Kim Thúy, Em. Prantsuse keelest tõlkinud Triinu Tamm, toimetanud René Tendermann. Kujundanud Les Éditions Libre Expression ja Jan Garshnek. Rahva Raamat, 2025. 160 lk.

Kirjanik Kim Thúy Ly Thanh on sündinud 110 aastat pärast Prantsuse koloniaalvalitsuse algust praeguse Vietnami aladel. Kui Lõuna-Vietnami pealinn Saigon poole sajandi eest langes, oli ta kaheksa-aastane. Peagi võtsid Kim Thúy vanemad, kes pärinesid keskmisest jõukamast perest (tüdruk kasvas õdede-vendadega üles müüriga eraldatud uhkes hoones, kuna vanaema soovis lapsi-lapselapsi tänaval varitsevast ohust eemal hoida, sõda oli igapäev), vastu otsuse põgeneda paadiga ükskõik kuhu, kus pole kommuniste, kasvatuslaagreid ja repressioone. Nõnda riskisid nad surmaga. Välja jõuti Kanadasse.

Kim Thúy ja Kanada

Tulevane kirjanik jõudis enne esimese teose avaldamist õppida lingvistikat ja juurat ning töötada õmbleja, tõlgi, advokaadi ja isegi restoraniomanikuna. Algus riigis, kuhu kõigepealt olid vallutustuhinas tulnud prantslased (1608), seejärel britid (1670), brittide järel ameeriklased, siis uuesti britid ja XX sajandi jooksul (küll mitte vallutusplaanidega) rahvast peaaegu igast maailma nurgast, polnud kerge.¹ Veel mõnikümmend aastat tagasi oli Kanada kultuuriline alus segu WASPi (White Anglo-Saxon Protestant) ja prantsuse katoliikluse arusaamadest, millesse teisi keeli, kombeid, usku ja maailmanägemist pikkida oli raske, sealhulgas Kanada enda põliselanikel, rääkimata toonastest sisserändajatest.

Tundub, et XXI sajandi esimese veerandi lõpuks ollakse Kanadas igatahes immigrantide kirjandusele vastuvõtlikum ja osatakse olla selle eest tänulikum. Kirjanik Kim Thúy on oma debüütromaaniga „Ru“ (2009) pälvinud mitu riiklikku preemiat. Praeguseks on Vietnami päritolu kanadalane saanud 15 aastat kirjandusele pühenduda. Kindlasti ei kuulu ta enam nende sisserännanute hulka, kel tuli Kanadasse ümber asudes oma minevik kas unustada, maha vaikida või uuel kodumaal kohalikele vastuvõetaval moel inglise või prantsuse keeles ümber kirjutada. Seda kinnitab „Em“ (2020), kirjaniku seni viimane romaan, mis toob lugejateni Vietnami ajaloo seni rääkimata loo.

Kim Thúy ja Vietnam

„Em“ algab kõikenägeva jutustaja sissejuhatusega. Juba mõne lausega saab selgeks, et ajalugu peitub detailides, juhustes, ütlemistes ja ütlematajätmistes. Lugeja seisab otsekohe, ja edaspidi, vastamisi vängete sõnapaaridega: iha tüsistused ja kondoomid, bugenvilleahekid ja automaadivalangud, imikud ja mürgi­nastikud – kui nimetada vaid mõnda. Kaua ei hoia end peidus ka Kim Thúy väga poeetiline keel, mis jäi kõlama juba „Ru’s“, esimeses Triinu Tamme suurepäraselt eesti keelde üle kantud Kim Thúy teoses (rohkem neid eesti keeles polegi).

Minavormis kirjutatud „Ru’s“ jutustab autor 1968. aastal Saigonist Kanadasse põgenenud An Tinh Nguyeni loo (osa nn boat people ehk meritsi lahkunud põgenike lainest). Jutustuses vahelduvad lapsepõlvemeenutused Lõuna-Vietnamist ja esimeste aastate ülestähendused prantsuskeelses Quebecis. Kuigi prantsuse keel oli Saigonis kasutusel juba koloniaalvalitsuse ajast, sillutas Kim Thúy ise frankofoonsesse maailma tee Kanadas ülikoolis keeleteadust ja tõlget õppides. „Ru“ esimesed ülestähendused tegi ta hilistel öötundidel punase foori taga seistes väikesesse märkmikku, mille kinkis talle Kanada näitleja Karine Vanasse, soovitades toonasel restoranipidajal lõpuks kirjutama hakata.² Seda too ka tegi. Esmalt küll selleks, et pärast restoranipäeva rampväsinult autoroolis mitte magama jääda.

„Ru’d“ lugedes nägin unes kahisevaid metsi, kujutasin ette Saigoni tänavaid (seal pole ma käinud), kuulsin Hanois ringi kihutavate rikšade kaja, sahisevaid serpentiine, katsusin prantsuse peent pitsi, vaatasin värske pilguga kohvifiltreid. Igatahes avas autor juba debüütromaanis ukse seni teadvustamata maailmanurka, millest tean kahjuks nii vähe. Ja kas mitte seda ei võikski kirjandus teha? Avardada lugeja silmapiiri, suurendada empaatiat?

Ühes Montréali kirjandussaates³ on sõnastanud Kim Thúy oma kirjutamiskreedo – anda unustatuile hääl. „Kui me nendest ei räägi, siis unustame. Minu missioon on rääkida nende eest, kel pole häält, teha nad nähtavaks, teha nähtamatu nähtavaks, kas või sekundiks, nii on nad vähemalt olemas, kas või hetkeks. Inimestel on nii lihtne valusast mööda vaadata ja seda mitte tähele panna, küllap on see liiga raske, aga kirjaniku pilk ulatub sinna, kuhu teised ei julge või ei suuda vaadata. Kirjaniku võimuses pole maailma muuta, aga ta saab seda natuke paremaks teha. Kas või naeratusega.“ Romaan „Em“ on täitnud selle eesmärgi küllaga.

Kim Thúy ja „Em“

Lihtsustatult on teoses juttu Vietnami sõja orbudest, kelle teed ristuvad ootamatult, lootustandvalt, ja kelle ümber möllavate sõjaõuduste, hirmu ja õõva kiuste on kohta kavalusele, soojusele, aga ka armastusele. Ei taha tegelastest liialt palju rääkida, aga on kautšukiistanduse omanik Alexandre ja tema tööline Mai, nende laps Tâm ja tema tulevane kaasa Isaac, orvud Louis ja Emma-Jade, üks amm, orbudekodu rajanud Naomi, heasüdamlikud piloodid, sõjaveteranidest kasuvanemad Ameerikas. Kõigi nende lood on autor oskuslikult omavahel põiminud, aga kuidas, jäägu siinkohal saladuseks. Muidugi esineb loos ka raamatu tagakaanel tutvustatud em (’väikeõde, -vend, armastatu’, prantsuse keele verbi „aimer“ ’armastama’ homonüüm). Em’i nimi on Hồng.

Siinkohal veidi kriitikat raamatut tutvustava teksti pihta: kirjeldus võib jätta petliku mulje, et jutustus on lineaarne ja keskendatud kahe Saigoni tänaval elava orvu saatusele. Tegelikult on Kim Thúy romaan hoolikalt komponeeritud mosaiik, mille fragmentaarsuses ja hektilises kompositsioonis peegeldub ehk – ja just – autori sünnimaa Vietnami ja uue kodumaa Kanada koosmõju kirjanikule. Ja kui lasta end sel narratiivil kaasa haarata, siis sulanduvad esmapilgul rasked ja muserdavad jutustuskillud üheks õrnaks ja elujaatavaks tervikuks. Kas selline on autori igapäev frankofoonses Kanadas? Äkki tõesti. Kui autori stiilile midagi ette heita, siis kontrastidest tulenevat vaata et liigset poetiseerimist. Lugeja tähelepanu võib (soovimatult) hajuda nüanssidesse, nii et peamine, näiteks orbude eluolu põetajatest nunnade juures, jääb tagaplaanile. Aga kes teab, võib-olla nii peabki.

„Em“ ja tihe teave

Nota bene! Teos on informeeriv. Kohati lausa koormavalt. Või äkki on see paratamatu, et lugeja saab teada, miks on Lõuna-Vietnamis palju heledapäiseid ja kräsus juuste või tumeda nahaga orbe, mida lühend R&R Ameerika sõduritele tegelikult tähendas, mis tarkusega puhastavad ammed põrandat tolmust ja kelle järgi sai endale nime Louis, üks romaani orbudest, kes oli kui „tamarindipuu alla, justkui puu otsast kukkunud küps vili või maa seest nina välja ajanud võrse“ (lk 65)? Lisaks saab lugeja teada, mis juhtub siis, kui supiputka klientidele phò ei meeldi, kuna toidus ei ole piisavalt kaneeli või on tähtaniisi aroom liiga vänge, ja kui mitu komponenti on originaalretseptis tegelikult. (Kakskümmend.) Tõsisemalt aga: miks ei tasunud ühel mungal end 1960ndate Lõuna-Vietnamis, küll budistlikus lootoseasendis, ent imporditud bensiiniga protesti­aktiks põlema panna ja miks muutis selle akti kirjeldamine sõnaga „barbecuing“ ühe teatud Madame Nhu äärmiselt ebapopulaarseks. Narratiivis esineb hüppeid seega siia-sinna. Meeletult. (Aga sõda ju ongi meeletu?)

Autor vaatab uue nurga alt ka ajaloosündmusi, näiteks operatsiooni „Babylift“, mille käigus evakueeriti USAsse üle kolme tuhande sõjaorvu: „Operatsiooni „Babylift“ käigus laenas Hugh Hefner, Playboy looja ja väljaandja, oma eralennuki ja oma bunny’d, et korraldada orbude transporti California keskusest, kus vaadati läbi adopteerimisavaldused, nende kasuvanemateni Madisonis, New Yorgis, Chicagos … Bunny’d oskasid beebisid poputada niisama sarmikalt, kui mehi põlvest nõrgaks võtta“ (lk 91). Ajalooõpikust päris niisugust infot ei leia … Igatahes on huvitav – ja kuidagi ajakirjanduslikult raporteeriv (romaanis dialoogi pole) – lugeda teose üpris lühikesi peatükke ehk autori kogutud kollektiivse mälu meenutusi ja mälestuskilde. Kim Thúy on pidanud raamatu tarvis intervjueerima väga paljusid vietnamlasi ja sõjas käinud ameeriklasi. Kirjeldus, kuidas Saigoni elanikud 1975. aasta 29. ja 30. aprillil napilt enne Põhja-Vietnami tankide saabumist evakueeriti, tekitab, taas, külmavärinaid, rohkem kui Vikipeedia artikkel. Isegi Francis F. Coppola film „Tänapäeva apokalüpsis“ („Apocalypse Now“, 1979) ei saavuta selle romaaniga võrreldavat taset – kirjasõna võib samuti olla võimsalt visuaalne.

Lugemist värskendavad keelte seosed, seda prantsuse-vietnami ja vietnami-prantsuse suunal, aga ka vietnami keele etümoloogia (millest seni, tunnistan, polnud mul just väga palju aimu). Näiteks mida võiks tõlkes tähendada „kautšuk“ (caa ochu)? Miks on skandaalne vietnamikeelne „xi cang dan“? Ja mis uskumused väljenduvad sõnapaaris „Härra Taevas“ (Ông Trời)? Laiemalt aga: kuhu tootekategooriasse kuuluvad nimed Butterfly Kisses, Mad Women, Sunday, Funday või Lincoln Park After Dark?

Kirjandus ja brutaalsus

„Selles raamatus on tõde jagatud tükkideks, ta on mittetäielik, lõpetamata ajas ja ruumis. Kas see ongi siis enam tõde? Las peegeldub vastus teie enda eluloos, teie tões. Kuid ma luban teile, et sõnades, mida te nüüd lugema hakkate, on emotsioonid küll mõnevõrra korrastatud, segadus tunnetes aga paratamatu“ (lk 9). Lõpus jooksevad mõned liinid kokku, aga segadust ja kõhedust see ei leevenda.

Kõhe on lugeda My Lai tapatalgutest, naiste ja nende rinnal lamavate imikute tapmisest, täheldada masinliku sõduri külma ilmet, kui ta amme maha laseb, ajal, mil sõda on meiegi ümber ja lähedal. Mitu korda sosistasin-palusin lugemise ajal endamisi, et sõda jumala eest siia ei jõuaks. „Ööülikoolis“ pidas Margus Laidre hiljuti loengu sõjast, alustades seda tõdemusega, et niikaua kui on inimesed, on ka sõda. Nii väga tahaks poeetiliselt, olgu proosas või lüürikas, loota, et ah, mis too diplomaat seal ikka targutab, küll rahu ilma peale saab, aga ei saa. Elagem siis selle teadmisega. Ja kui on jõudu, siis lugegem kirjandust, kus kujutatakse Vietnami (s.t Ameerika?) sõja taustal inimeste brutaalsust ja ridade vahel ikka armastusväärsust ka. Mis puutub sõdade nimetamisse, on paslik osutada peatükile „Vaatepunktid“: „Ameeriklased räägivad Vietnami sõjast, vietnamlased räägivad „Ameerika sõjast“. Selles erinevuses ehk ongi peidus selle sõja põhjus“ (lk 47). Samamoodi erineb vaatepunkt praeguste sõdade puhul.

Lugude lõim

Lõpetuseks on mul hea meel, et eesti tõlke kaanel on sama teos mis originaalil ehk Louis Boudreault’ maal. Pildil hargnevad avatud kastist välja punakad, roostekarva ja pruunikasbeežid niidid. Juba mainitud Montréali kirjandussaatest sain teada, et kunstnik kinkis selle maali Kim Thúyle. Kirjanik oli mures, kuidas seda nüüd transportida, et niidid paigast ei liiguks (need ripnevadki päriselt). „Mängi niitidega, nad elavad, mängi nendega, nad on sinu omad,“ lausunud Boudreault, lisades, et staatilisena poleks need enam elus.

Kim Thúy kandis metafoori oma teosele „Em“ üle: romaani struktuur on samuti justkui paljudest niitidest kokku punutud, nii et kord satub kaks niiti kokku, kord jälle need lahknevad. Nii nagu eluski on samal ajal armastus ja murtud süda. Lisaks usuvad vietnamlased taevasesse inglisse (kristlikus tähenduses Jumalat rahvausus pole), kes võtab kaks (elu)niiti ja ühendab need, luues armastuse. Kim Thúy mängib „Em’is“ justkui ise jumalat: ta ühendab, lahutab eluteid, laseb tegelastel oma elu elada, koos liikuda või lahku minna; raamatu perspektiiv vaheldub, ent struktuur lähtub (vietnamlaste, aga tegelikult kõigi inimeste) elust endast.⁴ Seesugune mänguline paratamatus teeb olemise kuidagi kergemaks.