Inna Põltsam-Jürjo, Conrad Dellingshuseni joonistatud maailm. Tõlkinud Epp Kõiv. Kujundanud Piret Niinepuu-Kiik. Tallinna Linnaarhiiv, 2025. 232 lk.

„Kunst ja mõistmine on üllad annid. Püüdle ka ise nende poole. Eelkõige „söö neid“ nooruses, kui kõike on nii kerge õppida.“ Vasakul pildil hukule või igavesele pääsemisele püüdlevat inimest sümboliseeriv väike jänes sööb sõna „Kunst“ esimest, K-tähte, et endas jumaliku kunsti ja mõistmise abil kasvamiseks vajalikku sisemist korda luua. Nii toetub Martin Lutheri reformatsiooni­järgne uus aeg õpetusele sõna kaudu püha omandamisest. Püha kiri nii vanas kui ka uues testamendis julgustab õpetust järgima.

„Kui leidus su sõnu, siis ma neelasin neid ja su sõna oli mulle lustiks ja südame rõõmuks, sest mulle on pandud sinu nimi, Issand, vägede Jumal“ (Jr 15:16).

„Ja ta ütles mulle: „Inimesepoeg, söö, mis sulle antakse! Söö ära see rullraamat ja mine räägi Iisraeli soole!“ Siis ma avasin oma suu ja ta andis mulle süüa selle rullraamatu. Ja ta ütles mulle: „Inimesepoeg, täida oma kõht ja toida oma sisemus selle rullraamatuga, mille ma sulle annan!“ Siis ma sõin ja see oli mu suus magus nagu mesi“ (Hs 3:1-6).

Eesti ajalookirjanduses siinset maastikku väärt raamatutega rikastavat Inna Põltsam-Jürjot puudutab eelkõige inimene oma lihtsas igapäevaelus. Selles on juba seeditud/sulandunud tervikuks pühaduse taotlus luus ja lihas² ning inimkätega loodud visuaalselt tajutavad artefaktid³, taaselustades seega maises sahmerdamises ununema kippuvaid emotsionaalselt tajutavaid väärtusi uuesti sündinud tõsiasjadena. Põltsami senist ajalookirjutusloomingut sirvides võib näppude vahel tajuda varauusaega (u 1500–1800) Euroopa põhjaosaga resoneeruvas Eesti- ja Liivimaa kultuuriruumis kui tekste/püha sööva/tarbiva inimese elu ja maailma murdvat reformide aega.⁴

Euroopast ning ka Eesti- ja Liivimaast XVI sajandil üle tuhisenud luterlik „reformatsioon ei olnud mitte ainult religioosne, vaid ka esteetiline revolutsioon, mis algas pühapildist loobumisega jumalateenistuse abivahendina,“ kirjutab David Brett.⁵ Inna Põltsam on pühendanud ainulaadse teose „Conrad Dellingshuseni joonistatud maailm / The worlds of Conrad Dellingshusen in Quill and Ink“ just XVI sajandil tekstide äärealadele tõrjutud miniatuursetele piltidele. ⁶ Rahvusvahelisele auditooriumile avatud eesti- ja ingliskeelne väärikas pildikogumik ei ole pelgalt unikaalne allikapublikatsioon, vaid sündinud Tallinna linnaarhiivis 2023. aasta lõpul tema koostatud samanimelisest uhke näituse vaimust.⁷

Pilt kõneleb rohkem kui tuhat sõna

Põltsami varasemad piltlikustavas stiilis monograafiad/artiklid/kirjatööd teevad ajaloo lugejale elavaks nagu vaimustavalt lobe filmistsenaarium, kus tekst teiseneb sujuvalt silme ees liikuvaks pildiks. Just sõna askeetlik selgus ja lugeja empaatiline kaasamine ajastusse on eri metoodikat valdava Põltsami ajarännakutes kohalolu saavutamisel suureks abiks.

Dellingshuseni piltide kogumikus puudub tekstide haaramiseks vajalik pilgu liikumine vasakult paremale. Selles pildikeskkonnas naelutab ajaloohuvilise tähelepanu luus ja lihas nähtamatu tallinlane Conrad, kes ilmneb üksnes oma visualiseeritud tegelaskujude kaudu ühest punktist tervikut vaadeldes. On ju teada, et pilt kõneleb rohkem kui tuhat sõna. Conrad Dellingshusen oli privilegeeritud, sule ja tindiga paberile nägemusi jäädvustanud polüglotist ametnik, kes oma eluajal eelkõige just mõjuva sõnaga nii kirjas kui ka kõnes Tallinna rae võimukoridorides karjääri tegi ning kuningakodades diplomaadina ja rahvusvahelisel areenil sõjas rahusobitajana meisterlikult žongleeris. Seda ajal, mil sõna oli püha ning võis maksta elu.

Teksti poolest ahtas „Conrad Dellings­huseni joonistatud maailmas“ taandub veenvalt ajaloolisi maailmu loov sõnameister Põltsam aupaklikult Dellingshuseni mõtteid ja tundeid väljendava pildiloome ees. Lahke südamega tõdeb ta, et empiiriliselt süstematiseeritud Dellingshuseni rohked paljutähenduslikud joonistused XVI sajandist alles ootavad tänapäeva vaatajalt nende „söömist/omastamist/seedimist“ ehk sõnastamist, nõuavad veel avamata joonte olemusele noa ja kahvliga/skalpelliga lähenemist ja mõtestamist. Ning viimaks nimekaimu Konrad Mäe ja Michel Sittowi vahele valgete kinnastega ruumitegemist ning valgusvihku sättimist. Nii julgustab Põltsam eessõnas: „Kuigi Conrad Dellingshusen polnud professionaalne kunstnik, on tema kunstimaastiku äärealale paigutuv looming väärtuslik ning ootab endale õigusega kohta Eesti kunstiajaloos“ (lk 8).

Põltsam nimetab Euroopas kalligraafiat õppinud Conrad Dellingshuseni asist protokollimaailma täiendavaid paberiservapilte ettevaatlikult kritseldusteks, mis on ka varem jäänud juhtumisi ajaloolastele silma (lk 7). Ometigi tajub Põltsam neis luubiga tekstiridade vahelt välja kaevatud miniatuursetes joonemängudes peituvat midagi enamat: „Conrad Dellingshuseni kritseldusi võib võtta kui teejuhti ühe XVI sajandi tallinlase privaatsesse ilma, rändamaks tema meeleolude, tunnete ja kujutelmade veidralt põnevatel maastikel. Dellingshuseni joonistuste tõlgendamine on rohkem kui keeruline, ometi annavad need erakordse võimaluse pääseda ühele siinmail elanud ja tegutsenud isikule nii lähedale, nagu ei luba mingid muud tollest ajast säilinud allikad“ (lk 14). Esimesed Dellingshuseni joonistused, enamasti inimpeade embleemidena esitatud sulejoonistused, on pärit 1570. aasta kaustadest. Sel ajal oli ta juba 43aastane küps mees.

Raiutud peade maagia Euroopa vaimuilmas

Conrad Dellingshusen sündis Liivimaale Euroopa pildi ja sõna vaimuvõitluse vägivaldsesse keskkonda 1527. aastal. Äsja oli Tallinnas, Tartus ja Pärnus kuulutatud sõda katoliiklikele pühapiltidele: taotleti isiklikku/inimlikku vabadust Jumalaga vahetuks suhtluseks – ilma maalide ja kujude vahenduseta.

Nii nagu Tallinna rae kohtuotsuse alusel eemaldas Võllamäel timukas täpse kirvelöögiga inimvaimu suunava pea patusest kehast, eemaldasid protestandid uue puhta sõnakeskse maailma loomiseks oma seni armastatud piltlikustatud jumalakujudelt pea. Isiklik suhtlemine pühakirjaga pidi avama neile ukse puhta usu kogemusele. Radikaalid põlgasid ilmikuid, kes ihalesid kujusid ja maale ajal, mil kogu tähelepanu pidanuks pälvima üksnes pühakiri. „Kõik, kes kummardavad Jumalat kujude abil, kummardavad valedes,“ kuulutas Andreas Karlstadt, Lutheri kolleeg Wittenbergi ülikoolis 1522. aastal. „Seda, mis on üksnes Jumala võimuses, ei saa teha ükski kuju.“ „Tõelise usu sümboliks on sõna, nähtamatu ja kuuldud, vale usu peamine sümbol on pilt, nähtav.“ Kroonik Tillmann Bredenbach (1526–1587) Tartu sündmustest: „Nad [pildirüüstajad] märatsevad seega vask-, kivi- ja puuvaenlase vastu: mõnele löövad pähe, teisel raiuvad käed ja ninad maha“⁸. Pildimaagia ajendas inimesed mässule vabaduse jumalat otsima üksnes kuuldavast sõnast. „Seepärast rikuti pühakujudel näod või löödi küljest pea, et neil ei oleks võimalik hoida oma maagilise väega pilku inimeste peal.“⁹ Päid raiuvate ajastu kujundajate huulilt kõlas slogan: „Mis silmis – see südames!“ ¹⁰.

Just desakraliseerijate vägivaldsuse tõttu näotute pühakujude ja pühapildipõlguse propaganda atmosfääris üles kasvanud ning noore mehena 1549. aastal Wittenbergi ülikoolis Lutheri sõbra ja aatekaaslase Melanchthoni loengutes uut maailmapilti kujundavaid sõnu neelanud ja rahvusvahelises poliitikas uue maailmapildi kandjana oli ta omas ajas 1572. aastal tunnistajaks Pärtliöö õudustele Pariisis. See oli juba osa suurest vaimuvõitlusest ja suurest poliitikast Euroopas.

Saabunud oli aeg pildi vastureformatsiooniks sõnamaailma kuulutajate vastu. Kujude ja piltide asemel pöördus seekord hävituslik viha vahetult kuuldavat sõna sünnitava inimese enese vastu. Conrad Dellingshuseni materjalide hulgast on leitud kohti, mis väljendavad tema kaastunnet 1572. aasta Pärtliöö prantsuse protestantidest pühakirjas jumalaotsijatele – hugenottidele, keda katoliiklastest pildimaagia austajad tuhandete kaupa kõikvõimalikul viisil veriselt maha nottisid.

Ka keelatud pühapiltidega sõna maailmas ujuvad ka kõige pühamale inimesele nii omased kõikvõimalikud nägemused pinnale nii nagu ka uue testamendi kangelasel Jeesusel kõrbes või Hieronymus Boschi triptühhonil „Püha Antoniuse kiusatused“ (1501). Nägemused vaimusilmas otsivad väljapääsu ning mõjutavad inimese südant ehk moraalset palet. Võimalik, et sadades kehata peades, mille Conrad Dellingshusen 1570. aastast Tallinna rae protokollide tekstide serva ja vahele on sule ja tindiga embleemideks vajutanud, ilmnevad ajastu pingeväljas kannatava Dellingshuseni heitlused hinges ning kõhklused vaimus. Need on lunastust otsiva patuse kõnelused lunastajaga, kompromissi otsimine Jumala tahtega nii sõnas kui ka pildis, tasakaalu ja harmoonia taotlus inimese maailmatunnetuses, kus pealtnäha vastandid, pilt ja sõna, saaksid ning peaksid Jumala nimel sulanduma elavaks tervikuks inimeses.

Kalligraafia kui jumalik kompromiss pildis ja sõnas

„Erinevate protestantlike rühmituste vahelised piirid sel perioodil olid seotud pühakirja tõlgendamise meetoditega. „Teatud mõttes oli kogu kuueteistkümnenda sajandi elevus ja ettevõtmine suunatud surnud või vale „tähe“ hauas mädaneva „elava vaimu“ taaselustamisele,“ kirjutas üks tolleaegsetest õpetlastest.“ ¹¹ Pietism, müstika, anabaptism ja teised liikumised, mis olid ka Eesti- ja Liivimaal esindatud ning mõjutasid tähelepanuväärselt ka XVII ja XVIII sajandi vaimu Euroopas, rõhutasid kõik Jumala kohaloleku isiklikku ja emotsionaalset kogemist.

Just kalligraafias leidsid saksa kultuuriruumis elavad protestandid viimaks rahu ning viisi puhta südame­tunnistusega Jumala teenimiseks: „Kalligraafia asus vaimsuse, esteetika ja õppimisfilosoofia ühenduskohas. See oli jumaliku tarkuse ideaalne mikrokosmos, mis oli seotud dekoratiivsete kirjavormide teostamise ja lugemise protsessidega, mis mõlemad võisid esile kutsuda taevalikku nägemust“¹². Tindi ja sulega maalitav tekst võib olla kunstiteos. Sajandeid kasutasid juudid, moslemid ja kristlased Jumala sõna kujutamiseks kalligraafiat. Kunstipärane kirjutamine pidi suunama tähelepanu Jumala sõnumile. Sõna ise võis olla pilt.

XVI sajandil kirjakunsti peensusi õppinud ja igapäevatöös professionaalse kalligraafi Dellingshuseni tekstist kõrvale kaldunud joonistustes võis ilmneda püüdlusi, millest XVII ja XVIII sajandi jooksul kujunes fraktuurkirja barokne kompromiss. Vastandite, kujutise ja sõna tervik, kus sõna esimesest tähest sai teksti iseloomulikku elavat atmosfääri loov pildiline sissejuhatus – embleem (vt vasakpoolset pildinäidet).

Intellektuaalne mõte ja südametarkus ning käsi teevad koostööd. Surnud sõna saab tänu pildile paljutähenduslikult elavaks ning isuäratajaks teksti omandamiseks/söömiseks, äratab vaimu ja avab tee vaimustumisele, kus Jumalast kantud vägi kannab inimest südame taipamiste ahelas aina edasi. Inimene toimib kui automaat ilma omapoolse intellektuaalse arutluseta kujutluste maailma voos.

Valgustusajastu ratsionalism pidas XVIII sajandi lõpust sellist intellekti kontrollile allutamatut ideede voogu hullumeelsuseks. Küllap on igaüks koolis või koosolekutel näinud teiste kribamisi paberite servale. See on juba hääbuv kultuur, kuid mäletan seda inimese vabast tahtest tekkinud soovi luua vaba käega mõttetuid ei tea kust tekkinud kujutisi. Arvutiklaviatuuril sõnade toksimine aga ei soosi vabadust kalduda kujutluste pildiloomesse. Spontaanse kujutlusvõime piiramine tehnoloogia poolt on omamoodi justkui hullumeelsuse profülaktika. Võimalik, et hoopis vaimsete tervisehädade algus.

Sürrealism ja art brut

Et uurida ja tõlgendada Conrad Dellings­huseni kritseldusteks taandatud joonistusi tänapäeva keeles ja meeles, leiab sobiliku sõnavara ja meetodi nii sürrealistide automatismi kui ka naivismi art brut’i kunstimaailma käsitluste hulgast.

XIX sajandi lõpul tõuseb Euroopa kunstis varauusajast ja romantismist inspireeritud spiritistliku liikumise voos taas vaimust kantud kunst. Selle juured on tugevasti ka XX sajandi sürrealistide loomingus ning Tšehhi art brut’i ehk toore kunsti liikumises – nägemuste jäädvustamise erinevates vormides.¹³ 1960ndate teise poole animafilmimaailma ja sealhulgas 1980ndate Eesti kuldset nukufilmi ja joonisfilmi koolkonda tugevasti mõjutanud tšehhi sürrealist ning animaator Jan Švankmajer on nendes toore kunsti ringkondades omainimesena¹⁴ rõhutanud: „Kujutlusvõime on õõnestav, sest pakub võimalikku tegelikkuse vastu. Seepärast peaksite alati kasutama oma kõige metsikumat kujutlusvõimet. Kujutlusvõime on suurim kingitus, mille inimkond on saanud. Kujutlusvõime teeb inimesest inimese, mitte töö. Kujutlusvõime, kujutlusvõime, kujutlusvõime …“¹⁵.

Kuigi sõna on vaba, siis saavad siinkohal sõnad otsa ega ole ka enam ruumi ega vabadust selgitavateks piltideks. Limiit 15 000 tähemärki on seekord ammendunud. Ja ega Sirp olegi detailse argumenteeritud sõnavõtu koht. Seega peaks Dellingshuseni kritselduste kunstis sündinud maailma Inna Põltsami tänuväärselt koostatud pildiraamatust iga lugeja ise edasi uurima. Lootust on, et see ei ole asjata. Kunsti ja sõnu moodustavate tähtede närimine võib ühel või teisel moel viia taipamisteni maailma olemusest – vaimse vabaduseni (vt pilte).