Trio 95 stuudiokontsert tõi kuulajateni mitmekihilise ajastuid ühendava kava, kus kõrvutati Beethoveni varase loomingu jõuline energia, Erich Wolfgang Korngoldi romantiline fantaasia ja Anna-Margret Noorhane tänapäevane helikeel. Sama kava esitati päev varem ka Tartu ülikooli muuseumi valges saalis, ent intiimsema õhustikuga stuudios omandas see erilise, peaaegu dokumentaalse mõõtme.

Kontsert sai teoks tänu tunnustusele: rahvusvahelisel kammermuusika konkursil „Tallinn 2021“ pälviti esikoht koos mitmete eripreemiatega, nende hulgas Klassikaraadio oma.

Isepäine Beethoven ja fantaasiarohke noor Korngold

Beethoveni muusika on trioga kaasas käinud ansambli kontserditegevuse algusest ning sobitub muusikute sõnul nende karakteritega väga hästi. Ehkki Beethoveni klaveritrio nr 2 kuulub pigem helilooja varasemasse loome­perioodi, aimub sellest suurkuju julget energiat ja isepäisust. Tehnilisest nõudlikkusest ja täpsusest hoolimata õhkus sellest nüansirohkust ja äärmist tundlikkust, eriti viiuli ja tšello korduvates põgusates mõttepõrgatustes, ühistes noodilõppudes ja pianissimo’tes.

Erich Wolfgang Korngold on põnev 1897. aastal Moraavias sündinud helilooja, kelle hilisromantilist, emotsionaalselt rikkalikku helikeelt peeti vanamoeliseks, eriti võrreldes atonaalsust ja modernismi taotlenud heliloojatega, nagu Schönberg. Pagenud 1930. aastatel USAsse, sai temast Hollywoodi filmimuusika kirjutaja, üks esimesi maailmakuulsaid heliloojaid ses vallas. Tema töö Warner Brothersi stuudios tõi filmi­muusikasse seninägematu sümfoonilise kvaliteedi ja kujundas suuresti tänapäeval tuntud „klassikalise Hollywoodi kõla“. Samuti olid populaarsed tema ooperid ning lisalooks mängitigi imekaunis aaria tema tuntuimast ooperist „Die tote Stadt“ ehk „Surnud linn“.

Robert Traksmann nimetas kontserdil Korngoldi klaveritriot tabavalt Ferrari postriks, mille puhul pani kirjutamise ajal kõigest 12aastane helilooja justkui kõik kaardid mängu ning demonstreeris kõike, mida oskab. Teos on tõepoolest väga emotsionaalne ja suursugune, kohati ekstravagantnegi. Sellest kumab küll teatavat küpsust, ent ometigi võib tajuda killustatust ja osade vahel ühenduslüli puudumist. Selleski teoses on juba filmilikkust, ehkki teises osas leiab ka vihjeid ajastuomasele atonaalsusele.

Nüüdisaegne kõlamaailm klassikalises kuues

Anna-Margret Noorhani (snd 1999) on siinsele publikule seni pigem vähe tuntud autor, kuid trio on temaga ka varem koostööd teinud. Noorhani õpib 2021. aastast Lyoni kõrgemas riiklikus muusika ja tantsu konservatooriumis kompositsiooni. Tema loomeampluaa on lai, ulatudes orkestriteostest audiovisuaalsete installatsioonideni. Temalt on teoseid tellinud Drôme’i Kammerorkester, Helsingi Kammerorkester, Lutetia Tromboonikvartett ja Pariisi Filharmoonia. Põlvkonnakaaslastest selgelt eristuva karakteriga heliloojale on omane moodsama helikeele tõlgendamine klassikalise muusika esteetika kaudu (näiteks „METRO 8“ trummikomplektile ja tšellole, 2023) ning sellest leiab ka filmilikkust („it was all gray between black and white“ soolotrompetile ja sümfoonia­orkestrile, 2022).

Kontserdil esiettekandele tulnud teos „Refractured“ algab võrdlemisi klišeelikult ja veidi ettearvatavalt: atonaalsusele kalduvast laiali paisatud helikillustikust hakkavad keelpilliudu taustal vormi võtma tonaalsed helimassiivid. Noorhani oskab kuulajat ootamatult tabada: segadus selgineb kohati džässilik-bluusilikku kaunite harmooniatega ruumi, kus kiiremad osad vahelduvad aeglasematega kuni veidi ootamatu lõpuni. Nagu Marcel Johannes Kits tabavalt märkis, on helilooja teose algusosas kasutanud oskuslikult keelpillide flažolette. Selle spetsiifilise mänguvõtte rohkus ja nende kaunis harmoneerumine osutab helilooja heale pillitundmisele.

Aastakümneid küpsenud kooskõla

Peo naelaks kujunes asjaolu, et tänavu 30. sünnipäeva tähistanud trio liikmed on kunagised Tallinna muusikakeskkooli klassivennad, kes on koos musitseerinud juba kaheksandast eluaastast. Peale Eesti on esinetud veel Šveitsis, Saksamaal, Poolas, Bulgaarias, Soomes ja Leedus. Imelist ansamblitunnetust ja üksteisemõistmist kinnitab ka muljetavaldav hulk kammermuusika konkursside võite, viimati tänavu Johannes Brahmsi nimelisel rahvusvahelisel kammermuusika konkursil.

Sõnatut mõistmist võis tajuda kogu kontserdi vältel, kuid eriti hämmastav oli see Beethoveni klaveritrio nr 2 esimese osa ajal, mil meeste vahetatud pilgud olid väga harvad ja põgusad. Ometigi oli Beethoveni klaveritrio ses kavas tehniliselt ehk kõige nõudlikumgi, eelkõige selle klaveripartii. Kui tšellisti ja viiuli­mängija vahel tabasin siiski pilguvahetusi, siis pianistil ei paistnud selleks puht füüsiliselt mahti olevat. Ometigi toimis koosmäng nagu õlitatud kellavärk ja pakkus Beethoveni muusikale omaselt ülima esteetilise naudingu.

Täiuslikule sünkroonsusele vaatamata ei paista interpeetide karakterid kattuvat: Marcel Johannes Kits on tundlikum ja tundeküllasem, Rasmus Andreas Raide ja Robert Traksmann rahulikumad ning vaoshoitumad. Ometigi täiendati üksteist suurepäraselt, karakterite kontrast tõi koosmängu erilise pingestatuse. Ka kolme kõlanud teose partiides esineb vastandumist: viiulil ja tšellol on rohkem ühiseid passaaže, klaver võib olla partituuri järgi ja tehniliselt sageli kui omaette saar. Ometigi ei mõjutanud see koosmängu ning trio oli tunnetatav ühtse tervikuna.

Otse-eetri intiimsus

Tegemist oli väga erilise kontserdiolukorraga. Ehkki ka Estonia kontserdisaalis võib end sageli avastada otse-eetris salvestatavalt kontserdilt, siis väiksemas ERRi 1. stuudios puutus ülekanne publikusse otseselt. Kui raadiokell tagaseinas jõudis täistunnini, kostsid kõlaritest Klassikaraadio uudised ning seejärel kutse kontserdile.

Muidu publiku silma alt ära peidetud Klassikaraadio toimetaja (seekord võluv Johanna Mängel) oli justkui õhtujuhi rollis või muusika, muusikute käepikendus. Ta juhatas kontserdi sisse ja lõpetas selle, võttis teoste vahel sõna ja küsis ka muusikutelt kommentaare. Ääretult põnev oli artistide vahetuid mõtteid kuulda ja nii nendega mõnes mõttes veelgi lähedasemaks saada. Kuna koosseis on väike, olid muusikud igapidi otseses dialoogis nendega silmitsi olnud publikuga.

Lugudevahelised pausid võivad olla ka muusikutele hetk, et ennast koguda ja hinge tõmmata või uude karakterisse sisse elada. Väga võimalik, et see võis ka loomevoogu takerdada ja muusikud veidi ebamugavasse olukorda panna. Publikki oli ehk kohati rohkem pinges kui muidu, sest intiimses õhkkonnas võimendus iga köhatus ja nihelus muusika taustal mitmekordselt. Eeltoodust hoolimata oli tegemist kordumatu elamusega ja selletaolisi stuudiokontserte võiks kindlasti edaspidi veelgi korraldada.