Betti Alveri kirjanduspreemia pälvib kahe hingedepäeva vahel ilmunud parim debüütteos. Sel aastal tuli žüriil valik teha 35 raamatu hulgast. Kaalumisel oli 19 luulekogu, 12 proosateost ja neli teost, mille kuuluvust on keerukam määrata – servapidi mälestused, publitsistika või lausa matemaatika.

Žürii elu tegi seekord veidike raskemaks mitu asjaolu. Kahetsusväärsel kombel ei saanud pikkade vahemaade ja suure postikulu süül otsustusprotsessis osaleda eelmise aasta laureaat Gregor Kulla. Piret Põldver osales küll innukalt žürii töös, ent kuna meie kirjandusmaastikul on kõik tegutsejad ikka kas kellegi kirjastajad ja/või toimetajad, siis onupojapoliitika vältimiseks hoidus ta laureaati valimast. Otsuse langetamise ajaks jäid ühes minuga žüriisse niisiis Kaur Riismaa ja Tiina Tarik. Ühe nominendi debütandistaatus oli kaheldav, ent kuna isekirjastatud ISBNita teosed ei pruugi olla varem žürii debütantide nimekirja sattunud (ja nii oli ka seekord), siis leidsime, et silmapaistev raamat väärib siiski kaalumist.

Olgu alustuseks öeldud, et tugevad debüüdid ei piirdu vaid nomineeritute looduga. Žürii liikmed märkisid ära veel kaks luuleraamatut, Toomas Kiho „Pundinuiad“ ning Jaanus Aurelius Kanguri „Ohakad ja orhideed“, ning kolm ulme- ja fantaasiateemalist proosateost, milleks olid Timo Talviku „Sulid ja sulased“, Laura Loolaiu „Tagavara-malev“ ning Taavi Kolgi „Loomiskivi saladus ehk Eufüüsia“.

Valmar Adams tervitas 1937. aastal Üliõpilaslehes ilmunud arvustuses „Rõõm ühest värsikogust“¹ Betti Alveri „Tolmu ja tule“ ilmumise puhul uut „taidurlikku meistrit“ eesti luules. Ka selle aasta kandidaadid on suuresti luulemeistrid: kuuest nomineeritud teosest viis on luulekogud. Nendega on eesti kirjandusse tulnud uued hääled ning ühes nendega tugevad teemad, mida pole seni nõnda valjult esindatud. Ühtki nominatsiooni pälvinud teost ei saa taandada vaid ühele teemapunktile, see poleks raamatute ega autorite suhtes aus. Siiski on tähelepanuväärne, et viiest luulekogust neljas („Hiirekõrvul“, „Tsükkel“, „Haav(atav)“ ja „Tei tuu tii“) käsitletakse ühel või teisel viisil, kõigis omanäoliselt teravalt, mida tähendab olla naine, sellega seoses emadust ning mõlemaga seonduvaid raskusi.

Teise jõujoone moodustavad Riste Sofie Kääri „APS!“ ja Kalev Kerge „Kaose väli“. Tegu on küll väga erinevate teostega – sisuliselt, vormiliselt ja isegi žanriliselt –, ent neid ühendab oskus vähesega jõuliselt ja palju öelda: Kerge lühikeste lausete, Käär lühikeste ridade abil.

Kui üritada kõigi teoste ühisjoont leida, kerkib esile huumor. Ühtmoodi naljatatakse surmtõsistel ja kergematel teemadel, naerdakse enda, teiste ja maailma üle – läbiv iroonia on kohati kummastavalt sarnane sellega, kuidas naeris Alver.

Ilmselgelt ei piisa nominentide iseloomustamiseks kergetest üldistustest ja mõnest ühendavast teemast. Kirjeldustestki näis väheks jäävat. Nii võtsingi appi Alveri värsid, mis iseloomustavad ühel või teisel viisil nominatsiooni pälvinud teoseid, kannavad sama vaimu.

Piret Eesmaa, „Hiirekõrvul“

Ettevaatust – inimlaps!
Täheaine tänane poeg!
Oh paraku juba
teab tinagi maas,
mis me tähel on hapram
kui õied
ja klaas.

     (Betti Alver, „Ettevaatust – klaas“)

Eesmaa jutustab ränga, ent haarava loo. Raamat räägib raseduse katkemisest, mis puudutab nii keha kui ka vaimu, ent on ometi tabuteema. Eesmaa teos toob paljude naiste tegelikkuse lugejale lähemale. Raamatut on raske pooleli jätta, kuigi see kõneleb nõnda keerulisel teemal. Kõige kiuste jääb lõpus helisema elujaatav ja positiivne toon, kummastav helgus ja lootus.

Kalev Kerge, „Kaose väli“

Kes teab, kui palju ränku süüsid
veel lasub päil, mis seisavad sääl kõrvu,
kui palju kavatsend nad mõttes mõrvu,
ning keda seltsimehist müüsid?

     (Betti Alver, „Must täht“)

Kalev Kerge on loonud romaanis post­apokalüptilise maailma, mis muundub vähestele tuumasõja käigus ellujäänutele ohtlikuks paigaks. Teos on teravalt ajakohane, peegeldab ühiskonna hetke­hirme. Haaravaks teeb selle aga stiil ja vorm: hoogsat rütmi kirgastab kasvav pinge, mis viimastel lehekülgedel kulmineerub. Täpne ja napisõnaline lause harmoneerub minategelase sõdurihingega. Süžee kannab välja, püsib kaunilt koos. „Kaose välja“ filmilikud pildid jäävad lugejat saatma ka siis, kui ta on teose käest pannud.

Kerttu Kirjanen, „Haav(atav)“

Su raudne hing ent nuttes, saades päriseks
kõik aarded sääl, ei koge endist kõrkust,
vaid ihkab, et ta jälle kirest väriseks
ja tunneks oma tiivustavat nõrkust.

      (Betti Alver, „Raudne taevas“)

Kirjaneni keeleliselt täpse ja igati maitseka luulekogu keskmes on lapseootus ja emadus. Autor on hüljanud klišeed ja võltsi ideaalpildi, tuues esile vastse ehmatava hoolduskoormuse. Kirjanen kirjutab keha muutumisest, väsimusest ja kurnatusest avatult ning siiralt, ent humoorikalt, kohati eneseirooniliseltki. Nii kõnetab raamat ka neid, kel see kogemus puudub.

Riste Sofie Käär, „APS!“

Kui ilm oli vaikne, sageli
me, süljates üle parda,
siis vestsime sõjast ja saatusest
ja et me koeri ei karda.

      (Betti Alver, „*Mulle meenuvad kauged hommikud“)

Kääri luule sõnavara on rikkalik, täis ootamatuid ja värskendavaid seoseid. „APS!“ põimib omavahel üllatavad nähtused ja mõtted, mida ehk ei oskakski siduda. Kääri looming on mänguline – ja mitte ainult sisu tasandil, näiteks on raamatu sisukord ja leheküljenumbrid anarhistlikus nihkes. Humoorikas, kohati irooniline toon käib kõrvu noore Alveri teravusega, trotslik optimism kannab „Tolmust ja tulest“ tuttavaid väärtusi.

Kristi Küppar, „Tei tuu tii“

Aga mind nad nii kergelt ei taba.
Minu juustel on vete värv.
Olen väga väike ja vaba.
Mul on sätendav särjesaba.
Minu voodiks jääb Nüpli järv.

(Betti Alver, „Hirmsa kisaga“)

Küppari kogu eristub teistest eelkõige murdekeele poolest. Raamatu võlu ei peitu aga ainult võro keeles: kesksena tõuseb esile tugev luulemina, kelle huumorimeel pöörab ka tõsisemad luuletused üllatava lõpupuändiga kerge(ma)ks. Luulekogu moodustab tugeva kunstilise terviku, ühendades seejuures emaduse, surma ning ka keskeakriisi teema, samuti riimilise luule ja blankvärsi.

Johanna Roos, „Tsükkel“

Su hing on ihus kuumav lõik,
täis kärbseid, kõdumist ja katku,
et sinus aga murduks kõik –
ei, selleks piinasid ei jatku.

      (Betti Alver, „Ühele hullule“)

Roosi raamat räägib naise kehast – raskuskese on menstruatsioon. Eesti kirjanduses pole keegi varem nõnda otseselt, ning seejuures tundlikult ja täpselt, menstruatsiooni kajastanud. Temaatika ulatub ka vaimse ja füüsilise vägivallani, mida luulemina keha mäletab ja kannab. Roosi keelekasutus on poeetiline ja rikkalik, tundlik ja kujundlik. „Tsükli“ temaatika, mis näib esmapilgul olevat vaid ühe sugupoole valdkond, kõnetab ses kogus ka teist.

Laureaadi luulemina mängib kirjanduse iseenesele viitava funktsiooniga poeetilise sulgkergusega. Sellega ei pea küll nõustuma, ent arhiivis sobrades saab teada, et Henrik Visnapuu kritseldas Alveri debüütkogu servale märkuse: „Betti Alveril poleks nagu meie elu ja hingehädadega midagi tegemist“, teist luuletust nimetab ta „protestiks alasti eluläheduse vastu“². Laureaaditiitli pälvinud luulekogu ühendab kõrgendatud kirjandusliku teadvuse ja „Tolmu ja tule“ neljandale tsüklile vääramatult omase kunsti ülistamise probleemidega, millega on kursis suurem osa inimkonnast: „ohh mis erootika! / voolida end luuleks tõmmata ligi / paradokse nahk liibumas vastu nahka / voolata kunstilisest ilust dekadentsi kirjutada ühel / lehel menstruatsioonist sõjast ja seksikusest“. „Tsükkel“ ei ole kindlasti protest alasti eluläheduse vastu, ent Visnapuu kommentaari meie aja ja selle teose konteksti paigutamisel kaotab „alasti elulähedus“ oma algse halvustava kõla. Johanna Roosi luulemina ei püüdle elust kõrgemale, tema siht on seda elada – omades õigust mõelda, ihata, öelda, tunda ja kogetut jagada nii, nagu tema tahab.

Palju õnne, Johanna Roos, palju õnne, „Tsükkel“!

Loe lisa: Betti Alveri kirjandusauhinna laureaadi Johanna Roosi sõnavõtt