„Jumala maailm, saatana maailm, vaimude, valu, hirmu maailmad,“ mõtiskleb Ričardas Gavelis romaanis „Vilniuse pokker“ (lk 13). Buddha maailma on lihtne siseneda, seevastu kui Saatana maailma raske, arutleb autor. „Aga on ju olemas tavaline maailm, lihtsalt maailm, kuhu saab alati tagasi tulla ja millest ei pääse“ (samas). Nagu ka Nendest. Nemad ei lakka olemast, kuni püsib Nende usk oma lõpmatusse võimu. Pole võimalik maailm ilma Nendeta.
Nemad, minagi mäletan Neid, tean Neid, kes jälitasid meid avalikult, mõnitades, kui jalutasime lapsevankrit lükates ja vestlesime Ameerika Ühendriikidest külla tulnud sõpradega, Nemad, kes saatsid meile koju nuhi, et me jääksime vahele ja räägiksime asjadest, mille peale Nemad võiksid inimese kinni võtta, ära viia, kaanukaks lömastada! Kaanukas on „piinatud, tühjaks pigistatud, puruks jahvatatud inimene“ (lk 512). Meiega juhtunu – need olid väikesed, n-ö igapäevased seigad, mida sai ometi kokku palju, jätkus paljudele. Igal minuvanusel eestlasel on Nende kohta midagi öelda, ebameeldivat meenutada. Või pigem unustada.
Tasub meenutuseks lugeda Ričardas Gavelise romaani „Vilniuse pokker“, mis siis, et see ilmus möödunud sajandil, möödunud aastatuhandel, aastal 1989 ja on kirjutatud veelgi varem, 1970ndatel. Nemad on kõnealuses romaanis kurjuse, jõhkruse, saatanlikkuse, lõputu võimu esindajad, KGB, Gestapo, need, kelle puhul „Sa ei tunnegi, et Nemad on su juba alla neelanud. Mitte midagi ei tunne. Isegi ei mäleta enam, et sa olid kunagi olemas“ (lk 29).
Tasub lugeda seda raamatut neil, kes neid aegu läbi elasid, ja neil, kellele see võib mõjuda sünge muinasjutuna nagu mõni vendade Grimmide hirmutekitav heietus, julma rahva suust korjatud ja üles kirjutatud ning literaatidest vellede poolt kirjanduseks lihvitud. Kuni saab üha ilmsemaks, et maailmas ei olegi õudseid muinasjutte, kõik on tegelikult olnud, nii nagu ka kõige jubedamas koletises, mille inimaju välja on mõelnud, pole ühtki detaili, mida looduses ette ei tuleks.
Gavelise romaan on sünge ja meeleline, rusuv, täis kirjeldusi piinamistest ja ülekohtust ja vastuhakust ning selle jõuetusest, kui vastas seisavad Nemad, seljatagune kindlustatud võimu, salakavaluse ja julmusega.
„Vilniuse pokkerit“ on lugenud sakslased, soomlased, inglased, prantslased ja teised, need, kellele romaan võib olla tumeduses sooritatud kuritegude ja inimsaatuste kirjeldus, kirjeldus asjadest ja nähtustest ja sündmustest, mida tegelikkuses ei või, ei võinud olla, võõras mure, ängistav fantaasia, ja need, kellele see oli/on igapäevaelu. „Vilniuse pokker“ on üks enim tõlgitud leedu romaane, ta on ainulaadne maailmakirjanduses ja murranguline leedu kirjanduses, tuues selle välja õndsameelsest romantismist, maaidüllist ja lajatades postmodernistliku värvika jõulisusega senise vagura kirjanduspildi keskele. Võib-olla on füüsikuhariduse ja valemitest küllastatud mõttemaailmaga kirjanik, keda ei kammitsenud filoloogiline alalhoidlik väljapeetus, tahtnud „peenutsemist“ vältida, segadust tekitada – keegi, kes tehnokraadi õigusega ajab sassi lauale laotatud valmis literatuurse pusle. Vahest otsis ta kirjanduses midagi, mida sääl veel tema meelest ei olnud? Vahest ehk leidiski?
Igatahes kas või „nimitegelase“ Vilniuse kujutamine on raamatus nii sünge, võõrastav, lausa julm, ühtlasi sugestiivne ja valuline, et ehmatab lugejat, kes tunneb Vilniust kui armast, sõbralikku linna, Baltimaade ajaloohuviliste lemmikpaika. Vilnius erutab Gavelist. „Vilniuse pokkeris“ on see otsekui mingi pahupidine armastus ja etteheide Vilniusele tema alandatuse ja ärapöördumise pärast. Vilniuse teemat võib kohata Gavelise teisteski teostes, näiteks 1991. aastal ilmunud romaanis „Noore inimese memuaarid“ („Jauno žmogaus memuarai“), mis koosneb neljateistkümnest kirjast.
„Vilniuse pokker“ pole lihtne lugemine. Seda saab vist nautida kõige paremini siis, kui ollakse vana kogenud lugeja. Aga lugemisvaeva tasub miski, mis kirjanduse juures ikka võlub – autori mõte ei ole igavalt läbipaistev ja etteaimatav nagu enamiku raamatute puhul. See teeb asja keerulisemaks, kuid ka vängemaks.
Raamatule vastu kajanud literaadid ja lugejad on sellest kirjutades kasutanud peamiselt kaht meetodit: võrdlust teiste autoritega ja sisu jutustamist. Et tulevad meelde Kafka ja Bulgakov ja Orwell ja Kundera jne. Lisaksin omalt poolt siia veel Ajtmatovi, Matsini. Aga sellised võrdlused on enamasti villased. Näiteks mis puutub Kafkasse, siis minu meelest on Kafka oma rasketele teemadele vaatamata Gavelisega võrreldes õhuline ja mänglev: kui Gavelis kasutab kurja irooniat, sardoonilist, siis Kafka on vaimukas ja kurvalt muigav, nagu see on omane suuremale osale juudi kirjandusele.
Gavelis on leedupärane. Aga kas mina tean, mis on leedupärane? Ometi oli mõte raamatu leedulikkusest esimene, mis selle lugemisel pähe tuli. Raske, morn ja müstilise alltekstiga. Leedu kirjanikud, kellega 1990ndatel puutusin palju kokku ühistel esinemistel Saksamaal, olid värskelt kurjad oma lähiminevikule ja iseendale selles minevikus, vaatasid sellele tagasi solvumise, tigeduse ja vihaga. Leedule mõeldes, sääl käies, leedu kirjandust lugedes ei saa unustada maa heroilist minevikku, mis justkui seab olevikule kõrgemaid nõudmisi. Ka Gavelis ei saa läbi Gediminase ja Vytautas Suureta.
Juudi kirjanikud, keda tunnen põhiliselt vaid nende loomingu kaudu, suhtuvad olnusse ja olevasse teatud kibeda huumori, kerge iroonia ja särava vaimukusega. Õieti ei olegi neile jäetud teist võimalust. Nende meie ajaarvamisse jääv ajalugu ei ole seda jätnud.
Lugesin Gavelise raamatut kord ta sõnade ja mõtete raskust taunides, kord autori pöörast kirjutamisjõudu imetledes, kord ta varjamatu ja vihase meheliku uhkeldamise peale muiates, kord ülevoolavate naiselikkust kirjeldavate kulunud detailide peale õlgu kehitades. Aga mulle siiski meeldis see mehelikkus, sünge kurjus, millega Gavelis kirjeldas kannatusi, ülekohut, valu. Ja ehkki kõige olulisem on selles mõttes kindlasti romaani neljast osast esimene, siis siinkirjutajale jäi kummitama ka viimane, „Vox Canina“, kus ühest tegelasest, Gediminas Riaubast, oli saanud koer, kes püüdlikult rõhutas, et tema ei ole Gediminas Riauba: „Aga mina ei ole Gediminas Riauba. Mina olen juba surnud. Mind ei huvita enam“ (lk 486). Ometi mõeldes ja tundes nagu Riauba. Ja samal ajal nagu koer. Ja teda huvitas küll.
Saksamaal, nagu meilgi, nägi „Vilniuse pokkeri“ tõlge trükivalgust möödunud aastal maineka S. Fischeri kirjastuse väljaandel ja seepärast on retsensioonid raamatule suhteliselt värsked, ilmunud tänavu kevadel. Kahjuks ei pääsenud rahabarjääri taha, aga mõnestki pealkirjast oli aru saada, et „Vilniuse pokker“ mõjub kriitikutele (ja kindlasti ka lugejatele) praeguste sündmuste, eeskätt muidugi Ukrainas toimuva kontekstis eriti aktuaalselt. Vägivald, ülekohus, julmus – paraku peab neid sõnu reastama sellisena, mis iseloomustavad inimühiskonda minevikus, olevikus ja tulevikus. „Nähtavasti suudab inimene teatud piirini kannatada. Kui piir ületada, laguneb midagi laiali. Midagi asendamatut“ (lk 407). Ajaloos on seda kannatuste piiri ületatud korduvalt. Alati on see toonud kaasa destruktiivsuse. Ühiskondades, inimestes, ümbritsevas. Selle vastu on immuunne vaid kurjus.
Eesti lugeja saab raamatut käest pannes tänulik olla tõlkija Tiiu Sandrakule suurepärase emakeele, asjatundlike sõnaseletuste ja kommentaaride ning järelsõna eest.
