Finlandia ilukirjandusauhinna võitja nimetas kuue romaani hulgast küll laulja ja laulukirjutaja Maija Vilkkumaa, kuid kandidaadid valis aasta raamatu­saagi seast välja eelžürii, mida juhtis kirjanik ja kriitik Silvia Hosseini. Nominentide väljakuulutamisel peetud kõnes keskendus Hosseini kirjanduse valupunktidele: tema sõnul vähenevad kirjanike sissetulekud, ehkki platvormide ja kirjastuste kasum kasvab, ning seepärast ohustab kirjandust digiformaatide kergele maitsele kohandumine, keskpärastumine ja -klassistumine.

„[K]ui meie romaanikunst koosneb suures osas keskklassi taustaga kirjanike keskklassi jaoks kirjutatud keskklassi küsimusi käsitlevatest romaanidest, siis kuidas vastab see sellesama lugeva keskklassi enda ülistatud usule, et ilukirjandus lisab empaatiat ja avardab maailma?“ küsis Hosseini, rõõmustades seejuures siiski žüriile saadetud kõrgetasemeliste ja ambitsioonikamate teoste üle. Lõppvaliku romaanide lugemisel tõi see paratamatult kaasa ootuste intriigi.

Monika Fagerholm, „Döda trakten / Kvinnor i revolt“ ehk „Eristystila / Kapinoivia naisia“ (Förlaget, Teos). Romaani on rootsi keelest soome keelde tõlkinud Hannimari Heino. Eesti keeles on teose pealkiri „Isolaator / Mässulised naised“.

Ilukirjanduse Finlandia võitnud soomerootslane Monika Kristina Fagerholm (snd 1961) on Soome üks (au)hinnatumaid ja rahvusvaheliselt tuntumaid kirjanikke. Psühholoogiat ja kirjandust õppinud Fagerholm sisenes kirjandusse 1987. aastal novellikoguga „Sham“. Esmakordselt kandideeris ta Finlandia auhinnale oma läbimurderomaaniga „Underbara kvinnor vid vatten“ (1994, sm „Ihanat naiset rannalla“, ee „Imelised naised rannal“), mille põhjal on vändatud samanimeline film (1998, rež Claes Olsson). Finlandiale kandideeris ka Fagerholmi grupivägistamist käsitlev romaan „Vem dödade bambi?“ (2019, sm „Kuka tappoi bambin?“, ee „Kes tappis Bambi?“). Fagerholmi teoseid on tõlgitud 17 keelde, kahjuks ei ole seni nende hulgas eesti keelt.

„Isolaatoris“ loodud atmosfäär tundub esialgu esindavat kõike seda, mille vastu Hosseini avalikustamisel sõna võttis: teose on kirjutanud keskklassi kirjanik keskklassi lugejale ja lisaks väikekodanlikult intellektuaalses kastmes. Kirjanik on ehitanud üles 1970ndate atmosfääri, mis on täis filosoofiat, kirjandust ja progressiivset poliitikat, soomerootslaste sissepoole peegeldavat ja teravusi vältivat elu. Siis aga tuleb taipamine, et see ei ole irooniline kõrvalpilk, vaid kultuuri ahistava poole lämmatav kirjeldus.

Autor on asetanud oma keskse tegelase, maalt linna kolinud Alice’i keset isa uut kultuurihuvidega peret ja sõpruskonda. Uues keskkonnas alustab 18aastane peategelane maailmavalust kantud eneseotsinguid ja hakkab pere eest salajas romaani kirjutama. Tal on „mässumeelseid“ toetajaid, sest iseseisvat intelligentset naist tajuti tollal ja tajutakse endiselt mässumeelsena. Kui Fagerholmi „Imelisi naisi rannal“ on nimetatud 1960ndate aastate põlvkonna romaaniks, siis „Isolaator“ oleks nagu 1970ndate põlvkonna romaan mitme teoseid ühendava komponendi poolest: muu hulgas on autor kujutanud Ameerika kultuuri mõjusid ja emantsipeerunud noore naise valikuid.

Tegelaste tähenduslik kultuurielu hakkab aga mingil hetkel tunduma sisutühja epateerimisena, sest autor kordab mõtet, et kultuur ahistab: kultuur hoiab meid justnagu isolaatoris, kultuur ja haridus on lõks, mis ei lase meid välja. Autor viitab isolaatorile kui vangla vastavale ruumile: kujundina võib seda tõlgendada kui lapse kohandamist vanglasüsteemiga, s.o kultuuri ja haridusega. Alles füüsiline raputus tekitab tunde, et oled elus. Turvalise ja viisaka idülli vastukaaluna tärkabki lääne noorsoos mässumeelsus, sünnib punkliikumine ja esile tõuseb radikaalsus nii vasakult kui ka paremalt. Kirjanik näitab keskkonda, mis on meid praegusesse olukorda toonud.

Autor on kokku seganud stiile, žanre, vorme ja tehnikaid: romaanis on pikki loenguna mõjuvaid ülevaateid tolleaegsest poliitikast, on viiteid, tsitaate ja parafraase, kriminaalne süžeeliin, on dokumente, päevikulehti, romaanis romaan, milles kirjutatakse romaani, arutlusi meedia võimu üle, autoriteetide võimu ning sõja- ja terrorismihirmu üle, sõjajärgset kolonialismi ja kapitalismi kriitikat … kõike, mis ehitas 1970ndate noorte identiteeti. Keerukast ülesehitusest hoolimata on kirjaniku isikupärases stiilis lugu hästi jälgitav.

Viitevõrgustikus tõusevad kesksena esile Ameerika luuletajad Adrienne Rich (1929–2012) ja Sylvia Plath (1932–1963, London) ning Briti kirjanik Doris Lessing (1919–2013), nii et soovitan nende loominguga enne „Isolaatori“ lugemist tutvust teha. Tsitaadid on paljuski ingliskeelsed ja neile ei anta tõlget – kultuurne inimene oskab niigi, eks ole. Tegelased püüavad „kasvada teises suunas“ (viide Richile) kui see, mida ühiskond eeldab või seni on oodanud. Kirjanduslikust ajastu viitevõrgustikust hoolimata on teos üllatavalt tänapäevane: samad hirmud ja samad tüpaažid. Nooruse mässumeelsuseski on enamasti palju sarnast.

Raamatu lõpus on esitatud kasutatud kirjanduse nimekiri ja viited teose tegelaste prototüüpidele, ent romaanis on ka viiteid, mida allikaloetelust ei leia, muu hulgas seos Henrik Ibseni „Nukumajaga“ – just nii kutsutakse romaanis pere „kultuurikodu“. Lugemise ajal on tihti tunne, et oot-oot, siin on oluline vihje millelegi, mida ma ei tea. Kui niisuguseid viiteid koguneb palju, siis võib-olla mõni lugeja tunneb ennast sellest ahistatuna, ent see pole ju teadustöö! Minu meelest lamendavad selgitused lugemiselamust, aga kahtlemata annavad need võimaluse juurde lugeda ja mõistmiskihte lisada.

Marjo Niemi, „Pienen budjetin sotaelokuva“ ehk „Väikese eelarvega sõjafilm“ (Teos). Dramaturgiharidusega Marjo Niemi (snd 1978) romaani pealkiri viitab autori sõnul töölisperede oskusele vähese rahaga hakkama saada. Minajutustaja naasebki depressiivsesse, suletud tehasega väikelinna, kõndima oma lapsepõlvemaailmas ja surnud isa meelemaastikel. Kujutluse ja reaalsuse piirimail põgeneb minategelane valusate mälestuste eest. Teoses vilksatavad väikelinna tüpaažid võiksid kõnetada ka eesti lugejaid.

Niemi ei kirjelda sõbralikku Soomet. Siin on väikelinnahoorad ja -pakspersed, -kaagid ja -natsid ja parmud, kes elavad võõra- ja niisama vaenus, kelle isad olid realistid ja oskasid kõike ehitada, aga nüüd lahmitakse viina kuni mälukaotuseni ja vahitakse kadunud maailma, kus vanu oskusi enam ei vajata. Jäänud on endise töölisklassi ilutus, viha ja häbi. Minajutustaja pääseb väikelinnast minema, jättes põleva tehase seljataha. Tema võis väikelinnast küll pääseda, aga väikelinn ei lahku temast kunagi.

Nominatsiooni väljakuulutamisel kiideti Niemi isikupärast stiili, kus hallutsinatiivne sisekõne ja teadvuse vool vaheldub intensiivsete dialoogide ja realistlike kirjeldustega. Autorit peab kiitma ka oskuse eest teha trööstitu ja masendav keskkond aistitavaks koguni lõhnana ninas ja maitsena suus.

Elli Salo, „Keräilijät“ ehk „Kogujad“ (Otava). Tänavuste kandidaatide seast ainsana on kirjaniku, dramaturgi ja tõlkija Elli Salo looming jõudnud ka eesti keelde. Salo näidendit „Alina“, mille on tõlkinud eesti keelde Kai Aareleid, mängiti alles hiljaaegu Musta Kasti laval (lav Kaija M Kalvet, 2021). „Kogujad“ on Salo debüütromaan. Teose tegevuspaik on Kainuu Venemaa piiri lähedal.

Ka Salo kombineerib oma romaanis minajutustaja teksti läbisegi dokumendijuppide, informantide kirjade, päevikukannete, fiktiivsete reisi­raamatukatkendite, dialoogi transkriptsioonide ja muude viguritega. On eri keeltes vahetekste, mida otsemaid ei tõlgita, vaid info keele ja teksti sisu kohta ilmub lugeja ette siis, kui parajasti ilmub. Niisugused vahetekstid tunduvad dramaturgiliste vahenditena, mis võtavad tempo maha ja jätavad publikule aega hingata.

Dramaturgina valdab Salo suurepäraselt stseenide liikumist: lühikesed mõjuvad lõigud järgnevad üksteisele, saladused avanevad järk-järgult. Kammerteaterlikult on romaanis kolm keskset naistegelast: loomafotograaf Ani Pelkonen (nimi kõlab soomlasele nagu „Päris Hirmunud“) ja raamatukogu­hoidja Ljudmila. Nende kahe juurde saabub sõjaaegseid haudu uurima minategelane, arheoloog Heini. Salo on õppinud lisaks dramaturgiale ka vene kirjandust, nii et abielude kaudu Soome kolinud Ljudmila on romaanis edasi antud eheda slaaviliku mahlakusega.

Piiriäärse paiga anekdootlikus seltskonnas segunevad huumor ja melanhoolia – tegelased mõjuvad ääretult soomelike või, kui otsida kuulsamaid analooge, siis artopaasilinnalikena. Teoses vilksatab ka üks eestlane, kellega koos on Ani käinud Siberis loodusfilme tegemas. Soome mehe üle tavatsetakse heita nalja, et see „ei puhu eikä pussaa“ (ei räägi ega musita), kuid tõtt-öelda suhtleb Ani üsna samamoodi mõminate ja poolikute lausetega, samamoodi joob ja otsib üksindust. Romaani jooksul hargneb lahti minategelase taust: Heini on loodusest ja loodusinimestest otsinud ja leidnud abi leinaga toimetulekuks, kuni lõpuks saab ta vabastavad pisarad jooksma. Sõjahaudade saamislugusid on autor joonistanud suure pintsli ja elurõõmsa absurditajuga. Suremine ongi veider ning soo ja Soome loodus nagu must auk, mis elud ja sõjahauad endasse tõmbab.

Riko Saatsi, „Yönistujat“ ehk „Öövalvurid“ (Gummerus). Kirjanik ja teatrilavastaja Riko Saatsi (snd 1978) tuli kirjandusse 2021. aastal novellikogumikuga „Hyviä aikomuksia“ ehk „Head kavatsused“. „Öövalvurid“ on tema esimene romaan ning pühendatud „isale ja teistele oma keele kaotanutele“. Jutt käib karjala keelest ja romaan vestab sõja jalust põgenenud karjalastest, kirjaniku esivanematest.

Eelkirjeldatud romaanide lopsaka tekstiga võrreldes on „Öövalvurite“ stiil lakooniline: Saatsi annab väheste vahenditega edasi mõjusa loo oma keele ja kultuuri mahasalgamisest, varjamisest ja lõpuks kaotamisest. Karjalasi teatakse üldiselt rõõmsalt jutukatena, aga kui karjalastelt kodu ära võtta, vakatab ka jutt: romaani keel on toksiv, esitatud lühilausete ja nappide lõikudena, meele­olu karge ja rõõmutu.

Tegevus toimub 1950. aastatel ühes ruumis ühe ööpäeva jooksul, vahepealsete tagasi- ja edasivaadetega. Keskne tegelane on pereema Nasti (Anastasia), kes valmistab ette kombekohast ämma surnuvalvet ja muid lahkunu ärasaatmise talitusi. Tema sisekaemus peegeldab põgenike vaimset koormat võõras kultuuris: ikka on karjalane oma teistsuguse usu ja kommete tõttu sise-Soomes see vaenulik ryssä, venku, ehkki just ryssä’te eest pidid nad põgenema ja ryssä’te vastu on võidelnud pereisa, relv käes.

Nagu meile lähemad ingerisoomlased, nii muutsid ka karjalased nimesid ja keelt ning kohanesid, et nende lastel oleks kergem. Selle nimel ohverdab ka Nasti enda, abikaasa ja meheema kultuuri ning, et alandus oleks täielik, peetakse matusetalitus vales kirikus vale tseremooniaga ämmale, kellele valetatakse vale nimi. Sest „sellised me olime. Peeretavad ja nägu väänavad metslased, kes ei osanud hinnata muud kui seda, mis alati oli olnud nende käeulatuses. Aga on ka muid kultuure ja kombeid“. Koos keelega kaob eneseväärikus ning pagulane hakkabki nägema vigu ainult iseendas. Romaanis kõlavad hoiakud on valusalt tänapäevased: pagulased on ise süüdi – miks nad ei jäänud, miks ei lasknud end ära tappa!

Surnuvalvamine on aga ilus ja vabastav komme, mis aitab nii põgenikke kui ka kohalikke: surnuvalve ajal palutakse lahkunult vabandust talle tehtud ülekohtu eest. Ühine leinarituaal on elavatele vajalik lepitaja.

Jarkko Volanen, „Vainovalkeat“ ehk „Märgutuled“ (Teos). Jarkko Volanen (snd 1971) on Helsingi ülikooli kirjandusteadlane. Romaani pealkiri on sõnamäng: liitsõnana tähendab „vainovalkeat“ märgutulesid, ent „vaino“ eraldi ka tagakiusamist ning „valkea“ nii valgust kui ka tuld.

Nominatsiooni põhjenduses nimetati teost „hirmutavalt realistlikuks ja ajakohaseks totalitarismi kujutuseks, mis näitab emotsioonideta, kuidas poliitiline tagakiusamine ja struktuurne vägivald kahjustavad üksikisikuid ja inimsuhteid“. Nii see on. Arvustustes ja kirjastuse pressimaterjalides räägitakse „sarnasustest“ Venemaaga, aga see kõlab piinliku enesetsensuurina – lugu on üks ühele Venemaa kirjeldus. Alguses ei ole tõesti aru saada, mis ajastu või mis riik. Pärast kuutkümmet lehekülge tulevad aga mängu NKVD ja Tšekaa, Venemaa 1990ndate sündmused ning vaikselt kooruvad olevikuna välja koroonaeelne ja -aegne Venemaa ja Peterburi, mida nimetatakse romaanis Medaljonilinnaks (Medaljonkikaupunki).

Vennad kohtuvad pärast pikka lahusolekut: Viktor on vanglast vabanenud, Valdemar elab seaduskuuleka ametniku elu. Anna ja Elena on väikest poega kasvatav lesbipaar, kes kardab armuloo paljastamist – see tähendaks lapse kaotust. Meeste ja naiste saatused põimuvad ning romaani saladused avanevad pikka­mööda.

Romaani väärtus on suurepärane atmosfääri kujutamine. Autoklaasi tabanud juhuslik kuul on justnagu totalitarismi kirjeldav kujund: juhuslik kuul või juhuslik repressioon on alatine oht, niisugune ohutaju mõjutab inimesi. Tegelaste pealispindse käitumise põhjal paistab, nagu põeksid nad paranoiat. Kirjanik juhib aga lugeja käekõrval läbi kohtumiste ja sündmuste, mispeale saab tegelaste paranoiline olek kõigiti mõistetavaks. Vabadusse pääsenud pagulase hirm vaid kasvab, sest nüüd on tal veelgi rohkem kaotada.

Põgenike vastas on mugav ja enesekindel läänemaailm. Kuidas sa tõestad, et su elu on reaalselt ohus, kui ei ole ette näidata peksmise ega piinamise jälgi? Pekstud ja tapetud on teisi. Sinuga on ainult räägitud, oled saanud kirju ja sõnumeid. See pole ju oht, mille eest kaitset oodata?

Algasetuse tõttu järgib romaani lõpulahendus pigem harjumuspäraseid krimikirjanduse reegleid ning mõjub kirjandusliku võttena isegi veidi igavalt. Seevastu Venemaad ja orwellilikku maailma ühendava hirmu kujutamine on meisterlik. Ilmselt loetaks seda teost ajaloolise kogemuse tõttu Eestis teisiti kui Soomes.

Hanna Weselius, „Pronominit“ ehk „Pronoomenid“ (WSOY).Hanna Weselius (snd 1972) pälvis debüütromaani „Alma!“ (2016) eest Helsingin Sanomate parima debüüdi auhinna. Romaani „Pronoomenid“ sündmused toimuvad lähituleviku reisilennukis: mõned salongi istmed on kaetud presendiga, köök kehvalt varustatud, suund arusaamatu ja filmidest näidatakse ainult James Cameroni „Titanicut“. Enam selgemat vihjet ei saa anda – me ju teame, kuidas see reis lõppes.

Autor viitab korduvalt antiikmaailma tragöödiast tuttavale hybris’ele, inimeste ülemäärasele ja ohtlikule uhkusele, enesekindlusele ja arrogantsile: inimvõimeid üle hinnates tegelevad kõik ainult iseendaga, filosofeerime ja teoretiseerime ajal, mil maailm liigub oma lõpu poole.

Lennuk on tehisliku ja ebaloomuliku maailma hea mudel. Kõik paistab olevat kontrolli all. Reisijaid teenindav väsimatu stjuuard esindab lennukis meie kõikide „mina“, tema jälgib, kommenteerib ja loob oma tegevusega võltsturvalisuse tunde. Kujundisadu on teoses tõeliselt mitmeplaaniline. Huvitav tehniline võte on jutumärgipaari «…» asemel dünaamikat lisav »…». Tegelased on mõneti karikatuursed ja skemaatilised, nende kokkupuuted täis mikroagressioone ja pealiskaudset üksteise ignoreerimist.

Romaani ainult allegooriana lugedes läheb igavaks, sest tahaks ju tegelastele kaasa elada. Aga ei saa. Neid on liiga palju ja nad on nimetatud vaid istekoha järgi, nagu 53L või 9A. Selline anonüümsus võimaldab ühel tegelasel isegi oma põrandale kukkunud emast üle astuda, neile on raske kaasa elada või tunda. Ja see paistabki olevat kirjaniku eesmärk: luua arusaamine, et kogu maailm on meie silmis täis anonüümseid nimeta inimesi, keda heal juhul seostame vaid asukohaga. Weselius õpetab ülikoolis fotograafiat ja justnagu fotode pikendusena näeme-kuuleme tegelastest lühilugusid, näeme pinnapealseid kaadreid, üksikuid fotolaadseid jäädvustusi.

Vastuoluline kogemus: lugedes on tõepoolest tunne, et mind tegelikult ei huvita need tegelased. Üldse mitte. Seda tõdenud, tunnistan ka oma vähest huvi kõigi maailma inimeste vastu, kes jäävad lähedaste ringist väljapoole. Niisugused me oleme.

Kokkuvõtteks. Esikuuikus on korduvaid teemasid: pagulus mitmest vaate­nurgast, enesepõlgus ja häbi, lääne ühiskonna silmakirjalikkus, võõravaenu või ryssittely ilminguid … Küsimus ei ole siiski niipalju temaatikas, vaid loo rääkimise viisis. Kõigi kuue romaani omailm on rajatud rikkalikule, kohati isegi väsitavale viitevõrgustikule. Silma torkab mitme autori teatri- või dramaturgi­haridus, mis on andnud tugeva keskmega loo punumiseks hea tausta. Keerulise ülesehitusega või teadvuse voolu kujutavate romaanide kõrval paistab meeldivalt sirgjooneline Riko Saatsi teos, mis hääletati ka lugejate lemmikuks. Lihtsam on ka Jarkko Volaneni krimkalik lugu. Ei tahaks stereotüüpe võimendada, aga esikuuiku järgi võiks öelda, et mehed on oma teoses läbi kirjutanud ühe teema, naiste lood on aga nii vormilt kui ka sisult tunduvalt mitmekihilisemad. See ei ole siiski paremushinnang. Mulle lugejana on Volaneni romaan mitmel põhjusel veidi igav, Niemi teose puhul jällegi vorm veidi ülekonstrueeritud.

Kui nüüd seda kõike eesti keeles lugeda saaks! Kuut Finlandia-romaani autorit ühendab kahjuks tõsiasi, et nende raamatuid ei ole seni eesti keeles ilmunud. Ei ole veel tõlgitud ka mulluse laureaadi Pajtim Statovci võiduteost „Lehmä synnyttää yöllä“ („Lehm sünnitab öösel“), ent ühe tema teose tõlge on varasemast ajast vähemalt olemas. Kas see tähendab, et eesti keelde tõlgitakse rohkem Hosseini nimetatud keskklassi­teoseid ja tõlkimata jäävad romaanid, mida Soomes ja mujal maailmas tippudeks peetakse? Arvatakse, et huvilised loevad neid originaalis nagunii ja seetõttu ei tasu tõlkimine-kirjastamine ära? Väikese turu hädad paistavad kiusavat ka sisulise poole pealt: Soome kirjanduse mullu ilmunud 50 eestindusest kümmekonna puhul võib rääkida orienteeritusest täiskasvanute nõudlikumale maitsele, tänavuse 32 tõlke hulgas on niisuguseid vaid kolm-neli. Alahindamata teisi žanre, on ülejäänud tõlked ajaviide, aime- ja laste-noortekirjandus. Tänavusest Soome kirjandusest võiks eesti lugeja ette jõuda kindlasti Fagerholmi romaan, mis aitab mõista, millisest keskkonnast on tulnud Euroopa praegused juhtfiguurid.

Järjest mahukaid romaane lugedes tekib paratamatult kultuuriväsimus. Ilmselt seepärast kõnetaski Monika Fagerholmi lugu. Talle ennustasin ka võitu ja panin esimest korda täppi. Ilmselt on romaan sedavõrd tugev, et isegi mina sain sellest aru.