Alles see oli, kui hõiskasin: „Paistab, et uue muusika järjepidevaks esitamiseks ja kuulamiseks on Tallinnas nüüdseks loodud (vist? loodetavasti) piisavalt tihe võrgustik. Aastaid peamiselt ühe-kahe ansambli ja seotud ringkonna huvi ning entusiasmi pinnalt võrsunud kontserdid ja sarjad ning kalendris teatud perioodiga seostuvad festivalid ei mahuta enam kasvavat huvi ega kontakte konteinerina endasse. Selle tagajärjel aset leidnud ettevõtmiste hargnemine ja laienemine rõõmustab ning pakub muusikaliseks suhtluseks ja kasvuks uusi võimalusi.“¹ Hõiskasin vist enne õhtut, sest pärast seda on olnud märgata kultuurkapitali toetussummade vähenemist „Sound Plasma“ festivalile, nagu juhtis juba eelmisel sügisel tähelepanu Gregor Kulla.² Murelikult kultuurkapitali rahajaotuse avaliku teabe rubriigis³ näpuga järge ajades võib ometi veenduda, et päris kinni pole kraane keeratud: Tallinna Uue Muusika Ansamblit on siiski toetatud ka mullu ja tänavu, sealhulgas ansambli kunstiliselt juhilt ja heliloojalt Arash Yazdanilt uudisteose tellimiseks. Tänavu pole lihtsalt jagunud raha „Sound Plasma“ mikrotonaalsete ja alternatiivsete intonatsioonide festivaliks, mistõttu nimetati 13. novembril toimunud TUMA ainus kontsert järjepidevuse huvides „Sound Plasma“ esitluskontserdiks, et festivali pealkiri sootuks ei ununeks.

Mida sellest siis nüüd arvata? Kas tõesti on kultuuripoliitiliste vahenditega hakatud valvama, et meie kultuuriruumis ei irdutaks harjumuspäraseks saanud võrdtempereeritud häälestusest? Selline mõtegi näib absurdne ja naeruväärne. Võib-olla on tegelik põhjus kusagil mujal. Igatahes näen siin ohu märki: piisavalt avara kunstilise väljendusvabaduse ja kultuurilise mitmekesisuse puudumine (mh ka rahastuse nappus) võib kaasa tuua talentide äravoolu jätkumise Eestist. „Sound Plasma“ festival on juba mitmeid aastaid tegutsenud ühe jalaga Berliinis ning ka TUMA toetub nüüd osaliselt Ernst von Siemensi Muusikafondile, olles võitnud uue muusika ansamblitele suunatud toetusstipendiumi.⁴ Ei tahaks kuulaja ja kultuuritarbijana edaspidi näha, et TUMA kaob pildilt, sest ansambli kunstiline juht on sunnitud leidma oma annetele rakenduse mujal.

Õnneks leiavad loomingulised inimesed ka kitsikusest loovalt väljapääsu. 13. novembri kontserdil oli TUMA pannud seljad kokku pärimusmuusiku ja improvisaatori Katariin Raskaga. Viielt heliloojalt oli tellitud uudisteos just torupilli ja TUMA kooslusele ning viiest neli heliloojat oli esiettekandele ka kohale tulnud. Intrigeeriv kombinatsioon ergutas ka minu kujutlusvõimet ning pähe kerkis kaks peamist küsimust: „kuidas nad küll selle peale tulid?“ ja „miks peakski nüüdismuusikat mängima ainult orkestripillidega?“. Edasi mõeldes nentisin, et eesti kromaatilise kandle kaasamine nüüdismuusika teoste puhul ei ole mind imestama pannud – miks siis torupilli puhul üllatuda? Tundmata selle pilli võimalusi, on kuhugi teadvuse tagumistesse soppidesse settinud ettekujutus, mida torupilliga teha saab ja kuhu seda sobitada annab. Hea, et need klišeed nüüd kummutati.

Esimesena kõlas USA helilooja William Dougherty „empty cisterns and exhausted wells“ ehk „Tühjad veepaagid ja tühjendatud kaevud“, mida tutvustades on helilooja kavaraamatus selgitanud, et looduslikest materjalidest torupill on tema nägemuses justkui elu jäänuk, mis kõlab nii ökoloogilises kui ka moraalses mõttes kokku variseva maailma tühermaal. Teos ei ole siiski mõeldud leinalise kaeblemisena, vaid pakub võimaluse kuulata helide, kultuuri ja lootuse jäänukeid, mis püsivad isegi siis, kui variseb maa me jalge all. Kuulates teost uuesti Klassikaraadio ülekande salvestisena, pääsesin autori kontseptsioonile paremini ligi: nägemata esitajaid ja saamata visuaalselt jälgida, missuguseid mängutehnikaid parajasti kasutatakse, muutus helide voog abstraktsemaks ning olin rohkem keskendunud helide omadustele ja vähem nende konkreetsele esitusele. Torupilli ja keelpillide tämbrite kokkusulamisel tekkisid assotsiatsioonid muude kuulamiskogemustega ning tämbrilise mulje põhjal võinuks esituskoosseisus sama hästi olla ka didgeridoo ja/või akordion. Autori humanistlik ja lootusrikas sõnum oli teoses aga nii selgesti tajutav, et teos oleks sobinud ka kontserdiõhtut lõpetama.

Austria helilooja Klaus Lang polnud järgmisena kõlanud teose „corium“ kohta tutvustust lisanud, ent kommenteerinud üldisemalt, et muusika on talle kuuldavaks muudetud aeg. Teose kõla seostus mulle kurbuse ja leinalisusega: aeglaselt kulgevad seisvad akordid mõjusid oma staatilisuses kui muutumatu maastik. Torupill oli selles palas aga ülejäänud ansambli staatikale kontrastiks oma harjumuspärasemas rollis elavalt tutulututamas, justkui püüaks keegi üksinda unne vajunud või traumeeritult tardunud kaaskonda üles raputada.

Kolmandana kõlanud Iisraeli päritolu Rootsi helilooja Dror Feileri „Excarnation redux’i“ ehk „Kehastuse taaselustamise“ tuumaks on võitlus, kuid mitte jutustava teema või metafoorina, vaid vormina nii esitajale kui ka kuulajale. See ilma torupilli osaluseta teos pole kõlapildilt heakõlaline ning küllalt kajava akustikaga Kultuurikatla õuetornis mõjus pala lärmaka ja nurgelisena. Autori sõnul avaneb võitlus selles teoses „protsessina, mis peab endasse neelama lugematul hulgal üksikuid variatsioone, isegi kui need piirnevad deliiriumi või ebameeldivusega“. Ega võitlus saagi vist olla ülearu meeldiv ja mugav.

Liisa Hirschi „Chorus. Immerse. Symmetry“ näis olevat seotud „Sound Plasma“ festivali mikrotonaalsete ja alternatiivsete intonatsioonide valdkonnaga. Torupilli ning TUMA keelpillide värelused ja võbelused ühe ja sama noodi ümber ja lähedal vibreerisid üksteisest üle ja mööda triivides, meenutades mulle aeg-ajalt sireene. Samal ajal vaatasin võlutult, kuidas Katariin Raska mängis torupillil selliseid pikki venivalt üles ja alla painutatud noote, kruttides burdoontorude pöörasid ning sulgedes ja avades vastavaid avausi. Korraks meenus Arash Yazdani 2019. aasta teos „Instruction Manual of How to Learn Stop Worrying and Love the Bomb in 5 Minutes“ ehk „Viieminutiline kasutusjuhend, kuidas lõpetada muretsemine ja armastada pommi“, kus on kohati kasutatud samalaadseid kõlasid, aga hoopis teiste esitusvahenditega (neli otamatonit, kaheksandiknoodi-kujulist jaapani instrumenti). Küllap seetõttu, et viimastel aastatel on sõda pidevalt meie meelel ja keelel, seostuvad peaaegu kõik üliaeglaselt venivad glissando’d hoiatavate sireenidega.

Kontserdiõhtu lõppu jäetud Arash Yazdani uudisteos „Sharveh“ kõlas algul äsja lõppenud Liisa Hirschi teosega lausa liiga sarnaselt, kerides aeglaselt üles- ja allapoole samasuguseid venivaid glissando’sid. Pala edenedes ilmnes siiski teoste erinevus, kuigi mõlemad teosed oleksid arvatavasti võitnud, kui need oleksid olnud kontserdil teineteisest lahku paigutatud. Lõpupoole hakkas Yazdani teos mulle meenutama mingite putukate (porikärbeste?) pinisemist-põrisemist. Ja jälle kaasnes sellega ka torupillil glissando’de mängimine (ainuüksi salvestist kuulates ja pillimängu nägemata ei oskaks seda küll kuidagi ära arvata). Kavaraamatu tutvustuse kohaselt on sharveh Lõuna-Iraani laulutüüp, itk kadunukeste pärast, nutulaul, mida lauldakse matustel. Lõuna-Iraanis nagu Eestiski on torupill väga levinud ning seetõttu sobis see tolle piirkonna omapära ja atmosfääri esindama.

Klassikaraadio 13. XI „Delta“ saates mainiti kontserdi eeltutvustuses, et tänavu telliti uudisteosed juhtumisi samadelt heliloojatelt, kes osalesid kõige esimesel „Sound Plasma“ festivalil 2017. aastal. Küllap on see märk, et ring on täis saanud. Mis saab edasi?