tutvustuse avalause on „Eesti kirjakultuur on sündinud ja kujunenud tõlkes ja tõlkides“. Algvariandis oli kirjas hoopis laiemalt: „eesti kultuur“ on sündinud tõlkes. Minu hinnangul on ka see adekvaatne väide, kuid mõnelegi kolleegile tundub see liiga julge. Kuna näitusel jutustatud lugu algab tõepoolest kirjalikest dokumentidest, siis sobib ka parandatud avalause ikka päris hästi. Niisugused vaidlused on väga huvitavad, kuna puudutavad inimeste arusaama sellest, kes me oleme, kust me tuleme ja kelleks tahame saada. Tõlke ja tõlkelisuse küsimused on seejuures väga tähtsal kohal.
„Tõlkes sündinud“
Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu näitusel „Tõlkes sündinud: Eesti kultuuri ajalugu tõlkekirjanduse peeglis (1525–2025)“ otsitakse vastust küsimusele, missugune on olnud tõlgete mõju eesti keele ja kirjanduse arengule. Näituse kuraator on Daniele Monticelli, töörühma kuuluvad Aile Möldre, Maris Saagpakk, Ave Mattheus, Kaja Tiisel, Anne Lange, Rene Haljasmäe, Triinu Tamm (Loomingu Raamatukogu) ja koordinaator Julia Reinman.
Näitus tugineb Eesti Teadusagentuuri rahastatud rühmagrandile „Tõlkimine ajaloos: tekstid, tegijad, institutsioonid ja praktikad“, mille eesmärk on kirjutada esimene Eesti tõlkeloo koguteos. Köited on kavandatud ilmuma järgmisel aastal. Vt https://translationinhistory.tlu.ee. Koostöös Rara digilaboriga on valminud Eesti tõlkekirjanduse veebivõrgustik ning valmistatakse ette tõlkekirjanduse andmebaasi.
Piletita näitus on avatud kuni 14. III 2026.
