2025. aasta kevadel kutsuti kokku efektiivsuse ja majanduskasvu nõukoda, mis on valitsusele esitanud praeguseks umbes 700 unikaalset sellekohast ettepanekut. Uuest aastast nõukoda enam ettepanekuid ei tee ja hakkab jälgima seniste rakendamist. Nõukoda pidi välja selgitama „ettevõtjate vaatest liigset bürokraatiat loovad kohustused, et hoida kokku aruandluskulusid“, ning tegema „ettepanekuid, kuidas muuta haldusprotsesse, nagu näiteks planeeringud, mis toetaksid majanduskasvu“.¹ Peaminister Kristen Michal ütles 2025. aasta märtsis, et süstemaatiliselt võetakse ette riigi kontrollifunktsioonid: „Vaatluse alla võetakse konkreetsed nõuded, kontrollid ja kui need üle vaadatakse, ära kaotatakse või lihtsustatakse, kaob vajadus 20% töötajate järele.“²

Avalikkusele on aastate jooksul silma jäänud arvukad juhtumid, kui ettevõtjad ja teised avalikust sektorist väljaspool tegutsejad on riigile nõu andnud ning avaldanud soovi seda püsivamalt teha. 2008. aastal kutsus peaminister Andrus Ansip kokku majanduspoliitika nõuandva kogu, kuhu kuulusid ettevõtjate ja ettevõtlusorganisatsioonide esindajad. Tuntud on ka ettevõtjate kodanikualgatusena asutatud Riigireformi Sihtasutus, mis lõpetas töö 2019. aasta kevadel. Valmis riigireformi kontseptsioon, peeti debatti reformi vajalikkuse üle. Ettepanekud puudutasid seadusandlikku võimu ja esinduskogusid, täitevvõimu, kohtuvõimu ja põhiseaduslikke institutsioone.³

Sama on tehtud ka hariduse vallas. Ettevõtjad on aktiivselt ja sageli avaldanud meedias arvamust haridussüsteemi toimimise kohta. 2025. aasta mais kirjutasid tööandjad ministritele, et nad „soovivad olla valitsusele konstruktiivseks koostööpartneriks ja aidata kaasa majanduskasvuks vajalike spetsialistide juurdekasvule“. Ning et tööandjad on „haridussüsteemi põhiline klient ja peavad seetõttu olema otsustamise juures. Akadeemilisele haridusele ja üldoskustele lisaks hariduse ja teaduse pragmaatilisemaks muutmine tagab, et haridus- ja teadussüsteemil on ka positiivne mõju majandusele“⁴.

Ettevõtjate avaliku sektori toimimist ja suurust, samuti haridussüsteemi ja selle vajakajäämisi puudutavad ettepanekud on kindlasti vajalikud. Ettevõtjad on praktilised, tegelikku elu näinud. Nende soovitused majanduse elavdamiseks, innovatsiooni ja arengu saavutamiseks või haridussüsteemi edendamiseks lähtuvad teistsugusest perspektiivist, kui on riigiametnikul, nad peavad silmas hariduse ja majanduse seoseid ning seda, et koolides õpetatav vastaks parimal viisil tööturu vajadustele. Kui haridussüsteem ja majandus on paremini kooskõlas, peaks ühtlasi suurenema riigi konkurentsivõime. Ettevõtjate sekkumisel avaliku sektori toimimise ja suuruse ning haridussüsteemi küsimustesse kujuneb avalik arutelu neil teemadel palju tulisemaks. Kuigi see võib mõnikord ühiskonna polariseerida, saab sellises debatis nende teemadega seotud probleemide olemus selgemaks.

Kuid ettevõtjate nõu järgi tegut­semisel on ka suuri miinuseid. Kõige­pealt, kas ettevõtjate huvid ei ole mitte kaldu nende endi kasu poole? Haridusvalikute soovitamisel ei pruugi neil esiplaanil olla ühiskonna kui terviku huvid, vaid nende endi või majandust puudutavatest veendumustest tulenevad huvid. Liiga suur äriloogika mõju toob kaasa hariduse kommertsialiseerumise. Rõhk asetatakse sellele, mida tööturg parasjagu vajab. On nähtud ettevõtjatest arvamusliidrite alavääristavat suhtumist humanitaar- ja sotsiaalteadustesse. Strateegiliselt olulised, kuid majanduslikult vähem kasumlikud valdkonnad jäävad tähelepanuta, kuna ettevõtjatest nõuandjad suunavad tähelepanu tulusamatele sektoritele. Sagedased on meil olnud soovitused n-ö pehmeid erialasid koomale tõmmata.

Siin võib meenutada Pierre Bourdieu tähelepanekut, et kui Jaapani ja Prantsusmaa eliit, s.o ühiskonnas olulistel positsioonidel inimesed, kes ise olid lõpetanud n-ö hea ülikooli, sageli humanitaarvaldkonnas, kuulutasid tehnilise hariduse omandamise vajalikkust, siis nende poegade puhul oleks selline valik võrdunud läbikukkumisega.⁵ Ka meie ettevõtjad on sageli soovitanud rohkem rõhku panna kutseharidusele. See on kahtlemata mõistlik mõte, kuid kutsehariduse maine on Eestis endiselt teenimatult kehv, palju kehvem kui mitmetes Euroopa riikides. Endiselt on elujõuline stereotüüp, mille kohaselt lähevad kutseõppesse need noored, kes mujal hakkama ei saa. Pealegi ei ole Eestis praegu kutsehariduse omandanu palk, kui jätta erandid kõrvale, keskmiselt sama suur kui ülikooli lõpetanul.⁶ Seega ei näi sellised soovitused iga kord siirad ja heatahtlikud.

Äriloogikast lähtumine on toonud kaasa hariduse kvaliteedi languse ja ebavõrdsuse suurenemise. Ühend­kuningriigis ja USAs on haridus järjest kallim ja kättesaamatum neile, kelle pere on kehvemal järjel. Selle vaateviisi muudest negatiivsetest tagajärgedest on meedias olnud aeg-ajalt juttu ka meil.⁷ Rahvusvaheline kogemus ütleb, et kasumile suunatud kõrgkoolides on lõpetamismäär ning lõpetajate tööjõuturule sisenemise edukus kehvem, õppelaen on aga suurem ja ka selle tasumisega on suuremaid probleeme, võrreldes avalike ülikoolidega, mis pole n-ö kasumile orienteeritud.⁸ Äriettevõtte mõtteviisi puhul lähtutakse kulude optimeerimisest ja kasumlikkusest, mistõttu ei suurenda see enamasti ülikoolide soovi panustada õppejõudude arengusse ja pigem soodustab odavama, sageli vähem kvalifitseeritud tööjõu palkamist.⁹

Erahuvidest ja avalikust huvist lähtuva loogika vastuolu on paratamatu. Asi on hullem aga siis, kui kellegi arvamus avaldatakse lihtsalt seetõttu, et tegu on ettevõtjaga, isegi kui tema nõuanded on mõnikord täiesti asjatundmatud. Endiselt võib kohata lahmivaid hinnanguid ametnike arvu kohta, nende kohatusele olen tähelepanu pööranud ka varem.¹⁰ Nii on kõlanud seisukohti, et kui pool ametnikest lahti lasta, ei saa juhtuda midagi halba, läheb ainult paremaks. On ka leitud, et tuleb koondada „vaid“ viiendik riigiametnikest.¹¹ Maksutõusude või uute maksude kehtestamisel on ettevõtjad riigile teinud etteheiteid, et nende muudatuste mõju ei ole piisavalt analüüsitud, vähemalt meedias ei ole need aruanded ilmunud, siis aga pakuvad ise huupi, kui palju ametnikke tuleks lahti lasta.¹²

Kiidetud on USA eeskuju: hakkas ju president Donald Trumpi meeskond hoogsalt avalikku sektorit kärpima. On arvatud, et mõistlik oleks „USA kombel avaliku sektori kulud külmutada, asutuste tegevus pausile panna ja seejärel hakata vaatama, mida võiks taastada“¹³. Ettevõtja Jaanus Otsa ütleb: „Tuleks külmutada kõik toetused. Absoluutselt kõik! Ja siis hakata analüüsima, milliseid neist on tegelikult vaja. Muidu hakatakse vaidlema ja luuakse töögrupp. Sisuliselt ei reformita mitte midagi. Toetus ei ole see, mille najal peaks inimene pidevalt elama. Inimene on selline olend, kes tuleb iseendaga toime. Juba alates ürgajast.“¹⁴ Kas see väide oleks lehes ilmunud, kui argumendi esindaja ei oleks suurettevõtja, vaid näiteks väikese küla pensionär?

Miks on ülikoolides meil ja mujal selline eriala nagu avalik haldus, kui need ettevõtjad, kel selline haridus puudub, teavad juba oma turul tegutsemise kogemuste pinnal lahendusi? Kas näiteks oleks mõeldav, et moodustataks n-ö tasakaalu mõttes teadlastest komisjon, kes hakkaks ettevõtjaid õpetama? Ka ettevõtjad on sellest, et äriloogika ei sobi igale poole, üha paremini aru saanud. Majanduskasvu nõukoja juht Viljar Arakas on tõdenud: „.. nõukoja tähelepanu all on eelkõige Eestis bürokraatia vähendamine .. ettevõtjate eesmärk ei ole avalikku sektorit õpetada. Meil on hea hoiatav eeskuju üle Atlandi ookeani võtta – Elon Musk, kes läheb riigiasutusse mootorsaega, ütleb, et me ei tea, mida te siin teete, aga teame, et peate tegema teistmoodi. Meie tahame sellele kindlasti vastanduda. Meie erasektorist ei hakka üle plangu ronima avaliku sektori poolele ja ütlema, kuidas te elama peate. Ettevõtete juhid on alati väga varmad riiki õpetama ja sellest patust ei ole ka mina ise puhas, aga kui mõelda teistpidi, kas mõnele ettevõtte juhile meeldiks see, kui riigiametnik tuleb tema juurde ja ütleb, kuidas sa pead ettevõtet juhtima.“¹⁵

Keda peaks riik edaspidi rohkem appi paluma riigi toimimise ja haridussüsteemi tõhustamiseks nõu andma? Loomulikult avaliku halduse asjatundjaid, õppejõudusid, professoreid. Kaasata võib kahtlemata ka ettevõtjaid, kuid teemaga iga päev hõivatud teadlased, analüütikud ja õppejõud peavad olema kindlasti esindatud. Nemad on süstemaatiliselt ja pikalt tegelenud küsimustega, kuidas poliitikat kujundada, strateegiaid luua ja rakendada, kuidas organisatsiooni hästi juhtida ja kuidas avaliku sektori toimimist uuendada.