Arhitektuuriajaloolane Karin Hallas-Murula on valmis saanud põhjaliku raamatu „Eugen Habermann ja Herbert Johanson. Eesti modernismi klassikud“. Kujutluse kaunist ja heast XX sajandi alguse Eesti arhitektuurist on suuresti loonud just Habermanni ja Johansoni looming. Mida on klassikutel öelda tänapäevale, räägib lähemalt raamatu autor.

Praegu saad uhkusega esitleda Herbert Johansoni ja Eugen Habermanni koguteost, kuid igal suuremal uurimusel on eellugu. Millal sa arhitektuuriajaloolasena nendele oma tähele­panu suunasid?

Esmased mõtted võib väga ammusesse aega tagasi lükata. Väga konkreetseks läks asi 2009. aastal, kui Habermannil ja Johansonil täitus sünnist 125 aastat: nad on ühe aasta mehed, neil on palju ühist, mõnda aega olid nad tõesti nagu paarisrakend. Siis tundus piinlik, et arhitektuurimuuseum on juba nii kaua olemas olnud, aga selliste suurkujude loomingust ei ole näitust tehtud. Nende töid oli muidugi kajastatud teemanäitustel, kuid puudusid isikunäitused. Juubelinäituse avasime 2009. aasta detsembris Rotermanni soolalao suures saalis ja mind aitasid selle juures tollal muuseumis töötanud Matis Rodin ja Mait Väljas.

See raamat on topeltmonograafia: ühelt poolt on arhitektid ühes raamatus koos, ent käsitletud siiski eraldi. Miks sa ei teinud kahte eraldi raamatut või vastupidi, kirjutanud täielikult läbipõimunud terviknarratiivi?

See tuleneb neist endist – töötasid nad ju samas aegruumis. Kahe raamatu puhul oleks tulnud väga palju kordusi tausta kajastamises, rääkimata nende koos tehtud objektidest. Kui Habermann sai Siseministeeriumi Ehituspeavalitsuse juhataja ametikoha tõttu ülesande projekteerida riigikogu hoone, siis kutsus ta Johansoni Lätist Tallinna. Johanson oli Lätis abiellunud ja arvatavasti mõtleski, et tema karjäär läheb seal edasi. Nende üheskoos projekteeritu jääbki riigikogu hoone kavandamise aega ning sellele järgnenud aastatesse. Seal on palju märgilisi ehitisi, lisaks riigikogu hoonele Oma Kolde asum, mitmed linnaametnike kortermajad jm, kuid seejärel – juba 1920. aastate keskel – koostöö lõppes.

Tähtis on, et tüübilt vastandlikud Habermann ja Johanson moodustavad kokku tervikliku ettekujutuse Eesti aja arhitektist. Mul on väga hea meel, et raamatu kujundaja Andres Tali valis raamatu kaanele neid mõlemaid suurepäraselt iseloomustavad fotod: Habermann kui mõnusa oleku ja laia joonega seltskonnategelane ja Johanson, kes oli projekteerijana väga töökas ja viljakas, kuid seltskonnas pigem tagasihoidlik vaikija, korralik pereinimene oma maja(de), auto ja koeraga. Võib-olla selles vastandlikkuses peitub ka põhjus, miks nende ametlik koostöö väga kaua ei toiminud.

Sarnasustest rääkides: mõlemad olid reaalkooli poisid ja läksid pärast Riia Polütehnilist Instituuti Saksamaale õppima, üks Dresdenisse, teine Darm­stadti. Sealt tulles said mõlemad tööd kõigepealt Lätis, kus ehitustegevus oli elavam. Esimesena tuli Eestisse Habermann, kes võitis 1914. aastal Tallinna linna planeerimisarhitekti ametikoha konkursi ja hakkas ellu viima Eliel Saarineni 1913. aasta Tallinna üldplaani. Habermann töötas Tallinna linnavalitsuses 1923. aastani ja läks seejärel erapraksisesse. Johanson seevastu läks samal ajal linnavalitsusse tööle, temast sai linna projekteerimisbüroo juhataja. 1920. aastate esimese poole planeeringud tegi Habermann, kes oli ainus linna­planeerimist õppinud Eesti arhitekt. Planeerimise koha pealt oli Habermann tunnustatud autoriteet ja sellepärast võeti ta ka juhtima Siseministeeriumi Ehituspeavalitsust, kuhu ta küll väga kauaks ei jäänud.

Johanson alustas 1920. aastatel majade ja ümberehituste projekteerimisega, kuid 1930. aastatel sai temastki planeerija: tema käe all valmisid tänavate ja väljakute ruumilise mõju projektid, millega ta jätkas seda, mis Habermannil oli kahetsusväärselt pooleli jäänud. Habermanni lahkumine arhitektuuriametitest oli sunnitud minek: põhjuseks sai tema boheemlus, aga ilmselt ka riigikogu hoone ehituse juhtimisel ilmnenud probleemid ja sellele järgnenud kohtuprotsess. Viimasest ei kirjuta näiteks Edgar Johan Kuusik oma mälestustes sõnagi, olgugi et ta oli Habermanni abilisena samuti kohtualune.

Kui palju on selle aja jooksul muutunud sinu enda arusaamad Habermanni ja Johansoni pärandist?

Päris kindlasti on muutunud, sest, nagu ikka, kui mingisse teemasse sukelduda, avastad varem tähelepanuta jäänud asju – ja muidugi ka uusi objekte. Näiteks, üldiselt teatakse Habermanni Viru tänavale projekteeritud funktsionalistlikku Bi-Ba-Bo kino, mis on küll hävinud, aga juhuslikult leidsin Habermanni teisegi moodsa kino projekti, millest ei teata, kuna see jäi ehitamata. See pidi tulema Terase tänavale. Kui hakkasin kokku panema projektide ja ehitiste koond­nimekirja, siis ei kujutanud ma alguses ette, et see nii pikk tuleb.

Kuidas suhestud uurijana varasemate või paralleelselt tehtud teiste uurimustega? Olgu siis Leo Gensi või Johansoniga põhjalikult tegelenud Mart Kalmu töödega? Hoonete kaupa on nende arhitektide loomingut käsitlenud veel mitmed uurijad.

Loomulikult lugesin läbi nii üldkäsitlused kui ka konkreetsetest hoonetest kirjutatu. Siiski on teemasid, millest varem ei saadudki kirjutada või mida ka lihtsalt ei teatud, näiteks Habermanni osavõtust Vabadussõjast. Riigikogu hoone kohta on avaldatud lausa mitu raamatut, kuid nii tähtsat ehitist ei saanud ka sellest raamatust välja jätta. Mart Kalmu ammune diplomitöö Johansonist oli väga põhjalik. Temal oli ka veel võimalus intervjueerida Herbert Johansoni poega arhitekt Lorenz Haljakut, tänu kellele on näiteks teada, et Johanson osales 1930. aastate lõpul kehakultuuri hoone konkursil.

Aastatel 2009–2010 toimunud Habermanni-Johansoni ühisnäituse tegemise ajal me kataloogini ei jõudnud, ilmus vaid väikene brošüür. Algne mõte oli, et teeme nii näituse kui ka kataloogi koos Kalmuga: mina Habermanni ja Kalm Johansoni osa. Kuid Kalm keeldus ja mul ei jäänud üle muud kui teha näitus muuseumi jõududega. Nüüd siis on lõpuks olemas ka raamat, millega olen justkui lunastanud näituse kataloogi võla, aga ühtlasi on täidetud suur tühik Eesti uuema arhitektuuriajaloo uurimises. Oli piinlik, et selle aja kõige tähtsamate arhitektide Habermanni ja Johansoni loomingu kohta pole raamatut kirjutatud, olgugi et nad olid vaieldamatult nii kõige produktiivsemad kui ka administratiivselt selle perioodi Eesti arhitektuuri kõige enam mõjutanud isikud. Mõlemad juhtisid ka Eesti Arhitektide Ühingut, mis loodi 1921. aastal Habermanni initsiatiivil ja tema kabinetis.

Uurijale on töö allikatega see kõige magusam osa, mainisid juba mälestusi ja ajakirjandust. Millise materjaliga veel töötasid või mida huvitavat leidsid?

Kahjuks ei ole säilinud kummagi arhitekti isikuarhiivi ega nende endi koostatud loomingu nimekirju. Kõik isikutesse ja isikuomadustesse puutuv tuleneb kaasaegsete mälestustest. Üles on jäänud palju oletusi, sest mälestused on ikka subjektiivsed ja kõige kohta enam andmeid ei leiagi.

Arhiivides sai läbi töötatud suur hulk projekte. Raamatu lõpus loomingu nimekirjas on 640 projekti ja ehitist, endale tundus kogu aeg, et neid on kusagil 400 ringis. Ometi ei ole see nimekiri lõplik: kindlasti on veel leida projekte, mida pole teostatud, või hävinud maju kohal, kus praegu uuem hoonestus peal. Kõik projektid pole ka alles. Probleemne on kogu tüüpprojekteerimise teema. 1924. aastal korraldati Teedeministeeriumis Eesti arhitektide vahel tüüpprojektide konkurss, kus Johansonilt osteti kümme erinevat projekti. Osteti ka Erich Jacoby, Robert Natuse ja mõne teise omi, kuid kõige enam just Johansonilt. Arvan, et just tema tüüpprojektid on olnud aluseks paljudele nn Tallinna majana tuntud kivitrepikojaga maja tüüpidele, mille arhiiviprojektid kannavad erinevate ehitusinseneride ja -tehnikute allkirja. Tollased ehitusmäärused ei nõudnud projektile mitte arhitekti, vaid ehitus­järelvalve tegija allkirja, mis on palju segadust tekitanud: arvatakse, et kelle allkiri, see ka arhitekt oli ja projekteeris. Tegelikult ei olnud. Projekt saadi linna projekteerimisbüroost Johansonilt, vormistati ümber, muudeti ehk mingeid detaile ja seejärel allkirjastas selle ehitusjärelvalve tegija. 1920. aastate teisel poolel ehitati nn Tallinna maju – täpsem oleks rääkida linna projekteerimisbüroo majadest – ainult kuue-seitsme tüüpprojekti järgi. Sellest on kirjutanud omal ajal Konstantin Bölau. Tüüpprojekte telliti Johansoni büroolt ka teistesse Eesti linnadesse.

Me ei jõua kogu nende loomingust vestelda, seda on tõesti palju: täht­objektidest elamuteni, koolimajadest vanalinna uuendamiseni. Ja midagi peab jääma ka raamatust lugemiseks. Kui aga tuua välja vaid üks võimalik tee nende loominguni jõudmiseks, siis kuhu tuleks vaadata?

Tähtis oli kujunemisaeg. Saksamaal õppimisega tuli mõistagi kaasa tugev Saksa mõju, mis jätkus hiljemgi. Lappasin aastakäikude kaupa omaaegseid Saksa arhitektuuriajakirju ja mu ettekujutus Saksa mõju tugevusest Eesti arhitektuurile süvenes oluliselt, räägime me siis riigikogu hoonest, aedlinlikest siedlung’itest, 1920. aastate kortermajadest või muust. Selginesid korduvad motiivid, näiteks dekoratiivsed kuulid Johansoni fassaadidel või Habermanni kortermajade lamedad taldrikumotiivid. Mind hakkas vahepeal lausa jälitama Johansoni üheksa ruuduga aken, mis ilmus väga varakult. 1920. aastate alguse vaesel ajal olid aknad väga väikesed, sest klaas oli kallim kui seina ladumine, kuid tasapisi hakati tegema suuremaid aknaid. Johansonil on selliseks üheksaosaline peaaegu ruudukujuline aken.

Miks nendest arhitektidest praegu üldse rääkida? Mille poolest on nende looming või nende pärand asja- või ajakohane?

Olemas on kujutlus kaunist ja heast Eesti aja arhitektuurist ja seda toetavad kõige rohkem just Johansoni ja Habermanni hooned. Tegu on heade proportsioonidega, tõsise ja ausameelse arhitektuuriga, millega pole püütud edvistada. Tänapäeval tundub, et arhitektid oleksid nagu disaineriteks muutunud: igasugu vormiline nipitamine ja ebamäärane imagoloogia lastakse originaalsuse nimel käiku. Habermanni-Johansoni elus ja loomingus kajastub arhitekti ameti väärikus, nende arhitektuur õpetab tõsist suhtumist, järjepidevuse hindamist, vajaduspõhisust, praktilisust.

Habermanni-Johansoni loomingus peegeldub Eesti omariiklus ja modernsus, moodsa mõtte kujunemine. Kuidas aitab nende looming mõista omariikluse ja noore riigi identiteediotsinguid?

Ehitada tuli palju ja eriti 1930. aastate keskpaigas hakati teadlikult Eesti riigile väärikat pealinna kujundama. Konstantin Pätsi meelest oli häbiväärne, et kesklinna suuremate tänavate ääres lösutasid tsaariaegsed ühekorruselised puitmajad nagu mingis Vene provintsis. Nende asemele tuli rajada korralik kivimajadega kesklinn. Linnaarhiivis on terve seeria Johansoni juures töötanud Erwin Brockneri fotosid lammutamisele minevatest majadest– neid on tõepoolest piinlik vaadata. Lammutati palju, Johanson sõitis oma ruumilise mõju projektides vanadest kruntidest ja tervetest majadest joonlauaga üle, nagu oli seda teinud ka Habermann, kes omal ajal hakkas ellu viima Eliel Saarineni Suur-Tallinna projekti.

Oled sa mõelnud, kui palju oli tollal arhitektil loomingulist vabadust? Kui vabad nad projekteerides olid või kui sõltuvad teiste ootustest?

1930. aastad oli aeg, kui poliitikud sekkusid jõuliselt arhitektuuriküsimustesse: Mussolini Itaalias, Hitler Saksamaal ja Stalin Venemaal. Kuid kui Hitler tahtis olla suur Arhitekt, siis Konstantin Päts oli pigem Ehitaja – ta oli ka ehitaja poeg. Olen selle kohta vahepeal pikemaid artikleid kirjutanud, millele oli nüüd hea viidata. Päts võttis küll fassaadide projekte kinnitada, kuid ise projekteerima ei kippunud. Tänu sellele oli Johansoni ja Habermanni loominguline vabadus kindlasti palju suurem. Riik püstitas üldise suuna – esinduslikkuse taotluse. Projekteeritu pidi olema väärikas, eriti riigiasutuste arhitektuur, aga selle raames sai ajada oma rida. Johanson jõudis paearhitektuurini, mis oli monumentaalne ja esinduslik ilma igasuguse klassitsismi ja dekoorita. Johansonil möödus funktsionalismi faas kiiresti, Habermann jäi 1930. aastate kortermajades isegi veendunumaks funktsionalistiks.

Millise mõttega lugeja raamatu käest paneb? Mida võiks sealt kaasa võtta?

Loodetavasti uued teadmised ja oskuse vaadata arhitektuuri teise pilguga. Raske on ette kujutada, kuidas järgmised põlvkonnad arhitektuurile lähenevad, see valdkond on tohutult muutunud. Aga ehk saavad nad lisaks arhitektuuriajaloo teadmistele ka ettekujutuse kunagisest arhitektiks olemisest ajal, mil arhitekt olla oli uhke ja hää. Praegu enam nii ei ole, arhitekte närutatakse lootusetu bürokraatia ja Exceli tabelitega.

Kaks aastat tagasi ilmus sul mahukas teatrihoonete raamat, nüüd sai valmis pikalt tehtud Johansoni ja Habermanni kaksikmonograafia. Pean küsima: kas uus raamat on juba kirjutamisel?

Järgmine raamat on juba laual: olen tagasi XIX sajandis ja tegelen Eestimaa kubermanguvalitsuse baltisakslastest arhitektide ja inseneridega, kelle kohta ei ole ilmunud ei monograafiaid ega ka koondkäsitlusi. Seegi on ääretult huvitav periood: taas saavad kokku riik ja arhitektuur, misjuures Vene riigi ametites tegutsevad siin baltisakslased.

Arhitekti juhtivast rollist räägid sa palju ja eks ajaloost ole üht-teist selles osas õppida. Praegu oleme jõudnud sinnani, et Eestis on lõpuks riigiarhitekt. Kuna oled tegelenud sellega, kuidas noor vabariik end juhtivate arhitektide töö kaudu kehtestas, siis milline on praegu ühiskonna vajadus või ootus selle positsiooniga seoses?

Siseministeeriumi Ehituspeavalitsuse juhi ametikohal oli Habermannil riigiarhitektiga võrreldav positsioon. Linna projekteerimisbürood (hiljem arhitektuuri jaoskond) juhatanud Johansoni aga võib pidada sisuliselt linna peaarhitektiks. Ühte ajastut teisega võrrelda on alati spekulatsioon, aga üks suur erinevus on küll: kui toona olid juhtivates arhitektuuriametites aktiivselt projekteerivad suurte kogemustega kompetentsed arhitektid, siis nüüd on nende asemel administreerijad, organiseerijad ja kaasajad. Arhitektuuri tegemine – kasutan nimelt just seda sõna – ise on palju muutunud, suureks kollektiivseks tööks paisunud toimetamine ei soosi eredate isiksuste esilekerkimist. Mis puutub riigiarhitekti, siis see nimetus kõlab kindlasti pidulikult, kuid sisu vajab alles täitmist, tähendus loomist.