Maailma rikkaimale mehele kuulub X. Rikkuselt kolmandale kuuluvad Facebook, Instagram ja WhatsApp. Forbesi 2025. aasta miljardäride edetabelist on tehisintellekti arendajaid veel: Google, Anthropic, DeepSeek, OpenAI, kurikuulus nuhkimissüsteem Palantir jne. Nende omanikest on saanud maailma rikkaimad ja ka mõjuvõimsaimad mehed.

Kontroll ühismeedia sisu ja seega ka kasutajateni jõudva informatsiooni ja kasutajate endi üle võimaldab kontrollida kogu globaalset infovoogu ja suunata meelsust. See on ohuks demokraatlikule maailmale – maailmale sellisel kujul, nagu me seda seni oleme tundnud. Kui see kõlab liiga dramaatiliselt, siis praegugi leidub näiteid, millise võimu annab mõnele üksikisikule või nähtusele suunatud kriitikalaviini telgi­tagune algoritmidega allasurumine, nii et tohutus infovoos ei jõua need postitused ja teemad teisteni. Ja selle vastu mõne teise narratiivi esile tõstmine, selle nähtavuse suurendamine.

Algoritmide sisufiltrite tsensuurist möödapääsemiseks on tegeliku tähenduse varjamiseks kasutusele võetud kodeeritud keel, nn algospeak. See tähendab, et ühismeedia kasutajad on algoritmitsensuurist möödahiilimiseks kasutusele võtnud omamoodi slängi. Nii ei räägita mitte kellegi tapmisest, vaid ebaelusaks muutumisest, kasutakse sõnu „põmm-põmm“ ja „segsima“. Need on triviaalsed näited, kuid ka näiteks Jeffrey Epsteini kuritegude puhul pidid kasutajad rääkima läbi lillede temast kui „saaremehest“ (viidates Epsteinile kuulunud Kariibi mere saarele). Lingvistilise köieveo näiteks võib tuua ka sel aastal USAs immigratsiooniameti haarangute ja massiliste väljasaatmiste vastu puhkenud suurte meeleavalduste ühismeediakajastuse, kui informatsiooni edastamiseks võeti kasutusele muusikafestivali eufemism, näiteks et Los Angeleses kogub jälle hoogu suur muusikafestival. Salakeelt algoritm ära ei tabanud.

Algosläng meenutab üha enam terviklikku kodeeritud keelt, mis põhineb arusaamal, et algoritmid matavad maha sisu, milles kasutatakse keelatud sõnu või väljendeid – kas selleks, et edendada ühismeediaettevõtete poliitilisi eesmärke või puhastada oma infovooge reklaamiandjate jaoks.

Muidugi võib keelelise varjamise kohta leida näiteid varasemastki, kas või Mihhail Saltõkov-Štšedrinilt, kes XIX sajandil kasutas tsaaririigi tsensuuri vältimiseks revolutsioonist rääkides Aisopose allegoorilist väljendusviisi, ja vahest mäletatakse ka nõukogude­aegset ridade vahelt lugemise oskust. Erinevus on selles, et varjukeelt on seni tarvitanud väiksemad ühiskonna rõhutute rühmad omavaheliseks suhtluseks, algoritmi vältiv keel aga levib üle maailma, sest kõik, kes kasutavad ühismeediat ja juturoboteid, on paratamatult algoritmide meelevallas.

„Küll tõde tõuseb, vale vajub“ ei kehti enam, sest klassikalise ajakirjanduse vaikse hääbumise taustal pakuvad üha enam kasutajale vajalikke teadmisi ja faktikontrolli nendesamade tehno­loogiafirmade otsingumootorid ja juturobotid, mis annavad küsimusele vastuse, ja ainult veel vähesed vaevuvad lingile vajutama, et algallikani, näiteks kvaliteetmeedia väljaandes avaldatud sisuni, jõuda.

Ka see ei pruugi aidata: maailma teise kõige rikkama mehe perekond omab Paramounti, millele kuulub USA telekanal CBS, ja võib peagi omada Warner Brosi, millele kuulub CNN. Rikkuselt neljandale aga kuuluvad Washington Post ja Amazon MGM Studios.

Pole mõtet küsida, miks üha suurem osa inimkonnast eelistab ärkveloleku tunnid veeta ühismeedia needuse ja algoritmide kaisus. Nii see lihtsalt on. Kui praegu ehk esitad juturobotile küsimuse-kaks päevas või lased endast teha laheda video koomiksikangelasena, siis AI-firmade tulevikuvisiooni kohaselt vestleme oma tehisaru kaaslastega peagi häälrežiimis kuni kaks tundi päevas, anname keerulisemad ülesanded üle nn arutlevatele mudelitele, mis lahendavad ülesandeid loogiliselt, või süvauuringu mudelitele, mis veedavad meie jaoks aruandeid koostades tunde. Meil on ka „personaliseeritud“ tehis­intellekti mudelid, sest neid treenitakse meie andmete ja eelistuste põhjal. Tere tulemast varjuteatrisse.