Kohtume emeriitprofessor Jüri Talvetiga Werneri kohvikus. Allkorrusel sumiseb elu, tudengid saalivad kohvitopsidega edasi-tagasi või klõbistavad kohvikulaudade taga arvutiklahve. Üleval galeriis, mille seinu ehivad Tartu vaimuinimeste šaržid, on vaiksem. Talvet räägib kirglikult, puhuti muheleb, jutustab meelsamini teistest kui endast.

Kujutlen õhustikku 1990ndate alguse ülikoolis, mil loodi hispanistika õppekava ja palju muudki, mis seni ei olnud võimalik: kõik pääses otsekui paisu tagant valla, kammitsad langesid maha; filoloogiatudengeid õpetasid Talveti kõrval sellised isiksused nagu Peeter Olesk, Linnart Mäll, Jaan Unt ja paljud teised.

„Meiega ei käitutud nagu tittedega, vaid nagu tulevaste kolleegidega – juba see pani meid tundma vastutust ja aukartust,“ kirjeldab üks toonaseid tudengeid. „Me lihtsalt ahmisime Jüri Talveti loenguid, pastakas ei jõudnud järele. Õppejõud oli ainus teadmiste allikas – ja Talveti teadmiste pagas oli sügav ja põhjalik!“

Teie akadeemiline elu on nüüd kestnud juba 52 aastat, pluss õpinguaastad. Kas mäletate, milline oli teie meeleolu – õigem oleks ehk küsida: meele olu, kui 1973. aastal esimest korda väliskirjanduse õppejõuna üliõpilaste ette astusite?

Oma esimestest loengutest ei mäleta ma õieti midagi. Kindlasti olin ähmi täis, kohmetu ja häbelik, sisimas rahulolematu oma pealiskaudsuse pärast mõnes loengus. Katsusin vigu parandada; lõpuks väljendasin oma mõttekäike vabalt, konspekti vaatamata.

Filosoofia ja lääne kirjanduse ajaloo kursused olid suure mahuga ja nõudsid tudengitelt lugemispingutust. Siiski tundub mulle, et kirjanduse üldkursuste kaudu imbus noortesse annus süvakultuuri ja vaimsust.

Filosoofia ja loovkirjandus põimuvad omavahel tihedaimal viisil. Sellest on praegustel üliõpilastel – ükskõik, kas humanitaarias või mõnes muus vallas – vahest just kõige enam puudus. See ei ole kaugeltki mitte ainult Eesti viga, vaid üldine viletsus kõrghariduses kus tahes. Kultuuri ja vaimsuse vaegus seletab muu hulgas tänapäeva maailma kriisi ja tragöödiat.

Milline vaimsus valitses 1960ndate lõpu ja 1970ndate alguse ülikoolis?

Filoloogias köitsid mind algusest peale kõige enam kirjanduskursused – nii professor Villem Alttoa väliskirjanduse kursus kui ka pesueht inglase, pärast eluseiklusi Tartusse sattunud Arthur Robert Hone’i inglise kirjanduse ajaloo kursus. Hone oli enne suurt sõda saanud Cambridge’is magistrikraadi romaani filoloogias ning eriti kiindunud hispaania kirjandusse ja luulesse.

Tema ümber oli Tartus ja ülikoolis eriline aura. Ta oli ainus kõrgharitud välismaalane, kel pahempoolse liberaalina läks korda Tartus elamisluba saada. Nii kaua, kuni jaksas, õpetas ta huvilistele hispaania keelt, mida ülikooli ametlikus õppekavas ei olnud ega tollal saanudki olla.

Hone oli mu lõputöö juhendaja. Ta suri 1972. aasta kevadsuvel, kui ma ülikoolist diplomi sain. Olin üks viimaseid, kes teda haiglapalatis külastas.

Oma erialal olen kunagise nõu­kogude­aegse süsteemiga vägagi rahul. Sain oma kandidaadikraadi kaitsta n-ö kraadi­taotlejana – see polnud statsionaarne doktoriõpe või aspirantuur. Mu peakohustus oli valmis saada väitekiri ja sooritada kolm eksamit Leningradi ülikooli lääne kirjanduse ajaloo kateedris.

See tähendas kohustust iseseisvalt läbi uurida kogu materjal, mis nende kolme eksamiteema kohta kättesaadav oli: vanemast hispaania kirjandusest Baltasar Gracián ja barokk; XX sajandi hispaania kirjandusest Camilo José Cela ja ühiskonnakriitiline, sh eksistentsialistlik proosa; Euroopa kirjanduse ajaloost Jonathan Swift ja tema grotesk, mis on jätkuks barokile.

Muidugi oli tollases ülikoolis sundkursusi, mis tüütasid ja masendasid – päev nädalas sõjalist väljaõpet, poliit­ökonoomia, mis mind põrmugi ei huvitanud, juba oma nimetuses absurdilik „teaduslik kommunism“ –, aga selle kõrval ei puudunud ka tõsisem filosoofia.

Palju sõltus ka õppejõust. Tartu ülikooli filosoofidest oli mul sõbralik vahekord mõnegagi, otse tänulik olen aga Rem Blumile, kellele tegin filosoofia ajaloo eksami; Jaan Rebasele, kes lubas mul kandidaadieksami referaadi teha José Ortega y Gassetist; Leonid Stolo­vitšile, kellele tegin arvestuse esteetikast ja kellega hiljem aeg-ajalt tänaval kohtudes meeldivalt juttu puhusime. Ta oli ise andekas luuletaja.

Esimest uurimuslikku artiklit – muide, Marie Underist ja esperantost – õhutas mind kirjutama üldkeeleteaduse professor Paul Ariste.

Ühed vähesed, kel eestlastena oli teadmisi maailmakirjandusest, olid Ivar Ivask ja Ain Kaalep. Pärast sõda sai Kaalepist, kes oli ülikoolis eesti filoloogiat õppinud, hispaania-, portugali- ja katalaanikeelse luule peamine otsetõlkija. Ta ei kiitnud mu varajasi tõlkekatsetusi kunagi, kuid nõustus ikka minuga koostöös tõlkima – olgu ajakirjale Noorus, kus avaldasime Ladina-Ameerika kirjanduse bukette, või Loomingu Raamatukogule, kus ilmusid valimikud Salvador Espriu ja Vicente Aleixandre luulest.

Ain Kaalepi koju Elvas juhatas mind tudengipäevil Olev Remsu. Sain vestlustest ja kohtumistest Ainiga loominguks innustust ja tõlkimiseks õpetust rohkem kui kelleltki teiselt – just tema luuletusi ja tõlkeid uurides ja neist ka kirjutades.

Ivar Ivaskiga oli mul kuni tema surmani südamlik kirjavahetus üle ookeani. Tema pintsak, mille Ivari naine Astrid, silmapaistev läti poetess, mulle kinkis, ripub praegugi mu nagis.

Te lõpetasite Tartu Riikliku Ülikooli inglise filoloogi ja inglise keele õpetajana. Kas akadeemilise raja humanitaarias näitas teile kätte perekond?

Minu isal oli ehitusinseneri kõrgharidus tehnikaülikoolist. Vaimseid äratusi oli ta saanud oma isalt Jaan Perlerilt, kunagiselt Jäärja vallasekretärilt, nagu ka oma lugemishuviliselt emalt.

Mu paksude mustade juustega pruunisilmne ema, läti-(liivi)-eesti verd Marta Antonie oli sündinud Mõisakülas rauavabriku meistri kuuelapselises peres. Enne sõda õppis ta Tallinnas pedagoogilises koolis ja seejärel Haapsalu õpetajate seminaris. Kui aega nelja lapse kasvatamisest ja kodutöödest üle jäi, jätkas ta algkooliõpetajana. Ema oli ärgas ja kirglikult kriitiline, võttis, vähemalt kodus, sõna õigluse ja aususe kaitseks.

Kui isa ehitatud maja poolenisti valmis sai, sigines sinna klaver.

Mu õdedest õppis Anne eesti keelt ja kirjandust, Malle aga klaverimängu ja romaani-germaani filoloogiat. Malle on avaldanud luulekogu ja tõlkinud väärtteoseid inglise ja prantsuse keelest. Vend Enn sidus oma elutee merega ja sai kauge­sõidukapteni paberid.

Kas mõni õpetaja innustas teid juba Pärnus Koidula koolis?

Sain häid hindeid inglise keeles, mida õpetas klassijuhataja Leili Joonsoo. Varajasi luulekatsetusi julgustas tegema põhikooli emakeeleõpetaja Ilse Nõmm, kellele mõtlen tänuga tagasi.

Mäletan üht põgusat vestlust Ilse Nõmmega, kes ütles: „Katsuge ikka luuletada, kui vaim vähegi peale tuleb. Hiljem, kui muutute kriitiliseks, ei pruugi luuletamine enam õnnestuda.“

Mida õppimine ning õpetamine teile üldisemalt on tähendanud? Mis on see professori ja üliõpilase akadeemilise suhte kvintessents?

Pole vaja jääda ootama ja lootma, et sulle ülikoolis midagi pähe pannakse. Veel vähem tuleks omaks võtta seda, mida vägisi pähe ja suhu topitakse. Kõige tähtsam on omaenda huvi, kiindumus. Kui see on tärganud, tuleks igal juhul ise edasi õppida ja uurida.

Ehk on üliõpilase ja õppejõu inspireeriva läbikäimise vahetuim näide minu vahekord Arthur Robert Hone’iga. Tema ametikohustus dotsendina oli pidada meile loenguid inglise kirjandusest, aga sisim kiindumus oli tal hispaania kirjandus, sealhulgas eriti Pedro Calderón de la Barca draamalooming. Nooruses oli ta ka ise luulet kirjutanud. Samuti olid tema huvideks hiina luule ja muistne filosoofia. Vahetult Hone’i surma järel kirjutasin järelehüüdena sonetisarnase luuletuse, kus püüdsin kokku võtta tema loengute vahele poetatud elutarkuseteri.

Lisaks õpetamisele ülikoolis olete kirjandusteadlane, luuletaja, tõlkija ja esseist. Kuidas kõik need tüübid teis ühe katuse alla mahuvad? Kas nende vahel on kohati ka väikest pinget?

Ei ole mingeid eraldi kambrikesi ega tülisid. Kõik on üks ja sama: loovus, mille tuumas tahes-tahtmata põimuvad filosoofia ja esteetika ning muudki tegurid. Kirjandust ei saa õpetada ise seda uurimata või vähemalt mõttega sellesse süvenemata, kaasa ja sisse elamata, oma eluga seda vastu võtmata.

Loovkirjanduse südamik on minu jaoks luule.

Mis on see igaviku hääl, mis heas luules kõlab – kas seda saab kirjeldada, seletada? Kuidas see luuletajani jõuab?

Hea luuletus sünnib tavaliselt paljude tegurite koosmõjus: sünnipärane eeldus, tundlikkus ümbritseva maailma puudutusi vastu võttes, haavu saades, võime luua algupäraseid kujundeid, sealjuures eeskujusid või iseennast kordamata.

Head algupärase luuletuse ja selle poeetika ehk värsikunsti olemust tabab mu meelest täiuslikult saksa romantismi ühe suurkuju, Goethe kaasaegse Friedrich Schlegeli järeldus: iga uue algupärase hea luuletuse kõige täielikum poeetika on see luuletus ise. Schlegelit tuleks tõlgendada nii, et luule tundlik vastuvõtja saab luuletaja filosoofiat ja esteetikat parimal viisil tuletada luuletusest endast.

Hea luule võib sündida õige erinevates laadides ja erineva algupäraga, mis kunagi täielikult ei kordu.

2023. aasta oktoobris oli mul võimalus töötada Türgis Bursa linna lähedal kirjanike loomemajas. Panin seal juba varem kirjutatud, kuid peamiselt avaldamata luuletustest kokku raamatu, mis ilmus pealkirjaga „See maa peal saladuseks jääma pidi“ (Ilmamaa, 2024 – toim). Lisaks hakkasin kirjutama pikemat poeemisarnast luuleteost, kus kujutlesin end inglise suure romantiku George Gordon Byroni Türgi-teekonda jätkamas kaks sajandit pärast teda.

Suutsin oma poeemi enam-vähem lõpetada, kuid olin masenduses nii Ukraina kui ka just siis uue hooga vallandunud Gaza konfliktist ja genotsiidist. Otsustasin, et kui ma üldse oma poeemi avaldan, siis alles hiljem, kui koletu sõjatragöödia vähemalt neis kahes koldes on lõppenud.

Olete hispaania keelest eesti keelde tõlkinud suure hulga väärtkirjandust ja vahendanud eestikeelseid tekste hispaania keelde. Mis teid hispaania keele ja kirjanduse juures kütkestab?

Esialgu oli see huvi „võõra“ vastu, kes minu meelest ülekohtuselt kaua oli meie noorest kirjanduslikust loovkultuurist peaaegu kõrvale jäänud, võrreldes teiste suurte lääne kultuuride kirjanduse ja ka vene kirjandusega.

Avastamist tundus hispaaniakeelse kirjanduse vallas lõputult, ja eks seda tegelikult ongi. Siiski möönan, et kuna see „võõras“ enam nii võõras ei ole kui varajasel kokkupuutel, siis hakkame märkama, et selle algupära ei pruugi olla nii sügav ja pidev, kui välimuse järgi võinuks loota.

Teil on kirjandusteadlase ja õppejõuna justkui kaks elu: olete nii hispanist kui ka komparatist, aastast 1994 olete juhatanud Eesti Võrdleva Kirjandusteaduse Assotsiatsiooni ja toimetanud rahvusvahelist võrdleva kirjandusteaduse aastaväljaannet Interlitteraria. Mis on maailmakirjanduse suur probleem anno 2025?

Postmodernismi ja turuideoloogia mõjul on võrdleva kirjandusteaduse suured probleemid paraku killunenud. Ka maailmakirjanduse kaanonis ei paista enam leiduvat varasemat selgroogu, mille kujundajaks ja tagajaks on olnud peamiselt kirjanduse rahvuslik ja rahvuseülene ajalugu. Jätku sellele ei paista tulevat, või kui tulebki, siis sisult kirjude artiklite kogumikena ja ebaühtlase kirjutamiskvaliteediga.

Maailmakirjanduse kaanoni killustumist teadvustades sugenes mõte tekitada siin väiksel maal uudne kirjanduse leksikon, mis heal juhul ei aegu kunagi. See võiks olla ühtlasi meie rahvusliku loovkirjanduse selgroog, asendaks trükitud kirjanduslugusid ja tagaks jätku viimasele trükis ilmunud „Eesti kirjanike leksikonile“ (Eesti Raamat, 2000 – toim).

Uus virtuaalne Eesti kirjanike leksikon (sisu.ut.ee/ewod – toim) ei välista sugugi selle perioodilist ilmumist paberil. See on tohutu suur, kuid loodetavasti tänuväärt töö.

Praeguseks on seal enam kui 700 eesti kirjaniku loomeprofiil koos võimalikult täieliku andmestikuga nii algupärase loomingu kui ka tõlkelise ja kriitilise retseptsiooni kohta mis tahes paigas maailmas. Juba praegusel kujul toetab e-leksikon usaldusväärselt eesti loovkirjanduse ja kirjanduskultuuri uurimist ja vastuvõttu nii rahvuslikul kui ka rahvusvahelisel pinnal.

Interlitteraria jätkab rahvusvahelise võõrkeelse ajakirjana, mille autorid on nii välismaalased kui ka meie oma kirjandusuurijad. Tänavu sai Interlitteraria 30aastaseks. Olin selle asutaja ja pikki aastaid toimetaja, praegu vabatahtlik ülevaataja-nõuandja.

Olete põhjalikult uurinud ja mõtestanud Juhan Liivi loomingut. Arhiivimaterjalidesse süüvides olete leidnud ka üht-teist, mida seni ei ole tähele pandud ja mis on Liivi-käsitlust avardanud. Kuivõrd on see Juhan Liivi teile luuletajana lähemale toonud?

Alguses võrdlesin omavahel üksnes Liivi trükis ilmunud luuletekste. Peagi sain aru, et see mulle täit rahuldust ja kindlust järeldusteks ei paku, kuni ma pole uurinud käsikirju, mille Liiv endast maha jättis ja mis õnnekombel jõudsid varjule kirjandusmuuseumi.

Arhiivis tegin avastusi ridamisi. Kirjutasin loomehoos, nii et sulg kuum, nagu ütleks prantsuse luuletaja Théo­phile Gautier. Olen koostanud kolm Liivi luulevalimikku ja minu avastatud on tosinkond Liivi luuletust. Sealt võib terane lugeja leida mõnegi üllatuse. Kas ta näiteks on kuulnud luuletusest „Minu naisele (kui mul naine oleks)“, mis ilmus esimest korda aastal 2010?

Mina näen Liivis luuletajat-filosoofi. Enne mind oli Liivi luule käsikirju üksikasjaliselt uurinud vaid kaks eestlast. Friedebert Tuglas arvas, et Liiv on ime, mil pole seletust – vaimuhaige, kes vahest just haiguse tõttu loob imelisi luuletusi. Nõukogude ajal olid arutlused luuletuste filosoofia üle ohtlik tegevus, ent kirjandusloolane Aarne Vinkel tõi käsikirjadest päevavalgele suure hulga Liivi luuletusi, mis on filosoofilised. Valimiku „Oh, elul ikka tera on“ pikemas saatekäsitluses keskendun nimelt Juhan Liivile kui silmapaistvale mõtlejale ja sama on korratud ka monograafias.

Ütleme siis nii: Liiv pole tähtis üksnes luuletajana, vaid ta on luuletaja-mõtleja (nagu enne teda Peterson ja Kreutzwald), kelle vabamõtluslikud loovteosed korvavad filosoofilise traditsiooni möödapääsmatut kasinust meie noores rahvuskultuuris.

Tartu ülikooli kirjastuselt on ilmumas koondteos, mis sisaldab teiega tehtud intervjuusid ja arvustusi. Milliste mõtetega selle materjali üle andsite?

See oli suurem töö, mille lõpetasin 2023. aasta suvel Ventspilsi kirjanike loomemajas. Seal kohaldasin emakeelde neid tekste, mis algupäraselt olid ilmunud kas inglise või hispaania keeles. Need on mu memuaarid. Algusest peale tahtsin raamatu kokku panna loome­mälestustena, vältides teadlikult omaeluloolisust – mis minu meelest enamikus raamatutes vesistub igapäeva­toimingutes, kordub raamatust raamatusse, kahandab nende tähendust kultuuris. Päris ilma eluta muidugi ei saa, sest looming on samuti elu osa.

Olete osalenud 30 rahvusvahelisel luulefestivalil, viimati augustikuus Moldovas. Milline mulje jäi? See oli ju ka aeg, mil seisid ees sealsed valimised.

(Väikese muigega suunurgas.) Mõnesid festivalist osavõtjaid pahandas, et me ei saanud oma luulet esitada. Meid oli kokku 20, aga esineda lasti eksootilisematel: kasahhi mehel, india poetessil, ühel ameeriklasel ja ühel USAs töötaval moldova luuletajal. Meie söökide-jookide ja majutuse eest maksis Moldova-Ameerika ülikool. Aga peamine oli siiski, et saime omavahel suhelda. Ja kõik luuletused ilmusid tõlkes festivali antoloogias, igalt neli-viis luuletust, nii et kirjalik jälg jäi maha.

Lisaks paluti meil osaleda kuulajatena päev otsa kestnud rahvusvahelisel konverentsil, mille sisu oli Moldova eurointegratsioon. Minu meelest võiks Moldova Euroopa Liitu vastu võtta. Nad on head, südamlikud ja töökad inimesed ja püüavad suhteliselt väheste vahenditega teha, mida nad vähegi saavad.

Ühe päeva kõndisin Chișinăus ringi. Kõik oli tipp-topp, oli kohvikuid ja restorane. Osa inimesi muidugi tajub, et Vene ajal oli toimetulek lihtsam, on tekkinud ebavõrdsus ja seda kasutavad teatud jõud ära.

Maia Sandu on juhina imetlusväärne olnud. Kogu maailmas käib praegu võitlus demokraatia ja diktatuuri vahel, see ei ole midagi muud. Demokraatia eest tuleb igal juhul võidelda, sest see on ainus, mis mingisugusegi õigluse tagab.

Kuidas teie luuletajanärv reageerib nüüdisaja turbulentsele maailmale? Millest leiate oma südames rahu ja kinnitust?

Olen poliitilisele ja ideoloogilisele arengule maailmas kogu oma teadliku elu kaasa elanud, seda peegeldanud ja mõtestanud kahes esseeraamatus, mis on tõlgitud ka inglise, hispaania ja itaalia keelde. Kolmanda esseeraamatu „Tundmised“ (Tartu Ülikooli Kirjastus, 2019 – toim) ilmumist inglise keeles ootan ja loodan.

Ma ei tea, kui paljud on tähele pannud mu kirjandusliku teisiku Jüri Perleri raamatukest „Oikumeeniline missa“ (ilmunud 2018 – toim). See mõneti mänguline ja huumoriga, kuid ka masendusega varjundatud värsskroonika kajastab maailma sündmusi ajal, kui Eesti riik sai saja-aastaseks. Võiks öelda, et see oli praeguse õnnetu maailma prelüüd.

Kroonika kaks peategelast on needsamad, kes täna, ainult et siis olid nad nooremad ja veel rohkem kuraasi, võimu­ahnust ja edevust täis.

Alles hiljuti küsis minult Eesti õhuruumi tunginud Vene sõjalennukite kohta üks Kreeka ajaleht. Mu essee ilmuski Kreekas, inglise keelest kreeka keelde tõlgituna. Eesti publikule seal suuremat uudist ei ole; poliitilise ajakirjanikuna ma jätkata ei kavatse. (Muigab.)

„Oikumeenilise missa“ viimane värsi­kolmik kõlab aga nii: meeste elureegli vastu „ole mees ja naine kinni kata“ maroko naistel puudub huvi / moskvas 2,5–4 miljonit inimest pensioni­reformi vastu meelt avaldama tuli / eestis oli väga palav suvi.

Olen patsifist, aga tean ka seda, kes on vägivallatseja ja kes ohver. Loodan õiglast rahu.

---

Intervjuu pealkiri pärineb Jüri Talveti luuletusest „Armastus“. Luuletus pälvis 1997. aastal Juhan Liivi luuleauhinna ning on tõlgitud enam kui 80 keelde.

Intervjuu on valminud koostöös ajakirjaga Universitas Tartuensis ning selle täisversiooni saab lugeda UT veebilehel ajakiri.ut.ee.