„Vaadake seda,“ ulatas Sammalhabe veest leitud oksa sõpradele näha. „See on röövikuid täis. Ja röövikud ongi saarel kogu lehestiku nahka pannud. Teist seletust ei ole. Looduse tasakaal on rikutud.“
Eno Raud, „Naksitrallid“
Kainestav koidik
Kui naksitrallid viimaks mõistsid, et nende elegantsed sekkumised keerasid lõpliku lahenduse toomise asemel asja iga kord hoopis kraadikese hullemaks, oli juba hilja. Kassid olid saarel näljas, rotid omavolitsesid linnas, röövikud õgisid puid, linnulaul vaikis. Looduse tasakaal oli rikutud. Aga asja tõsidus hakkas vähemalt pärale jõudma.
Neli aastat tagasi – napilt enne suurte keelemudelite (Large Language Model, LLM) pandeemiat – domineeris tehnoloogia ja võimu suhetest erituvas laibalehas äng, et midagi väga suurt on väga valesti ja et keegi peab midagi tegema, aga puudub tunnetuslik ja intellektuaalne võime probleemiga tegeleda ja oma käitumist kohandada.[1] Praeguseks on olukorra õudus suurte hüpetega arusaadavamaks tehtud ja peab tunnistama, et selles on hirmutava näitena palju abi olnud kõikjale siirdeid ajavast tehisintellektist absoluutsusele pürgiva võimu kandjana.
Tehisintellekt, täpsemalt selle ja teiste megakorporatsioonidele kuuluvate hiigeltehnoloogiate omanikud on pressinud end inimese ja riigi suhtesse kolmandaks osaliseks, nagu asja ilustamata hoiatas Tõnis Saarts[2] riigikogu teaduspoliitika konverentsil.[3] Tõele au andes on „kolmandast osalisest“ asi kaugel, tehnoloogiline võimendus on neile tüüpidele andnud suurema imperiaalse võimu kui enamikul riikidel. Nende ettevõtete omanikud kirjutavad oma reeglid/seadused ja survestavad nendega ka oma emamaast erinevate iseseisvate riikide valikuid.[4] Maailma võimsaimad majanduslikud ja poliitilised jõud Hiina ja USA on läinud ühesugust võimu konsolideerimise teed.[5]
Demokraatia-sõnast on jäänud vaid kattevari neile operatsioonidele, mis ajaloolist harjumuspära säilitavad seal, kus valikuvabadus vääramatu ühesuunalise tehnoloogilise „progressi“ sildi all tühistatakse. Seal, kus võim kasutab tehisintellekti, ei olegi oluline, kas selle funktsionaalsus vastab haibile või mitte, sest rohkem AI-valepositiivseid riigist väljasaatmisi ja rohkem AI-valepositiivseid riigi hinnangul sobimatuid ühismeediapostitusi tähendab ikkagi suuremat üleüldist hirmu ja vajadust end ise tsenseerida.[6]
Tehnoloogia dehumaniseerivatele aspektidele on tähelepanu juhtinud Torino ülikooli teadlane Ron Salaj, tuues kõneka näite 90 aasta tagusest ajast, mil IBM pani Saksamaal oma perfokaardipõhise arvutisüsteemi abil aluse põhjalikule rahvastikuregistrile.[7] Selle registri tohutu tõhusus on ajalooline põhjus, miks Saksamaal ei ole siiani ühtset üle-riigilist digitaalset identiteeti kasutusele võetud. Mis on iseenesest kaunis näide sellest, et ka tehnoloogiaid rakendada ihalevas riigis peab vabadus tähendama ka õigust öelda ei.
Praegu oleme sunnitud aktsepteerima reaalsust, milles igaühe käitumist muudetakse tehnoloogia omaniku eesmärgile sobivaks, Amazoni laotöötajaid käsutavatest algoritmidest ja automaatsest kohtumõistmisest kõige nürima, ent seega ka kõige tuimastavama ja tulemuslikuma elu mugavamaks tegemiseni.[8] Kuhugi sinna vahele jääb LLMide uinutav lauluke, et sa oled nii eriline, et vajad otsingutulemusena täitsa uut just sinu jaoks loodud teksti, mitte sellist olemasolevat, mida – iuu! – keegi teine enne lugenud on. Inimempaatiat imiteerivad masinad mõjutavad meie emotsioone ja ei ole raske kujutleda, kui invasiivseks see kujuneb neurotehnoloogiate normaliseerumisega.[9]
Ehkki eksisteerib ka ohutumat tehisintellekti (mis inimese asemel automatiseerib masinõppesüsteemina näiteks masinatööstust), on selle suurimad ohud ikkagi seal, kus masina tehnoloogilist võimekust võimendab inimese maagiline mõtlemine, milles ununeb seadme omaniku olemasolu ja astutakse rajale, kus esimestele naiivsetele sammudele järgneb üsna pea käänak, mille taga juba süvausk ja võimalik, et psühhoos. Mingi oma äraspidiselt maagiline võimekus tehisintellektil olema peab, kui isegi niivõrd tähelepanelik vaatleja nagu Iisraeli ajaloolane Yuval Harari argumenteerib, et näiteks Facebooki algoritmid levitavad vihkamist ja vägivalda omal algatusel.[10]
Kui palju tehnoloogiat suudab ühiskond vastu võtta?
Mis me teha saame? Kas see on ammu üle meie pea? Kas uus „kah intelligentne eluvorm“ ei ole mitte tehisintellekt, vaid hoopis jumalalaadse võimuga miljardärid, kelle tegutsemise osas peame tegema näo, et see ei puutu meisse? Mis alternatiive kaaluda sipelgana metsa all, kelle pesa lollid laagripoisid ujuma minnes iga kord jalaga segi löövad? Keeruline kujutleda, kuidas saada nii totaalse võimu masinavärgi vastu.
Lammutustöö näiteks võib tuua Wikipedia, mille vabatahtlike kogutud materjalidel treenitud suured keelemudelid tõmbavad nüüd veebiliiklust Wikipediast eemale.[11] See tähendab Wikipedia jaoks jalamaid vähem vabatahtlikke ja vähem annetajaid. Et loodus ei salli tühja kohta, on loomisel Grokipeedia – empaatiat inimühiskonna suurimaks rumaluseks pidava omaniku tõetaju alusel AI-genereeritud entsüklopeedia, mille peal kallutatuse pärast muretsemata sedasama tehisintellekti edasi treenida.[12] Ring on täis saanud ja jääb vaid tõdeda, et teadmata, kas fašismi ja tehisintellekti eesmärgid on just täpselt samad, need kindlasti täiendavad teineteist.[13]
Naksitrallidena oleme loomult unistajad. Olukorras, kus tehisintellekti kuvandiloome on juba niigi suurt võimu omavate kätes, kes räägivad peamiselt Vääramatu Trajektoori Võimalustest ja parimalgi juhul tõdevad, et ehkki on ka riskid, pole need meie mure, sest „usku on vaja“, valimegi uskuda narratiivi, mille järgi igaüks meist kuulub väikesesse võitjate kampa, kelle põhjustatud kahjusid kannavad kõik solidaarselt. No kes võidab AI-põhisest hinnastamisest,[14] mis sõltub täielikult sinu kohta teadaolevatest andmetest?
Ent tõeliselt vääramatu AI-düstoopia tekib pigem mitte tehnoloogiast enesest, vaid meie võimetusest selle piire teadvustada seal, kus haip sõidab üle sellest, kuidas tõlgendame magedaid statistilise infotöötluse toiminguid nii, et neist saavad automatiseeritud tuleviku, tööjõu kaotamise ja poliitilist arutelu asendavate neutraalsete mudelite müüdid, kirjutab filosoof Eryk Salvaggio,[15] mis väestavad kokkuvõttes vaid nende mudelite omanikke. See on sarnane varasematele tehnoloogiarevolutsioonidele, mis progressi lubades reaalsuses inimeste, eriti kõige haavatavamate agentsust vähendavad, nagu on põhjalikult kirjeldanud Karen Hao raamatus „Empire of AI: Dreams and Nightmares in Sam Altman’s OpenAI“ (Penguin Press 2025).
Üldine reegel on, et kui mingi trend või tehnoloogia väidetakse olevat vääramatu ja argumenteeritakse et „ilma enam kuidagi ei saa“, siis selle lärmi põhieesmärk on tagada, et keegi ei märkaks, et ega ikka ei ole küll vääramatu ja tegelikult saab küll hästi ka ilma. Hea näide tehisintellektist kujuteldava võluvahendina oli kevadine koalitsioonilepingu idee, et laste elatisraha vaidluste esmase otsuse võiks teha tehisaru, mille seejärel kinnitab kohtunik,[16] justiits- ja digiminister Liisa Pakostat tsiteerides: „…kui tal tundub, et see on täitsa okei“. Päris maailmas on muidugi kama, kas tal tundub okei või mitte, sest kohtunik peab iga lahendi kinnitamiseks argumentide ja arvutuste seadusele vastavuse ikkagi üle kontrollima – mis tekitab küsimuse, kas masin sellesse protsessi ikka väärtust lisab. Nagu seepeale märkisid küberekspert Karoliina Ainge ja tehnoloogiaettevõtja Kaimar Karu, võivad praegused tõenäosuslikud masinõppemudelid sobida küll Spotify soovitusteks, kuid mitte laste elatise üle otsustamiseks, kus selliste otsuste läbipaistmatus hakkab mõjutama kodanike usaldust.[17] Õiguskantsleri kantselei vanemnõunik Liiri Oja rõhutab põhiseaduslikkuse analüüsi vajadusele viidates, et lihtsalt tehisintellekti kasutamise võimalusest ei tulene, et seda peaks või isegi tohiks igal pool kasutada.[18]
Kuidas jõudsime otsuseni suunata ühised ressursid just nimelt tehisintellektipõhiste teenustega digiühiskonna arendamiseks?[19] Minimaalselt vajab otsus eelistada masinaid inimestele mingisugustki demokraatlikku arutelu. Kas inimene ikka soovib sellist riiki ja ühiskonda, kus masin „palju võimekamalt ja peaaegu null kuluga“ teda asendab?[20] Mida see masin sellises ühiskonnas siis õigupoolest asendab? Paljude jaoks, kel ressurssi oma hääl ühiskonnas valjusti kõlama panna,[21] paistab tehisintellekt veatu versioonina vabaturumajandusliku religiooni masinast koos illusiooniga pragmaatilistest turuosalistest, kes täiuslikus tasakaalupunktis turul tõhusaid tehinguid teevad. Aga inimeste põhiomadus ei ole tõhusus, ja ühiskond on üleüldse midagi muud kui turumajandus. Isegi pärast 35 aastat karjumist, et ilma majanduskasvuta pole võimalik ei inimväärne elu ega isegi mitte sellest unistamine.
Mida pakub riigi tasemel tehisintellekti rakendamine? Tõhusust (võrreldes karmi otsuse ees kalli tööaja arvelt inimlikult kõhkleva inimametnikuga), ehk ka rahalist säästu (võrreldes pere toitmiseks palgatööd tegeva inimestega), suuremat täpsust ja pidevust (võrreldes inimesega, kes ei suuda kõigi kodanike seaduskuulekust 24/7 jälgida). Ent kas me soovime ühiskonnana masinlikku täpsust? Kas kõige võimaliku andmepõhine analüüs ei tähenda kõikide pidevat kahtlustamist? Kas sümptomitele keskenduvate tõhusamate kontrollimeetmete asemel võiks põhiline eesmärk olla hoopis juurpõhjuse lahendamine? Vastasel korral võime saada ühiskonna tasemel samasuguse tulemuse nagu kodutööks tehisintellekti kasutav õpilane: näiline õpitulemus on käes, aga pingutuse puudumisel pole arengut toimunud. Õppimiseks ja arenemiseks vajame pingutust ja seda ei tohiks tõhususe nimel võrrandist välja taandada.[22] Oleme juba saanud tehisintellekti abiga koostatud magistritöö, mille viitekümmend lehekülge ei suutnud tudeng end ilma tööstusliku abimeheta kirjutamas kujutada.[23] Samasugust supi lahjenemist võib prognoosida meie ühise paja igas otsas.
Soovin tunda, et olen elus
Igasugune tehnoloogia võimendab inimese oskusi ja omadusi. Seepärast vajab tähelepanu, mis probleemi kallale see satub, et “lahendus” ei oleks R-kioskist kabanossi kõrvalmajja sõidutamine. Sest inimesed jäävad inimesteks kõigi oma puudustega ja tehisintellekti suurimaks ohuks jääb mugavus, mille küüsis saab meist Marju Lauristini sõnutsi „ainult tehisaru ripats“.[24]
Tehisintellekti omanikud ei jäta selle staatuse saavutamist aga juhuse hooleks, vaid seadistavad oma AI-komponendiga teenused aktiivselt edastama sõnumist „inimene pole piisavalt hea“ kantud maailmataju. Näiteks Google’i miljardite kasutajate jaoks aktiveeriti kevadel vaikeseadena „Aita mul kirjutada“ nupuke nii kirjakastides kui dokumentides. Massiivselt eri teenustesse rakendatult kannab see ohutuna näiv heasoovlik pakkumine sõnumit, et tehisintellekt on juba parem kui inimene (isegi inimese isikliku kirja kirjutamises), kõik peaksid seda oma tõhususe suurendamiseks muretult kasutama ja mittekasutamine tähendab mahajäämist. Pahatihti algavad ka mingis valdkonnas tehisintellekti rakendamist kirjeldavad artiklid inimese võimekust pisendava kuvandiloomega: „Me ootame oma arstidelt, et nad on pooljumalatena eksimatud, väsimatud – ent nad on ainult inimesed …“,[25] millest kasvab pakiline tunne, et tehisintellektiga võiks asja parandada.
Kui otsime võimalust, et masin meid mõtlemises asendaks, siis võib-olla polegi enam midagi asendada. Maailma mõistma õppimine on (ja peabki olema) raske ja selle väljastpoolt „sisse ostmine“ paneb meid passiivsesse olekusse selle funktsiooni suhtes, mis meist isendi teeb. Veebis keerleb näitleja Matthew McConaughey repliik, et ta soovib privaatset LLMi, mis on treenitud vaid tema enese raamatute, märkmete, päevikute ja unistuste peal, et siis sellelt ilma välise mõjutuseta enese kohta vastuseid saada.[26] „See on juba olemas ja selle nimi on mõtlemine,“ kõlab üks iroonilisematest kommentaaridest.
Massachusettsi tehnoloogiainstituudi teadlaste suvel palju tähelepanu võitnud artikkel tehisintellekti-abi mõjust essee kirjutamise oskusele tõi mõtlemise delegeerimise negatiivse mõju kirjeldamiseks laiemasse kasutusse tabava mõiste „kognitiivne võlg“.[27] Naljaka paradoksina oli 206 lehekülje pikkuse töö populaarsuse taga tõsiasi, et sellest ajakirjanduslike kokkuvõtete tegemiseks kasutatud tehisintellekti abil hakkasid algse tasakaaluka sõnumi asemel peagi ringlema eskaleeruvad hoiatused ajumädaniku eest.
Tõele au andes on meil tehnoloogiat juba ka ilma tehisintellektita palju rohkem kui keskmisele inimesele kohane oleks, ja kui milleski kindel saab olla, siis selles, et praegusel kujul võimendab see niigi hiiglaslikku reaalsusest eemaldumist. Paavst Leo on korduvalt hoiatanud, et AI teeb inimestest masinad ja maailmast tõhususpõrgu, kust meid liigina lõpuks välja tõrjutakse.[28] Nick Cave meenutab, et tähendusega loomingu jaoks on vaja kannatavat, eksistentsiaalselt heitlevat ja transtsendentsust otsivat inimhinge,[29] mille kõrval tehisintellekti loodud luule on groteskne narrimäng. Inimlikud kannatused ei pea tingimata tähendama depressioonis põrandal lebamist, vaid lihtsalt tunnet, et olen elus. See on miski, mida masin ei saa tunda ega tunda anda.
Tahaks, et oleks parem
Kokku võttes on meil tehisintellekti näol käigus moodsas kastmes ajatu projekt, millega eliit ühiskonda oma nägemise järgi ümber kujundab. Ka selle antidoot on ammu teada – demokraatlik vastuhakk ja poliitika, mille keskmes on suurte rahvahulkade vajadused, mitte väheste võimurite düstoopsed fantaasiad. Meil on vaja sellesse kooslusse akumuleerunud võimu suhtes rakendada mingisugust desarmeerimist, kirjutab privaatse sõnumiedastusteenuse Signal juht Meredith Whittaker.[30] Kuidas seda teostada?
Tehisintellekt on pettus mitte selles mõttes, et see tehnoloogia ei oleks tähelepanuväärne või et sel poleks rakendust või et selle abil – õigetes kätes –
ei saaks maailma (võib-olla paremaks) muuta. See on pettus ses mõttes, kuidas seda müüakse – kui uut, mõtlevat ja peagi ka tundvat tüüpi masinat. Meil on vaja rohkem inimesi, eriti otsustajate hulgas, kes mõistavad, kuidas AI mudelid on tehtud, kuidas need töötavad ja mida nende sotsiaaltehnoloogiline olemus tähendab äri, võimu, ühiskonna ja inimene olemise jaoks. Me keegi ei soovi ju kuningaid enda üle valitsema ega iseend ja oma lapsi nende orjusesse, kas siis otseselt või kõikide unistuste virtuaalse täitumise illusioonina.
Mitte alati ei ole innovatsioon ja uusima tehnoloogia rakendamine see koht, kuhu ühiskond oma piiratud ressursse paigutama peaks. Me ei tohi avalikus sektoris tehnoloogiaid rakendades eeldada, et inimesed soovivad vaid turvalisust ja mugavust ega taha otsustamises osaleda. Me ei sa lubada hinnangute „kui inimestelt küsiksime, sooviksid nad kiiremaid hobuseid“ domineerimist. Uuringutulemused näitavad,[31] et inimeste tunnetus tehisintellekti kasutamise ja selle omanike osas on nüansseeritud ja sisukas.
Kõlab ennastkahjustavalt, aga tehnoloogiate rakendamises on meil ühiskonnas vaja anda suurem vastutus inimesele. Isegi kui see tehnoloogilises innovatsioonis tähendab sammu tagasi. Sest vastasel korral teenivad need tehnoloogiad eelkõige väheste huve. Igasugune elektrooniline, digitaalne, virtuaalne jubin vajab toimimiseks energiat, infrastruktuuri kõige laiemas tähenduses ja andmeid. Energia ja infrastruktuuri üle kontrolli haarata on üksikisikul keeruline, küll aga on see Euroopa Liidus oma andmete suhtes vaat et kohustuslik põhiõigus. Kuniks inimesel puudub teadlikkus, tunnetus ja vastutus oma andmete suhtes, on ta vaba tahteta objekt tehnoloogiate arendajate ja rakendajate meelevallas.[32]
On vaja, et vastutus oma andmete eest asub inimese enese kätes, sest – kuskohas siis veel? Lihtne on näägutada, et „inimesed ei hakka kunagi oma andmeid haldama“. Hakkavad küll, kui peavad hakkama. Hariduslikust TI-hüppest erilisem on, et Eestis juba riigi tasemel arvestatakse sellega ja riigiportaalis töötatakse andmejälgija ja andmenõusolekuteenuse täiendamisega, kui seni oldi propageerinud illusiooni „miljonist väikesest vennast, kes pidevalt riiki kontrollivad“. See aitab edasi liikuda olukorrast, kus meil pole oma andmete suhtes ei sellist sisemist vajadust nagu nt hambapesu või tervisliku toitumise järele, omanditunnet nagu tööaja või finantsvahendite suhtes ega identiteedist tulenevat ja sellele toetuvat kuuluvustunnet.[33]
Sest oot, mis probleem see ikkagi õigupoolest on, mida (tehisintellektiga) lahendada püüame või peaksime? Miks need naksitrallid kassid metsa ja saarele ja siis jälle linna karjatasid? Ma tõtt-öelda täpselt ei teagi, aga … kui hinnata Eesti unistuste atlase[34] põhjal, siis kas probleem võib olla selles, et tahaks, et oleks parem olla?
Mul ei ole keeruline tunnistada kõiki praktilisi hüvesid, mida tehnoloogia meile pakub (ja tasakaalustatud käsitluse jaoks soovin väga seda teha), aga pean tähtsaks rohkem tähelepanu pöörata ja teada saada, mis hinnaga see tuleb. Kasvõi juba see, et eeldame, et just tehnoloogia on lahendus meie muredele, mitte mõni teine suur asi. Ent kas just veel üks tehnoloogiakiht viib meid selle fundamentaalse probleemi lahendamisele lähemale või teeb selle suuremaks?
Kas me otsime lahendust inimesest või tehnoloogiast? Meie praeguse probleemide kompleksi lahendus ei hakka hargnema mitte märksõna „tehnoloogia“, vaid „inimlikkuse“ juurest. Eesmärk ei peaks olema püüe tehnoloogiale inimkesksust külge pookida,[35] vaid loobumine illusioonist, nagu suudaks meie probleemide sümptomitele orienteeritud tehnoloogiad leevendada nende probleemide tuuma. Ainult inimene ise saab oma sisemisi pusasid lahti harutada ja tehisintellekti-tondi nurgas seismine tõukab teda veidi takka – nii võib paavsti päevakajalise sõnumi ridade vahelt välja lugeda.[36]
Lõppsõna
Alustasin artiklisarja motivatsioonist juhtida tähelepanu, mis on minu arvates käesoleva aasta suvelõpu seisuga tehisintellektiga seotud olulised teemad. Üks niisugune kohaliku tähtsusega leidlik mõte oli haridusliku TI-hüppe algatus. Mind rõõmustab, et praeguseks hakkab lahtuma projekti varakevadisest PR-kampaaniast kõlama jäänud linnarviigilikus stiilis utopism „anname igale gümnasistile AI ja lähme ise kodust ära võõrsil rääkima, kui lahe see on“. Praegune tehisintellekt võimuhullude omandis mõtlemisproteesina ei ole midagi sellist, millega 1990ndate lauanurgal seisva kasti kasutusoskuse edulugu sama rahvalikul viisil korrata saaks. Kena, et see tõdemus TI-hüppe fookuse korrigeerimises osaliselt kajastub.
TI-hüppe tegevjuhi Ivo Visaku kirjeldatud[37] kolm praegust rõõmustavat eesmärgi-mõõdupuud on mõtlemise kvaliteet (et tehisintellekti abil õppimine oleks ikkagi pingutus), võrdsed võimalused (et tehisintellekti-abis poleks hariduslikku kihistumist), eesti keel ja kultuur (kultuuripoliitika ja rahvusvaheline koostöö) ning ohutus ja privaatsus nende eeltingimusena (TI-hüpe seab sihiks eesti keelele kohandatud ja kooli kontrollitavad kasutusviisid). Loodan väga, et õnnestub kujundada eestikeelne ja -meelne tehisintellektimudel, mis toetab õppimist, vältides standardmudelite puudujääke. See on uhke eesmärk, mis selgitab ka suurettevõtete huvi seda teadus-arendusprojektina käsitleda.
Millele oma tööga osutada soovisin, on ohud, mida TI-hüpe vist ühelgi võimalikul kujul lahendada ei saa. Mis ei tähenda, et see ei oleks hea programm. See lihtsalt ei päästa meid düstoopiast. AI-võimendus tõotab muuta maailma miljardäride hüpiknukuks eestikeelse mõtlemismudeli olemasolust sõltumata. Irooniliselt võiks lausa öelda, et probleem on just nimelt tehisintellekti erakordses inimkesksuses – nende paari inimese kesksuses, kes selle abil ülejäänud maailma mõtlemist reguleerivad. See on põhiprobleem, mille neutraliseerimiseks vajame võimekaid inimesi. Me võime tehisintellekti oma kultuurile kohandada ja võrdselt jaotada ning õpetada selle rakendamist koolis sarnaselt korvpalli ja vene keele käänete tabeliga. Aga see eirab põhikriisi, milleks on inimlikkuse strateegiline kaotus tehnoloogiakesksusele. Kerge liialdusega võib öelda, et TI-hüpe projektina pigem toetab selle trendi jätkumist, minnes kaasa narratiiviga „ilma selleta enam kuidagi ei saa“ ja tõstes tublima õpilase tiitli saamiseks selle lausa oma lipukirjaks.
Ma ei soovita parima haridusstrateegiana käte üles tõstmist ja mitte midagi tegemist. Tehisintellekti tulevik ei ole vääramatu paratamatus. Meil on valik panna see inimese teenistusse (ja ma arvan, et osad TI-hüppe eesmärgid teenivad seda valikut). Inimlikkuse jaoks ei ole vaja tehnoloogiatest loobuda, küll aga nõuda mõistlikkust nende arendamisel ja käitamisel ning läbipaistvust ja vastutust, mis on vastavuses nende potentsiaalse mõjuga. On vaja, et inimesed osalevad tehnoloogiaid valitsevate reeglite kujundamises. On vaja, et inimesel on kontroll selle üle, kuidas tehnoloogiad teda mõjutavad. Ka TI-hüppe projektis kodumaist tehisintellektimudelit arendades tuleb silmas pidada, kellele see kuulub. Sest tehnoloogia võimalused mõjutavad selle kasutatavust vähem kui selle omaniku valikud. Magnaatide fantaasiadiktatuur soovib realiseeruda. Meil on vaja teadvustada, kuidas see meieni jõuab, ja et see ei ole ainus tee. Me ei vaja maailma valitsejaid, kelle kätte finantskapitali kontsentreerumisega kaasneb poliitilise kapitali kontsentreerumine, mida üha võimendavad vägevad tehnoloogiad, mida saavad omada vaid nemad.
Me ei vaja maailmavalitsejaid, vaid igaühe suuremat enesevalitsust. Oleme loomult sõbralikud, altruistlikud, demokraatlikud ja domineerimisvastased. Me vajame teisi inimesi inimliku normaalsuse tagamiseks. Peame aru saama, et kui keegi väidab, et seda vajadust saab katta tema masinaga, siis on tema põhisoov, et me kasutaksime just tema masinat. Meil on vaja taas õppida hindama inimlikkust selle keerukuses ja raskustes, et selle aseaine meid ei eksitaks ja sõltuvusse ei viiks. Sõprus ja lähedus ning usaldus on keerulised, aga selles nende väärtus seisnebki. Illusoorsel kujul need oma rolli ei täida.
Me vajame ellu sisulist tervet toetavat pühadust. Et me ei peaks seda asendama ärimudelite komponentide hulka kuuluvate hallutsinatsioonide ja psühhoosiga. Pühadusel on palju vorme, mille vahendusel selle ime meieni jõuab. Näiteks minu jaoks on nende ühisosa headus iseenese ja teiste vastu. See on südame valik, mida ei saa anda ükski tehnoloogia.
Kuni meie maailma rikastamine käib andmete abil käitatavate tehnoloogiatega, on selle inimliku kontrolli aluseks tunnetus ja väärtuspõhine kontroll oma andmete üle. Et meil oleks individuaalne vabadus öelda „ei“ seal, kus andmete kasutus meie väärtustega kokku ei lähe.
Meil on vaja aktiivselt keskenduda inimlikkusele. Üksteise ja iseenese kuulamisele ja mõistmisele. Me teame, mis oskusi vajame enne kõiki teisi. Me ei saa enam teeselda, et on asju, mis on tähtsamad kui inimene olemine. Inimene masina ees.
Loe Tanel Mällo „Inimene masina ees“ I osa 3. oktoobri Sirbis.
Loe Tanel Mällo „Inimene masina ees“ II 17. oktoobri Sirbis.
Loe Tanel Mällo „Inimene masina ees“ III osa 24. oktoobri Sirbis.
Loe Tanel Mällo „Inimene masina ees“ IV osa 7. novembri Sirbis.
[1] Tanel Mällo, Nutikas veepudel I. – Sirp 8. X 2021.
[2] Tõnis Saarts, Tehisintellekt – demokraatia oht või võimestaja? Teaduspoliitika konverents 2025. – Youtube 14. X 2025.
[3] XII teaduspoliitika konverents „Teadus kui Eesti arengumootor. Riik, inimesed, tehisaru“.
[4] Natali Helberger, Sophie Morosoli, Nicolas Mattis, Laurens Naudts, Claes H. de Vreese, Governments Want to Ease AI Regulation for Innovation, But Do Citizens Agree? – Tech Policy 28. VII 2025.
[5] How Tech Billionaires Are Building a Post-Democratic America – And Why Europe Is Next. – The Authoritarian Stack 2025.
[6] Hagen Blix, Ingeborg Glimmer, Deflating “Hype” Won’t Save Us. –Liberal Currents 16. IX 2025.
[7] Ron Salaj, In the Name of Efficiency, the Time of Monsters has Arrived. – Verso Books 12. V 2025.
[8] Tanel Mällo, Nutikas veepudel IV. Maailmalõpp koju kätte. – Sirp 19. XI 2021.
[9] Virginia Mahieu, Why EU Policy Must Catch Up to the Neurotechnology Boom. – Tech Policy 7. VII 2025.
[10] Nathan Gardels, Yuval Noah Harari, Al Will Take Over Human Systems From Within. – Noēma 9. X 2024.
[11] Emanuel Maiberg, Wikipedia Says AI Is Causing a Dangerous Decline in Human Visitors. – 404media 16. X 2025.
[12] Julien Malaurent, ‘With Grokipedia, AI will be trained using the world as Elon Musk describes, perceives and desires it’. – Le Monde 8. XI 2025
[13] Jason Koebler, AI Is Supercharging the War on Libraries, Education, and Human Knowledge. – 404media 6. XI 2025.
[14] George Slover, The Issue With AI-Powered Pricing. – Time 6. VIII 2025.
[15] Eryk Salvaggio, Future Fatigue: How Hype has Replaced Hope in the 21st Century. – Tech Policy 26. III 2025.
[16] Jane Saluorg, Pakosta: enamiku elatisvaidluste otsustest langetab edaspidi tehisaru. – ERR 23. V 2025
[17] Karoliina Ainge, Kaimar Karu, Tehisaru pakutav ei trumpa üle õigusriiki. — ERR 23. V 2025.
[18] Liiri Oja, Riigivõim peab kaitsma eraelu ka tehisintellekti ajastul. – ERR 10. X 2025.
[19] Tanel Mällo, Nutikas veepudel II. Bürokrati unenäod (inimkomponendiga). – Sirp 22. X 2021.
[20] https://www.facebook.com/korjuskaspar/posts/24817964191189997
[21] Lea Larin, Neoliberalismi viimne karje. – Sirp 22. X 2021.
[22] Rebecca Winthrop, Maryanne Wolf, Rethinking School in the Age of AI. – Center for Humane Technology 21. IV 2025.
[23] Anna Teele Orav, Tehisaru abil valmis tudengi magistritöö kahe nädalaga. – Eesti Ekspress 28. VI 2025.
[24] Tiia Kõnnussaar, Marju Lauristin, Tehisaru, haridus ja inimeseks olemine. – Sirp 11. IV 2025.
[25] Charlotte Blease, The big idea: why we should embrace AI doctors. – Guardian 31. VIII 2025.
[26] Matthew McConaughey says he wants a private LLM, fed only with his books, notes, journals, and aspirations. – Reddit 2025.
[27] Nataliya Kosmyna, Eugene Hauptmann, Ye Tong Yuan, Jessica Situ, Xian-Hao Liao, Ashly Vivian Beresnitzky, Iris Braunstein, Pattie Maes, Your Brain on ChatGPT: Accumulation of Cognitive Debt when Using an AI Assistant for Essay Writing Task. – arXiv 10. VI 2025.
[28] Paris Marx, Will Pope Leo XIV be an ally against AI? – Disconnect 15. V 2025.
[29] Stephen Fry reads Nick Cave’s stirring letter about ChatGPT and human creativity. – Youtube 21. XI 2023.
[30] Meredith Whittaker, Joshua Lund, Privacy is Priceless, but Signal is Expensive. – Signal 16. XI 2023.
[31] Imogen Parker, Laura Carter, Licence to build. Public attitudes to public sector AI. Ada Lovelace Institute 24. VI 2025.
[32] Tanel Mällo, Nutikas veepudel III. Peldik oli õues. – Sirp 5. XI 2021.
[33] Tanel Mällo, Nutikas veepudel V. emi. – Sirp 3. XII 2021.
[35] Matt Blaszczyk, Confronting Empty Humanism in AI Policy. – Tech Policy 3. X 2025.
[36] Umanesimo digitale, il futuro sensato dell’IA è nelle regole e nei limiti. – Vatican News 7. XI 2025.
[37] Ivo Visak, Mitte midagi tegemine ei ole lahendus. – ERR 9. X 2025.
