Religiooniuurimise Rahvusvahelise Assotsiatsiooni XXIII maailmakongress oli oma umbes 1300 osalejaga valdkonna viimase aja üks keskseid sündmusi – seda enam et tegemist oli ühingu esimese maailmakongressiga pärast kümneaastast pausi, kuna 2020. aasta kongress jäi COVID-19 tõttu ära. Eesti on selles võrgustikus esindatud Eesti Akadeemilise Usundiloo Seltsi kaudu ja seekord osales meilt 12 teadlast. Kuna eriti religiooniuurimises ja antropoloogias, aga ka naaberdistsipliinides on püsivalt luubi all dekoloniseerimine ja euro­tsentristlikust või ka kogu läänemaailma kesksele kohale seadvast mõtteviisist väljapoole liikumine, kandis seekordne kongress ka vastavat pealkirja – „Euroopast väljaspool: religiooni(de) uurimine omavahel põimunud maailmades“. See oli tiivustatud ideest kutsuda teadlasi kriitiliselt arutlema selle üle, kuidas religiooni mõiste ja selle akadeemiline uurimine on kujunenud just nimelt Euroopas ja kuidas neid on pahatihti püütud kohandamata kujul teistesse kultuurikontekstidesse üle kanda. Muidugi haakus see teemapüstitus veelgi põletavama küsimusega: mida on sellest minevikust siis õppida, et mitte jätkuvalt toota uurimusi, kus vaadeldakse kultuurilt ja usundilt teistsuguseid stereotüpiseeritud eksootiliste ja veidrate eksponaatidena kui et elus inimestena. Eraldi rõhutati kongressil vajadust laiendada ühingu tegevust Euroopast väljapoole ja tugevdada koostööd Aafrika, Aasia ja Ladina-Ameerika teadlastega. Juba spetsiifilisemate uurimisteemade kaudu keskendutigi sellele, kuidas religiooniuuringutesse kaasata rohkem mittelääne perspektiivi.

Ent tõdedes, et paljud põlisrahva hulgast võrsunud uurijad üritusele ei jõudnudki, kuna kohalesõiduks nappis vahendeid, nentis üks Aasia hõimukultuurist pärit uurija, et dekoloniseerivasse käsitlusse on omakorda põhjust suhtuda kriitiliselt, kuna see kipub muutuma sõnakõlksuks. Tema hinnangul saavad dekoloniseerimise teooriatega kuulsaks ja rohkelt tsiteerituks eelkõige jõukate lääne ülikoolide teadlased ja neil on ka kvaliteetseteks etnograafilisteks välitöödeks rohkem võimalusi.

Kuidas sõnastada sõnadesse pandamatut

Humanitaarteadustes kajastuvad dekoloniseerimise suundumused päevakajalistes terminoloogia alastes aruteludes, mis jätkusid ka sellel kongressil. Keskkonnateadlikkuse suurenemine ning loodusliku ja kultuurilise mitmekesisuse üha laialdasem väärtustamine on toonud kaasa vajaduse terminite järele, mis ei sea inimest maailma nabaks, vaid hõlmaksid maailma kui tervikut, sealhulgas looma- ja taimeriiki ning vaimolendite panteone. Ent püüdlused leida võimalikult demokraatlikku ja mittesildistavat sõnavara on viinud ka kohmakate uusväljenditeni, mis levivad tsükliliste moevooludena nii antropoloogia, folkloristika kui usundiuurijate konverentsidel. Kui näiteks kümmekond aastat tagasi näis väljendi „mitte-inimesed“ (ingl non-human) juurutamine kõikvõimalike sõnaga „inimene“ mittehõlmatavate entiteetide tähistamiseks lahendusena, siis hiljem leiti, et seegi kannab negatiivseid konnotatsioone, kuna sisaldab endas eitust. Edasiarendusena pakuti välja termin „rohkem-kui-inimesed“ (ingl more-than-human), mis taas viitab hierarhilisele võrdlusele. Ei teinud olukorda paremaks ka püüe hierarhiat vähendada inimeste ja loomade lahutamatust mööndes ja tulles välja loomariiki tähistava terminiga non-human animals või siis üpris tõlkimatu sõnamänguga humanimals.

Muu hulgas jõuti kongressil taas ka põhimõistete revideerimiseni, näiteks küsides, kas religiooni kui kategooriasse on põhjust suhtuda kui millessegi universaalsesse või on see sedavõrd kultuurispetsiifiline, et seda tuleks kirjeldada ainult eemiliste (s.t uuritava enda vaateviisi kajastavate) ning ajas ja ruumis muutuvate mõistete abil, mis ei pruugi sobituda lääneliku teadusraamistikuga.

Digirituaalidest jumalate füüsilise transportimiseni

Ühiskonna arengusuundade kajastamine usundiuurimises tuli ootuspäraselt esile ka plenaarettekannetes. Demokraatliku esindatuse huvides oli plenaaresinejate valikul püütud ruumi anda võimalikult paljudele religioonidele, piirkondadele ja meetoditele. Näiteks Aaron Hughes (Rochesteri ülikool), kelle uurimistööst suur osa kätkeb islami identiteetide ja islamisse suhtumise analüüsi, käsitles islami ja juutluse näitel religiooniuuringute distsipliini piiranguid ja võimalusi postsekulaarses ja globaliseerunud maailmas. Hilisemas vestluses jõudis temagi üleskutseni revideerida läänekeskne vaatenurk, sealhulgas tõi ta võrdluse, et kui maailma usundiuurimises saavutaksid ühtäkki ülemvõimu polüneeslased, tuleksid hulgakesi lääneriikidesse välitöödele ja küsiksid meilt, kuidas meil väljendub usk mana’sse (ehk teatavasse Polüneesia kultuuride väekontseptsiooni), siis oleks meil sama raske vastata kui põlisrahvastel, kelle uurimisel lääne uurijad on lähtunud oma kultuuri mõistestikest. Ajaloolise tagasivaate teemasse tegi antiikreligioonide ja religioonikategooriate ajaloo uurija Philippe Borgeaud (Geneva ülikool), kes samuti keskendus Euroopas religiooni mõiste kujunemisele ja selle mõiste ekspordile teistesse kultuuridesse.

Kognitiivsete ja eksperimentaalsete religiooniuuringute esindaja Dimitris Xygalatas (Connecticuti ülikool) vaatles oma ettekandes rituaalide psühholoogilisi ja sotsiaalseid funktsioone ning püüdis ette kujutada rituaalide tulevikku üha digitaalsemas maailmas. Xygalatase uurimuste aluseks on muljetavaldav hulk välitöid ja empiirilisi eksperimentaaluuringuid rituaalide mõjust inimese käitumisele ja heaolule. Tema juhitud uurimistöös on sõna otseses mõttes klemmid külge pandud nii põliskultuuride kehavigastamise rituaalides osalejatele kui jalgpallivõistlustel kaasaelajatele, et näha, millised seaduspärasused ilmnevad nende ajuskaneeringus. Esineja rõhutas, et nii kognitiivsed kui fenomenoloogilised käsitlused kinnitavad, et rituaalid toimivad esmajoones kehaliste kogemuste kaudu, kui kehaline ühineb dünaamiliselt meele, füüsilise ja sotsiaalse keskkonnaga. Virtuaalsuse pealetungiga pealetungiga kaotab osa rituaale oma põhielemendid, näiteks ei viibita enam üheaegselt samas ruumis, mistõttu füüsilise kohaloluga tagatud vahetu multisensoorne suhtlus langeb ära. Esineja püüdis visualiseerida, mil määral ja mis moel nimetatud tähendusloome ja kuuluvustunnet tugevdavad funktsioonid rituaalide virtuaalsesse keskkonda kandudes alles jäävad, kuid selge vastuseni ei jõudnudki. Küll aga tuli jutuks, kuidas uute digitehnoloogiatega (nt virtuaalreaalsus) toetada rituaalide tähenduse säilimist.

Vineeta Sinha (Singapuri riiklik ülikool), kes on süvitsi uurinud, kuidas religioon ristub – eelkõige Kagu-Aasias – materiaalse kultuuri, tarbimise ja linliku infrastruktuuriga, tõi oma ülesastumises esile vajaduse kaasata religiooni­uuringutesse rohkem Lõuna- ja Kagu-Aasia vaatenurki. Ta kirjeldas põnevalt praeguse globaliseerumistendentsi ja teisalt iidsete traditsioonide säilitamise püüete avaldumist oma juhtumi­uuringus jumalate transportimisest hindude lääne diasporaadesse. Jumalaid ja nende kõikehõlmavat aitamisvõimet esindasid füüsilises vormis jumalakujud, mille lennutamisel Indiast väljapoole tunnevad nende omanikud vajadust silmas pidada pühadust ja väärikust – jumalate rahulolu tagamiseks ja väe säilitamiseks järgitakse rangelt kombekohaseid rituaale. Ent samavõrra oluline on tehnilis-praktiline külg – kuidas jumalaid pakendada ja transportida, et nad ei puruneks ja oleksid vastavuses tollinõuetega. Samalaadse valdkonnaga haakus ka üks Eesti ettekanne, nimelt on Tõnno Jonuks uurinud, kuidas ja millised fenomenid on tänapäeva paganlusse, sealhulgas meie Eesti paganlusse, mujalt laenatud ja kuidas need on kohanenud.

Ilmeka näitena tõi ta algselt Ladina-Ameerikast pärit jumala kõikenägevate silmade kujutised (hisp ojo de dios), mida võib leida paljudes Eesti pühapaikades ja ilmselt ei mõtle keegi enam sellele, et neil on siinses kultuuris vaid napilt paarikümne aasta pikkune ajalugu. Eesti pühapaikade tähenduste dünaamilisusele ja kaasaliikumisele suuremate muudatustega ühiskonnas viitavad ka sinna jõudnud koroona-näomaskid ja Ukraina lipuvärvid.

Usundiuurija rollid

Uurijapositsiooni dilemmadest ja tõsiasjast, et kogenud teadlaselgi on raske rollide vahel navigeerida, andis tunnistust Tartu ülikooli teadlase Indrek Peedu korraldatud diskussioon uurijapositsiooni määratlemisest. Ootuspäraselt tõusis esile mitu seisukohta küsimuses, kas religiooni on võimalik uurida objektiivselt, erapooletult ja eelarvamusteta või eeldab vähemalt mõnikord eetiline vastutus siiski mingi poole võtmist. Sama teemaga oli ühendatud siinkirjutaja korraldatud paneel, mille eesmärk oli analüüsida üha populaarsemaid tänapäeva religioossuse vorme, mida avalikkuses kaldutakse nimetama ohtlikeks, kuid mida praktiseerijad peavad terviklikuma, vaimsema ja tervema mina saavutamise mooduseks. Tõstatati küsimus, kuivõrd peaks uurija mõistma tegevusi (nt kodus sünnitamine, enesevigastamine, psühhedeelsete ainete tarvitamist hõlmavad rituaalid), millega võib kaasneda oht tervisele, kuid mida nendega tegelejad tajuvad kui eneseväljendusviisi või ühendust esivanemate traditsioonidega. Kõlama jäi mõte, et uurija peaks hoiduma oma uuritava rühma halvustavast sildistamisest, kuid mingi rituaali ohtlikkust kinnitavate faktide esitamine on tervitatav. Olles seotud Eesti Juurte tippkeskusega, mille üks eesmärke on paremini tundma õppida kultuuri- ja usundinähtuste kujunemislugu, oli siinkirjutajal alust vaadata võrdlevalt ajalukku ja tõdeda, et eri ajastute tõekspidamised panevad mõningate tegevuste ohtlikkust ajas suurel määral ümber hindama, nii näiteks peeti naiste lugemisoskust ja -lembust veel XIX sajandil ka akadeemilisel tasandil ohtlikuks, arvates muu hulgas, et see võib põhjustada viljatust.

Teistes arueludes mõisteti teadlast kui aktivisti ja kogukonna jõustajat, näiteks kui käsitleti religiooniuuringute seoseid identiteedipoliitika, soolise võrdõiguslikkuse ja keskkonnateemadega ning põlisrahvaste õiguste eest seismisega. Uurijate potentsiaali mitmekülgsema rakendamise sooviga väljendati vajadust veelgi suurendada uurimise metodoloogilist mitmekesisust ja interdistsiplinaarsust, näiteks otsida rohkem rakenduslikke väljundeid poliitika, hariduse, majanduse ja kunsti alal. Järelduseni, et isegi eutanaasiaseaduse ettevalmistamisel oleks parlamentidel otstarbekas kaasata antropolooge-usundi­uurijaid, et paremini mõista elu lõpu inimlikku palet, jõuti surmarituaalidele pühendatud ümarlauas, kus eri earühmade leinarituaalidest ja nendega seotud ühiskondlikest konfliktidest rääkis ka siinkirjutaja.

Demokratiseerumise ja dekoloniseerimise püüetele viitasid mõtte­avaldused kaasautorsusest ja koos­kirjutamisest koos uuritavate kogukondadega, samuti kogemuste jagamisest seoses kaasava kaardistamisega (ingl participatory mapping), mille abil kogu­konnad esitavad oma arusaamu probleemide ja kriiside lahendustest. Ent oli ka ette­kandeid, kus nenditi, et sellised kaasamis­kavatsused on jäänud loosunglikuks ega ole hõlpsasti rakendatavad. Seega jäi õhku küllaga teemasid, mille juurde tulevastel konverentsidel tagasi pöörduda.