Oktoobris tehti teatavaks Lasnamäele Martsa tänavale kavandatava uue põhikooli arhitektuurivõistluse tulemused. Senise tüüpkoolimaja asemele rajatakse lähiajal täiesti uue kontseptsiooniga õpikeskkond, kus siseruumide kõrval on võrdväärsel kohal õueala. Miks on siis ikkagi oluline õpikeskkonda mitmekesistada ja laiendada see ka õue?

Mida ütleb teadus?

Igapäevane keskkond kujundab seal tegutsejaid rohkem, kui võiks arvata. Inimene ei erine teistest elusolenditest: ta sõltub täielikult keskkonna pakutavatest võimalustest ning teistpidi mõjutab seda ise. Ökoloogilise arenguteooria autorid Eleanor ja James J. Gibson näitasid eelmise sajandi teisel poolel, et ruumitaju ja keskkonna võimaldavuste (affordances) loov kasutamine on inimesele ülioluline ja omane, kuna sellest on abi pidevalt muutuva keskkonnaga kohanemisel. Hariduse visionäär Loris Malaguzzi ütles juba XX sajandi keskpaigas, et ruum on kolmas õpetaja. Näib aga, et keskkonna mõju ja ruumi olulisust õppimise juures pole siiani piisavalt teadvustatud. Rääkigem siis inimesest ruumis.

Inimese ja keskkonna suhe on nii kognitiivne kui ka sensoorne ja kehaline. Ühiskonnas, kus inimesed järjest vähem liiguvad ja väljas tegutsevad ning seal õppimine ja hakkamasaamine ei ole enam nii tavaline asi, tuleb neid oskusi üha teadlikumalt arendada. Selleks et tegeleda istuvast eluviisist tulenevate probleemidega, võttis briti teadlane Margaret Whitehead 2001. aastal kasutusele kehalise kirjaoskuse mõiste. See hõlmab inimese motivatsiooni, enesekindluse, keha puudutavad teadmised, kehalise aktiivsuse väärtuse mõistmise ja isikliku vastutuse selle eest. Tervisliku eluviisi juurde kuulub liikumine, millel on suur roll nii füüsilise kui ka vaimse tervise ja heaolu tagamisel. Tartu ülikooli liikumislabori teadlaste toel sündinud uues liikumisõpetuse õppekavas on lähtutud just sellisest lähenemisviisist – aktiivsest inimesest, kes toimetab oma igapäevases keskkonnas teadlikult. Seejuures on arvesse võetud indiviidide erinevused. Kooliruumi kavandamisel tähendab see vajadust luua keskkond, mis toetab peale vaimsete ja sotsiaalsete võimete arendamise ka kehalise kirjaoskuse omandamist.

Liikumise kõrval ja sellega koos tuleb rääkida ka õuesõppest. Tubase eluviisi tõttu ei saa linnalapsed oma teadmisi enam otse loodusest. Põhjamaade haridusteadlased Britta Brügge, Matz Glantz ja Klas Sandell tuletavad käsiraamatus „Õuesõpe“ (2008) meelde, et inimene oma pikas arenguloos on kujunenud just looduskeskkonnas ja looduse poole saab alati pöörduda, et avardada oma tunnetuslikku poolt, parandada tervist ja heaolu, süvendada kooliklassis õpitut, harjutada keskkonnahoiu praktilisi võtteid. Looduskeskkonnast võõrdumine võib muu hulgas kaasa tuua hoolimatu või ühekülgse suhtumise keskkonnakaitsesse. Loomulik ja mitmekesine keskkond hoiab erksana huvi, uudishimu ning loovuse, mis on arengu põhilised käivitajad. Soome teadlaste Teemu Leinoneni ja Mikko Mäkelä sõnastuses: kui keskkond ei toeta laste loovust ja kujutlusvõimet, jääb vähe ruumi kõige tähtsama arendava tegevuse – mängu jaoks. Õuemängud erinevad tubastest mängudest. Õues on tavaliselt rohkem ruumi, valgust ja õhku, ka ilmaolud ja tingimused muutuvad, tuleb ette ootamatuid olukordi ning riskigi. Seda kõike on lapse ja noore inimese arengus vaja. Rootsi teadlaste Lars Owe Dahlgreni ja Anders Szczepanski kinnitusel toetab õues mängimine ja õppimine füüsilist, vaimset ja sotsiaalset tervist ning suurendab õpilaste õpimotivatsiooni.

Põhjusi on veel. Eesti laste tervise ja koolirõõmu uuringud panevad häirekella lööma. Tervise arengu instituudi uuringu põhjal meeldib koolis käia vaid veidi üle poolele (57%) põhikooli (V–IX klassi) õpilastest. Seejuures on kolmandik neist kogenud koolikiusamist. Ülekaaluliste ja rasvunud laste arv kasvab ja on jõudnud juba 20 protsendini. Tõsine mure on nutisõltuvus.

Arhitektina näen, et kõik see on seotud ka kooliruumide ja õuealadega, mis ei suuda võistelda nutimaailmaga, ei innusta lapsi liikuma ega paku õues õppimiseks võimalusi.

Kool on alati olnud seotud ühiskonna väärtushinnangute ja võimustruktuuriga. Nüüdisaegset õpikäsitust toetavaid uusi koolimaju on Eestis umbes kümme protsenti. Suurema osa praegu tegutsevate koolide päritolu uurides saab rääkida peamiselt XIX ja XX sajandi ideoloogiate ja biheivioristliku pedagoogika põhimõtete järgi rajatud keskkonnast, kus õppija on allutatud n-ö teadmiste valitsejatele ja sellest tulenevalt on ruumid ühetaolised, kontrolli all ning hierarhilise struktuuriga. XXI sajandil on õppimine järjest õppijakesksem ning endisaegne ruumikorraldus ei toeta enam uut õpikäsitust. Nüüdisaegse konstruktivistliku õpikäsituse kohaselt põhineb õppimine huvil, motivatsioonil, enesele eesmärkide seadmisel ja nende täitmiseks pingutamisel. Nagu võib lugeda haridus- ja teadusministeeriumi kodulehelt, aitavad õppimisele kaasa isiksuse arenemiseks vajalikud sotsiaalsed oskused, nagu enesejuhtimine, koostööoskus jms. Oluliseks peetakse ka subjektiivset heaolu, mis hõlmab vaimset ja füüsilist tervist, aga ka sotsiaalseid oskusi erimeelsuste ületamiseks, julgust endale väljakutseid esitada, sõltuvusprobleemide vältimist jpm.

Kas ja kuidas toetavad laste heaolu meie koolid? 72 protsenti Tallinna koolidest tegutseb Nõukogude ajal tollase ideoloogia järgi rajatud tüüpkoolimajades ning õuealadelgi jätkub toonane standardiseeritud mõtteviis. Tookord oli arusaam laste heaolust ilmselgelt teistsugune. Paraku peab tõdema, et sageli ei nähta ruumi kvaliteedi ja õppija heaolu vahel seost ka praegu. Näiteks neli aastat tagasi renoveeritud Arte gümnaasiumi juures uuendati ka hooviala, kus olemuslikult ei muutunud miski: kõrge aiaga piiratud hoovialal jätkatakse traditsiooni, kus liikumistund tähendab väheste pallimängude ja kergejõustikualade reeglipärast harjutamist normatiivsetel väljakutel.

Liikumisõpetuse mõju õuealale

Uus liikumisõpetus tähendab palju avaramat mõtteviisi: eesmärk on tuua koolipäeva liikumisrõõmu ja kujundada iga lapse liikumisharjumused, seda võimalikult loomulikus, mitmekesises ja liikuma inspireerivas keskkonnas. Tsiteerin eelmisel õppeaastal kehtima hakanud liikumisõpetuse ainekava: liikumisõpetuse eesmärk on terve ja liikuv inimene, „kellel on elukestvaks liikumiseks vajalik motivatsioon, oskused, teadmised ja kogemused ehk mitmekülgsed oskused ja liikumisrõõm kogu eluks“. Koolihoovis ei peaks enam olema eelisseisundis loomult aktiivsemad ja tagaplaanil vähem sportlikud, tagasihoidlikumad või erivajadustega lapsed. Õueala peaks pakkuma igaühele jõukohaseid võimalusi liikumiseks ja lähtuma õppijate erinevustest, mitte eeldama kõigi puhul ühesuguste normide täitmist.

Veelgi enam, uues liikumisõpetuse kontseptsioonis ei piirdu liikumine vaid üksikute tundidega, vaid seda vaadatakse laiemalt. Lisaks liikumistundidele (põhikoolis nädalas 90 min õpilase kohta) lähevad arvesse ka järgmisest aastast kohustuslikud õue(vahe)tunnid (vähemalt 20 min päevas), muud aktiivsed ainetunnid ja aktiivne koolitee (kodulähedase põhikooli puhul 30 min päevas). Kui soovituslik aeg joonisele panna, on näha, et liikumisõpetuse tunnid moodustavad vaid 1/5 kõigist liikumisviisidest.

See võiks panna koolipidajad mõtlema, et õuealad ei peaks olema allutatud vaid väga valikulistele spordialadele, vaid pakkuma vahetundide ja muude ainetundide läbiviimiseks tunduvalt mitmekesisemaid võimalusi. Sealjuures kipuvad need üksikud spordialad väga palju väärtuslikku ruumi enda alla võtma. Näiteks täismõõdus jalgpallistaadion võtab 7140 ruutmeetrit ning seda saab korraga kasutada vaid 22 mängijat (mis teeb 325 ruutmeetrit inimese kohta). Võrdluseks, keskmine ronila, mis võtab umbes 100 ruutmeetrit, ja mida saab kasutada korraga 20 last, teeb ruumikuluks vaid viis ruutmeetrit inimese kohta, ehk 65 korda vähem kui jalgpall. Muidugi ei saa alasid võrrelda ainult ruumikulu aspektist, kuid võiks kaaluda, kuidas kasutada maad kui piiratud ressurssi võimalikult targalt. Alg- ja põhikooli lastele pallimängude proovimiseks ja harjutamiseks mõeldud palliplatsid võiksid olla palju väiksemad ning multifunktsionaalsemad. Sellised platsid on eelkõige uute ja erinevate mängudega tutvumiseks, huvi äratamiseks ja oma rõõmuks mängimiseks. Kui tekib tõsisemaid mänguhuvilisi, saavad need lapsed minna juba spordiklubidesse. Samuti saab platse kasutada vahetundide ajal ja need võiksid olla pärast kooli­tunde, nädalavahetustel ja vaheaegadel avatud kõigile. Meenutan, et koolihoovid rajatakse avaliku raha eest ja need peaksidki olema kõigile avatud.

Maailma terviseorganisatsiooni soovitusel peaksid põhikooli õpilased kogu nädala jooksul harrastama keskmiselt 60 minutit mõõduka kuni tugeva intensiivsusega liikumist päevas, sealjuures peaks tegevus olema eelkõige aeroobne. Intensiivset tegevust ning luid ja lihaseid tugevdavaid ettevõtmisi peaks olema vähemalt kolmel päeval nädalas. Lähtuda tuleks sellest, et ka vähene liikumine on parem kui mitte midagi. Kehaliselt vähem aktiivsed lapsed ja noored peaksid liikumise sagedust, intensiivsust ja kestust suurendama järk-järgult. Väga oluline on tagada kõigile lastele ja noortele ohutud ja võrdsed liikumisvõimalused. Lapsi ja noori tuleks julgustada osalema liikumises, mis pakub rõõmu ja vaheldust ning vastab nende vanusele ja võimalustele. Arhitektina näen siin vajadust muuta koolide füüsiline keskkond (nii siseruum kui ka õueala) põhimõtteliselt teistsuguseks, kui see on olnud seni: vaheldusrikkaks, eri võimalusi pakkuvaks, liikuma ja mängima kutsuvaks. Õuealad peaksid olema ka looduslähedasemad, et saaks tagasi tulla loomulik ja metsik mäng. Vähem oluline pole kujundada need alad niimoodi, et haljastus pakub varju, alandab temperatuuri, pinnakatted suunavad ära liigvee, koguvad ning immutavad seda, eri liigid toetavad elurikkust. Looduslähedane õueala on võrreldes tehiskeskkonnaga selle kasutajatele ka tervislikum (vähem saastet, müra, peenosakesi jm kahjulikke aineid).

Martsa tänava põhikooli arhitektuurivõistlus

Lasnamäe uue põhikooli arhitektuurivõistlusele laekunud tööd näitasid, et jää hakkab ka õuealade kavandamise osas vaikselt liikuma. Võistluse lähteülesandes, mille koostamise taga olid linnaplaneerimise ameti noored visiooniga arhitektid, on hästi selgitatud, mida oodatakse nii koolihoonelt kui ka õuealalt, kirjeldatud uut õpikäsitust, õuesõpet ja pakutud liikumisoskuste osas välja alade ja vahendite valik, mille hulgast võistlejad said omakorda valida välja kujunduse jaoks sobivad variandid, nii et kõik vajalikud oskused oleksid kaetud.

Võistlustöödest enim jäid silma tööd, kus oli avatud meelega ja teadlikult väikestele õppijatele kujundatud selliseid sise- ja väliruume, mis on põnevad, mängulised ja toidavad uudishimu. Võidutöö tugevuseks on sise- ja väliruumi orgaaniline tervik, kus hoonega ümbritsetud siseõu on loomulik õpikeskkonna jätk – sellises koolis tundub õueminek igal võimalusel maailma kõige loomulikuma asjana. Tuulte eest varjatud ja terrassidega varustatud siseõues saab käia iga ilmaga. Seal on võimalusi küngastel ronimiseks, palkidel kõõlumiseks, kivide ja pakkude otsas hüppamiseks. Keskkond ei ole üledisainitud, vaid loomulik ja innustab mängima. Hoone maht ümber siseõue on nutikalt vormitud, nii et see mõjub aktiivse kasutusega siseõue poolt vaadates väiksemana, kui tegelikult on. Siseruumid on koduselt hubased, koonduvad läbi korruste ümber ühise n-ö elutoa, mis jätkub õues. Puitarhitektuur kivisel Lasnamäel toob piirkonda värskust ja vaheldusrikkust. Keskkond soe ja hooliv.

Väliruumi terviklahenduse osas tahan esile tõsta ka teise koha töö, mille autorid panustasid palju õueala ümbermõtestamisse. Kogu hiigelsuur õueala on kujundatud mitmekesiselt ja pargilikult, nii et saab ette kujutada palju loomulikku liikumist, õues õppimist, mänge puude otsas ja kividel. Mitmekesine haljastus pakub võimalusi peitusemänguks, loodusõpetuse tunniks, turnimiseks või hoopis lindudele pesitsemiseks. Kasutatud on ka olemasoleva hoone lammutamisel tekkivaid betoon­elemente, mis võivad täita mitmeid eriilmelisi ülesandeid, võttes vastavalt vajadusele kas istekoha, kirjutamisaluse, turnimise või mänguvahendi rolli. Hea väliruumi element ei ütle täpselt ette, kuidas seda peab kasutama, vaid paneb tööle kujutlusvõime ning lubab mõnel betoontalal olla kord laev, kord kodu, kord sild üle ohtliku kuristiku.

Lõpumõte

Muutunud õpikäsitus on juba üle kümne aasta kehtinud ühiskondlik kokkulepe, mida ometi pole igal pool teadvustatud, seda nii kooli esindajate kui ka arhitektide hulgas. Isegi kui vahepeal valminud uued koolimajad peegeldavad päris hästi muutunud arusaamu uutmoodi õppimisest, siis väliruumis on tegijate mõte sageli kinni jooksnud. Või kui maastik ongi korralikult läbi lahendatud, ei planeerita selle rajamiseks piisavat eelarvet. Koolihoovide lahendustes ei kasutata enamasti ära kogu ruumipotentsiaali, ka uute koolide juures ja eriti õuesõppe vaatest. Isegi hoonete kavandamisel on ruumi arenguks, seda eriti tellija poolelt, kes ei julge või ei oska tihtipeale piisavalt paindlikku ja mitmekesist tuleviku­oskusi arendavat koolikeskkonda küsida.

Kõike eelnevat arvesse võttes peaks tuleviku koolide puhul rääkima palju mitmekesisemast õpikeskkonnast, mis sisaldab nii sise- kui ka väliruume ning väga häid ühendusi nende vahel. Liikuma, mängima ja õues õppima kutsuv õueala on lahendus paljudele eespool kirjeldatud probleemidele. EKA arhitektuuri­teaduskonnas 2023. aastal läbi viidud uuringu järgi on Eesti koolide õuealade suurus keskmiselt 2,2 hektarit, see on kolme täismõõdus jalgpalliväljakuga võrreldav maa-ala. Selle n-ö uinuva ressursi saab tööle panna, kui muuta õuealad läbimõeldud lahenduste abil laste ja linlaste tervist ning heaolu parandavaks keskkonnaks. Tänapäevane kool on ka kogukonna­keskus, teisisõnu pidevas kasutuses ja aktiivne sündmuste kese. Loodan väga, et Lasnamäel praegu tühjalt seisev lage koolistaadion asendub mõne aasta pärast põneva, liikuma, mängima ja uurima kutsuva aktiivse pargialaga, kuhu on oodatud kõik ümbruskonna elanikud.