6.9 – just seesuguse, võib-olla isegi pisut erootilise numbri saab Eesti Teadusinfosüsteemi klassifikaatori järgi kirjandusteose arvustus. Kes töötab akadeemilises keskkonnas, püüab saada grante ja stipendiume ning kandideerida ülikoolis püsivale ametikohale, selle tarvis on õiged numbrid hoopis 1 – artikkel mainekas ajakirjas, 2 – monograafia, 3 – kogumikuartikkel, 4 – teadustööde toimetamine … Arvustus on ametlikult paigutatud humanitaarteadusliku loometöö hindamisel kuskile perifeeriasse. Ometi tean ma teadusloolasena hästi, kui kergesti ja kiiresti võivad ääreala ja keskpunkt omavahel koha vahetada.

Võtkem näiteks Ants Oras, kelle 125. sünniaastapäeva puhul me täna kokku oleme tulnud. Temast ei saanud „mitte kunagi olemas olnud inimene“ üksnes Nõukogude võimu tahtel (selles pole kahjuks midagi üllatavat), vaid ka lääne akadeemilised kolleegid suhtusid temasse omapärasel, kohati kummalisel moel. Orase eluajal jäid paljud tema artiklid ja raamatud nii Briti kui ka Ameerika teadlastel lihtsalt märkamata. Tema olulisemad 1960. aastate teosed – ajast, mil ta töötas oma karjääri tipul Florida ülikoolis – „Pause Patterns in Elizabethan and Jacobean Drama: An Experiment in Prosody“ ning „Blank Verse and Chronology in Milton“ jäid peaaegu tähelepanuta. (Miltonile pühendatud raamatu sissejuhatuses tunnistab Oras ka ise pettumust ühe Ameerika kolleegi suhtes, kes oli Miltoni poeeme dateerides jätnud Orase samal teemal tehtud uurimused kõrvale kui „ebarelevantsed“.) Alles XXI sajandil tõi Uus-Meremaalt pärit õpetlane MacDonald P. Jackson Orase tööd uuesti rahvusvahelisse teadusruumi ja näitas, kui uuenduslikud olid need olnud omas ajas. Tänapäeva digihumanitaariat – eriti seda osa, mis tegeleb tekstide dateerimisega suurandmete põhjal – on raske ette kujutada ilma Orase intuitsioonita: ülesandeid, mida tema lahendas käsitsi, lahendatakse praegu korpuste ja algoritmidega, kuid sageli täpselt selle loogika järgi, mille Oras kunagi välja töötas.

Sellega keskuse ja perifeeria pöörded ei lõppe. Oras ei olnud sugugi ainult teadlane, kes tegi Ameerikas ülikoolikarjääri (ja oli, ma arvan, õnneks vaba vajadusest mõelda iga oma publikatsiooni koha üle mõne teadusklassifikaatori alusel). Tal oli mitu muudki rolli: ta oli tõlkija, memuarist ja kirjanduskriitik. Tagantjärele on lihtne paigutada tema elu nendesse lahtritesse, kuid on üsna vähe teada, kuidas need rollid tema enda meelest kokku kõlasid. Mis oli Orasele tähtsam: kas tema raamat Miltonist, „Jevgeni Onegini“ tõlge, eesti luule vahendamine inglise keelde, loeng Floridas või arvustus eesti ajakirjas? Kas ta nägi siin mingit hierarhiat või kuulus see kõik tema silmis ühte ja samasse tervikusse?

Siin ja praegu on üsna ilmne, missugust Orase tegevuse osa on Eesti kirjandusväljal eriti väärtustatud: esile on tõstetud ja institutsionaalselt kinnistatud just Orase kui kirjanduskriitiku roll. Minulgi on täna au võtta vastu tunnustus just kirjandusarvustuse eest, mitte monograafia ega Scopuse artikli tõttu. Olen rõõmus, et eesti kirjanduskriitikas mind sümboolselt just Ants Orase nimega on ristitud.

Kirjutan iga teksti nii, nagu see võiks jääda viimaseks. Töö käigus ei mõtle ma sellele, kas miski sobitub mõne teadusklassifikaatori raamidesse – vahel ei tea ma kirjutades isegi seda, kas tekstist saab lõpuks arvustus või artikkel. Nii juhtus kord, et asusin kirjutama P. I. Filimonovi luulekogu arvustust, kuid tulemuseks oli hoopis ühe tema luuletuse monograafiline analüüs, mis ei ilmunud mitte kirjandusperioodikas, vaid teaduskogumikus. Aasta lõpus tuleb mul kokku arvata, mitu korda olen eelistanud kirjanduskriitiku 69. poosi ning kuidas suhestuvad avaldatud arvustused akadeemilisemate tekstidega. Lõppevale aastale vaatan rahuliku kindlustundega: see, mida olen eesti kirjanduskriitika heaks teinud, on vajalik veel kellelegi – non multa sed multum.

Milline on hea kirjanduskriitika? Ma ei näe kriitikat preemiate ja karistuste mehhanismina, tõtt-öelda tunnen tänini kerget kohmetust, kui mul palutakse mõnd raamatut hinnata. Mind on alati huvitanud miski muu: mitte see, kelle luuletused on head, vaid see, kuidas need luuletused on tehtud ehk missuguste võtetega saab loomulikust keelest poeetiline tekst. Seepärast ei peaks kirjanduskriitikas esil olema kriitiku enda tõekspidamised ega muud „suured ideed“ – ammugi veel nii, et arvustatavat teost kasutatakse pelgalt ettekäändena mõneks seisukohavõtuks. Minu meelest on hea kriitika pigem optika, mille tõttu on võimalik teksti näha paremini, selgemini ja nüansseeritumalt. Ideaalis ei peaks lugejal pärast arvustuse lugemist olema soovi meelde jätta kriitilist „otsust“, ei peaks ta ka imetlema kriitiku vaimukust. Ta võiks võtta raamatu uuesti kätte – juba täpsema, tundlikuma pilguga. Selles mõttes ei ole kriitik ei kohtumõistja, ei sanitar ega ühiskonna­aktivist, vaid professionaal, kes suudab vahendada oma lugemiskogemuse ja leiab sõnad, et selgitada oma tekstimõistmise viisi, loomulikult ilma muid võimalikke tõlgendusi kõrvale heitmata.

Minu kirjandusõpingud Moskva ülikoolis algasid Mihhail Gasparovi artiklitest „Filoloogia kui moraal“ ja „Kriitika kui eesmärk iseeneses“. Neis seab Gasparov lugeja (kriitiku või kirjandusteadlase), kes tõlgendab teost skeemi „meeldib – ei meeldi“ abil, vaimukalt kõrvuti termomeetriga, mis ei näita mitte temperatuuri, vaid elavhõbeda elamusi. Gasparovi meelest algab tõeline humanitaarteadus seal, kus julgetakse keskenduda omaenda peegelduse asemel peeglile endale: teksti materjalile, vormile ja sõnaoptika seadustele. Enesetunnetus ja -väljendus on kahtlemata igaühele olulised, ent neid ei tohiks esitada loetava teksti mõistmise pähe. Esiteks on tekst ise keerukas ja teiseks ei ole see kirjutatud mulle. See ei kehti ainult klassikalise või ajaliselt kauge kirjanduse puhul, vaid õigupoolest ei ole mitte ükski tekst – peale mu enda oma – kirjutatud minu jaoks.

Kirjanduse lugemine eesti keeles, mis ei ole mu emakeel, on näidanud mulle väga selgelt, kui võimas on see filoloogiline hoiak. Kui astuda kirjandusväljale mitte tekstide loomuliku adressaadi, vaid teise emakeele ja teistsuguse kultuuritaustaga lugejana, siis kaob võimaluski kujutleda, et kas või ükski tekst on kirjutatud just mulle või et see peaks minu ootustega kokku langema. Ainus, mida sellises olukorras teha saab, on õppida seda võõrast keelt – nii kitsamas, lingvistilises, kui ka laiemas, kultuurilises mõttes.

Kujutan üsna selgelt ette, mida võis Oras Ameerika-perioodil tunda: mitte päris „oma“ Shakespeare’i ja Miltoni uurijate seas, kodust ja emakeelest eemal, kuid siiski püüdes jääda iseendaks. Ma ei võrdle end temaga, kuid pean tunnistama, et tunnen selles loos ära ka midagi oma kogemusest. Minu emakeel on vene keel ja minu akadeemiline kujunemine on seotud vene filoloogiaga. Kui otsustasin hakata kirjutama eesti nüüdiskirjandusest eesti keeles, kõlas mu peas paratamatult küsimus: „Mida ta üldse saab meile meie kirjanduse kohta öelda?“. Saan väga hästi aru, et mul pole Liisi Rünkla ülitäpset stiilitunnet, Mart Velskri ulatuslikke teadmisi eesti kirjandusloost ega Eik Hermanni filosoofilist sügavust. Merlin Kirikal avaldab mulle muljet oma oskusega probleemsetest tekstikohtadest rääkida otsekoheselt ja kindla tooniga, jäädes samal ajal alati korrektseks ja lugupidavaks. Teele Pärn suudab oma argumentatsiooni ehitada nii meisterlikult, et see mõjub käsitletava teose suhtes korraga nõudliku ja empaatilisena.

Vaadates oma säravaid kolleege (neid on loomulikult rohkem kui need viis, keda nimetasin), saan väga hästi aru, et mingis mõttes olen Eesti teadus- ja kirjandusväljal ikka veel „kõrvaline isik“ – inimene, kes on siia jõudnud teist teed pidi ja õpib lakkamatult nende käest, kes on selles kultuuris kodus. Just seepärast on Ants Orase nime kandev auhind mulle eriliselt väärtuslik.

Lõpetuseks pean mainima, et mu eesti keele C1-taseme eksamitulemus oli muuseas täpselt 69%! Üheski mu eesti keeles ilmunud tekstis ei ole kohal ainult mina: veel üks tõend, et kultuur sünnib alati ühise pingutuse tulemusena. Tänan südamest kõiki toimetajaid ja tõlkijaid, kes on minuga töötanud üle kümne aasta ja kellelt olen ma õppinud rohkem, kui sõnadega saab väljendada. Ja muidugi, last but not least, tänan Triin Soometsa, kelle raamat „Kerge kogu jõust“ oli mulle just see valgushetk, mis tuletab meelde, miks me üldse luulet loeme ja miks tahame sellest kirjutada.

Mihhail Truninile tõi tunnustuse Triin Soometsa luulekogu „Kerge kogu jõust“ arvustus „Olemise filosoofia ridade vahel“, mis on ilmunud ajakirja Keel ja Kirjandus juulinumbris.