Eesti sisearhitektide liidu aastapreemia konkurss pakub hea võimaluse sissevaateks elavasse, mitte ilutsevasse valdkonda. Autorid esitasid kandideerima ligi 40 väga eripalgelist interjööri, millest tunnustava nominatsiooni pälvisid 12. Koor ehk kolm aastapreemiat riisutakse alles 14. veebruaril. Oletusi laureaatide kohta võib küll selle artikli järgi teha, aga las põnevus püsib. Siinkohal ei peegelda ma ainult enda kogetut, vaid vastu kaiguvad ka teiste konkursi žürii liikmete Juta Lemberi, Mari Rassi ja Ahti Grünbergi mõtted, sest töö käigus meil need põimusid. Sisearhitektide preemia määramise traditsiooni kuulub žüriis võimalusel tellija või tema esindaja ärakuulamine, autorid said end tutvustada objekti esitades.

Ühiskonna teenistuses. Suure avaliku hoone sisearhitektuur on tohutult keeruline töö. Enamasti lahendab seda meeskond, kuid kavandajate omavahelisest koostööst suurem väljakutse on koos arhitektiga lahenduse elluviimine egotrippide lahinguväljal, vaatamata tellivate asutuste vahetuvale juht­konnale, aina kõike lihtsustavatele ehitajatele, eelarve kärbetele, tarneraskustele, hanke­vaidlustele jne. Väga raske on võrrelda avalikku hoonet ja kodu, sest nende puhul erineb töömaht niivõrd palju.

Eelmisel suvel tõmbas ajakirjandus sae käima, et Eestis on õpetajate palgad nii väikesed, kuna raha pannakse luksuslikesse koolimajadesse. See oli akadeemik Aaviksoo raporti* väär­tõlgendus. Õpetaja palk on püsikulu ja uus koolimaja ühekordne kulu, pealegi toob see kaasa kena kokkuhoiu ülalpidamises, sest enam ei köeta õhku nagu nõukaaegses paneelkoolimajas. Noorte väljaränne on kogu Eesti tulevikku ohustav probleem, mistõttu on kooliarhitektuuri kõrge kvaliteet sama oluline kui õpetajate oma. Seega tuleb iga uut hea arhitektuuriga koolimaja tervitada kui Eesti tuleviku päästerõngast.

Saku gümnaasiumi põhikooli kavandas meie väljapaistvaim uute koolimajade projekteerija arhitektuuribüroo Salto ja sisearhitektuuri pani paika mainekas tegija, eelmisel aastal Rüütelkonna hoone eest rohkelt preemiaid noppinud Pille Lausmäe sisearhitek­tuuri­büroo. Nihkes kolmnurga ja ringi geomeetriale toetuva hoone sisearhitektuur on oma heleduses väljapeetult sordiini all. Milline proovikivi kooliperele see ka selline läbi aastate hoida! Sisemuse määrab suurejooneline aatrium, mida väga võimsalt kroonivad ülal võlvjalt hargnevad liimpuidust postid, võimaldades rohkelt sümboolseid tõlgendusi noorte kasvamisest. Muidugi peab õpilasel kõht täis olema, ent söökla varjamatu avamine pearuumi nii visuaalselt, akustiliselt kui ka lõhnade poolest tõmbas meie vaimustusel veidi hoogu maha. Ehkki munitsipaalkoolini ei ulatu protsendikunsti seadus, oleks siiski ära kulunud üks korralik kunstiteos, kuid küllap tubli vallavanem Marti Rehemaa leiab puhu see mure lahendada.

Viljandi maakonna haigla ja tervise­keskuse Tervikum (arhitektuuri­büroo Dagopen koos välispartneritega) rõõmustab eelkõige asukoha poolest. Lõpuks ometi on kohalik haigla linna­taguselt asumiselt tagasi toodud inimeste juurde ja aitab keskse asukoha tõttu võidelda linna kahanemise vastu. Ilmeka fassaadiga tohutu hoone on kenasti linnaruumi sobitatud. Haigla sisearhitektuur on meeletu väljakutse, sest iga sent on arvel, nõuded aga üle mõistuse keerulised, eriti veel paljusid erinevaid teenuseid väikses mahus pakkuvas maakonnahaiglas, ja tuleb mõelda, kuidas siin ringi liikuvat/liigutatavat mures inimest turgutada. Selle ülesande saab lahendada ainult mõistvas koostöös tellija, s.t haiglaga. Õnneks on sisearhitekt Tarmo Piirmets koos meeskonnaga büroost Pink kõige sellega meisterlikult hakkama saanud. Kogu tehnika niiviisi kontrolli alla saada, et need ruumid veel ikka inimeste kohad tunduvad, ei ole lihtne. Väga nappide vahenditega, vahel ainult värvide abil on markeeritud erinevad funktsioonid, teisal toob vaid vastuvõtu leti lainetus meeleolu julmalt funktsionaalsesse ruumi. Aatriumi palju kasutatud võte, umbse piirdega punane keerdtrepp, pärineb arhitektidelt, sisearhitekt on osanud aga sellele heleda puidu ja väikeste lampidega tagasihoidlikult tasakaalu pakkuda.

Eduka firma sisemus. Haigla napile eelarvele vastandub Tallinnas Krulli kvartalis Lävi sisearhitektide kavandatud Wise’i kontor (arhitekt Martin Aunin), kus esikohale on seatud enam kui tuhande eri maailma otstest tulnud inimese töökeskkonna atraktiivsus. Klassikaliste töökohtade kõrval leidub siin sama palju, kui mitte rohkem kööke ja kohvinurki, eraklaid ja lebolaid, ei puudu võimla ega palvela. Valgete lambi­pilvedega valgusšahtid hoiavad läbiva struktuurielemendina koos taime­küllase hiidbüroo värvikirevat mööbli ja valgustite pillerkaart.

Hoopis vaoshoitum tundus Hanna Karitsa koos Ardo Hiiuväina ja Eeros Leesiga kavandatud kommunikatsioonibüroo Hamburg ja Partnerid kontor Baltika majas, kus Veerenni tänavale avanevad klaasseinad aitavad ka edukal firmal tegeliku Eesti eluga kontaktis olla. August Künnapu maalide küllus pakkus siingi värvikirevust, kuid muu on vägagi rahulik hoitud ja sümpaatselt mõjus eelmise kontori mööbli osav lõimimine uude.

Linnateater ja eetika. Kõige keerulisem sisearhitektuur on äsja avatud Tallinna linnateatril, kus ajaloolise osa interjöörid on lahendanud Birgit Palk, Tarmo Piirmets ja Raul Tiitus büroost Pink, juurde ehitatud uue mahu aga Salto sisearhitektid Marja Abe ja Liisa Hagelberg koos meeskonnaga. Ehkki mõlemad projektid on lõpuni teostamata, tunduvad need omaaegsetest konkursi võidutöödest sündinud lahendused vägagi paljulubavad. Vanas osas, kus lisaks päris vanale sisearhitektuurile leiab eest ka 1980. aastate postmodernismi kihistuse, on Pingi omad musta, sõrestiku motiivi esile toova mööbliga väga hästi osanud tänapäevaga ühendada ajaloolisuse ja teaterlikkuse. Vaimustav on ajalooliste detailide esiletoomine, maiuspalaks ruum, kus Boris Duboviku idee kohaselt on lakke kombineeritud mitmest vanalinna hävinud interjöörist päästetud baroksed maalitud talad.

Kuna tegu on kauaks venima jäänud projektiga, siis on linnateater vahepeal palganud uue kunstniku Marit Illisoni, kelle lopsakas kunstnikunägemus ei lange kokku professionaalsete sisearhitektide omaga. Teatril tuleb nüüd tegelda eetiliste dilemmadega. On selge, et sisearhitektide looming on autoriõigusega kaitstud, ja väidetavalt saavad tööd advokaadid.

Arusaadavalt pole teatri kunstnikul õigust muuta sisearhitektuuri, küll aga ei saa tal keelata ruume dekoreerida. Siiski mõjus algse kavandi kohane tugitöötajate portreede galerii fuajee seinal väärikalt, ent näitlejate värviline seltskonnalehelikult. Üks ruum on ümber nimetatud peeglisaaliks, sest sinna on soetatud kuldraamides Lumivalgekese peeglid, mis otseselt ahendavad teatri ampluaad.

Linnateatril on eelmise direktori pärandusena suur kogu ajaloolist mööblit, mis on üheaegselt õnn ja õnnetus. See valdavalt XX sajandi esimese poole kodumööbel tundub nii õdus Kalamaja puumajades, sobib aga vähem avalikku funktsiooni. Ehkki Lai 23 diele’s on kõrvu keskajaga rokokoo trepp, siis art déco garnituur mantelkorstna all hea stiilitundena ei mõju. Veelgi nõutumaks teeb põrandalampidega buduaarilik üleni roheline istekooslus välisukse kõrval. Hullem on see, et väidetavalt pole suudetud leida kohta oma suurimale varandusele, arhitekt Aleksandr Wladovsky 1921. aastal kavandatud sõjaminister Laidoneri kabineti kapile. Kui selline hindamatu kunsti- ja ajalooväärtus jääb ripakile, siis tuleb muinsuskaitseametil see kiirelt kunstimälestisena kaitse alla võtta.

Eesti riigi esindamine. Välisministeerium mõistab sisearhitektuuri tähtsust Eesti kuvandi loomes üha paremini. Esitatud saatkondi saime küll hinnata vaid visuaalide alusel. Saatkond Pariisis (Rene Safin, Liina Kink) ja Riias (Kadri Tamme) mõjuvad väga soliidselt. Singapuri suursaatkonnas lisandub rohkem mänguruumi pakkuv ettevõtluskeskus, kus hoogsa joonega Mari Hunt on kasutanud ka mitmeid Eesti sisustustooteid Toivo Raidmetsa toolidest Siim Karro mütseeltumbadeni.

Kas näituse taust või enese näitamine? Suur asi oli prof Jüri Kermiku juba EKA loomepreemiaga pärjatud tarbekunsti- ja disainimuuseumis tehtud väike näitus „Teine tapp“, kus ta võrdles Sõrve ja Suffolki toolidisaini. Sellise erakordse sisearhitekti enda näituse kõrval tuli meil sõeluda neid juhte, kus sisearhitektil oli tulnud anda kuraatorite tööle lööv vorm. Kindlasti õnnestus see hästi Karin Tõugul ja Triin Vainol büroost b210 meie lasteraamatute illustratsiooni näitusel „Lugude linn“ Bologna lasteraamatumessil, kus Eesti oli peakülaline. Samuti noorte arhitektide õnnestumine oli Stuudio Täna arhitektuurimuuseumi olümpianäituse „Täispurjes“ kujundus, kus oli efektselt liidetud purje ja toonase linnakujunduse esteetika.

Suurgildi hoone „Hansa hiilgus“ (stuudio Argus) mõjunuks päris kenasti tühjas ruumis, kuid mitte varjutades üht Tallinna kõige võimsamat kahelöövilist gooti võlvlage, mille suurejooneline ruumi­mõju on hansaaja hiilguse parim tunnismees. Imelik, et vanalinna uhkemaid interjööre osutus juba teist korda järjest sisearhitektidele komistuskiviks.

Tarbekunsti aida Rootsi-aegseid võlve pole kunstinäitustega samuti lihtne siduda. Hanna Karits oli osanud aga tagasihoidlikult tervikuks liita vägagi eriilmelistest teostest koostatud näituse „Piirideta aineväljadel“ ja luua delikaatse tausta nii, et kõik teosed on võrdselt koheldud. Tundub, et mis see siis ära ei ole, aga just oskus varju jääda ja lasta väljapandud taiestel särada näitab sisearhitekti oskuslikkust.

Söögikohad. Söögikohad standardiseeruvad ja professionaliseeruvad, omaniku abikaasa taidlev panus väheneb, mistõttu on esitatute seast raske mõnda esile tõsta. Meisterlikult lihtsa ja puhta joonega on Taso Mähari ja Karin Suka Reute restoran ja residentsid Võsul (arhitekt Emil Urbel) – hurmav merevaade lisandusi ei vaja. Klassikaliselt mõjub seinal roostes paadipannoo pika laua taga, Ungari valmismustriga helesinine kivi pani aga särama spaa. Helsingi tõrvasaare ajaloost inspireeritud restoran Tar asub seal vanas aidas, näidates Tarmo Piirmetsa tundlikkust mineviku tänapäevasel tõlgendamisel. Nii-öelda magusa elu Itaalia restoranis LaBocca on Marit Illison teinud vaimukalt suurepärase dekoraatoritöö, aga selle all puudub sisearhitektuur, millele dekoor toetada.

Kodud. Kodud on sisearhitektile raske žanr. Ühtpidi väike mõõtkava ja lõputult pisiasjade arutamist, teistpidi ei pruugi siin eelarve piirata ja saab oma professionaalsed unistused tõepoolest realiseerida. Säästukodud ju konkursile ei jõua.

Sisearhitekti töö väärtus tuleb esile Margit Arguse ja Eveli Piheli võluvalt delikaatses sisearhitektuuris suvevillale Haapsalus Suur-Mere 18: see rahustab kenasti maha nii arhitektuuri kui ka maastikukujunduse.

Põhjamaade sõjajärgse looduslähedase modernismi vaimu kannab Joel Kopli (Kuu) eramu Nõmmel Lootuse puiesteel ja veelgi enam selle sisearhitektuur, mille autorid on Kätlin Õlluk ja Lilian Esing (Aeris). Taani kuldaja mööbel mõjub alati, aga nii põhjalikult välja töötatud ja nii elegantset detaili pole ammu näinud. Kirsiks tordil on teadliku huviga valitud eesti kunsti suurkujude teosed seintel.

Molumba kavandatud, Ankru tänaval asuva Tallinna ühe popima korterelamu pilvekaarte all on Mari Põllu ja Kadi Berensi kavandatud korter IT-ettevõtjale, kes teadis üllatavalt täpselt, millist kodu ta perel on vaja. Kliendi kindlad soovid võivad olla tööd hõlbustavad suunised, aga neid võib olla ka keeruline professionaalseks sisearhitektuuriks muuta. Siin koostöö laabus ja sündinud on tugev tervik. Kahest otstes kahekorruselisest korterist kokku ehitatud väga tehnoloogiateadlik elamine on ebatavalise plaaniga ja ilma tugeva, kuid delikaatse sisearhitektuurita selle vaevalt toimima oleks saanud.

Lähenemisviiside erinevus. Sisearhitektuurist kui distsipliinist võib konkursi järgi jääda mulje kui millestki jõuka ühiskonna teenistuses olevast. Tegelikult me ju selles seisus ka oleme. Arusaadav, et võistlustulle suunatakse erialaselt kõige suurejoonelisemad ja lõpetatumad objektid ning sisearhitektuuril on loomulikult oma hind. Ent hea meel on näha, et vähemalt avaliku raha eest ehitatus ulatub sisearhitektuur üha sügavamale. Sisearhitektid pole sugugi ühe vitsaga löödud ja lähenemisviiside pulbitsev erinevus tuli samuti hästi esile.

* Jaak Aaviksoo, Eesti hariduskulud 2022. Halduskulude analüüsi töörühma raport. Haridus- ja teadusministeerium, 2024.