Uue õppeaasta aga kindlasti uue – tehis­intellekti ajastu hakul on paslik tuua avalikku ruumi senisest rohkem diskussiooni vabadustest õppida ja teha teadustööd. Haridus- ja teadusmaastikul ei ole üldjuhul kombeks liialdada eneseanalüüsiga ja arutelda individuaalsete ja organisatsiooniliste vabaduste teemal, pigem ollakse keskendunud ühiskonna, õppurite ja teiste sihtgruppide huvide teenimisele. Ometi on kiire ja mitme­dimensiooniline maailmaareng teravalt päevakorda tõstnud küsimuse inim­õigustest ja -vabadustest, neid väärtustavate organisatsioonide vabadustest ning sellest, mismoodi kiiresti muutuval tehisintellekti ajastul väärtuspõhiselt hakkama saada. Teadus- ja õppeasutused otsivad vastust küsimusele, kuidas õppida ja õpetada tehisintellekti ajastul.

Haridussilma andmetel õpib alanud 2024/25. õppeaastal Eestis kõrgharidustasemel kokku 45 450 õppurit,¹ neist 77% (35 110) õpib ülikoolides.² Eestis tegutseb kuus avalik-õiguslikku ülikooli ja üks eraõiguslik ülikool. Käesoleval õppeaastal on õppetööga seotud akadeemilisi töötajaid 5170.³ Kokku näitavad arvud märkimisväärset hulka akadeemilisse ellu panustajaid.

Tehisintellektist ja selle arengutest leiab meedias juba piisavalt palju arutelusid. Teame nende arutelude põhjal, et paljud senised strateegiad, arenguplaanid ja kehtivad toimemudelid nii mikro- kui makrotasandil, nii riikide kui organisatsioonide, aga ka ettevõtjate, ülikoolide ja õppurite tasandil enam ei kehti. Näiteks teame, et õppuri asemel teeb kodutöid tehisintellekt, tehisintellekt on võimeline targalt juhendades valmis kirjutama teadustöö ning asendama paljusid seni vaid inimese teadmiste ja oskustega piirnenud tegevusi. Riikide haridusjuhid, teadlased ja õpetajad tegelevad küsimusega, mis peaks olema tehisintellekti ajastul õppimise ja õpetamise tuumaks. Kas tuumaks on olla vaba inimene, uute inimvõimete esiletoomine või midagi enamat? Käesoleva artikli eesmärk on panustada tõstatatud debatti ülikoolide autonoomiast ja avada seda debatti õiguslikust küljest.

Eesti-suguses väikeriigis võiks ülikoolide autonoomia teemaline arutelu olla tähelepanu all kas või sellepärast, et hoida usku haridusse ja osata mõelda kriitiliselt. Kaduma ei tohi minna usk vaid inimesele omastesse võimetesse ja inimese rollile ajas. Eestis saame öelda, et meist igaühe õigusi ja vabadusi kaitseb Eesti Vabariigi põhiseadus.⁴ Kuid vähem oluline ei ole neid vabadusi võimestav akadeemia. Seega on tähtis dialoogi pidada nii ühiskonna arengu, inimeste ja haritlaskonna ootuste ja nende parema mõistmise ja ka alanud ülikoolide rahastamise kokkulepete sõlmimise arutelude tõttu. Kui varem võis akadeemilise autonoomia küsimus jääda kitsama ringi aruteluobjektiks, siis praegu enam mitte! Ühiskond, ülikoolid ja õpetajad – kõik me vajame uut kindlustunnet tehisintellekti tulekuga ees ootavate muutuste suhtes. Me tahame mõista, mida peaksime teadma ja õppima, mida enam mitte, et edaspidigi toime tulla.

Mõistetest ja ootustest

Eesti keele seletav sõnaraamat selgitab mõistet „autonoomia“ nii: „osaline iseseisvus, suhteline sõltumatus. a. omavalitsus riigi teatud piirkonna rahvastikule v. rahvusrühmale. Põhiseadusega antud riiklik autonoomia. b. asutuse, organisatsiooni õigus otsustada teat. küsimusi iseseisvalt. Ülikoolide autonoomia.“⁵ Käesolevas artiklis huvitab meid küsimus sellest, kuidas ülikoolid mõistavad ja mõtestavad autonoomiat. Euroopas mõistetakse ülikooli autonoomiat üldiselt institutsiooni õigusena end ise juhtida, kuid selle rakendamine ja ulatus varieerub riigiti märkimisväärselt. Autonoomia põhimõtte eesmärk on kaitsta ülikoole ja akadeemilist tegevust liigse välise, eriti riigi, sekkumise eest.⁶ Ülikoolide üleselt seisab ülikoolide pere õiguste ja vabaduste eest Euroopa Ülikoolide Assotsiatsioon (European University Association, EUA). EUA on 2001. aastal loodud Euroopa kõrgkoole ja rektorite nõukogusid ühendav katusorganisatsioon, kuhu kuulub täisliikmena enam kui 800 kõrgemat õppeasutust ja rektorite nõukogu 48 Euroopa riigist ning on Euroopas kõrgharidussektori mõjukamaid eestkõnelejaid.⁷

Euroopa Ülikoolide Assotsiatsioon on mõiste „ülikooli autonoomia“ lahtimõtestamiseks loonud raamistiku, mis jaotab ülikooli autonoomia neljaks dimensiooniks: organisatsiooniline, finants-, personali- ja akadeemiline autonoomia. Iga dimensiooni ulatus on riigiti erinev, tulenedes ajaloolisest, poliitilisest ja kultuurilisest taustast. Organisatsiooniline autonoomia hõlmab ülikooli vabadust luua oma akadeemilisi ja administratiivseid struktuure, valida juhtkonda ja määratleda valitsemismudelid. See annab asutustele volituse seada oma prioriteete ja strateegilisi suundi. Finantsautonoomia seisneb ülikooli suutlikkuses hallata oma rahalisi vahendeid, omada hooneid, võtta laenu ja määrata õppemaksu. See annab institutsioonidele vabaduse jaotada eelarvet vastavalt oma vajadustele ja prioriteetidele. Personali autonoomiana mõistetakse õigust iseseisvalt värvata, edutada ja arendada akadeemilisi ja mitteakadeemilisi töötajaid ning määrata nende palku. Asutus peab tagama, et need protsessid on ausad, läbipaistvad ja mittediskrimineerivad. Akadeemiline autonoomia hõlmab vabadust otsustada õppekavade, programmide sisu ja üliõpilaste vastuvõtu üle. Samuti annab see ülikoolidele õiguse määrata kindlaks oma uurimisvaldkonnad, uurimismeetodid ja teadustöö ulatuse.⁸

Käesolevas artiklis peatume lähemalt ülikoolide akadeemilisel autonoomial. Käesoleva aasta 4. veebruaril avaldas EUA ülikoolide akadeemilise vabaduse tagamiseks printsiibid ja soovitused „How universities can protect and promote academic freedom“ – nn EUA printsiibid.⁹ Viidatud väljaandes märgitakse, et akadeemilise vabaduse kaitsmise ja edendamise vastutus on jagatud erinevate osapoolte vahel. Tuletatakse meelde, et 2019. aasta ühises avalduses akadeemilise vabaduse ja institutsioonilise autonoomia kohta sõnastasid EUA, Euroopa Teaduste ja Humanitaarteaduste Akadeemiate Föderatsioon (European Federation of Academies of Sciences and Humanities, ALLEA) ning Euroopa teadust rahastavate organisatsioonide ja suurte teadusasutuste ühendus Science Europe mõned peamised abinõud avalikele asutustele ja valitsustele. Abinõudena akadeemilise vabaduse tagamiseks kutsuti:

1) kehtestama ja tagama õiguslikud, regulatiivsed ja finantsraamistikud, mis kaitsevad ja tugevdavad akadeemilist vabadust ja institutsionaalset autonoomiat;

2) hoiduma põhjendamatust sekkumisest ülikoolide siseasjadesse;

3) pidama sektoriga pidevat usalduslikku dialoogi;

4) kaitsma teadusnõukogude ja rahastamisasutuste rahastamisotsuste autonoomiat ning rahastatavate uuringute mitmekesisust.¹⁰

Tuginedes neile soovitustele saame rääkida ootustest, millele ülikoolidel on õigustus osundada, ennekõike endale kui akadeemilise vabaduse kandjale ja täidesaatvale riigivõimule, kellest ülikoolide käekäik sõltub. Püüame käesolevas artiklis veidi lähemalt uurida, kuidas Eestis ülikoolide akadeemilise autonoomia sisustamiseni on jõutud, kuidas seda praegu mõtestada ja millist muutust me akadeemilise autonoomia tagamisel näeme.

Ülikoolide akadeemiline autonoomia – kas põhiõigus?

Eeltoodud EUA printsiibid ja soovitused ning raportid riikide kohta annavad alust väita, et rääkides ülikoolide akadeemilisest autonoomiast tuleb seda käsitleda kui ülikoolidele omistatud õigust.¹¹ Sellist põhiõigusega sarnanevat õigust, mis on ülikoolidele alates rahvusvahelistest kokkulepetest ja riikide konstitutsioonidest kuni alamalseisvate õigusaktideni, omistatud ja ka tagatud. EUA hindab riike ülikoolide autonoomia neljale kategooriale (finants-, personali- ja akadeemiline autonoomia) tuginevate indikaatorite alusel ja koostab ettekandeid autonoomiat ohustavatest riskidest.¹² Näiteks avaldas EUA 20. juunil k. a üleskutse „Euroopa peab toetama akadeemilist vabadust ja kaitsma ohus olevaid akadeemilisi töötajaid“, milles rõhutab, et „akadeemiline vabadus ja autonoomia on põhiõigused. Need on olulised teadusuuringute, hariduse ja demokraatlike ühiskondade jaoks. Siiski on kasvanud nende akadeemiliste töötajate arv, kes neid vabadusi ei oma, kuna kõrgharidusele ja akadeemilisele vabadusele ähvardavad ohud kogu maailmas suurenevad“.¹³

9. septembril avaldas ka Tartu ülikool selleteemalise artikli „Defending academic freedom: Europe’s role amid global pressures“ („Kaitstes akadeemilist vabadust: Euroopa roll globaalse surve keskel“) märkides, et on ülimalt tähtis Euroopas tugevdada teadusvabaduse kaitset.¹⁴ Artiklis tuginetakse 23 Euroopa teadusasutust koondava võrgustiku The Guild¹⁵ värskele väljaandele, milles rõhutatakse ülikoolide akadeemilise vabaduse kaitseks vajadust ka selgemate õiguslike kaitseabinõude järele. Rõhutatakse Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni pühendumust teadusvabaduse paremale õiguskaitsele ning vajadusele Euroopa teadusruumi seaduse raames või selle osana tagada rikkumistele kiire ja erapooletu reageerimine ning tehakse ettepanek nimetada ametisse Euroopa ombudsman.¹⁶

Võib ju küsida, miks Eestis on tarvilik pidada diskussiooni ülikoolide akadeemilise autonoomia üle. Ennekõike seetõttu, et Eesti väiksuse tõttu kipub diskussioon ja arutelu akadeemilise vabaduste üle sumbuma. Otsused kipuvad sageli sündima korporatiivsetes väikest huvigruppi esindavates rühmades ja enne kui jõuame märgata, on kabinetivaikuses otsused sündinud. Ent Eesti on osa Euroopast ja oma perspektiivi määratleme Euroopa osana.

Eestis ei ole seni avarat õigus­teaduslikku diskussiooni ülikoolide akadeemilise autonoomia kui institutsionaalse õiguse üle avatud. Tuletame aga siinjuures EUA printsiipidele tuginedes meelde, et ülikoolide akadeemiline autonoomia peab mitte ainult sisaldama haridusjuhtide, järelevalvenõukogude ja juhatuse ametisse nimetamist, vaid ametisse nimetamine ja ametist vabastamine peab austama enesejuhtimise põhimõtet, mis on autonoomia oluline osa. Samuti peavad ülikoolide juhtkonna, haldus- ja akadeemilise personali, teadus- ja õppepersonali ametisse nimetamine ja palkamine ning üliõpilaste vastuvõtmine töö- ja õppimistingimused, edutamise, aga ka vallandamise või ülikoolist väljaheitmise eeskirjad ja tavad olema vabad poliitilisest või välisest sekkumisest. Mis on veel äärmiselt tähtis – akadeemilise, teadus- ja õppesisu, õppekavade ja -materjalide määramise reeglid ja tavad peavad olema vabad poliitilisest või välisest sekkumisest või diskrimineerimisest.¹⁷

Asudes seisukohale, et ülikoolide akadeemiline autonoomia on institutsionaalse põhiõigusega sarnane õigus, märgime Jogchum Vrielinki, Paul Lemmensi, Stephan Parmenteri jt (edaspidi – inimõiguste töögrupp) tööle „Akadeemiline vabadus kui põhiõigus“¹¹ tuginedes, et nii personali autonoomia kui akadeemiline autonoomia on oma olemuselt läbi põimunud ja osaliselt ka vastandlike eesmärkidega kategooriad ning et mõlemad määravad tasakaalustatud kujul akadeemilise autonoomia sisu.

Eestis on ülikoolide akadeemilise vabaduse piiridest vähe kirjutatud. Üheks selleteemaliseks arutelvaks tööks on Aliis Liini magistritöö „Akadeemiline vabadus ja ülikooli autonoomia“ 2010. aastast, milles autor seab kahtluse alla kõrgharidusstandardi kooskõla põhiseadusega. Liin toob välja, et kõrgharidusstandardist tulenev regulatsioon piirab tugevalt ülikoolide vabadust akadeemilise elu korralduslikes küsimustes ja toob näitena ülikoolidele ettekirjutatud nõuded õppetöö läbiviimiseks.¹⁸ Kuigi praeguseks on ülikoolide akadeemiline vabadus iga ülikooli kohta vastu võetud eriseaduse (mis sätestab avalik-õigusliku juriidilise isiku vormi ülikoolina tegutsemiseks) kaudu kindlamini tagatud, jääb küsimus akadeemilise vabaduse ulatusest püsima. Puudub analüüs selle kohta, kas riigi sõlmitavad halduslepingud, mis piiravad akadeemilist vabadust, on kooskõlas põhiseadusega.

Põhiõiguse aluspõhimõtted

Diskussiooni alustamiseks toome välja inimõiguste töögrupi tõlgendused ülikoolide akadeemilise autonoomia kui institutsionaalse põhiõiguse mõistmise aluspõhimõtete kohta. Inimõiguste töögrupi liikmed märgivad muu hulgas, et ülikoolide akadeemiline autonoomia hõlmab riikide kohustust austada ja kaitsta nimetatud põhiõigust. Autorid selgitavad, et riigid peavad esiteks austama akadeemilist vabadust kõigis selle käsitletud mõõtmetes (EL harta artikkel 13; majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste pakt artikkel 15 § 3). Riigid peavad hoiduma meelevaldsetest sekkumistest nii individuaalsesse kui ka institutsioonilisse akadeemilisse vabadusse ja nende põhjendamatust piiramistest. UNESCO soovitus viitab ka „ebasoovitavale“ poliitilisele survele, millega võidakse akadeemilist vabadust õõnestada, kui akadeemiline kogukond on haavatav sellise surve suhtes.¹⁹

Autorite hinnangul hõlmab ülikoolide akadeemiline autonoomia ka kohustust seda õigust tagada ja edendada. See tähendab, et riigid peavad aktiivselt looma, kehtestama ja säilitama tingimusi akadeemilise vabaduse optimaalseks teostamiseks. Selleks peaks riigid vastu võtma või muutma riiklikke õigusakte ja protseduure, et tagada selle õiguse tunnustamine riigi õiguskorras. Veel hõlmab see kohustust võtta vastu asjakohaseid seadusandlikke, halduslikke, eelarvelisi, edendavaid ja muid meetmeid akadeemilise vabaduse täielikuks teostamiseks kõigis selle dimensioonides.²⁰

Eelnevale lisaks selgitavad autorid ka, et kõrghariduse puhul tähendab õigus õppida ja õpetada riikide kohustust korraldada kõrghariduse pakkumine vastavalt majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelise pakti (International Covenant on Economic, Social and Cultural Rights, ICESCR) artiklile 13 § 1 punktile c. Riik peaks võimaldama akadeemilistel asutustel haridust pakkuda ja õppimist edendada. Samuti peaks riik tagama, et akadeemiline haridus on üldiselt kätte­saadav ning et see peegeldab ja tagab ühiskonnas üldiselt esineva arvamuste mitmekesisuse minimaalse taseme.

Riikidel on ka kohustus tagada ja edendada teadusvabadust, et igaüks „… saaks nautida teaduse progressi ja selle rakenduste hüvesid“ (ICESCR artikkel 15 § 1 punkt b). Selle õiguse täieliku teostamise saavutamiseks peavad riigid astuma samme, sealhulgas neid, mis on „vajalikud teaduse säilitamiseks, arendamiseks ja levitamiseks” (ICESCR artikkel 15 § 2). Rahvusvahelisel tasandil on riikidel kohustus soodustada ja arendada „rahvusvahelisi kontakte ja koostööd teaduse ja kultuuri valdkonnas” (ICESCR artikkel 15 § 4). Seda kohustust saab täita näiteks akadeemiliste töötajate piiriülese koostöö hõlbustamise ja edendamise kaudu.²¹

EUA põhimõtete juurde tagasi pöördudes on 3. põhimõttes rõhutatud, et akadeemilistel, teadus- ja õppeasutustel peab olema institutsiooniline akadeemiline autonoomia. Sellest hoolimata on EUA-le teatatud paljudest rikkumistest, sealhulgas olukordadest, kus kõrgharidusasutuse juhi määrab ametisse otse riigipea. EUA rõhutab, et ülikoolide akadeemilist autonoomiat tuleks pidada akadeemilise vabaduse vahendiks, mitte vastupidi. Veel märgib EUA, et institutsioonilise akadeemilise vabaduse sisustamise puhul on tähtis tasakaal, et ära hoida ranget ideoloogilist kontrolli, mis rikub akadeemilist vabadust, sealhulgas ülikoolides, mis kuuluvad usulistele institutsioonidele, korporatsioonidele ja poliitikutele või mida nad kontrollivad. Tagajärjed on eriti märkimisväärsed, kui avaliku sektori kõrghariduse rahastamist on suuresti kärbitud, mis sunnib üliõpilasi valima erakätes kõrgkoole.

Olukord Eestis vajab diskussiooni

Lõpetuseks olukorrast Eestis. Kui ülikoolide akadeemiline vabadus on põhiõigusega sarnane õigus, oleks igati asjakohane alustada ühiskonnas, kindlasti teadlaste ja õppejõudude hulgas, aga ennekõike õigusteadlaste hulgas diskussiooni teemal kas Eesti ülikoolidele on tagatud piisav akadeemiline autonoomia ja kas õigusruum pakub ülikoolidele akadeemilise vabaduse kui põhiõiguse piisavat kaitset. Alustuseks vaatame, mida on kirjutanud Eesti konstitutsiooniõiguse ajalugu uurinud István (Stephan von) Csekey oma uurimustöös „Põhikorra areng Eestis 1918–1928“²². Autor kirjutab: „Põhiseaduse §-s 12 sätestatud kunsti- ja teadustegevuse vabadus on absoluutne individuaalne vabadusõigus, mis ainult kõlbluse ja riigi julgeoleku riivamise puhul allub samadele piirangutele nagu seisukohtade väljendamine. Nii tehti „Avalikkude ettekannete seadusega“ 7. märtsist 1923 *80 mõningad etteasted loakohustuslikeks (§-d 4-5).

Deklaratiivne säte PS §-s 12, mille kohaselt on tagatud teaduse, kunsti ja nende õpetamise vabadus, sai aktiivse täienduse „Eesti kultuurkapitali seadusega“ 5. veebruarist 1925 *81, mis näeb ette teaduse, kunsti, spordi jne edendamise ja toetamise riigi poolt.

Põhiseaduse § 12 lg 2-ga kõrgkoolidele antav autonoomia viidi Tartu ülikooli suhtes ellu „Eesti vabariigi Tartu ülikooli seadusega“ 18. juunist 1925. Ülikooli omavalitsus ulatub nii kaugele, et professorid kutsub või valib tema enda nõukogu, nii et haridusministril on ainult kinnitamisõigus.²³

Kuigi praegu on Eestis palju rohkem ülikoole, ülikoolidele on seadustega antud avalik-õigusliku isiku staatus ja ülikoolide tegevust reguleerivad mitmed eriseadused, tuleb igal juhul küsida, kas ülikoolide akadeemiline autonoomia on piisavalt tagatud ning kas ülikoolide akadeemiline autonoomia vajab kaitset uuel tehisintellekti ajastul.

EUA kirjutas oma viimases raportis Eesti kohta: „Sektor väljendab muret avaliku võimu organite kasvava mikrotasandi juhtimise tendentsi pärast. Kehtivad eeskirjad ei määratle selgesõnaliselt tulemuslepingute ulatust, mis võimaldab valitsusel kontrollida laiaulatuslikke valdkondi. See olukord koormab ebaproportsionaalselt väiksemaid ülikoole, samas kui suurematele ülikoolidele esitatakse veelgi kõrgemad ootused.

Seetõttu muretseb sektor tulemuslepingute instrumentaliseerimise pärast, mis tegelikult suunab ülikoole teatud suunas. Eesti ülikoolide rahastamine ja tulubaas on otseses seoses riigi ja ülikoolide vahel sõlmitavate haldus­lepingutega, mis võimaldab nende läbirääkimiste protsessis riigil kui tugevamal positsioonil oleval poolel kasutada subordinatsiooni, määrates ära, milliseid valdkondi ülikoolides riigi poolt läbi rahastuse arendatakse ja milliseid ei arendata. Samuti esineb halduslepingutes ka sätteid ülikoolidele seatud piirangutest, mis ei võimalda neile seaduse alusel antud õpetamisõigust täieulatuslikult realiseerida. See kujutab endast viisi valitsuse sekkumiseks ülikoolide juhtimisse, õõnestades seeläbi institutsioonide autonoomiat. Lisaks on selge kõrgharidusstrateegia puudumine võimaldanud valitsusel lisada oma poliitilise agenda tulemuslepingutesse, näiteks püüdes kehtestada kvoodid välisüliõpilastele. Seeläbi muutub tulemuslepingute väljatöötamine poliitilistest kaalutlustest sõltuvaks ja tekitab ülikoolides ebakindlust, eriti kui need lepingud sõlmitakse valimiste taustal.“²⁴

Kui seni on riigi tugevat ülikoolide autonoomiasse sekkumist õigustatud riigi kohustusega juhtida maksumaksja raha riigi eesmärkide saavutamiseks, siis olukorras, kus riigieelarveliselt tuleb korraga tasakaalustada vastandlikke huve, on kohane kaaluda suurema akadeemilise vabaduse andmist ülikoolide endi kätte. Sisuliselt on riigi vaatest tegemist suurema vastutuse andmisega ülikoolidele selles, kuidas nad suhestuvad ühiskonna ootustega. Ülikoolidel on aeg luua senisest tihedam side ühiskonna ja selle gruppidega, õppuritega, vaadata tulevikku ja otsida partnereid tipptasemel teadus- ja õppealaseks koostööks. Eesti ülikoolid on selleks valmis ja seda näitavad ka üha kasvavad mitmesugused koostöövormid. Kindlasti on ülikoolid valmis otse suhtlusse asuma tööandjate esindajatega, et käivitada uusi koostöövorme õppimiseks tehisintellekti ajastul. Tehisintellekti tulek loob soodsad tingimused ka üha globaalsemaks koostööks.

Kokkuvõtteks võib meie hinnangul usaldada ülikoole õppe korraldamist, õppe- ja teadustöö suundi ja sisu ise juhtima ning vähem halduslepingutega ette kirjutama. Veidi vähem kui aasta tagasi avaldatud artiklis arutlesime selle üle, kui palju kõrgharidust Eesti vajab ja kust selleks raha leida ning leidsime, et läbi ajaloo on igal juhul teadusse ja haridusse panustamine olnud investeering. Viidates rektorite nõukogu tellitud uuringule²⁵ toob iga kõrgharidusse investeeritud euro seitse eurot tagasi, kusjuures majanduslik kasu ei sõltu eriala valikust. Seega on üks oluline põhjendus kõrg­haridusse panustamiseks majanduskasvu tagamine ning riikidevahelises majanduslikus ja tehnoloogilises konkurentsis püsimine, aga ka laiem elanikkonna heaolu.²⁶ Ülikoolidel on varasemasega võrreldes suurem roll ja vastutus ühiskonna ootustele vastava teaduse ja hariduse pakkumiseks, laialdasemaks koostööks ja uuendusteks. Liigne raamistamine kahandab vabadust ja vastutust. Ülikoolid saavad ja võivad hoida targa elu eesvedaja rolli. Eriti tähtsaks on muutunud tarkuse hoidja roll tehisintellekti ajastul, kuhu oleme ettevalmistamata sisenenud. Vabaks inimeseks saamine on alati toimunud vaimu harimise abil. Vaimu harimisele autonoomsest ülikoolist paremat kohta ei ole seni leitud.

Tõnu Viik on Tallinna Ülikooli rektor. Raina Loom on Tallinna Ülikooli projektijuht, endine haridus- ja teadusministeeriumi õigusloome, riikliku järelevalve ja personalipoliitika juht, endine riigikontrolli haridus- ja teadusvaldkonna auditijuht.